Lehed

reede, 9. detsember 2016

Kõmaki-põmaki, käes on Jõulud!!!

Ma olen juba ammu see väike vanainimene, kes nalja ei mõista. Kätte on jõudnud paljude lemmikaeg - imeline jõulukuu. Ma kuulun ka muidugi jõulufännide sekka. Jõulud on alati olnud ülimalt mõnus, südantsoojendav ja perekeskne aeg. Kaks aastat võtsid mu jõulurõõmu küll vähemaks - ühel olin kella viieni tööl ja seega läks kiirustamiseks ja teisel tegelesin novembri keskpaigast alates hiiiiiigelkoguse jõulukaunistustega, mida muudkui sadas nii uksest kui aknast. Seega kui lõpuks see jõulumöll läbi sai, tuli pingelangus ja "lõõõõõpuks ometi" tunne, mis ju jõuludega kokku ei peaks käima.

Mul on vaid sellest kahju, et jõulud enam eriti sellised ei ole nagu lauludes, näiteks "Läbi lume sahiseva," kuna lumi annab jõulumeeleolule nii palju juurde, aga eks siis tuleb selle eest ise topelt jõulurõõmu tunda. Eelmisel aastal olin jõulude eel Lapimaal ja seal oli küll ikka ehtne jõulumaailm. Kuna seal "jõuluvanamaal" on lumi maas pea pool aastat, siis on väga palju panustatud ka talvistesse kaunistustesse. Aiad on ehitud kauniste tulede ja kujukestega, et pimedasse külma talveaega natuke valgust ja rõõmu juurde tuua. Mõjub! 

Sel aastal on ind eriti suur, kuna esimest korda toon oma koju kuuse. Kui varem on jõulud selline kiire aeg olnud, millest pool aega kuskil rännus olen olnud, siis polegi hakanud puukest koju vedama. Nüüd aga olen pojakesega kodusem ja seega tahan juba maast madalast tutvustada pojale mõnusat jõulutunnet. See võib muidugi lõppeda nii, et hiljuti roomama hakanud tüüp võtab enda pühaks ülesandeks kuuske kiskumas käia, aga eks siis tuleb välja mõelda, kuidas puud pisikeste tirivate sõrmede eest kaitsta. Näiteks kõik alumised oksad ära võtta, et alles jääks pikk roots ja paar oksa üleval - milline hurmav jõulupuu, eksole. 

Oh seda jõulurahu - laps magab, ahi praksub, koer pikutab pesas. Nosin mandariine, põletan advendiküünlaid - kui idülliline - MÜRTS PAUK KABUUM! Laps ärkab võpatades, koer hüppab ehmunult püsti. Paljudel teemadel ma eriti pühendunult arvamust ei avalda, aga mõnel teemal küll, näiteks mille kurjami pärast on vaja terve detsembrikuu (kui mitte varem) paugutada?

Esiteks - miks keegi tahab üldse kulutada palju raha, et see otseses mõttes vastu taevast lasta? Mis rahuldust saab mõnest kõrvulukustavast paugust? Minu meelest on ilutulestik ilus küll, aga et see efektne oleks, on vaja palju erinevaid ilutulestikke nagu aastavahetusel lastakse. Paar pauku jäävad küll hädiseks. 

Teiseks - miks inimesed ei arvesta teistega? Tahad paugutada - hea küll, mine pauguta kuskil inim- ja loomatühjas kohas. Mitte keset linna, kus koerad hirmunult aiast või rihma otsast minema jooksevad ja kaotsi lähevad ning kus pisikesed inimesed kardavad ja suured ehmuvad. Mulle meeldib aastavahetuse ilutulestik, aga see võikski olla aastavahetusel - siis oskavad kõik, kes pauku ei talu, sellega arvestada ja kuskile vaiksemasse kohta minna. 

Minu meelest on asi väga lihtne - igaüks tehku mida soovib, nii kaua kuni see kedagi teist ei kahjusta. Selle hindamiseks on vaja vaid natuke empaatiatunnet ja mõtlemisvõimet :) Ega mu heietuste tõttu paugutajaid vähemaks jää, aga kuna neid on pimedas öös ilmselt raske leida, et neile otse natuke oma arvamust avaldada, siis sain end vähemalt välja elada ja naiivselt loota, et sel aastal on jõulurahu ja -vaikust rohkem :)

Päkapikud luuravad, kes on paid ja kes teevad pahandust!



neljapäev, 8. detsember 2016

Esimene ööbimisega väljasõit

Viimase 6 kuu jooksul olid kõige kaugemateks sihtpunktideks, mille me ette võtsime Haapsalu ja Viljandi. Kutile nimelt pikad autosõidud ei meeldi ja seetõttu oleme piirdunud lähiümbruses liikumisega. Mõnel mehel oli aga ühe esmaspäeva hommikul tarvis Rakveres olla, seega otsustasime Kutiga kaasa tolgendada. Et mitu 2,5-tunnist sõitu ühes päevas liiga palju on, otsustasime eelmisel päeval kohale minna. See oli esimene ööbimine, mis ei toimunud kodus, sõbranna juures või vanavanemate juures. Paar kuud olemegi ainult kodus ööbinud, seega oli mulle igatahes põnev, mismoodi Kutt võõrale kohale reageerib. 

Sinnasõit sujus väga kenasti - Kutt magas Rakvereni ja pidas ka ärgates ilusti vastu, kuni me mingit söögikohta otsisime. Tegime tiiru Rakveres ja suundusime tagasi Põhjakeskusesse sööma. Kutt oli nii vaimustuses - igasugused säravad tuled ja huvitavad kohad talle meeldivad. Lisaks olin ma ise ka nii elevil, nagu oleks ei-tea-mis reisile sattunud, kuna nii harva ju niimoodi ringi rändame. 

Kuna sulistamiseks aega ei jätkunud, valisime ööbimiseks spaa asemel pisikese Art Hotelli. Asub kenasti keskväljaku kõrval ja on täitsa tavaline hotellike - pole ei vau ega niu selle kohta öelda. Sättisime end sisse ja siis läksime veel õhtusele jalutuskäigule. Rakvere mulle väga meeldib - ma isegi elaks seal meeleldi, kui see vaid mulle olulistele kohtadele lähemal oleks. Paraku pole. Jalutasime natuke, käisime poes ja tagasiteel ärkas Kutt üles ja nõudis, et tema soovib ka Rakvere näha, nii et sai siis uhkelt süles hotellini minna. 

Kutt oli üldse nii lahe - talle meeldis hotellitoas askeldada, ta jäi ilusti tuttu ja magas ikka üllatavalt hästi - paremini kui koduski. Nii et võõra koha hirmu tal küll sugugi ei olnud. Mina muidugi ei maganud nii hästi, kuna voodi oli veidi kitsas meile kolmele ja nii ma siis olin kahe laiutaja vahel kuidagi eriti kokku pressitud :) 

Järgmisel päeval käisime linnusemäel, vaatasime kohustusliku pulli üle ja tulime ruttu alla tagasi, kuna üleval nii suur tuul oli. Ajasime veel mõningaid asju, käisime Põhjakeskuses shoppamas (proovisin Lindexis teksaseid ja imetore teenindaja pakkus end Kutti süles hoidma - Kutt oli jälle nii rahulik, kõristas oma mänguasju ja tegi dinosauruse hääli). No mis nii viga kuskil käia, kui nii lahe kaaslane on. Kahju oli vaid sellest, et tagasiteel ei suutnud Kutt kuidagi magama jääda ja oli üsna pahur, kuid sellegipoolest jäin meie minipuhkusega megarahule ja see andis julgust juurde, et teinekordki minna, kuna reisikaaslased olid väga vinged :)




kolmapäev, 30. november 2016

6

Kogu aeg on nii palju tegemist, et vahekokkuvõteteks aega napib. Nüüd aga tuleb see ära teha, enne kui kõik unise peaga meelest läheb. Kutt sai pooleaastaseks!! :)

Ta on nii lahe! Iga päev imestan ja rõõmustan, kui tore, muhe ja rahulik ta on. Enamik asju, mille me ette võtame, sujuvad nii hästi. Külaskäigud, esimene minipuhkus hotellis, beebide kokkutulek - ta on alati nii eeskujulikult hea laps ja teeb emme meele nii rõõmsaks (ainult autosõidud alati ei meeldi). Talle meeldivad inimesed ja on valmis pea kõigile oma kõrvuni naeratust näitama - arstitädi tegi temast isegi pilti, kuna ta nii tore on :) Muudkui kiidaks ja kiidaks.

Muidugi on ka väsitavamaid hetki, näiteks on ta ju alati olnud üsna sülekas ja üksi toimetada eriti ei taha, seega väga palju midagi nii teha ei saa, et tema lihtsalt samal ajal mängib maas, aga eks oleme sellega juba harjunud. Teiseks, kuna ta hästi ei maga, siis pole ma pärast kuid katkendlikku und just kõige teravam pliiats, aga kes mind nii hästi ei tea, võib siis arvatagi, et blondid hetked käivadki minuga kaasas :) Üks naine küsis, kuidas ma nii positiivne selle juures olen, aga mis see kurtmine ja nukrutsemine mulle ikka annab - proovin parem hoida mõtted positiivsed ja oodata helget tulevikku. 

Unelainel on viimastel aegadel edasiarenguid märgata küll. Panin ma ju Kutti päeva- ja ööunne alati võimlemispallil hüpates, kuna mulle tundus, et muudmoodi ta kuidagi magama ei jää. Siis läks aga pall katki. Ja tuli välja, et jääb ikka küll. Praegu olen küll enamjaolt süles kussutanud, aga ööunne on ta mitu korda jäänud ka minu kõrval pikutades!! (Aplaus) Rääkimata siis sellest, et ühel hommikul ärkasime lõplikult kell 8, mida on vist üldse umbes kaks korda juhtunud. (Aplaus jätkub)

Pärast viiekuuseks saamist hakkasin Kutile enda valmistatud püreesid andma. Veel ta neid eriti süüa ei taha - rohkem määritakse põllele, näkku, kehale, lamamistoolile. Ma nimelt olen talle lusikat kätte andnud, et ta midagigi sööks ja samas lusika kasutamist õpiks. Kasutab küll, aga mitte alati kõige sihtotstarbekamalt. Kruusist vett juua meeldib aga üle kõige - kui kruusi näeb, on kohe käed haardevalmis ja suu pikalt toruks aetud, et kruusile ometi lähemale saada :)

Ringi liigub ta rullides (seljale-kõhule-seljale), ümber telje keerutades ja harva ka natuke tagurpidi lükates. Pärast seda, kui ta avastas, et rullides saab nii põnevatesse kohtadesse - laua alla, tooli alla, kardinaid sikutama, siis ta muudkui askeldab ringi. 

Natuke numbreid ka - 
Kaal: 9,76kg
Pikkus: 72cm
Hambaid: 6k 5p seisuga esimene piilub!



Naabrivalve täies hoos





teisipäev, 1. november 2016

5

Vahepeal täitus erakordselt kiiresti jälle üks kuu. Kutt kasvab, areneb ja teeb asju, mida üks viiekuune teha võikski - keerleb nagu kellaseier ümber oma telje, tõstab sirgete kätega veidi rindkere, haarab vabalt kõhuli olles kätega asju ja sipleb maas eesmärgiga roomata, aga veel ei ole lihtsalt nippi kätte saanud. See ajab teda küll natuke pahaseks, kui mänguasjad eest ära põgenevad või liiga kaugel on ja üritab mis ta üritab - tema ei liigu ikka edasi :) Kaugel see õnnestumine aga ilmselt ei ole, seega tuleb juba beebikõrgusel olevad asjad kriitiliselt üle vaadata. 

Oma kunagise postituse, kus ma mingist uneplaanist rääkisin, võin heaga maha kriipsutada. Tuttu jääb see laps endiselt ainult kussutades, vankris ja vahel ka autos. Vahepeal oli ka klassikaline "kui sa arvad, et see on hull, siis vaata nüüd" juhtum. Umbes kolme- ja poolekuuselt läks Kuti ööuni veel palju hullemaks, nii et varasem iga 3 tunni tagant ärkamine tundus suisa luksusena. Õnneks see aga nii suure ehmatusena ei tulnud, sest kuigi unevõlg on suur, võib öelda, et olen paljude ärkamistega paratamatult leppinud. Ühtlasi on unekvaliteedi halvenemine 4-5-kuuste laste seas väga levinud, kuna sel ajal hakkavad nende uni ja unetsüklid muutuma, lisaks on see väga kiire füüsilise ja vaimse arengu periood. Seega võib loota, et öised iga tunni tagant ärkamised on arenguetapp ja mööduv nähtus. Mõni beebi küll jääbki sinna harjumusse kinni, kuna ei oska enam ise öösel uinuda, aga kuna meil on iga natukese aja tagant ka palju paremaid öid (näiteks 3 ärkamisega! Vau :)), siis mina pole küll lootust kaotanud. Väsimus on muidugi suur, aga rasketel hetkedel meenutan, et see kõik on mööduv ja lisaks on muus osas nii vedanud. Gaasimured, toidu tagasiheide ja muud levinud beebide probleemid on Kutist väga kergelt mööda vihisenud. Olgu tal siis see üks vigur - kehv uni. Veidi paneb muretsema küll, et kui tal on alati kehv uni olnud, siis ega see ilmselt maagiliselt üle lähe ja võin veel aastaid sellega vaevelda, aga kindlasti läheb olukord paremaks! :)

Ma olen talle öelnud ka, et mina kussutan teda maksimaalselt 18-eluaastani. Kui tahab edasi ka, siis võtku naine, kes seda teeb :D Peahoidmise puhul see ju küll aitas. Ta ei viitsinud pisikesena peatõstmisharjutusi teha ja vedeles niisama nina maas. Küsisin siis, kas ta kujutab ette, et ma gümnaasiumi lõpetamisel ka ta pead veel hoian ja õigepea hakkaski see pea palju rohkem maast kerkima. :D Kus oleks selle häbi ots, eksole?

Praegu vaevleme aga kellakeeramisest tingitud tohuvabohuga. Söömine ja magamine on sellega jälle täiesti segi paisatud, kuid loodetavasti saame taas järje peale, kuna mina ei ole nõus, et me hakkamegi kell 5 ärkama. See on öö, kallis laps! :D

Kui viis kuud täis sai, siis tundsin, et võiks ka maitsetega tutvumist alustada. Esimeseks ampsuks sai imetilluke kogus suvikõrvitsapüreed, mille peale ta hetkeks nina kirtsutas ja siis juba laialt naeratas. Kuigi andsin ampsu hommikul, siis järgnes paraku raske öö, kuna ta niheles palju, nuuksus palju, ärkas palju ja isegi nuttis lohutamatult päris pikalt. Mul oli temast ikka väga kahju. Plaanisingi alustada kõrvitsatega, kuid jätsin need nüüd tulevikku ootama ja pärast üht puhkepäeva pakkusin talle hoopis pisikese lusikatäie lillkapsapüreed, mis teda küll naeratama ei pannud, kuid vastu võttis ta selle ikka. Lillkapsale õnneks tagasilööki ei järgnenud, aga see ei paista talle väga maitsvat. Uskumatu, et minu beebike hakkab juba mehemoodi sööma (rinnapiimaga segatud püreed on ju ometi meeste toit) :)

Maailm on tema jaoks väga põnevaks muutunud ja kodus meeldib talle kõige rohkem aknast mööduvaid autosid jälgida. Need ajad, kui saab temaga lõõgastunult diivanil istuda, paistavad nüüd vaikselt lõppevat ja nüüd on vaja teda ringi kanda ja kõike näidata, et laps õnnelik ja rahul oleks. Aga õige ka, nii õpibki maailma kohta rohkem - mis need suured ikka seal diivanil laisklevad?? :)

Lõpetuseks kodused mõõdud:
Pikkus: 69cm (arsti juures mõõdetakse tavaliselt vähem, kui ma kodus saan, nii et eks paistab)
Kaal: 9kg
Pea: 45cm
Hambaid: Iga päev otsin, aga 0 :D



5-kuu auks hakkas hommikul lund sadama. Kutt ärkas kell 5, et aknast lumesadu näha. Ei paista küll väga vaimustunud :)





laupäev, 15. oktoober 2016

Raamatusõbrad

Mulle meeldib väga lugeda. Kuidas kellelegi see ei meeldi, ma ei tea, sest minu meelest on see üks lõbusaim, harivaim, fantaasiat ergutavaim tegevus üldse. Hetkel mul selleks aga kahjuks eriti aega ei ole. Kui mõne kuu eest lugesin paar paksu raamatut beebi söögipausidel läbi, siis nüüd tangib ta end umbes 5 minutiga täis, nii et mingist raamatusse süvenemiset ei saa paraku juttu olla. Õhtuti on aga nii palju muud teha, et kahjuks ei mahu raamatud hetkel hästi päevaplaani. 

Ma ootan aga põnevusega aega, mil ma saan hakata ka pojale näitama, kui toredad on raamatud. Ta on praegu ka raamatutest väga huvitatud, see tähendab, et need näivad isuäratavad ja neid on hea lakkuda. Seega praegu piirdume papist raamatutega, kuna paberiga teeks ta kohe üks-null. Küll aga hakkan oma väärt lastekirjanduse tagavara juba vaikselt suurendama, et kui teda lugude kuulamine huvitama hakkab, saan oma lemmikute abil näidata, kui põnev on raamatute maailm. 

Nädala eest käisime vallavanema vastuvõtul kohalikus raamatukogus. Me jõudsime sinna küll väga napilt, kuna ma suutsin kuidagi ujumas nii kaua jokutada (ja siis kodus avastada, et poisi pidulikud riided on kõik väikseks jäänud), aga siiski jõudsime. Sellel üritusel kingiti värsketele kodanikele raamat, mängupoe kinkekaart ja õhupallililleke. Raamat "Pisike puu" sisaldab laulusalmikesi ja lühijutte ja kingiti see üle-eestilise kampaania raames, mille eesmärgiks ongi juba maast-madalast lastele raamatuid tutvustada. See oli vahva ja pidulik üritus ja mis kõige tähtsam - kiire (beebide puhul on see väga oluline). 

Ma loodan, et pojale hakkab ettelugemine ja hiljem ise lugemine meeldima. Ja kui ei hakka, siis peab ilusti varakult ja protesteerimata magama minema, et emme saaks diivanil pleedi sisse keeratult lugemist nautida. <3 :) 

Raamatukogus

teisipäev, 11. oktoober 2016

Lapse uni on püha

Ma nüüd ei tea, kas tegemist on saatuse vingerpussidega või ma lihtsalt panen olude sunnil neid asju rohkem tähele, aga minu meelest juhtub üsna tihti, et just siis, kui laps peaks magama jääma või on just magama jäänud, hakkab ühtäkki kõiksugu lärmakaid asju toimuma. Ja siis ma kirun peas neid inimesi, loomi, või asju, mis seda lärmi tekitavad(enamasti ei ole nad küll milleski süüdi, aga emme peab ikka ju enda lapse und pühaks) ja hoian samal ajal pöidlaid peos, et see lapse und ei rikuks. 

Mul on isegi tegelikult vedanud, sest minu põnni hääled enamasti ei sega - oh ei, tema und segavad mingid muud x-faktorid. Ma olen sellele ka ise veidi kaasa aidanud, näiteks mängib kodus vahel uneajal taustaks teler või raadio. Nimelt, kui alati lapse uneajaks täielik vaikus luua, siis võib juhtuda, et ta ei suudagi mõnes veidi kärarikkamas kohas uinuda. Lisaks linnas elades ja koera kaasa võttes ei ole ka jalutades võimalik hääli vältida. Küll sõidavad mööda autod ja küll pistavad koerad riidlema, et me nende aedadest mööduda julgeme. Seega minu põnn on enamike linnahäältega harjunud ja ei lase neist end häirida. Minu kutt on isegi niimoodi mul süles magama jäänud, et sõbranna pooleteisene samal ajal üleväsinult röökis. Loomulikult võimaldan talle ka vaikuses magamist ja ka ööd on üldjuhul vaiksed (välja arvatud õuest kostuvad helid), sest kuigi hääled ei pruugi üles ajada, siis unekvaliteeti võivad need ikka rikkuda. 

Siiski olen nii mina kui mu tuttavad sattunud olukordadesse, kus mõtleme: MIKS just nüüd??? Näiteks jalutas mu sõbranna oma pojaga ja üritas teda magama saada. Laps juba peaaegu magab, kui möödub lärmakas poistekamp ja lapse silmad jälle lahti hüppavad. Jalutavad edasi ja koerad hakkavad nende peale haukuma, kuigi neil pole endal isegi koera kaasas. Laps endiselt ei maga. Siis jääb peaaegu magama, kui mööda põriseb... miski, mis näeb välja nagu mootoriga tõukeratas... Misasi see üldse on ja oh miks küll see just praegu peab mööda põrisema? 

Meie tänasel jalutuskäigul möödusime aga eriti plärtsuva ja paukuva mootorratta müügitehingust. Ostja läks ka proovisõidule, nii et ta suisa kaks korda meist mööda paukus. Olgu, et õiglane olla, siis meie kõrval olles ta parasjagu gaasi ei tallanud ja päriselt milleski süüdi ei olnud, aga siiski mõtlesin ma, et huvitav, miks asjad just niimoodi kokku langevad. Pärast saime nautida ka murutraktori põrinaid ja muidki hääli, aga õnneks need poissi ei äratanud. Ei, tema ärkas siis, kui me jõudsime metsarajale... ju siis muutus liiga vaikseks või midagi :)


kolmapäev, 28. september 2016

Külmetusele säru

Vitamiine ma söön ja liiga õhukeselt riides ei käi (kuigi see õigesti riietumine on üsna keeruline, kui ühel päeval on päikese käes kampsuniga palav ja teisel päeval peaks justkui talveriided selga ajama), aga külmetus sai mu ikkagi kätte.

Tavaliselt on nii, et kui ilmub esimene õhkõrn haiguse tunnus - enamasti kerge kurguvalu - siis poole päeva pärast olen puruhaige. Nii et ühel õhtul enne magamaminekut kurguvalu tundes kartsin eelolevat ööd ja päevi, kuna haigena nii ööl kui päeval palju tähelepanu nõudva põnniga tegelemine tundus väga suure väljakutsena.

Öö möödus aga rahulikult ning hommikul alustasin haigusega aktiivset võitlust. Tavaliselt ma väga mingeid ravimeid ei kasuta ja ootan haiguse loomulikku möödumist, aga seekord võtsin appi mõned looduslikud abivahendid, et proovida säilitada enda hea enesetunne ning haigus võimalikult kiirelt seljatada (lootuses, et põnn ei nakatu).

Õnneks (või kurja karja kutsudes) sain isalt hiljuti kastitäie Vipise tooteid. Kasutasin ninatilkasid, taruvaiku saialillega, külmasiirupit ja astelpajumahla meega (palju häid vitamiine). Ega see mingi meelakkumine just olnud, õigemini natuke nagu oli ka, sest näiteks see külmasiirup on küll imalalt magus kui mesi, taruvaiguga saab end läkastama ajada ja nii edasi, aga tuleb ära kannatada. 

Ma ei oska öelda, kas mul lihtsalt vedas ja pääsesin kergelt või oli neist asjadest tõesti kasu, aga seekord läks küll hästi - enesetunne püsis hea, nohu ei läinud hulluks, kurguvalu ei süvenenud. Kõige raskem osa jäi veel mainimata: nimelt pidin pidevalt kontrollima, et poissi liialt oma näoga ei ninnunännutaks ja muidugi pesin väga sageli käsi. Kõige toredam ongi see, et pojake pääseski seekord - vahepeal veidi nohises, aga nii vähe, et ei olnud tarvis talle auru teha ega küüslauke igale poole riputada. Beebidel on need abistamisvõimalused ju eriti piiratud. Tore-tore! :)


esmaspäev, 26. september 2016

Neli neljaks

Küll aeg ikka lendab, kui on lõbus ja kui oled megaunine. Minu väike Kutt on juba nelja-kuune! 

Olen varemgi maininud, et olen selline inimene, kes hindab vaikust pärast kärarikast päeva, omaette olemist, vaikselt raamatu lugemist või ristsõna täitmist. See ei tähenda, et mulle ei meeldiks ka väljas meelt lahutada - pean eelkõige silmas bowlingu või piljardi mängimist, kinoskäiku ja muid vahvaid tegevusi. Olen jätnud hüvasti nii vaikusega kui ka nende tegevustega (kui välja arvata beebikino ja beebide ujumine jne) ja päevakorda naasevad need alles millalgi tulevikus. Aga ma ei tunne neist isegi veel puudust!

Vahel on igati kasulik end tuulutada, omi mõtteid mõelda ja oma aega nautida. Minul piirdub see mõnikord üksi poodi lippamise ja vahel ka koeraga jalutamisega. Õnneks on seni sellest täiesti piisanud. Isegi üksi poes käimine võib olla lõõgastav ja tuua hulganisti uut energiat. Kulinaarsete piirangute ja Kuti kerge une tõttu pole mul veel võimalik midagi pikemat ette võtta, kuid isegi kui oleks, ei suuda ma ette kujutada, et ma läheks mitmeks tunniks ilma temata kuskile ära ja mul oleks veel lõbus ka?! :D Kuna ma olen selline introvert ja omaette toimetaja, siis tuleb see mullegi üllatusena, et mina vajan oma väikest kleepsu enda külge sama palju kui tema mind. On väga tore, et mõni vajab, suudab ja saab juba praegu käia end tuulutamas, aga minu jaoks on küll vara. Küll minagi sinna jõuan. Kui aga jõuab kätte aeg, mil Kuti söögivalikud laienevad, siis esmalt ei kavatse ma ikkagi kuskile minna. Või noh, lähen ikka - lähen magama ja põõnan südamerahus näiteks 6 tundi järjest. Unista suurelt või mine koju! 

Nelja-kuune kutt oskab aga:
- häälega naerda (seda tegelikult juba päris pikalt, aga kuna ta kihistused nii lühikesed olid, siis kutsusin seda "peaaegu naeruks" ja ootasin ikka "päris naeru," aga väike naer on ju tegelikult ka naer :)) Lemmiknaljad on vahvad hääled ja lõbusad võimlemisharjutustega laulud. Ta on end ise ka naerma ajanud, kui avastas, et jalgadega vastu mängukaare posti siputades hakkavad mänguasjad kõikuma ja kõrisema - rõõmu tükiks ajaks. 

- keerata (üle vasaku õla). Keerab nagu vana kala, aga loomulikult mitte siis, kui ma ütlen, et vaadake, kui osavalt ta keerab. Siis etendab ta vana kala asemel lestakala ja lebab igaks juhuks hästi vaikselt.

- Ja kui varem arvasin ekslikult, et ööd on väsitavad, siis alati on arenguruumi, nii et nüüdseks oleme mingile täitsa omaette tasemele jõudnud.

Uute saavutusteni, mu väike suur põnn!

Lisan mõõdud, kaalud:
4 kuu ja 8-päevaselt oli mul 8650g ja 66,6cm põnni.

Nägime üht kolmenädalast beebit. Tundus võimatu, et Kutt on nii tilluke olnud, aga pilte vaadates oleks veidi nagu kasvanud küll. Nädal vs 3,5 kuud

Kõhuli on juba päris tore olla



Kui päike ei paista ja katte saab alla lasta, on vankris päris tore pikutada

Neljanda minisünna laimikook

4-kuune kutt kavalaid plaane haudumas




kolmapäev, 21. september 2016

Vähemalt sai trenni tehtud

Vaatan ühele poole - mättad, teisele poole - mahalangenud puud. Kõige lihtsam tundub hakata oksi korjama, endale onn ehitada ja siia elama jääda.

Minu jaoks on Rapla üks võluvaimaid külgi alati olnud see, et astu kuhu poole tahad, ikka jõuad varsti loodusesse. Aastate jooksul avastasin kõikvõimalikke kohti ja radu ning nüüd käin neid taasavastamas. Paistab, et kõik ei jaga mu vaimustust mõnusa metsaraja üle, sest mitu head teed on raie käigus hävitatud. 

Täna pistsin lapse vankrisse, koera rihma otsa ja võtsime ette ühe pikema jalutuskäigu kohas, kus ma aastaid käinud polnud, aga mis on koeraga jalutamiseks ideaalne...

Ja nii ma siis seisin vankriga keset metsa mätaste ja puude vahel ja mõtisklesin, kas metsa elama jäämine on siis nii halb mõte? Veel mõtlesin, et kui teinekord asi kahtlaseks kisub, siis võib ka tagasi pöörduda, mitte ei pea kindlasti edasi pressima, kuna ÄKKI see rada viib ka sinna ja ÄKKI see teine rada tuleb kohe vastu, sest ÄKKI ikka ei vii ega tule ja vankri koos 8+ kg täidisega üle mätaste tirimine ja vahepeal ka tassimine ei ole just kergeim ülesanne. 

Kui ma lõpuks pärast viit aastat (umbes pool tundi) metsas rabelemist tsivilisatsiooni ehk pooleteise meetri laiusele rajale jõudsin, seitse kilo oksi ja viiskümmend ämblikku maha raputasin, siis oli ausalt öeldes ikka hea (ja kui võimas!) tunne küll. 

Aga et jääda positiivseks, siis:
- Koer oli väga rõõmus pika metsas müttamise üle
- Beebi magas väga rahulikult ka ekstreemsetes tingimustes
- Kui ei jõua ega jõua trenni tegema, tuleb trenn ise sinu juurde

Sellist kassi nägime. Ta arvas, et me ei näinud teda, aga nägime küll!

Happy Puppy

Kärusafari algus

Kui idülliline mättaline metsake :)


teisipäev, 13. september 2016

Siin, seal, igal pool

Esimesed, esimesed, esimesed. Vahepeal käisime esimest (ja teist ja kolmandat) korda ujumas, esimest korda beebikoolis, esimest korda koos orienteerumas ja koeranäitusel. 

Kuigi ujumisvõimalus on 50km kaugusel, otsustasin seda siiski proovida. Ujuma läksime Reval Sporti, kuna haiglatesse ujumisaja saamine on peen kunst, mida mina ei valda. Selleks tuleb kindlal kuupäeval ja kellaajal kiireima võimaliku Interneti-ühendusega närviliselt kodulehte refreshida ja tõenäoliselt sellegipoolest aegadest ilma jääda. Ma pole seda isiklikult proovinudki ja õnneks pole varsti enam vaja ka, kuna oktoobris algavad ujumistunnid juba kodule lähemal. 
Revali garderoobis on eraldi beebide ala, kus on mitu mähkimislauda, kuhu riietumise ajaks hea beebi asetada on. Need on sellise kujuga ka, et beebil pole sealt võimalik põgeneda. Pesemine on natuke keerulisem osa, kuna mitte-istuvat beebit pole kuskile panna, nii et tuleb süles hoides hakkama saada. Vesi jookseb seal umbes 2 sekundit, nii et ühe käega tuleb beebit hoida, teisega dušinuppu toksida ja kolmandaga siis pesta. Pole probleemi!
Kutt oli esimesel tunnil üsna ükskõikne - lasi küll kõike teha, aga mingit vaimustust just välja ei näidanud. Paar korda õnnestus naeratus välja meelitada, aga muidu oli ta üsna tuim tükk. Ujumine võttis aga nii läbi, et magama jäi ta juba parklas enne sõitma hakkamist.  Teisel korral oli Kutt umbes sama neutraalses tujus, aga minu jaoks oli asi juba keerulisem, kuna võtted, mida õpetati, ei tulnud mul teps mitte loomulikult välja. Kindlasti harjutamise asi. Ning kolmandal tunnil oli Kutt unine, nii et kui teised said juba ka sukeldumist proovida, siis ma oma käsi nosivat ja unist tüüpi seekord sellega kiusama ei hakanud. Aga järgmine kord pole tal enam pääsu!

Kutt otsustas ühel hetkel, et problemaatiline magamine tuleb viia järgmisele tasemele, nii et öösel võiks ärgata umbes tuhat korda, millest pooltel kordadel tahaks palli peal hüpitamist. Teiseks muutus vankris magamine üleöö jälle nõmedaks, nii et isegi kui ta jääb seal magama, siis eriti üle ühe tsükli ei taha magada. Mis on jama, kuna see oli päeva ainuke pikem uinak. Kolmandaks ei jää ta enam hästi ööunne - pidevalt virgub. Aga varahommikused susserdamis-tunnid on see-eest lõppenud. Beebidel muutuvad harjumused pidevalt ja vahel üleöö, kuigi mitte tingimata kohe paremaks, eksole. 

Selle unejutuga tahtsin jõuda aga sinna, et käisime ühel maastikumängul, kus tuli kaardi järgi punkte läbida ja küsimustele vastata. Paljud vahvad üritused hakkavad "keset ööd" - see konkreetne algas kell 18.30, mis on enam-vähem Kuti ööune aeg. Läksime aga ikka lootuses, et ta jääb vankris ööunne, nagu varem vahel juhtunud oli. Seekord küll mitte, aga ühe uinaku tegi ta sellegipoolest, nii et saime raja läbitud, ilma et oleks pidanud 8kg herneterakest terve tee tassima. Eelviimases punktis ärkas ta üles, oli heas tujus ja nii me siis naeratasime heldinult teineteisele ja kärutasime finiši suunas. Uneaja ajas küll nihkesse, aga igatahes oli see tore ja kordaläinud üritus. 

Siis jõudis kätte esimene (beebi)koolipäev. Kutt paistis seal üks pisemaid (mitte muidugi mõõtmetelt), kuna enamik juba rullisid, osa roomas, mõni istus, üks seisis toega. Aga ülesanded olid õnneks kõigile sobivad. Tegime võimlemisharjutusi emadele ja beebidele, laulsime ja tegime jalajälgedega kaarti. Kuna see kool oli kõige magusamal lõunaune kellaajal, siis muutus Kutt vahepeal natuke virilaks, aga pärast söömist saime eduka lõpuni tegutseda. Järgmisel korral on kellaaeg juba muudetud, kuna enamikul beebidel oli sel ajal tavaliselt lõunauni. 

Veel käisime mitteametlikul koeranäitusel, kaasas sõbranna, tema põnn ja koer. See oli natuke keeruline, aga teostatav. Nimelt liikuma pidime jälle nagu koormahobused oma vankri-, koera- ja lapsekarjaga, aga kui me oma laagri püsti panime, siis läks juba lihtsamaks. Kutt algul protesteeris, aga siis jäi tuttu, nii et sõbranna sai enda poissi mööda mänguväljakut taga ajada, vanker kuuldeulatuses ja koer aia küljes, sel ajal kui mina enda koeraga ringis käisin. Minu vanamees oli väga tubli ja eeskujulik ning isegi ringist väljas olles pidas end üllatavalt hästi ülal, aga sel korral me valituks ei osutunud. Mul ei olnud ka sugugi kurb meel, kuna siis saime juba edasi õe sünnipäevale suunduda. Selgus siis, et sellisel üritusel käimine on üksi võimatu, sellise seltskonnaga teostatav ja kui oleks veel üks vaba käsi või suisa kätepaar, siis oleks see täitsa köki-möki. Järgmine üritus on juba kalendris kirjas ja selleks siis püüangi selle vaba käe (või paar) leida. Ei saa ju vanameest vahvatest üritustest ilma jätta ja ühtlasi saab Kutile juba maast-madalast näidata, mis emmele meeldib :)

Koolilaps koolilapse asju tegemas
Petupilt. Õige valguse ja hiljem kontrasti lisamisega saime sellised silmad :D Päriselt need nii intensiivsed meil ikka pole. Aga ootan huviga, mis Kuti sinistest silmadest hiljem tuleb.

laupäev, 3. september 2016

Aga kes sina oled?

Mul on oma ajaloo jooksul olnud mitmeid hobisid - olen laulnud erinevates koorides, olnud kodutütar, käinud laskmas, näidelnud, käinud mitmes kunstiringis. Mõni neist - näitlemine ja kunst - olid südamelähedasemad, kuid kooli lõppedes ja elukohta vahetades ma enam uut võimalust nendega tegelemiseks ei otsinud. Kunsti pidasin ma suisa enda kutsumuseks, aga siis tegi elu oma korrektuurid ja kokkuvõtteks läks hoopis mu õde sinna suunda, kuhu ma ennast arvasin minevat. Teised hobid muutusid aga pärast esimest hurraad üleüldse pigem kohustuseks ja ma hakkasin otsima võimalusi, kuidas neist kõrvale hiilida. 

Minu esimene suur eufooria ja ahvivaimustus saabus aga siis, kui sain endale 13-aastaselt isikliku koera. Sukeldusin pea ees koerandusse, sain mitmeid uusi sõpru ja tuttavaid ning asusin tegelema erinevate aladega. Hakkasin temaga treenima kuulekust ja agility't, õpetasin talle trikke, käisin mitteametlikel näitustel ja erinevatel võistlustel. Ootasin iga trenni ja üritust nii suure elevusega. Vot see ongi lahe ja see mulle meeldib! 

Koer on nüüdseks penskar ja trennis enam ei käi, üritustel aga küll ja vaimustus pole pärast kümmet aastat endiselt vaibunud. Head tulemused annavad ka indu juurde ja kuna ta mul selline tublike on ja meie koostöö järelikult sujub, siis on neid häid tulemusi aastate jooksul omajagu kogunenud. 

Nüüd, kümme aastat hiljem ja ühe beebi võrra rikkamana, leidsin aga uued hobid, millega tegelemist saadab suurim elevus. Nimelt beebide ujumine ja beebikool ning tulevikus lisandub sinna kindlasti muidki tegevusi. Ujumas käisime üleeile esimest korda ja järgmine kord kolme päeva pärast tundub nii kaugel. See kogemus oli nii tore ja ootan huviga, mida seal veel õpetatakse. Beebikool algab järgmisel nädalal ja ka see tundub väga vahva - saame näha teisi beebisid ja õppida uusi asju. 

Oma lemmikhobidele mõeldes tundub mulle, et soovin end millegipärast läbi teiste teostada. Mõni psühholoog oskaks kindlasti asja lahti seletada, aga suurim vaimustus on kaasnenud tegevustega, mis on seotud mu kallite pereliikmetega. Kui näitlemisest suutsin veel loobuda ja maalimistarbed kapinurgas tolmu koguvad, siis oma koeraga käin ma endiselt üritustel ja värisen ikka elevusest ja hirmust nagu esimesel korralgi ning tundub, et sama teed lähen ka oma pojakese ja tema trennide ja üritustega. 

Huh, öeldakse, et emad ei tohi ennast ära kaotada. Olen isegi näinud emasid, kes on täielikult ema-režiimil ja muud elu enam ei paista eksisteerivat. Nüüd tunnen isegi seda kiusatust pühenduda end 100-protsendiliselt lapsele:
Ah, mul need vanad hilbud kõlbavad veel küll, ma vaatan parem lapsele uusi riideid.
Täidan siis nädalaplaani tema trennide ja värkidega.
Ma parem ei hakka sinna juuksurisse minema, äkki lapsuke vajab mind just sellel tunnil?
Mis oma tegevused? Kellel nendeks aega on?? 
Pisike beebi vajab otseloomulikult suurt pühendumist, aga targad pead räägivad, et tuleb end defineerida ikka kui "mina" ja mitte ainult "meie." 

Teisalt on aga ka palju emasid, kes leiavad enda kutsumuse või iseenda just lapsega kodus olles. Lapse saamine avardab mõttemaailma meeletult ja tärkavad uued huvid. Olen isegi mõlgutanud mõtteid teemadel, mis varem mulle pähegi ei tulnud. Seega tundub selline huvide ja tulevikuplaanide lisandumine ja laienemine täiesti võimaliku tulemusena. Loodan, et kuulun siis ka sinna kategooriasse, kellel tekkivad oma sõbrakesega kodune olles uued ja huvitavad mõtted eneseteostuseks. Oma koera ja pojaga hobide jagamist ma muidugi ära ei lõpeta, need on selleks liiga vahvad, aga võib-olla leian millalgi midagi sama vaimustavat ka päris endale :)


Meie saavutused karikate näol (rosette on veel 2x rohkem) ehk siis mu "koeraaltar" :D



reede, 26. august 2016

Kassid vs lapsed

Kassid on väga vahvad loomad, aga kuna nad on ka iseteadlikud ja mitte eriti kuulekad, siis pole nurrmootorit minu perre veel tulnud. Tulevikus aga kindlasti.
Kui plaanis on perepunumine, aga pole veel enda valmiduses päris kindel, siis sissejuhatuseks võib proovida kooselu kassiga ning kui see tundub täitsa mõnus ja mitte liiga närvesööv, siis võib juba kaaluda järgmist tasandit - laste saamist (PS! Nii loomade kui laste enda ellu toomine on väga suur otsus ja vastutus pikkadeks aastateks).

