Lehed

neljapäev, 26. jaanuar 2017

Lapsepõlvemälestustest parima sõbrani (21-24/30)

Motivatsioon pani vahepeal kuhugi plehku, aga rühin ikka vapralt edasi.

21. ülesanne on kirjutada ühest toredast lapsepõlve mälestusest. Mälu pole mul just tugevaim ja praegu on sellega veel eriti kehvasti. Isegi nii lihtsa asja peale pidin tõsiselt mõtlema, et mida ikkagi siinkohal kirja võiks panna. Paljud ägedad lapsepõlveseiklused on mu mälus üksikute piltidena ja seega ei oska neist ka kirjutada. 

Siiski valisin ikka sellise mälestuse, mis koosneb paljudest mälupiltidest. Minu meelest on nii lahe, kui lapsed saavad kogeda maaelu. Seega veab väga neil lastel, kellel on veel maa-vanavanemad. Minu vanavanemad on kõik Tallinnas elanud, aga oma esimestel eluaastatel sain ise maal elada. Küll ei õppinud ma traktorit juhtima ega atra vedama, kuid sellegipoolest on mul sellest ajast nii helged mälestusejupid. Ma usun, et ema jaoks oli see üks raskeim aeg - kolme väikese lapsega maa-majapidamist hallata, aga meie kui laste jaoks, oli see igatahes nii äge. Seal olid hästi toredad naabrionud, kellel me ikka külas käisime, sest neil olid lausa lehmad ja puha. Seal olid suured põllud ja heinapallid, kuhu sai sisse pugeda. Seal olid maitsvad põldmarjad. Seal oli nii palju fantaasiat! Mu õde ja vend mõtlesid kõikvõimalikele asjadele juurde nii põhjalikud ja fantaasiarikkad lood, et mingeid mänguasju polnud vajagi. Kivitrollid ja kivivalvur, küünionu, iga-mäng-korraga planeet, kolm ploomi - seal oli kõike. Mina olin nii pisike, et mängisin lihtsalt kaasa, kui mind mängu võeti - vahel ei võetud just seetõttu, et ma olevat liiga väike. No mis ajast kolme-nelja-aastane liiga väike on, et tõsistes mängudes osaleda?? :D Igatahes on mul hea meel, et ma natukenegi seda maaelu olen maitsta saanud ja ikka tean, et lehm on karvane, mitte ainult must-valge nahaga kaetud (Perekoolist lugesin sellist arvamust :D). 

22. ülesanne on kirjutada oma elust 5 aasta pärast. Mu sõbranna just rääkis, kuidas nad mehega viisaastakuplaanid tegid ja mehe oma nii vähe-ambitsioonikas oli. No igatahes ei oska ka mina hetkel ette kujutada oma elu viie aasta pärast või mis mul selleks ajaks tehtud võiks olla. Naaseme selle küsimuse juurde ühe aasta pärast, äkki siis on pilt selgem.

23. küsimus on: Mis on sinu suurim hirm?
Ka see vastus jääb üsna lühikeseks. Minu suurim hirm on sõda. Ma püüan sellele mõttele mitte eriti tihti pidama jääda, kuna kui ma hakkan mõtlema sellele, kui pekkis meie maailm on ja millised ohud meid väga lähedalt varitsevad, siis ma hakkan endale hirmunult pommivarjendit ehitama ja ei suuda enam igapäeva nautida. Ma arvan, et päris õnnemullis ei pea elama, aga hulluks ei tasu ka end mõelda. 

24. Tahtsin kolmega seekord piirduda, aga et natuke positiivsemate toonidega lõpetada, siis kirjutan oma parimast sõbrast. Parimaid inimsõpru on mul õnneks mitu, nii et võrdsuse huvides kirjeldan oma parimat sõpra ja pikaajalist korterikaaslast - oma koera. Ma sain ta 13-aastasena. Ma ei tea, miks mu isa oli sellise hullusega nõus, et puberteedieas lapsele koera lubas võtta, aga nii see õnneks läks. Ja tema õnneks ei olnud ma tüüpiline laps, kes koera eest hoolitsemise kohe vanemate kanda jätaks. Jalutamist jms pidi ikka vahel meelde ka tuletama, aga üldiselt jäi koer kohe minu kasvatada ja tegeleda. Hakkasime koertekoolis käima ja tutvusime koos koeramaailmaga. Eks sai õpetuses vigu ka tehtud, nii et tal on siiamaani mõned kiiksud küljes, aga üldiselt on meil koos väga lahe olnud. Oleme tegelenud erinevate aladega - agility, kuulekus. Käinud nendel aladel ka võistlemas ja lisaks mitteametlikel näitustel, orienteerumisvõistlustel, trikivõistlustel ja nii edasi. Minu meelest on koer lapsele väga heaks kaaslaseks, kuna esiteks on ta väga truu sõber ja vaikne kuulaja ning veel õpetab ta kellegi eest hoolitsema, vastutama. Minu pojale meeldib ta ka väga - praegu ei oska poiss küll muud teha, kui teda ettevaatlikult katsumas käia ja vahepeal talle midagi "pakkuda" - täna pakkus näiteks mingit paberitükki. Koer ei tahtnud :D. Varsti aga saavad nad juba koos õues joosta (kuigi mu koer väga ei viitsi lastega mängida, vaid läheb pigem eemale, aga vahel ikka natuke mängib ka). Vot selline vahva 11-aastane isepäine ja ülienergiline koerake mul ongi. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar