Lehed

esmaspäev, 27. november 2017

Mida siis teha, kui jalutada ei saa?

Kolmandal päeval ma juba veidi pelgasin jalutama minna, sest kui kahel päeval on jalutuskäigud saanud väga kiire lõpu ootamatutel mudastel ja veristel asjaoludel, siis tekib juba küsimus, kas kaks jääb kolmandata? Õnneks küll - jagus küll nii üht kui teist ka kolmandasse päeva, aga seda juba tavapärasel määral - põlluvahetee lompides traavimisest ja liiga innukast puuokste närimisest, mis veidi koerakese igemetele liiga tegi. 

Esimesel päeval läksime poisipõnni ja koeraga jalutama. See väiksem ja kahejalgsem sell sai samal päeval pooleteise-aastaseks ja oli selle puhul eriti eeskujulik kõndija. Jalutasime läbi lompide, vaatasime ja kommenteerisime möödujaid (olgu-olgu, möödalendajaid kui täpsem olla ehk siis rääkisime lindudest), põnn lükkas naerdes oma jalutuskäru ja tegi vist üldse pikima jalutuse enda jalgadel, mis oleks võinud veel jätkudagi, kui järgmine lomp, mille ta sihikule võttis, poleks olnud eriti mudane ja libe, nii et järsku ta seal pikali oli, nii et - liialdamata - pealaest jalatallani mustast porist tilkus. Võtsin ehmunud lapse sülle, värvudes ka ise kenasti porikarva, puhastasin ta näo nii hästi, kui sain, vahetasin tema läbimärja mütsi enda oma vastu ja pöörasime siis otsa kodu poole tagasi. Hea, et riided ja jalatsid veekindlad on, sest tänu sellele oli ta õueriiete alt võrdlemisi kuiv. Kodus laps vanni ja väiksest murjanist sai taas roosa ja läikiv lapsuke. 

Teise päeva jalutuskäik oli esmalt üsna edukas - põnn jäi kärus magama ja olime juba üsna hea tiiru jõudnud teha, kui märkasin järsku maas väikeseid verelaike ja kiire skaneering üle koera tuvastas, et see tuleb tema koonupiirkonnast, kuid alguses ei saanud ma täpselt aru, kas see tuleb suust või ninaümbrusest. Sel päeval oli natuke lund maas, nii et tegin talle lumega külma kompressi. Lumi ja natuke salvrätte - muud mul käepärast polnudki. Nägin siis, et tal oli nina alt kuidagi (ma isegi ei kujuta ette, kuidas?!) väike nahariba lahti tulnud. Näohaavad on aga sellised vererohked, seega paljalt lumega ma verejooksu pidama ei saanud, nii et hakkasime ruttu koju minema, veretilgad taga. Kuna see vigastus oli nii halva koha peal, siis polnudki muud teha - jätkasin kodus lumekompressidega ja jälgisin olukorda, kuni veri jäigi pidama. Üritasin ka ühe sidemetutsakaga kerget survet avaldada, et haav kinni jääks, aga seda ei olnud võimalik sinna normaalselt siduda, seega püsis see tutsak seal nina all kaks minutit, kuni koerake selle kerge käpaliigutusega eemaldas. Väga väike haav, aga ehmatust kui palju. 

Hullult tuuliste ja lörtsiste ilmadega, mida paraku omajagu esineb, käime nagunii väljas palju vähem kui suvel, mil olime sageli pea terve päeva õues, ja veelgi vähem sellistel päevadel, nagu need eespool kirjeldatud. Suve lõpus mõtlesingi, et mida üldse teha, kui enam nii palju õues ei saa olla? Õige vastus - minna paksuks! Okei, see ei ole mingi kohustus, aga minule isiklikult on see rohke toasviibimine küll halvasti mõjunud. Leidsin täna asju sorteerides vana sammulugeja, ostsin sinna uue patarei ja panin peale - sain esimese päevaga... 5000 sammu. Vähemalt sain nüüd teada, et see lookene nii kehv on ja tuleb ikka pikemad õueskäigud kuidagi päevakavasse tagasi saada. See polegi nii lihtne, kuna tubaseid tegemisi on väga palju - tuleb mängida ja süüa ja koristada ja remonti teha, nagu ka kõiki neid teisi to-do listis olevaid asju. Sellest hoolimata käime igapäevaselt õues, aga järelikult vähevõitu. 


Tubaseid tegevusi on seega märksa rohkem kui suvel arvata oskasin. Kerget pahurust esineb võib-olla küll natuke rohkem kui varem, kui ma näiteks päris kogu aeg ei soovi, et mind sõrmepidi täpselt mänguasjakasti kõrvale istuma talutatakse. Enamasti ma ikkagi lähen sinna kuhu vaja, sest kui laps tahab minuga mängida ja mul tegelikult midagi tähtsat teoksil pole, siis ongi järelikult mänguaeg. Ta ei ole kunagi olnud omaette toimetaja, alles nüüd on ta hakanud ka iseseisvalt mängima, näiteks Legodest midagi ehitama. Põnnile meeldib ka meisterdada, maalida, joonistada. Ukseavasse panime kiigekonkud, et ka toas aegajalt kiikuda saaks. Lisaks muudele tegevustele on teda juba nii mõnus kaasata igasugustesse "suurte" tegevustesse - oleme teinud piparkooke, tavalist kooki ja muid toite, koristame juba ammuilma koos, teeme remonti, ehitasime nagi jne. Ta vaatab ja proovib kõike järgi teha, nii et teda oma tegemistesse kaasates on esiteks temalgi lõbus ning teiseks ta õpib. Kõik ei lähe alati küll nii sujuvalt, näiteks olid koogitaignas ühtäkki ka mingid muud esemed laualt, aga mis siis! Üksi saaks kiiremini, aga see on super, et ei pea enam kõike kuhjama tema uneajale, vaid saab osa asju päeva jooksul üheskoos ära teha. 

Pika jutu lõpetuseks - kui jalutada ei saa või jalutuskäigud lõpevad järsult, siis toas on tegemist küll, kuid vorm ja tervis ütlevad - ikka rohkem õue! 

Rõõmu ja imestust kui palju, kui hommikul aknast välja vaadates, on maa ja katused kuidagi valgeks läinud.


kolmapäev, 15. november 2017

Käisin teatris ja täitusin uue energiaga... aa, ei, ma olen ju ema

Muidu kirjeldatakse teatriskäikude puhul vist sisu, tekkinud tundeid, olustikku ja meeleolu, aga mina mitte. Muidugi oli see meeleolukas, tore, lõbus - kuidas saanukski muudmoodi olla, kuna tegu on ühe mu lemmikmuusikaliga - Mamma Mia. Filmi olen korduvalt näinud, kuna see on nii südamlik, ilus ja lummavalt kaunite kaadritega, lisage sinna juurde veel ABBA muusika ja olengi müüdud!

Aga kui ma natukenegi lootsin, et äkki lapsukene halastab oma vaesele ammu-mitte-teatris-käinud emale ja laseb tal enne ja pärast ka puhata, siis see oli vaid õnnis lihtsameelsus. Ema peab ikka väga-väga hoolikalt järgi mõtlema, kas selliseid käike tasub ette võtta! 

Et kõik ikka õige oleks, siis ärkas lapsuke juba eelneval ööl korduvalt, et ma muusikalipäeval ikka võimalikult väsinud oleksin. Hommikupoolik oli üsna tegus, kuna oli ühtlasi ka isadepäev - mängisime, sõime võileiva- ja kirsitorti ja viisime meenutuse ka vana(vana)isale. Seejärel sõidutasin lapse maale ja hakkasin teatriks valmistuma.

Etendus oli lahe, süžee oli mulle üsna tuttav, aga muusikalis oli lisaks palju toredaid tantse ja ka hetki, mis filmi ei ole mahtunud. Kui etendus 22.30 paiku lõppes, olin juba üsna unine ja mõtlesin, mismoodi küll "teised" selliseid hiliseid tegevusi teha jaksavad? Kas "teistel" pole seda pooleteise aastast unevõlga või on neil mingid muud trikid? Igatahes püüdsin olla hästi ergas, kuna poolteist tundi sõitu ootas veel ees. Lõpuks see mul õnnestuski, kuna kui ma ükskord maale jõudsin ja pärast südaööd voodisse maandusin, siis magama ma küll ei jäänud. Kõigepealt hakkas lapsuke siplema - muudkui siples ja siples, ajades mult viimsegi uneraasu. Siis vajus ta sügavamasse unne, ma vaatasin millalgi kella - juba pool 2 läbi, ja mõtlesin, kas tõesti peaks ma üles tõusma ja ma ei tea... telekat vaatama minema, kuna ei suuda magada. Lõpuks jäin siiski magama, kuid siis oli laps kell 5 kõpsti üleval. Avastas vist, et ohhoo - mingi emme on mu juurde tekkinud! Kellel nüüd veel aega magamiseks on?! Proovisin poolteist tundi teda edutult magama meelitada ja seejärel tõusimegi üles. 

Ja siis mul oligi terve päev hukas, kuna ma olin lihtsalt nii väsinud. Sõitsin koju ja enam kodust välja ei läinud, isegi poodi mitte. Lürpisin päev otsa suppi, tundsin end ja nägin välja nagu ehtsas pohmakas oma zombi-oleku ja põlvini silmakottidega (küll ilma alkoholita) ja nii see päevake kuidagi õhtusse veeres. Järgmiseks päevaks oli õnneks energia taastunud, nii palju kui seda energiaks nimetada saab, sest neid kauneid aegu, mil ma tõesti end puhanuna tunneks, ma alles ootan. 


Loo moraal - tuleb alati väga hoolikalt järele mõelda, enne kui omi asju tegema lähed, sest elu õitel on komme just siis eriti intensiivselt oma õieilu demonstreerida, näiteks kell 5 hommikul pärast oma emakese napilt 3,5h und. 

reede, 3. november 2017

Väike ajakohastus

Saabunud on suur sügis - esmalt imeilusate kolla-punaste lehtede ja nii paljude värvivarjunditega, siis aga juba esimese öökülmaga, mis lehed pruuniks värvis ja puudelt langetas, jättes alles vaid palju pruuni, halli ja raagus oksi. See tõi kaasa veelgi suurema sõnadeikalduse, aga kuna alles viimaselgi nädalavahetusel tuletati meelde, et asju tuleb kirja panna, sest muidu on juba varsti neist alles vaid hägune mälestus, siis aitan oma lühikest mälukest ja teen ühe sigrimigri jutu vahepealsetest tegemistest.

Minu põnn on nüüdseks juba aasta ja viiekuune! Hiljuti sai läbi üks ülitähtis ja lähendav etapp - pojake võõrdus rinnapiimast. Oli ilmselt sobilik aeg, kuna see käis minulegi üllatuseks väga lihtsalt. Esimesed ööd olid küll keerulised, kuid seal oli vist ka mingeid muid segajaid, praeguseks on ööd juba üsna mõistlikud - 1-2 ärkamisega. Mõni laps magab juba poole-aastaselt öö läbi, kuid lapsed ongi erinevad ja minu laps on see palju ärkav varajane linnuke. See on sellise pika aja peale väga kurnav, kuna kvaliteetne uni on nii oluline, aga samas - mis seal's ikka - tuleb olla õnnelik selle üle mis hästi on ja meil on olnud muude tüüpiliste beebimurede asjus kõik nii hästi. 

Pildiotsingu when you wake up and it feels tulemus
Mina hommikul, kui mind mõnusast unerüpest välja tiritakse.
Ma arvasin, et võõrutamine saab väga keeruline olema, kuna viimasteks toidukordadeks olid jäänud öine ja varahommikune söömine ning kogemused näitasid, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa öösel mingeid muid lahendusi katsetada. Isegi kui tegin plaani, et seekord proovin kuidagi muudmoodi, siis öösel olin siiski autopiloodi peal ja plaanidest ei tulnud mitte midagi välja. Siis kui me selle aga lõpuks kätte võtsime, siis see järsku toimis. Küllap oli see siis ka minu jaoks õige aeg (kuigi väike nukrus ja beebiigatsus käis sellega paratamatult kaasas). 

Muidu on põnn hullult vinge tüüp. Ta on täielik vigurvänt ja esineja - ta leiutab pidevalt midagi ja on ise siis nii uhke ja kavala näoga. Ta saab aru peaaegu kõigest, mida ma talle ütlen ja oma limiteeritud sõnavaraga saab ka oma asjad aetud - üks enimkasutatavaid sõnu on "emme," mida ta ütleb mulle, kutsule (kuna Remmi kõlab nii sarnaselt) ja kui ta midagi tahab, siis ükskõik kellele. Seega sobib see tema arvates pea igasse olukorda ja igale inimesele. Sõnu, loomahääli ja muid hääli on tal täitsa paras ports. Eks laps areneb ikka oma rütmis, aga sõnavara toetamiseks räägin temaga palju ja raamatud on juba ammuilma meie suured sõbrad, küll need sõnad millalgi ka aina enam välja hakkavad tulema. Selle kõigile ja kõigele emme ütlemisega on nalja ka saanud - näiteks kipub ta loomaraamatus ahvipilti nähes ka emme ütlema. Sel juhul väidan siis julgelt, et see "emme" on tal ikkagi siis selline üldine sõna, eksole... 

Võõramas olukorras on ta pigem tasakaalukas - jälgib olukorda ja otsustab mida teha. Kodus ja kui seltskonnas on teisi lapsi, on ta muidugi energiline rõõmurull, kuid muidu võõras kohas esmalt ikkagi tagasihoidlik ja vaikne. Kunstiline tegevus paistab talle väga meeldivat - plastiliiniga mängib tihti, vahel värvib pliiatsitega ja eriti meeldib pintseldamine ja värviga plötserdamine. Vildikad läksid praegu peitu, kuna vildikaga joonistamine meeldis küll väga, aga paraku mitte paberile. Peenmotoorika on tal hea - mosaiiknuppude ladumine tuli välja esimesel katsel, kruvikeerajat paneb õigesti kruviauku (see on nii vahva, kuidas väike asjapulk kõike püüab jäljendada), legoklotse laob kenasti ja üldse saab igasuguste pisikeste ja täpsust nõudvate asjadega hästi hakkama.

Käisime vahepeal ka esmakordselt koos väikesel spaa-puhkusel Pärnu Viiking Spaas. St. spaa-väljasõidul, välja just ei puhanud, aga mõnus oli küll! Veekeskus oli väga mõnus ning kauni ja rahustava kujundusega. Miinuseks võiks tuua selle, et "lastebassein" oli nii kuum, et sinna ei saanud minna ning seal ei olnud ka lastele ühtki lõbustust. Viibisime valdavalt suures basseinis, kus oli väga palju erinevaid elemente ning oli tore küll. Soojenemas käisime mullivannis, kuhu põnn pistis küll vaid jalad, sest talle nii soe ei meeldinud, ning hiljem kõlgutasime jalgu ka mõnes saunas. Seal oli muidu igasugu toredaid asjakesi - näiteks jääkülma veega lähker, mille endale kaela sai tõmmata, iglusaunad, massaažidušš jne. Veel oli vahva, et kui pudinatel kõht tühjaks läks, sai baarist suisa tuubipüreed soetada, nii et veemöll tühja kõhu tõttu katkema ei pidanud.

Veel on spaa-keskuses pisike mängutuba, jõusaal ja... võib-olla midagi veel, aga mujale ma ei jõudnud. Minu lapsuke jäi tavapärasest hiljem, peaaegu 21 paiku magama ja kuna ta veidi rahutu oli, siis pikutasin tema kõrval ja uinusin varsti isegi. Pärast head ja rikkalikku hommikusööki läksime veidikeseks jalutama - käisime mänguväljakul, jahisadamas ja vanalinnas. Olen Pärnus päris palju käinud, kuid seekord tundus see nii uus ja võõras ja muidugi imeilus - oli üks neist väga päikselistest päevadest.

Vahelduseks sattusin mõnda kohta ka ilma põnnita - näiteks käisin ööklubis Terminaatori kontserdil. Mina olen liiga väsinud või liiga vana, et istuda ja oodata, kuni pool kaks öösel bänd esinema hakkab. Kuigi Terminaator on alati hea, siis me ei olnud isegi päris lõpuni, kuna mõni inimene ei jaksanud enam oma haigutusi alla neelata (see ei olnud isegi mina! :D). Viimati käisin klubis mitu aastat tagasi ja saingi jälle kinnitust, et mulle meeldiks paremini mõni muu üritus, näiteks väike kontsert mõnes söögikohas või baaris.

Sellest järgneval nädalavahetusel sain teha hingele pai ja läbida Naiskodukaitse baasväljaõppe viimase puuduoleva mooduli (hea küll, tegelikult on ühest moodulist veel ka veidi puudu, aga selle see on kavas novembri lõpupoole, nii et paistab, et saan üle kivide ja kändude lõpuks oma baasväljaõppe tehtud.) Kivideks ja kändudeks on olnud igasugused raskendavad asjaolud - näiteks Lapimaal elamine või väga rase olemine või vastsündinuga kodus olemine - no kuidagi ei saanud seda BVÕd varem tehtud. Igatahes viimasena läbisin organisatsiooniõpetuse mooduli, kus sain kuulda NKK ajaloost, struktuurist, vormist jne. Võib kõlada kuivalt, kõlas eelnevalt mullegi, kuid reaalselt oli väga huvitav ja ka lõbus. Laupäevane 12-tunnine loengupäev läks nagu niuhti ja pühapäevane poolik päev veelgi kiiremini. Tunnistus käes, kihutasin (kõnekujund, sest päriselt ma olen kiiruspiirangu-pedant) edasi sünnipäevale vahvasse saunamajja, kus sain ühtlasi kokku oma lapsukesega, kes minu õega hommikul veel teiselgi sünnipäeval käis. Temaga seal sellist probleemi polnud, et oleks kurvalt emmet igatsenud, sest ta emmestas oma tädi koheselt ära ja tiris teda lakkamatult mööda mängutuba ringi, nii et tädi kiireks kohvikski mahti ei saanud. Igatahes väsis põnn seal pallimeres hullates nii ära, et autost välja võttes üles ei ärganud ning saunamaja diivanil üsna melu keskel veel tükk aega magas. Hiljem tahtsin temaga sauna minna (seal oli infrapuna saun, aurusaun, soome saun), kuid millegipärast see väiksele härrale ei sobinud, nii et lõbustasime end hoopis avaras pesuruumis veega mängimisega. Kui kõhud head-paremat täis ja kõigil soovijatel saunas käidud, asusime koduteele. Sõitma hakates ületas teed vahva linnuseltskond - tedrekanad või mingid taolised nobedad vudijad. See tegi mul tuju kohe veel paremaks ja isegi kerge äraeksimine mind ei morjendanud - ja mis veel veidram, äraeksimisest ja mõnda aega vales suunas sõitmisest hoolimata jõudsin Raplasse esimesena (endiselt kiiruspiirangute järgi:)). Ju siis valisin ikkagi kiirema tee. 




laupäev, 30. september 2017

Lähme maale!

Täna oli erakordselt hea öö - vaid ühe ärkamisega, mida ma vaevu mäletan. Ei tea, kas puhkasime liiga hästi välja (viimasel ajal on suurte purihammaste tuleku tõttu ärkamised 1-2 korra pealt suisa 4-5 korrani küündinud) või astusime hommikul lihtsalt vale jalaga voodist välja, aga nii ühel kui teisel oli päeva jooksul mitmeid tusaseid hetki. Midagi ei olnud pahasti, aga kõik oli kuidagi väsitav ja põnn otsustas täna katsetada eelkõige neid mitte nii soovitatud tegevusi - mis on täiesti normaalne, kuna kuidas üks väikseke peaks lihtsalt teadma, et tassi ei peaks ümber kallama, üks eriti abivalmis lapsuke ei peaks ise puutükke lõkkesse viima, kõiki pohlasid ei peaks laiali viskama, koera veekaussi ei peaks kuskile tassima hakkama, metallkühvliga ei peaks vastu põrandat kopsima ja ise naerma - neid asju tulebki õppida, kuid tavalisel päeval on "heade" ja "mitte-nii-soovitatud" tegevuste suhe kuidagi paremini paigas. Igatahes, kuna mulle jäi õhtuks alles umbes üks närv, siis otsustasin seda rahustada toredate meenutustega. 


Nädalajagu on meile jagatud imeilusat vananaistesuve - see on nii tore, sest vahepealne lakkamatu vihmasadu hakkaski juba väsitama ja tuju rikkuma. Pühapäevase eriti ilusa ja päikselise päeva veetsime maal. Kuna pisikesele härrale oli väsimus ligi tikkunud, siis esmalt püüdsin teda vana ja kriiksuvat uneviisi lõõritava vankriga magama kärutada. Esmalt tundus see võimatu missioonina - ikkagi võõras vanker ja ainult lamav asend, kuid siis, kui otsustasin loobuda, suikus põnn siiski unele. Sel ajal kui põnn värskes maaõhus uinakut nautis, valmistusime meie lõunaks. Kui grillil küpsev kraam, erinevad salatid ja kõik muu sinnajuurde kuuluv valmis sai, ärkas ka põnn hääde lõhnade peale ja nautisime imemaitsvat toitu. Edasi tegime igasuguseid toredaid maategevusi - põnn kiikus võrkkiiges (ise tegi hoogu ka), sõi oma aia viinamarju ja pistis pintslisse terve magusa ja mahlase tomati, mängis, uuris lilli ja putukaid, koos vaatasime metsarajal seeni ja kohukesi (keegi metsahaldas viib sinna iga kord lastele nänni :P), mängisime taksikutsikaga ja piilusime arglikku kassi. Lõpuks lahkusime kotitäie hea kraamiga - värske kõrvits, viinamarjad, paradiisiõunad, porgandid - see oma aia kraam on ikka nii maitsev! Koduteel põikasime läbi (vana)isa metsast, mis oli tavapäraselt armas ja kus oli nii-nii palju seeni (küll oma aja paraku ära elanud, kuid järgmisel aastal siis juba teame). 



Maal ja loodus käimine tekitab mulle nii positiivset ja rahulolevat meeleolu ning laadib mu täis heade emotsioonidega. Sama võib vist ka põnni kohta öelda, sest oma väikeses külakeses elavaid vanavanemaid külastades magab ta maaõhu käes alati rekordunesid ja on üldse nii rõõmus. Kui ma Tallinnas elasin, siis põgenesin suvel igal võimalusel ikka väikelinna või külla, sest suve veetmine (Eesti mõistes) suurlinnas tundus nii ebaloomulik. Minu jaoks. Mina ei kujuta ettegi, et peaks kogu oma aja veetma betoonidžunglis, aga ma olengi loomult rohkem väikelinna-inimene ja ohtralt loodust ja jalutusvõimalusi peab ka sinna juurde kuuluma. Kuigi pean tõdema, et suurematel linnadel on ka minu jaoks oma võlud ja mingitel perioodidel elaksin seal suurima heameelega, kuid vaid juhul, kui jääb alles võimalus aegajalt oma akud maal täis laadida. 



esmaspäev, 18. september 2017

Ema vaba päev

Viimasest korrast, mil põnnike päevakese kellegi teise kui oma truu empsiga veetis, oli möödunud äkki kuu... igatahes piisavalt kaua, et olin juba unustanud, kui hästi selline päev vahelduseks mõjub. Igapäev koos aktiivse ja maailma nii heas kui halvas (mis võib välja näha kui pättuste tegemine) avastava maimikuga on kirjeldamatult tore, tekitab head tuju, ajab naerma, paneb heldima ja uhkusest pakatama, kuid see paneb ka proovile, nõuab kõva keskendumist ja mõni päev on veel eriti väsitav ja närvesööv. 

Igatahes on imeliselt tore vahel väike taaskäivitus teha ühe "ema vaba päeva" näol, samal ajal, kui laps saab oma lähedastega kvaliteetaega veeta. Vaba päev ei tähenda hetkel küll seda, et kooserdaks päev otsa hommikumantlis ringi, sööks head-paremat, käiks vannis või vaataks mõnusat filmi. See on hoopis lakkamatu kraamimine, sorteerimine, toimetamine ja tegemist vajavate asjade nimekirja, kuhu aina hoogsalt asju lisandub, täitmine. Praegu on neid vabasid päevasid veel lihtsalt nii vähe, et kohe kuidagi ei saa seda "raisata" puhkamisele või, oh-ei, lõbutsemisele. 

Sellest pole aga hullu midagi, sest üllataval kombel täidab see füüsiliselt rakkes olemise päev tohutu motivatsiooni ja energiaga. Kui hea on teha midagi, ilma et peaks seda pidevalt katkestama. Kui hea on, kui saab mõelda tundide viisi omi mõtteid. Lapsega koos olles katkevad nii tegevused kui mõttelõngad kiirelt, sest laps vajab tähelepanu. Rahus mõtlemine on ikka tõeline luksus, mille väärtust ei oskagi hinnata enne, kui selleks enam nii palju võimalust ei ole. 

Ma olin oma vabal päeval nii teotahet täis ja sain nii palju ideid, et neist jätkub nüüd ehk jälle mõneks ajaks. Põnn aga sai üle pika aja väga vahva päeva vanavanematega - lõunaund magas nagu tõeline mustermagaja, kuulas ilusasti sõna, sõi ahjuliha nagu mees muiste, mängis vanaisa, vanaema ja kassiga ning oli igati pai ja rõõmus laps. See on nii tore, sest viimasel ajal on ta minusse väga klammerdunud, kuid seal oli ta täiesti heatujuline isegi siis, kui ma ära läksin. Hästi vahva on ka see, et kui ta muidu on võõrastama hakanud ja enamik inimesi igaks juhuks pelgab, siis oma maa-vanaisa, keda ta väga tihti ei näe, üldse ei võõrasta ja suisa vanaisakas on. Nad jagavad ka sünnipäeva, nii et äkki neil ongi mingi müstiline side. Vanaisa kassiga on neil ka väga soojad suhted - kui kass teiste lapselaste eest pigem ära põgeneb, siis minu põnni jookseb alati rõõmuga tervitama. 

Lapsele järele minnes sain niigi heale tujule kohe täiendust, kuna põnn hakkas ülientusiastlikult ringi jooksma ja mulle näitama kõiki lahedaid asju, mis seal on, vahepeal suisa "see-see-see-see" hõigates. Rõõmus laps, rõõmus mamps! 

Järgmisel päeval premeerisime end toreda pereväljasõiduga imekaunisse Keila-Joasse. Kui rahustav ja tore, kui välja arvata see, et emmede närvid olid tegelikult terve aja viimseni pingul, kuna lapsed kippusid jõkke, lompi, trepile, servadeta rippsillale jne tormama. Olen seal väga palju varemgi käinud - koeraga, sõpradega, aga oma mardikaga käisime seal esmakordselt. Ütleme nii, et mudilastele see paik nii väga ei sobi, kuna seal on palju ohte, millega nad arvestada ei oska. Käidud-nähtud, aga kindlasti on ka palju sobivamaid kohti põnnidega külastamiseks. Õnneks ilusaid paiku Eestis jagub! 




laupäev, 9. september 2017

Tsau-tsau, järgmise aastani, suvi!

On nii magus ja ka natuke kurb mõelda suvele, sest tuleb harjuda faktiga, et selleks aastaks on suvega ühel pool. Suvi oli hästi tore. Olen varem juba ühtteist kirjutanud, mida me kõike korda saatsime, kuid lisaks vahvatele käikudele oli hästi tore ka lihtsalt palju õues olla ja lihtsaid lõbusaid tegevusi teha. Kui mõelda suve alguse ja lõpu peale, siis sinna vahele oleks jäänud nagu maailmatuma palju aega, sest mälestusi, arenguid ja muutusi on nii palju. Saabunud sügisilmade puhul ajab kõige rohkem segadusse temperatuur - tundub, et ilmasid ennast ka. Ühelt poolt on külm tuul, mis paneb ka sügisjope ja kampsuniga lõdisema, teisalt tuleb välja soe-soe päike, mis paneb joppi seljast viskama - otsusta siis ära, mida õueminekuks selga panna. 

Lisaks muudele plussidele on suvel veel üks ütlemata tore omadus - värsked marjad (mis on põnni lem-mi-kud), ehtsa maitsega tomatid, kurgid, mis on värsked ja nii krõmpsud. Värsked viljad on nii mõnusad ja võrreldamatud nendega, mida talvisel perioodil poelettidelt leida võib. Omajagu kohalikke marju panin sügavkülma varuks ka, kuid iseasi on, kui kauaks neid meie suurt marjalembust arvestades jätkuda võiks. 

Igapäevaelust nii palju, et mõne nädala eest olid põnni uneajad ja sellega seonduv üsna riukalikuks muutunud - ööund magas ta vähem kui võinuks, nii päevaunedesse kui ööunne jäämine võttis väga kaua aega, vankris eriti uinuda ei tahtnud. Sellest järeldasin, et küllap on aeg ühele päevaunele üle minemiseks. Algul oli ennelõunal pikemalt üleval hoidmine natuke keeruline, kuid üsna kiiresti saime rütmi kätte ning olukord paranes ikka märgatavalt. Kui lõunaune aeg on käes, käib uinumine kiirelt - olgu põnn siis autos, vankris või voodis. Lõunaund magab ta hetkel 1,5h ja õhtune magamaminek on taas varasemaks nihkunud ehk umbes 19 paiku. Ööunne jääb ta eriti toredalt - annab mulle riiulist raamatu, kust ma talle kaks-kolm lühilugu loen ning seejärel paneme tuled kustu, ta rullib veidi ringi ja jääbki magama. Kuna magamine ja uinumine on tal alati "nõrk külg" olnud, siis võin praegusega küll väga rahul olla. Öösel ärkab ta küll mitu korda, eelkõige vist paarikaupa lõikuvate suurte purihammaste tõttu, kuid hambaid on juba 12, nii et mäetipp on juba ületatud (2-aastaseks saades peaks olema suus 16 hammast ja 3-aastasel 20). 

Viimaste kuudega on ta ka emmekaks muutunud. Kuna varem ta kedagi ei kartnud ega võõrastanud, siis on kontrast väga suur. Raske öelda, mida see väike peakene just mõtleb, kuna ise ta end nii palju veel väljendada ei oska, kuid mõned seosed olen ise siiski teinud. Küll aga loodan, et varsti ta jälle näeb, et enamik inimesi on tegelikult hästi toredad, mitte hirmsad ning et ka emmest natuke eemal olles võib väga vahva olla. Küll jõuame - ta on alles aasta ja kolmekuune, nii et ega ta peagi minust kuskil kaugel olema. 

Põnn oskab end iga päevaga paremini väljendada ja ka jäljendada. Seda, mida teised teevad, üritab ta ikka järgi proovida ja seda on vahva vaadata. Ta toimetab ringi väga pühendunult ja teeb ka üha rohkem "pätitegusid" - teeb mulle väikeseid südamerütmihäireid tormates ohtlikkesse suundadesse, näiteks treppide ja kraavide poole. Ta plätserdab lompides, surgib seal sõrmedega ja näitab siis itsitades oma mudast käekest. Samuti tahab ta olla väga asjalik, kuid see ei tule alati nii hästi välja - hooliva loomasõbrana tahtis ta näiteks kasside joogikaussi pudelist vett juurde valada, ent kallas selle kogemata põrandale - no ikka juhtub, plaan oli ju hea :). Ta jälgib naerdes kärbseid ja üritab neid puhudes lendu ajada. Ta paneb asju kõiksugu kohtadesse, sest see tundub lahe ja naljakas - näiteks saapaid pesukorvi. Ta võitleb riietumise vastu, kuid on ülimalt õnnelik riietatuna õue jõudes. Samuti on kätte jõudnud aeg, mil tundub pehme nuudlikuhjana põrandale langemine igati pasliku protestimeetodina. Põnnile meeldivad kassid, muud loomad ja ka beebid, keda ta tahab paitada ja kellele mänguasja pakkuda ja lutti suhu panna. Suuremad lapsed meeldivad aga veelgi rohkem ja kui pisibeebid kutsuvad esile peenikese nunnutamispiiksu, siis suured panevad rõõmust lausa kilkama. 

Igatahes üritame siis sügiseste oludega vaikselt harjuda ja leida viise, kuidas end jahedatel ja sajurohketel ilmadel lõbustada. 








teisipäev, 5. september 2017

Suveseiklused 4/4: Sõit-sõit Rakverre

Rakvere on mulle kuidagi eriti sümpaatne ja armas. Väga sageli ma sinna ei satu, kuid kaks korda aastas ikka. Ka põnni esimene hotellikülastus leidis aset eelmisel sügisel just Rakveres. Tookord olime mõlemad täiesti vaimustuses, kuna ka mina polnud ammu rutiinist välja saanud ja tunne oli, nagu oleksime tõelisel reisil. Aga viimati käisime seal kevadel sugulastel külas. Sättisime kavalalt oma külastuse aprilli lõppu, et õues kaunist kevadilma nautida. Kui üks kiire poeskäik välja arvata, olime me tegelikult aga terve aja toas, kuna sellel päeval juhtus see kevade kõige hullem lörtsisadu olema. Siis sai kohe otsustatud, et varsti peame jälle tagasi tulema.

Augusti keskel jõudis see aeg lõpuks kätte. Ladusime minibussi suuremaid ja väiksemaid sugulasi täis ja kahetunnine sõit Rakverre võis alata. Kuna aimasime, et pärast veekeskuses käiku ei tuleks väsinud ja pehmeks ligunenud lastega jalutamisest midagi välja, kuid tahtsime siiski veidi Rakvere ilu nautida, läksimegi hoopis alustuseks linnust vaatama. Alustuseks pidin oma 12-kilose kandamiga hiigelpikast trepist üles saama. Sattusime täpselt suure turistigrupi vahele, kuid millegipärast olin ma kogu sellest kambast ainuke, kes ähkis ja puhkis ja aegajalt lootusrikkalt tipu poole kiikas.


Kuna meil oli aega vaid pool tundi, enne kui veel üks sugulane meiega liitus, siis linnusesse sisse me seekord ei läinud. Küll aga nägime linnusemäel pulli. Ja hobust. Ja kitsi! Ja kassi ka veel pealekauba. Kitsed olid eriti vahvad, saime nendega seal mägistel radadel jalutada, nagu ühed õiged kitsekarjused muiste. Natuke olin ettevaatlik ka, kuna nad olid ikka päris pirakad ja suurte sarvedega, aga küllap nad ikka rahumeelsed on, kui nad sinna niimoodi vabalt jalutama on lastud.


Järgmisena ootas meid Aqva Spa. Meie kamp andis ühe õige testgrupi mõõdu välja küll – väikelaps, eelkooliealised, teismelised ja emad. Meie jaoks oli ühine riietusruum pigem ebamugav, kuna esiteks kippus see mul pidevalt meelest minema ja teiseks ei tahtnud põnn minuga sugugi kabiinis püsida, vaid hakkas nii kõrvalkabiini kui ka üldse välja roomama. Seega pidin riietuma ülehelikiirusel. Riietusruumis on ka mähkimislauad ja laste söögitoolid, kuhu on hea juuste kuivatamise või muude toimetuste ajaks laps istuma panna.