Elu kassi või lapsega aga polegi nii erinev:

- Nad ei lase öösiti magada
Öise eluviisiga kassid traavivad ringi ja kolistavad sageli just öösiti. Lisaks on kasse, kes järjepidevalt oma peremeest varavalges (5-6 ajal) üles ajavad. Nende nõudlikku njäud on raske ignoreerida. Beebide vääd on aga võimatu ignoreerida.

- Nad lõhuvad nõusid ja muid õrnu asju
Kassidele pakuks justkui naudingut, kuid nad möödaminnes mõne õrna asja maha kukutavad. Laste kohmakate sõrmede vahelt kipuvad asjad samuti kogemata maha libisema. Või meelega. 

- Neile ei meeldi võõrad
Kui keegi neile ei meeldi, et hoia ei lapsed ega kassid selle väljendamisel tagasi.

- Tood neile kasti pakitud mänguasja, aga nad mängivad kastiga
Lapsed mängivad küll tõenäoliselt mänguasjaga ka, aga see ei vähenda kasti väärtust!

- Nad teevad su riided mustaks
Kassidele meeldib iluuinakuid teha värskelt pestud rätikutel, sokisahtlis, sinu väikesel mustal kleidil. Et nad kunagi meelest ei läheks, jätavad nad riietele väikseid osi endast - karvakesi. Beebid aga ilastavad, ajavad piima välja, on lekkivate mähkmete või mustade saabastega sul süles. 

- Nende sõnavaras puudub "privaatsus"
Kassi jaoks on täiesti normaalne magada su peas, istuda su ajalehel või sind igal pool jälitada. Lisaks üleüldisele omaette olemise aja puudumisele seisavad paljud emad suisa silmitsi olukorraga, kus nad peavad tualetiukse avatuks jätma, et mitte kuulata südantlõhestavat nuttu. 

- Nad inspekteerivad su poekotti
Kohe, kui koju jõuad, on kiisu pea kotis, et vaadata, mida head ja paremat seal leidub. Kui lapsed ka ise koti kallale ei lähe, siis "Mida sa head tõid?" küsitakse kindlasti. 

- Meestele! Nad on naiste seas populaarsed
Nii kassid kui ka lapsed panevad enamikel naistel südame kiiremini põksuma.

- Kassipojad ja beebid on ühed armsaimad olevused maamunal
Ja neid on võrratult tore kaisutada, kui nad ainult lasevad seda teha :)






Kuti kolm kuud

Kahekümneviiendal sai Kutt juba veerand-aastaseks ehk kolm kuud vanaks. Oma sündimist meenutades ärkas ta hommikul 6:09 (või 6:10, ma ei mäleta täpselt, mis seal kellal seisis - igatahes väga oma sünniaja lähedal). Päeva sisustasime päälinnas poodlemise ja kinoskäiguga. Seekord käisime kolmandas kinos - Coca-Cola Plazas. Esimesel korrusel oli valvatud käruparkla, saalide ees tutvustati tooteid ning sai ühtteist endalegi, uste juures olid mähkimislauad, saalis mänguasjad ja enne filmi algust rääkis tore arstitädi (?) imetamisest. Minu jaoks midagi uut sellel teemal kõrva ei hakanud, aga igati meeldiv, et olulistel teemadel väike juturing tehakse. 

Naljakas mõelda, et sellest on möödunud kolm kuud, kui mu elu täielikult muutus. Maailma ja mind tervitas väike Kutt, kes teadis mu häält ja tundis mu kohe ära, õppis mu lõhna ja mind tundma. Minul see kõik nii ruttu ei käinud - veider on kohe meenutada, et algul tundus kõik üsna võõras. Mida ta öelda tahab? Mis talle muret valmistab? Mis talle meeldib ja ei meeldi? Siis ma veel ei teadnud, aga nüüd juba tean. Nüüd on ta minu uus parim sõber, kelle kasvades tulevad küll uued mured ja rõõmud, seega täielikku teineteisemõistmist veel ei ole ja ilmselt ei saagi olema, kuid põhiliselt saame teineteisest juba hästi aru. 

Kolme kuu suurimaks katsumuseks on endiselt võitlused unega ja minu enda magamatus, aga muus osas on elu nii lõbus. Küll ma võin veider tunduda, kui ma igasuguste häälte ja nägudega Kutilt naeru üritan välja meelitada - päris naeru pole veel tulnud, aga see on nii-nii lähedal! Kilkeid, kiljatusi, puristamist ja muid ägedaid hääli oskab ta aga küll teha. Veel on tema oskustepagasisse lisandunud väga osav haaramine ning asjadega toimetamine ja hoogsalt seljalt küljele keeramine. Sealt edasi kõhuli veel ei keera, aga kuna ta hoolega harjutab, siis egas seegi vast kaugel ole. 

Aga kõige naljakam on ikkagi see, et mismoodi kolm kuud tagasi teda veel ei olnud(noh, kõhust väljas)? Ta on ju alati mu elus olnud :)

Lisasin: 3 kuu 5 päeva seisuga kaalub Kutt 7720g ja on 64,5cm pikk. Kuuga jälle 1,4 kg juures, nii et võib öelda, et paras ports poissi! :)

Kutt on peaaegu magama jäänud, silmad täitsa vidukil, siis aga pöörab pilgu korraks üles ja... milline vaimustav voodikarussell!

Elu on kabaree, mu sõber! Mu väike supermanist sõber. 

3-kuune põnn

reede, 19. august 2016

Ega beebiga pea kodus istuma

Küll mul on hea meel, et on loodud nii palju võimalusi, mida teha just koos beebiga. Üldiselt on valikud küll koondunud suurtesse linnadesse, näiteks Tallinnas algab eriti lahedana tunduv Käruralli, mis on selline üritus, kus iga päev postitatakse ühest Tallinna paigast pilt ja emmed peavad ruttu vankritega kohale kärutama ja samas kohas pildi tegema. Või ujumine, mida Kutt tõenäoliselt väga naudiks, kuna vees solberdamine on ta lemmik! 

Väikelinnas on aga valikud piiratumad, kuid sellegipoolest ei pea siingi end päris lapikuks istuma. Me läheme näiteks septembris beebikooli, kus ilmselt võimeldakse, räägitakse aktuaalsetel teemadel, vahel ka ujutakse (jee!) ja tehakse kõiksugu muid asju, mida ma täpselt ei tea, kuna seal veel käinud pole. Mõni peab beebikoole tobedateks ja mõttetuteks, kuna võimelda saab ju kodus ka ja see on ainult koht, kus emadel koos pläkutamas käia. Ja küllap nende jaoks see siis ongi mõttetu, aga mina just hindan võimalust pääseda koduseinte vahelt sotsialiseeruma. Kuna raamatute lugemiseks on hetkel keeruline aega leida, siis on küll hea saada ühest kohast kiiret ja kasulikku informatsiooni (näiteks võimlemise kohta). Lisaks on tore kohtuda teiste saatusekaaslastega ning ka beebi hakkab jõudma sinna ikka, kus teised pisikesed inimesed tunduvad väga huvitavad. Seega mina ootan küll huviga ja kui Kutt teaks, mida oodata, siis tema kindlasti ka.