Põnn oli esmakordselt sellises suures veekeskuses. Varem oleme käinud rahulikes ja vaiksetes beebide ujumistundides. Seega kui ma ta sülle haarasin ja midagi pelgamata ägedasse voolu, lainete ja vihmasajuga basseini läksin, siis ehmus ta kõvast veemühinast ja pritsimisest nii ära, et oli edaspidi peaaegu kõige suhtes skeptiline (loe: kippus häälekalt protesteerima). See bassein oli aga meie eelkooliealiste lemmik ja nemad käisid seal üha uuesti ja uuesti lainetega võitlemas.

Minu põnnile meeldis aga kõige soojem ja madalam beebide bassein, kus ta lõpuks (noh, umbes siis, kui me juba pikalt ligunenud olime ja vaikselt äraminekuplaane hauduma hakkasime) nii julgeks läks, et pisikesest liumäestki alla lasi ja veepritsmetest end sugugi enam häirida ei lasknud. Veel käisime õuebasseinis, lastebasseinis ja piilusime saunamaailma. Saunamaailm on mõnus, vaikse muusikaga lõõgastumispaik, kuhu vaikuse tagamiseks alla 5-aastastega pole soovitatud minna, kuid kust me korra ikka läbi põikasime, et näha, mida toredat seal leidub. Oma põnniga käisin soolasaunas ja kontrast-jalavannis – viimast said siiski vaid minu jalad tunda, poiss sai seda sülest jälgida. Muidu oli seal veel terve hulk erinevaid saunu ja ka 11-kraadine basseinike, kuhu pärast kuuma sauna hea hüpata on. Mina nii vapper ei olnud, aga kaks meie noort kamraadi pugesid hetkeks sisse küll.


Mu õel oli raskusi pildistamisnurga leidmisega, et ükski üleliigne inimene pildile ei jääks, aga meie oma seltsilise lehvitav käsi sai ikka jäädvustatud. 

Kui meie lõõgastusime enamik ajast soojas basseinis, siis teismelised toimetasid kõige rohkem ringi. Nemad jõudsid vist peaaegu igale poole – liutorru, mullivanni, mitmesse sauna, päevitustoolidele jne. Nende lemmikuks osutus huvitaval kombel hoopis soolasaun. Mulle meeldis, et veekeskus on kompaktne, huvitavate atraktsioonidega (sellist lainebasseini ja hiigelsuurt palli pole ma küll varem kohanud) ja ilus – eriti vahvad on siin-seal olevad lebotamiskohad ja basseinipõhja laotud mosaiigid.
Kui oli aeg lahkuda, siis läksime välja hotelli fuajee kaudu, sest seal on suur ja väga omapäraste kaladega akvaarium. Põnn kandis veekeskuses Huggies Little Swimmers ujumismähkmeid, millel ilutsevad kalakesed Nemo ja Dory (Finding Dory multika eriväljalase). Leidsime Dory üles küll, kuna seal akvaariumis ujusid ringi just samasugused sinised kalakesed.



















Pärast ujumist on kõik alati väga näljased ja õnneks ei pidanud me muud tegema, kui istuma autosse ja sõitma paari kilomeetri kaugusele sugulaste juurde, kus meid juba ootasid imelised täisterapannkoogid maasika-toormoosi, kaneeliste banaanide ja vaniljejäätisega. Lisaks sai põnn erinevaid marju põske pista ja kassi paitada. Hästi mõnus! Ilm ka soosis meid, nii et mida muud veel tahta, peale selle, et rohkem teha jõuaks, kuna aeg möödub Rakveres alati nii kiiresti. Eks see nii olegi, kui lõbus on!  


Suveseiklused 3/4: See tavaline Eesti suvi

Eesti suvi on alati tahtnud suureks saades sügiseks hakata. Seega harjutab ta igal võimalusel sügise moodi olemist. Meie asi on sellega lihtsalt leppida ning kohaneda ja kui sellest abi on, siis õigele eestlasele kohaselt natuke viriseda.

Pole sel vihmasel ajal ju häda midagi, kui selleks valmis olla. Tegelikult mulle isegi natuke meeldib koerailm. Varem jalutasin koeraga tihti ka vihmasel ja tuulisel ajal, kuna siis olid nii inimesed kui loomad kõik tubadesse pagenud ja tänavatel valitses rahu ja vaikus, mida lõhestas vaid vihisev tuul ja möödakiirustavad autod.

Nüüd, kui perre on lisandunud üks sell juurde, siis suure rajuga enam nii tihti õue ei satu. Väike vihm meid aga toas ei hoia. Ja ka suur vihm alati mitte. Lapsed on lompidest ja vihmasajust ju nii lummatud, et seda lõbu keelata küll ei tihka. Tuleb end lihtsalt varustada korralike vihmariiete ja kummikutega. Minu põnn saigi augustis esimese tugeva paduvihma kogemuse kätte. Mina eeldasin millegipärast, et ootame varju all, kuni kõige hullem ladistamine mööda läheb, kuid nähtavasti ma eksisin ja nii me end paduvihmas ja sügavates lompides järsku leidsimegi. Sellega oli lihtsalt kaks probleemi – esiteks pole minul nii häid vihmariideid, seega hakkas mul üsna kiirelt jahe. Teiseks ei täida vihmariided täielikult oma eesmärki, kui istuda sügavasse lompi, nii et kummikute ja pükste vahelt vesi sisse tuleb. Just seda mu põnn korduvalt ka tegi. Teda see siiski ei häirinud ja tema oleks meeleldi paduvihmas edasi lõbutsenud, kuid otsustasin ta lõpuks tuppa viia. Selle aja peale hakkas ta juba ise ka lombiks muutuma, üritades protesti märgiks mu käte vahelt minema voolata.


Kui isegi on sajuta ilm, siis on sageli üsna tuuline ja jahe. Kõige õhemaid ja lühemaid suveriideid oleme õnneks saanud kanda küll, aga samuti on asja ette läinud igasugused jakikesed, vahel suisa jope ja õhukese voodriga püksid ja muidugi ka mõnusad mütsid ja sallid, nagu see Breden Kidsi müts ja torusall, tänu millele on ka tuulisema ilmaga pea ja kael iilide eest kaitstud.


Alati ikkagi ei taha seal tuulte ja vihmade käes olla ja selleks puhuks on ka palju võimalusi sisetingimustes toredalt aega veeta. Suvisel ajal on hea enamik ajast õues olla ja vahelduseks aegajalt erinevaid kohti külastada. Sügis-talveks peaks aga palju vahvaid koduseid tegevusi planeerima, kuna õues enam nii palju ei ole ja päevast-päeva mängutubade vahet vast ka ei käi. Võimalusi iseenesest jagub.

Mängutoad on minu põnni jaoks juba põnevaks muutunud. Suve hakul ei osanud ta veel pallimerega midagi pihta hakata, nüüd aga rullib pallimeres, ronib osavalt, istub kiikedele ja tõukeautodele, mängib erinevate mänguasjadega ja lõbutseb ikka täiega. Hetkel veel abistan teda osa tegevustega, kuid juba varsti saan ilmselt koos teiste emmede-issidega pingil istuda ja oma võsukest heldinult eemalt jälgida.

Minu suur lemmik on ka beebikino, aga lapsuke on oma aasta ja kahe kuuga just selles eas, kui temaga kinoskäik üsna keeruliseks on muutunud. Beebieas oli lihtne – käisime ka peaaegu igakuiselt – kuna laps lihtsalt magas ja sõi. Seejärel juba mängis mu süles või siis ukerdas pingi ees – pole probleemi. Nüüd aga viivad jalad igale poole, kõike tahaks ka uurida ja katsuda, seega täit tähelepanu film minult küll ei saa, pooltki ei saa. Samas on pojake ka liiga noor, et ise filmist huvituda. Ta ei ole (õnneks) veel sugugi telekahuviline, isegi multikat vaatab vaid korraks, kui see kuskil mängib. Seega temaga koos kinoskäimisele peaksin vist mõneks ajaks pausi tegema, kuid ennast teades oleme me siiski ilmselt üsna pea jälle kinos, kuna seal mängimine ja suhtlemine on ikkagi vahva, isegi kui see on väsitav ja filmile väga keskenduda ei saa.

Kehva ilma tegevusi on muidugi veel palju, kuid need on meie sellesuvised lemmikud, mis ka eakohased on. Peaaegu oleksingi unustanud – vihmapäevadel saab ka kodus ilusate ilmadega soiku jäänud toimetusi teha – see on küll vaid emmede rõõm ja põnn minu vaimustust selle koha pealt küll ei jaga.  

pühapäev, 3. september 2017

Suveseiklused 2/4: Mida ma oma lapselt sel suvel õppinud olen?

Lapsevanemaks saamine on üks väga hariv ja silmaringi avardav kogemus - pärast hetke, mil sain teada enda lapseootusest, olen õppinud väga palju nii enda, laste kui ka üldse elu kohta. Lisaks on lapsed nii nutikad, siirad ja varustatud igasuguste elutarkustega, mida täiskasvanud inimesed kiires elutempos unustama kipuvad. Nad ei ammuta oma tarkuseteri raamatutest ega muudest allikatest, vaid iseendast, täiskasvanute ülesanne on neid vaid märgata ja kuulda võtta.


Minu põnn on selle suvega tohutult palju kasvanud ja arenenud, kuid ta ei ole ainuke, kuna ta on nii mõndagi ka mulle õpetanud.

Kohe kui ilmad lubasid, tutvustasin oma uudishimulikule põnnile välismaailma lähemalt ehk siis näitasin talle, et muru peal saab askeldada ja liivakastis mängida. Kogu välisilm muutus talle nii põnevaks, et pärast seda kui ta sõnavarasse lisandus „õue,” hakkas ta väga selgelt väljendama, millal õue võiks minna. Ja seda juhtub tihti. Kui ta näeb mütsi, jalanõusid või välisust, siis hakkab ta otsekohe õue küsima ja kuidas ma saaksingi talle seda keelata, kui ma näen, kui väga ta õuesolemist naudib. Kuigi olin ka enne võrdlemisi värske õhu lembeline ja jalutamas käisin peaaegu iga ilmaga, siis põnni jälgides sain teada, et värsket õhku pole kunagi liiga palju! Nii veedamegi enamasti vähemalt pool päeva õues ja küll see on hea!

Kui põnn avastas kui vahva tegevus on treppidel ronimine, siis tõkestasinajutiselt mängumaja trepi, kuna 5732 korda järjest kitsast madalast trepikesest üles minemine ei tundunud mulle kõige ahvatlevam ajaveetmisviis. Põnn sai aru, et sealtkaudu enam üles ei saa ja saime taas rahulikult muid aiatoimetusi teha. Vahel proovis ta küll liumäest üles ronida, aga see ei õnnestunud. Seejärel õppis ta aga redelist ronimise selgeks ja hetkel ongi üks lõbusamaid mänge see, et ta ruttab redeli juurde ja hakkab siis kärmelt ronima, ise vaatab samal ajal, nägu naerul, kas ma ikka näen, mida ta teeb. Sellest tulenevalt ei saa ma temast enam rohkem kui paar sammu eemalduda, kuid sellegipoolest on see üks uhke saavutus. Kui sa midagi tõeliselt soovid, kuid su jalge all olev tee suletakse, siis kohane, arene ja leia uus tee!


Õues käies uudistab, imetleb ja uurib põnn pidevalt midagi. Küll on lahe kivi! Milline ilus lill! Oo, lomp! Oi kui vahvad pardid, koerad, marjad, liiv, reha, oksad, aiakäru, rohukõrred, lehed ja nii edasi ja edasi ja edasi. Ta vaimustub kogu aeg millestki ja on siiralt rõõmus kõige huvitava üle, mida ta näeb või kogeb. See on üks imeline omadus, mis lastel on ja mida täiskasvanud alati meeles võiks pidada: Tunne rõõmu ka pisiasjadest! Paljud olukorrad ja asjad on minulegi muutunud tunduvalt erilisemaks, kuna ma näen, kui rõõmsaks need põnni muudavad ja rõõmus laps võrdub rõõmus emme!
Siiamaani on see üks õpetlik ja tore suvi olnud ja õnneks ootab hea jupike veel ees. Uute seikluste ja avastusteni!

Suveseiklused 1/4: Omadega rabas

Osalesin vahepeal Emmede Klubi suveteemalisel blogikonkursil. Pean tunnistama, et kui on etteantud ajavahemik, minimaalne postituste arv ja umbkaudne teema (suvi), siis tuli kirjutamismõtteid isegi rohkem kui muidu. Lisan need jutukesed muutmata kujul ka siia - vaid pilte lisan ehk veidi rohkem. 



Eesti pindalast 22,3% moodustavad sood. Tänu laudteedele on paljudele soodele loodud mugav ja ohutu ligipääs. Mina haudusin rappaminemise plaane juba talvel, kuid jäin siis soojemat aega ootama. Mullu, kui ma varakevadel rasedana Kakerdaja rabas käisin, siis kakerdasin seal tõesti nimele vääriliselt, kuna laudtee oli kaetud härmatisega. Väikesed liud ja piruetid on aga sellist hinnalist koormat kandes natuke liiga hirmsad.

Nüüd aga haarasin lõpuks koera, pistsin põnni ergonoomilisse kandekotti, võtsin ühes ka vahva seltskonna ning läksimegi rappa. Valituks osutus Jalase raba, kuna see on meile lähedal ning sealne rada on ka lastele jõukohane. Esmalt võib pisikese titaga rappaminek tunduda keeruline, kuna laudteele jalutuskäru ei mahu ning süles hoides väsiksid käed väga kiirelt, kuid mugava ergonoomilise kandekoti või kandelinaga on see kõik käkitegu. Minu meelest on pisikesega isegi eriti muretu, kuna ei pea kartma, et äkki ta poole tee peal väsib ja enam käia ei jaksa. Põnnil paistis üldse väga vahva olevat - muudkui kõlguta jalga ja avasta uusi põnevaid kohti.



Suvi on rabaskäiguks parim aeg mitmel põhjusel - esiteks on seal teadupoolest märg, seega on suur oht lõpetada märgade jalgadega. Meie tegime ringi ümber järve täiesti paljajalu, mis muul aastaajal eriti mõeldav poleks. Nii mõnus, looduslähedane ja natuke torkiv jalutuskäik. Teiseks lokkab just suvel kõige rikkalikum taimestik ning eeliseid on veelgi. Julgemad kastsid end ka tumedasse ja mudasesse rabavette ja korilasehingega inimestele oli tee ääres veidi mustikaid ja murakaid.

Silmailu jagus ka muidugi palju - uhked laukad, väikeste kidurate männikestega lagendikud, mitmekesine taimestik, reipad värvilised kiilid, kaunid valged vesiroosid, väledad sisalikud - milline imeline vaheldus tavapärastele jalutuskäikudele. Järveringi lõpetas väike pirukapaus ja seejärel suundusimegi auto juurde tagasi - ka lastele oli uus eluvaim sisse tulnud ja samm üsna kerge. Autoni jõudes selgus, et olimegi täpselt õigel ajal õiges kohas, kuna just siis, kui viimane reisisell autosse hakkas istuma, lasti vihm valla ja tagasisõit möödus juba vihmasajus.

Meie juba läksime omadega rappa, minge teie ka!



laupäev, 5. august 2017

Rahvusvaheline rinnapiimanädal

Augusti esimene nädal (1.-7. august) on rahvusvaheline rinnapiimanädal. Sel nädalal pööratakse rohkem tähelepanu rinnaga toitmist puudutavatele teemadele. Seekord on teemaks rinnapiimaga toitmise jätkamine ja eesmärgiks on jagada veelgi infot rinnapiima kasulikkusest.

Mulle tundub, et Eestis on olukord üsna hea. See on tohutult suureks boonuseks, et meil on võimalik lapsega nii pikalt kodus olla ega pea juba mõne nädala või kuu möödudes tööle naasema, mis rinnaga toitmist natuke keerulisemaks teeb. Emapiim on lapsele kõige parem ja kasulikum toit. Kõigil ei ole paraku võimalik last rinnaga toita ja selle tarbeks on välja töötatud piimaasendajad, mis ei ole küll ligilähedaseltki sama mis rinnapiim, kuid on siiski lapsele piisavad, et kõht oleks täis ja vajalikud ained kätte saaks. See on ju kõige-kõige tähtsam. Mida ma aga hästi ei mõista, on see, miks mõned oma lapsele mingi "põhimõtte" pärast seda head kraami keelavad. Noh et rinnad lähevad koledaks ja... ma ei teagi, mis vabandusi selleks tuuakse. Isiklikust kogemusest ütlen, et rinnaga toitmine on nii mugav (õige temperatuuriga ja lapsele parim toit on kogu aeg käepärast - nii ööl kui päeval), sellele ei kulu raha (vs pudelid, piimapulbrid jne.), see on lapsele ka hea võimalus rahuneda, lohutust saada, veidi mõtiskleda, rinnapiim vastab just oma lapse vajadustele ning lisaks on imetamine nii armas ja lähendav kogemus. 

Mul on üldiselt vedanud, kuna imetamine on läinud üsna sujuvalt ja probleemivabalt - suurimad probleemid (ja needki mitte kõige hullemad) olid kõik enamvähem esimese kuu jooksul. Esimene takistus tekkis kohe pärast sünnitust - nimelt võib imetamine algul olla väga valus isegi õige imemisvõtte korral, kuna keha pole harjunud, et keegi sealt nii tihti ja intensiivselt midagi kätte üritab saada. Kui aga võte on õige, polegi muud teha kui hambad ristis ära kannatada ja ohtralt pehmendavat kreemi peale panna. Mul kestis see hullem aeg umbes kolm nädalat ja mõnikord tuli täitsa hirm korraks peale, kuid siis sai see läbi ja hiljem enam valulikkusega probleeme polnud - või noh, jättes välja mõned üksikud hammustused.

Teine mure oli ka esimestel nädalatel, kui põnnil tekkis millegipärast (vist piimapaisu tõttu) rinnastreik. Karjus ja võitles ja rinda ei võtnud. Korra pumpasin isegi piima välja ja andsin terve toidukorra teelusikaga, kuna ta otsesest allikast täielikult keeldus. See ajas natuke muretsema küll ja plaanisin juba külastust imetamisnõustaja juurde, kuid siis tasa-tasapisi hakkas ta jälle vähem võitlema - algul võttis ta vaid läbi une, kuid siis juba ka ärkvel olles, kuni lõpuks saime selle probleemi omal jõul lahendatud ja rohkem streike õnneks ei esinenud.

Kolmas probleem, millega veidi kokku puutusime, oli see, et kuskil poole-aastaselt muutus kõik muu nii huvitavaks, et söömise asemel oli vaja pidevalt ringi vaadata. Tavaliselt ta ikka veidike sõi ka, nii et me ei pidanud sellepärast kuskil käimata jätma ega end pimedasse toanurka peitma. 

Loodetavasti koidab varsti päev, mil avalik imetamine (ilusasti ja sündsalt) saab normaalse elu osaks ja et need perverdid, kes vahivad ja sallikese all söövas beebis midagi nilbet näevad, lähevad kuskile omaette häbenema. Enamik emasid küll ei tahagi niimoodi tähelepanu all olla ja selleks on paljudesse kaubanduskeskustesse loodud ilusad ja puhtad ema-lapse toad (plusspunktid - mina valisin küll selle järgi poode, mida külastada), aga sellise võimaluse puudumisel peab ju laps ka kõhu täis saama. :) 

Imetamine on hästi ilus kogemus. Minu jaoks on vaikselt kaisus süüa nohisev beebi üks kõige armsamaid vaatepilte. Olen õnnelik ja tänulik, et meil see tee ilusasti sujus ja et saan pakkuda oma lapsele kõige-kõige paremat.


laupäev, 22. juuli 2017

Üks ühene Vembu-Tembumaal

Ilusal reedel võtsime ette külastuse Vembu-Tembumaale.
Kas üheaastasele jagub Vembukal tegevusi? Kindlasti!
Kas üheaastasele saaks pakkuda sama palju häid elamusi ka soodsamalt? Tõenäoliselt.

Pean silmas seda, et vähemalt minu põnn vaimustub praegu kõigest ja Vembukalgi veetis suure osa ajast liivakastis mängides ja niisama muru või kive uurides, mille jaoks ei pea just kindlasti kogupereparki minema. Enamik atraktsioone on suurematele mõeldud (autodroom, kardid jne) ja need jäid meil ka külastamata. Tegevust jätkus siiski aga neljaks tunniks ja oleks jätkunud kauemakski, kui uneaeg peale poleks tikkunud.

Vembukas on iseenesest hästi armas koht. Ma ei tea, kas see teiste jaoks ka niiii armas on, kuna minu jaoks lisab sellele sentimentaalse ja idüllilise väärtuse fakt, et olen seal aastate eest kaks suve töötanud. Seal oli palju uuendusi (näiteks Ema ja Lapse majake ja erinevad lõbustused) ja tunnegi ei olnud enam sama mis vanasti, kuid siiski jäävad mulle alatiseks meelde need täiuslikud rahulikud hommikused hetked enne pargi avamist. 

Huvitaval kombel mind isegi ei kiskunud nii väga "suurte lõbustustele," sest põnni avastamisrõõm lahutas mu meelt täiesti piisavalt. Alustasime oma päeva loomade ülevaatamisega. Loomad on põnni suured lemmikud ja poni, lammast, kanasid ning küülikuid vaatas ta siira huviga. Mudilastele sobivad lõbustused, nagu hobuste karussell, väike rongike ja batuudid teda nii väga ei köitnudki. Küll aga meeldis talle kõikuva lennukiga sõitmine, jalgrattabagi, liivas mängimine ja kõige kõige lemmikuks osutusid veeloomale kohaselt basseinid.

Basseinides on jahe vesi, seega väga pikalt seal sulistada ei julgenud, kuid kaks korda sai põnn märjaks kastetud. Teisel korral ta lausa hõikas jälle basseine nähes suurest rõõmust ja oli terve aja kõrvuni naeratusega. Basseini kõrval kohatud ahvipoisid (maskotid) Vembu ja Tembu tekitasid aga suurt hämmeldust, sest põnn ei suutnud ära imestada, mis veidrate loomadega tegemist on.

Kui suveplaanidesse mahub ja jälle ilusat ilma jagatakse, siis käime ehk korra isegi seal veel. Nii palju toredaid põnni lemmikuid - loomad, vesi, liiv, mänguasjad - on ikkagi ühes kohas koos ja eks endal on ka seal väga vahva :) 

Liivakast (see punane) läheb alati peale

Autod tuli ära proovida

Mhh.. Rong on väiksemaks jäänud. Ma ei mäletanud, et oma koibade sinna mahutamine nii raske oleks olnud?! :D

Väike maletaja suurte nuppudega

Ära mängitud nägudega lõpupilt :)





teisipäev, 18. juuli 2017

Kilomeetrine kokkuvõte järgmistest suvetegevustest

Aeg on lipanud sinnamaale, et pool suve on juba seljataga ja paraku ei tea, kas see eesootav pool on suvi või pigem nagu üsna okei temperatuuriga sügis, nagu siin enamik päevi juba olnud on. On juuli keskpaik ja ühtegi hullu leitsakut pole veel olnudki, no mis see siis olgu? 

Aga tegelikult võib siiski rahul olla ka nende päevadega, mil ei saja padukat ega puhu tormituul, sest õues saab sel juhul ikka palju olla - lihtsalt lühikeste riiete asemel on neid natukene rohkem seljas. Enamasti käime me mitu korda päevas õues, sest seal on põnnil lihtsalt palju põnevam kõike uudistada. Või siis läheme lõuna paiku õue ja laekume tuppa alles magamaminekuajaks, sellal kui tubased tegevused muudkui kuhjuvad. Las siis kuhjuvad, sest suvi ongi lõbutsemiseks ja kui põnn hakkab iga kord mütsi nähes õue küsima, siis ei taha teda sugugi toas hoida. :) Noh, lisaks on toas tema lemmiktegevusteks igasuguste väikeste pahanduste tegemine. Näiteks, kui tundub, nagu keegi juba hommikul vara siin mööbeldaks või kastitäie klotse põrandale valaks või taoks justkui kulbiga vastu metallist lauajalgu, siis... just see toimubki, kuni ma jälle selle käratekitaja muule tegevusele saan suunatud (ja ikka kiiresti suunan, mitte ei lase tal rahus naabreid terroriseerida.) Talveperioodiks pean ohtralt hästi lõbusaid tubaseid tegevusi plaanima, kui ma just siis ka pool päeva õues ei taha olla. Värske õhk on muidugi igal ajal hea, aga noh, külm hakkab ju, kui sama palju õues olla kui suvisel aal. 

Viimase kuu sisse on mahtunud mõni tore suvine sündmus ja hulgaliselt vihma ja tormi, mis me tegemistele pidureid on tahtnud tõmmata. Lisaks on ka paar Väga Tähtsat Sündmust toimunud. Esiteks sai põnn jalad alla. Kuigi keskmisest veidi hiljem, nimelt 1a1k (ma täpselt ei ole uurinud, kuna vajadust veel ei tekkinud, kuid siit-sealt jäi silma, et normaalseks käimahakkamise ajaks loetakse kuni pooleteise aastani, kuid umbes 1a 3-4k võiks igaks juhuks arstiga konsulteerida, et äkki on harjutusi ja tegevusi, mis lapsele abiks oleks), siis oli ikkagi nii uskumatu näha, et minu pisike põnn päriselt ka püstiselt samme teeb. Hetkel ta liigub veel põhiliselt käpukil, kuid ta harjutab samme, ronimist ja igasuguseid uusi akrobaatilisi trikke väga palju. Väga vinge on näha, kui kiirelt ja äkiliselt arengud toimuvad. 

Teiseks tähtsaks sündmuseks oli meil esimest korda öö eraldi veeta. Natuke ma küll muretsesin, kuid siiski arvasin, et see öö läheb üsna hästi, kuna põnn on selline rõõmus, rahulik ja mitte-võõrastaja ning ööseks läks ta oma lemmikinimese juurde (noh, pärast mind lemmik ikka, eksole). Läks aga hoopis väga hästi - oli ilusasti magama jäänud, öösel vaid kaks korda ärganud ja üleüldse igati pai poiss olnud. Mina seevastu oma ööga nii rahule ei jäänud, kuna ööbisin sõbranna juures ning võõras kohas on niigi keeruline magada, veel enam, kui üks pisikene kassipoeg igast tekipraost sisse ronib ja varbaid närima hakkab või siis niisama kuskil ringi trallib. Öösel ta siiski enamjaolt magas mu juures keras, kuid ma ärkasin sellegipoolest mitu korda. Paaril korral, kui põnn lühiajaliselt kellelegi hoida on jäänud, on ta samuti olnud musterlaps, mille üle on mul ilmatumalt hea meel, kuna nii võetakse teda teinekordki hea meelega vastu. 

Veel on põnn õppinud väga selgelt väljendama, kui ta millegagi rahul ei ole. Näeb see välja nii, et ta teeb pahast häält ja vihast nägu. Näiteks ukerdab kuskilt äärest üles ja on siis väga pahane, et keegi teda sekundipealt sealt alla ei aita. Selle asemel, et ise jalad ees rahulikult alla tulla, mida ta ka kenasti teha oskab. Ka rõõmu ei hoia põnn vaid enda teada. Kui ta näeb oma sõpru või ükskõik mida, mis talle elevust valmistab, siis näitab ta näpuga või vehib kätega ja kilkab suure vaimustusega. 

Tema verbaalne väljendusoskus on ka täiendust saanud, seda nii mitme uue sõna kui häälitsuste näol. Näiteks teeb ta pardi/dinosauruse/krokodilli häält (millegipärast teevad nad sama häält), autode/niidukite häält ja koera häält - kuna meil endal ka koer on, siis olen juba ammuilma õpetanud, et see on kutsu, aga selle asemel, et seda järgi öelda, kuulas põnn koerte haukumist ja hakkas ikkagi koerte kohta "auauau" ütlema. :) 

Eraldi väärib märkimist meie rannaskäik. Kui üks ilus ilm vahele sattus, siis ei olnud muud valikut, kui rattad ranna poole pöörata. Eelmisel suvel me randa ei jõudnudki ja sel aastal käisime küll Soomes rannas ka, aga istusime seal rohkem varjus ja pidasime piknikut. Nii et suundusime oma lemmikranda Laulasmaal. Põnn istus algul ilusti rätiku juures ja kühveldas liiva. Siis läksime aga jalgupidi merd katsuma ja sellest hetkest peale oli liiv unustatud ja iga kord, kui ma põnni rätiku juurde tagasi tõin, oli ta paar hetke hiljem jälle laineid katsumas. Merevesi oli tegelikult üsna ujutav, kuid kuna ma vahepeal vist väga vanaks olen jäänud (oli ju vahepeal isegi sünnipäev), siis ma ujuma ikka ei läinud. Aga see, et põnnile vesi meeldib, on muidugi väga lahe. Olin ju ise ka see kala, keda kuidagi veest välja ei saanud, oli see siis soe või külm. Lisaks niisama plätserdamisele ja kilkamisele oli järsku põnni käes ka tema müts. Käsi koos mütsiga aga omakorda vee all. Ehk siis mere ääres peaks vist paeltega mütsi kasutama :D 

Veel oleme käinud järve ääres, kus põnn jahedast veest hoolimata ikka vees tahtis möllata, mitmeid mänguväljakuid avastamas, stiilipeol ja niisama siin-seal lustimas. :)

Minu sünnipäevapiknikul ägedas Pirgus - seal on järv, seiklusrada, välitreeningvahendid, disc-golfi rada, kiiged, piknikulauad jne
Väike treening 12kg koormusega :D

Esimesed katsetused õues :)

Põnn suve nautimas

Esimene korralik rannaskäik
Pidin põnnile uue mütsi pähe panema, kuna pildilolev müts käis kellegi kaasabil lainetes ujumas

Muinasjututeemalisel sünnipäeval Väike Ja Kuri, Aga Tegelikult Sõbralik Ja Hästi Armas Hunt :)
Punamütsike ja Hunt
 


laupäev, 24. juuni 2017

Meie senised suveseiklused

Kuigi kaubanduses hakatakse juba suvekaupu alla hindama, vihjates justkui, et suvi hakkab selleks korraks lõppema, ning ka ööd hakkavad jälle pikemaks ja pimedamaks minema, siis mina vaatan kalendrisse ja ütlen, et on suve algus. Ja selline tegus teine. 

Eelmisel aastal oli põnn samal ajal alles ligi kuuvanune ja kogu suvi lihtsalt libises mööda. Ei käinud me kordagi rannas, muudele suveseiklustele ka väga ei jõudnud, isegi õues olime üsna vähe, kuna mul oli mugavam ja lihtsam rohkem toas olla. Lisaks oli beebi ööuneaeg juba kell 19 ja mingeid õhtuseid grillimisi ja muid tegevusi oli seetõttu raske planeerida. Aga ma ei kurtnud, sest see tuleneski kõik minu mugavusest - kui palju nii pisikese beebikesega ringi seigelda, toimetada, askeldada, sõltub nii beebist kui ka emast - õiget ja vale varianti ju ei ole. 

Seda vingem on aga käesolev suvi, kui minu põnn on juba uudishimulik ja asjalik äsja aastaseks saanud noorhärra, kellele meeldib väga õues olla ja maailma avastada. Nüüd on ringi seiklemine nii mulle kui talle põnevam kui toas olemine, kuigi pärast kiireid ja teguderohkeid päevi on rutiinne kodune päev vägagi tervitatav. Vahepeal peab ju puhkama ka. 

Viimase kuu sisse on jäänud esimene loomaaiakülastus, suviste maitsete, nagu mustikad ja tomatid (mitte küll kohalikud) proovimine, mängulisel perepäeval lõbutsemine(sealt saadud heeliumiõhupall on veel kolm nädalat hiljemgi vapralt laes), beebikooli lõpetamine, haiglaskäik (kõik on hästi :)), suur laadamelu, maibeebide kokkutulek, esimene jalgrattasõit (rattatoolis siiski - ja väga meeldis), liivakastirõõmude avastamine, esimene suure laevaga sõitmine ja väljamaakülastus Helsingi loomaaeda, esimene rannaskäik ja varvaste merre kastmine. Lisaks veel sõpradel külaskäimised ja rohkelt-rohkelt õues olemist. 

Õueskäimine on igapäevane ilmast olenemata, kuid ilusamatel ilmadel venib see õuesolek veel eriti pikaks, kuna põnn on õues nii rahul. Toas on ta ikka paras tulesäde, nagu titad ikka - käib ja kisub mida vähegi saab, ajab kõik mänguasjad laiali, ajab kõik muu laiali jne. Õues on ta aga väga rahulik sell. Ta võib tükk aega istuda ühe koha peal, rehaga natuke riisuda ja rohuliblesid uudistada. Kui sellest ära tüdineb, siis liigume edasi liivakasti juurde, kus jälle jupp aega sisustatud saab. Ka vankrisistumist kannatab ta üsna pikalt, enne kui ära tüdineb - peaasi, et midagi põnevat, nagu autod või pardid, vaateväljas oleks. 

Mööda sai saadetud ka Jaanipäev, mis oli väga rahulik ja armas. Saime süüa, akordioniviiside saatel tantsu lüüa, lõket teha ja ilusasti kell 22 juba kodus olla. Täitsa mõnus oli hoopis oma sooja pessa pugeda, sel ajal, kui enamik eestlasi alles lõkkeid süütas ja hiliste öötundide või varajaste hommikutundideni ringi möllas. Meie ärkasime aga järgmisel päeval varakult ja hea tujuga nagu ikka :) 

Kõik, mida me seni teinud oleme, on olnud väga lahe. Soomeskäik oli lahe, kuigi natuke raske ka, sest põnn ei suutnud suurest põnevusest magama jääda ja lõpuks oli üleväsinud. Mere ääres ja liivakastis liivaga möllamine on lahe jne. Suvi ongi ikka vaieldamatult mu lemmikaeg. Vaid sääskede hordid ja muud putukad üritavad vahel rõõmu rikkuda, aga see ei õnnestu teil ikkagi! Palju vahvaid tegevusi ootab ka veel ees - tahaks minna mõnele mängumaale, nagu Vembu-Tembumaa, siis tahaks uuesti loomaaeda minna ja lasteloomaaias, kus ma kunagi käinud pole, loomakesi katsuda, kindlasti võiks veel randa minna, hiljem juba ka marjule ja nii edasi. Kuna olen ilusa ilmaga alati mingi plaani kiirelt käiku lasknud ja oleme juba ühtteist teha jõudnud, siis ei tunne ma üldse, et head ilma või suve kuidagi raisku oleks lasknud. Vahepealsed vihmapäevad on aga hingetõmbeaeg, et ilusa ilmaga uue hooga jälle edasi seigelda! 



Jaaniussike ja üks lemmikasjadest - reha. Põnn otsis aina mullaseid kohti riisumiseks.

Jaanipäeval töö ei seisa. Kaevur on pealaest jalatallani mullane. Töömehe elu. 

Värskelt niidetud muru lausa kutsub püherdama. 
Lava on minu päralt!

Minu väike superkangelane!