Rohkem meil beebidele suunatud asju minu teada ei ole, küll on aga trenne, üritusi, võimalusi väikelastele. Tallinn oma ummikutega ajab meid aga iga kord natuke hulluks (autosõit pole Kuti lemmiktegevus ja veel vähem meeltmööda on seisvas autos passimine), nii et stabiilselt me veel seal käia ei taha. Küll aga oleme nüüdseks kaks korda käinud Beebikinos. 

Esimene kord käisime Artises, kus on Beebikino igal kolmapäeval. Artise kavas olevad filmid erinevad tavalistest Hollywoodi filmidest ja iganädalane beebikinogi on eestkätt suunatud vanemate vaimsele heaolule. Vaiksem heli, mänguasjad, kerge valgustus, mähkmed WC-s - need on küll lastele, ent filmid on enamasti täiskasvanutele. Artises on ka vahva mängutuba, kuhu pärast filmi laps pista ja ise kõrvalolevas kohvikus väike latte võtta. See kord, kui me käisime, oli filmivaliku suhtes erand - nimelt näidati Jääaja viimast osa, aga kuna viimasest kinokülastusest oli igavik möödunud, siis läksimegi seda vaatama. Külastajaid oli vähe, mis oli positiivne, kuna sõbranna poeg sai segamatult ringi tormata ja üldse oli mõnusalt rahulik. Kutt oli meeldiv ja rahulik kaaslane, kes magas terve filmi ajal ja ärkas alles päris lõpus, et veidi kõhtu kinnitada. 

Apollo Kinodes ja Coca-Cola Plazas on Beebikino kord kuus. Nende raames toimuvad ka tootetutvustused ja veidi saab ikka nänni ka. Me käisime Solarise Apollo kinos. Kohale jõudsime üsna hilja, nii et enamikust nännist jäime ilma, aga kes see nänni pärast ikka käib (meie :)). Samal ajal linastus kaks filmi ja osalejaid oli meeletult. Et üldse vankriga üles saada, seisime 10 minutit liftijärjekorras ning pärast filmi lõppu oleks ilmselt kena pooltunni sabas veetnud, aga otsustasime vankrid trepist alla vedada. Ma olin lapsevalvur ja sõbranna tassis vankreid. Mõlemal korral tulid abivalmis naised ka appi. 

Kuna rahvast oli nii palju, saatis tervet filmi mitmehäälne nutukoor, aga mina ei pannud seda enamasti tähelegi ja küllap ei häirinud see teisigi - oleme ju kõik samas paadis. Okei, Kutti natuke häiris, pool filmi ta magas, aga niheles üsna palju. Sain siis temaga veidi tantsida, mis oli ka väike võit, sest tantsimas pole ka ammu käinud. Hiljem ärkas ta üles ja pikutas mul kenasti süles ja vaatas oma mänguasja - nii et igati sobilik kaaslane kinno. Apollo Kino beebipäev oli igatahes tore, kuna: soodne piletihind, nänn, kaks kõrvuti kohta (üks lapsele, asjadele), mänguasjad suurematele põnnidele, vaba õhustik jne. 

Järgmisel nädalal läheme võib-olla Coca-Cola Plazasse ka - no mis parata, kui järjest nii head filmid tulevad. Tahaks seal kohe mõlemat korraga linastuvat filmi vaadata :)

Kutt skooris endale Sophie närimisisrõnga ja teadis kohe, mis sellega ette võtta tuleb (vähemalt suund oli õige - pani selle näkku ja hakkas lakkuma. Aitasin siis väheke, et parem nätsutada oleks.)



Sophiet on hea närida

Ja  keegi ei pane eksju tähele, et sõrmeots ka suhu liigub



laupäev, 13. august 2016

One ticket to Crazytown

Vastu koidikut on hämaras toas vaevu aimata üks nõdrameelselt edasi-tagasi kõikuv tegelane. Aga õnneks ei ole ma (veel) kaotanud oma viimast arunatukest, vaid tegelikult hüppan võimlemispallil ühe väikese selliga, kes leiab, et varajased hommikutunnid on kõigeks muuks kui magamiseks. Nii nagu (vist) Finishi nõudepesumasina tablettide reklaamis saadab päevi ja öid mustade nõude koloonia, nii keerlevad meie elud hetkel une ümber - magamine, magamine, magamine. Asi on selles, et minu leebete meetoditega on tulemused väga visad tulema ja hetkel on olukord isegi hullem. Nagu tuba, kuhu põhjalikuks koristamiseks kõigepealt asjad laiali laotatakse, tekitades ühe suure kaose. Peaasi, et järjekindlus kaose keskel otsa ei saaks. Näiteks püüdes Kutti oma voodis magama saada, võib juhtuda, et panen teda 1,5h magama ning 40 minuti pärast on ta taas ärkvel. Pole ime, et ma midagi tehtud ei saa ning mu mõtted ainult ühel asjal (unel) on. Aga sain nüüd selleks korraks oma kirjutamisteraapia kätte, nii et järgmine kord jälle.

Veidi kahju on, et see suvi nii jultunult mööda vihiseb. Ja mis suvi see ka on - jätsin ööseks akna lahti ja hommikuks oli toas nii külm, et mässisin meid vammustesse ja kaalusin korra ahju kütmist. Õnneks läks temperatuur pärast akna sulgemist väheke inimlikumaks. Siiski olid mul selle suve suhtes ebarealistlikud ootused. Nimelt on see esimene suvi üle ma-ei-tea-mis aja, kui ma ei käi tööl ega midagi. Mõtlesin küll, et oi kuidas ma siis suvitan, aga reaalsuses olen teinud ikkagi vähem suviseid tegevusi kui varasematel aastatel. Ma pole käinud rannas, ujumas, marjul. Kuumade ilmadega kükitasime jahedas toanurgas, sest Kutt pole mingi kuumalemb. Sõbranna juures käisin suvitamas, aga see polnud just puhkus, vaid rohkem nagu mingi spordiüritus. Sada kompsu igal pool rippumas, koerarihm ja käru käe otsas. Niimoodi nägi välja meie tore järve ääres käik :) Ometi oleme palju käinud maal, grillinud, mõne väljasõidu teinud, nii et tore on meil igatahes olnud. Järgmisel aastal, kui Kutt on aastane, saame juba rohkem asju ette võtta. 

Ma ei tea, mis mu peas varem oli, sest beebide ja laste teema mind siis eriti ei köitnud, nüüd aga on mu pea valdavalt beebindust täis. Seetõttu on mul ka nii hea meel, et järsku on minu tutvusringkonnas mingi beebibuum lahti läinud. Ja asi ei olegi selles, et olen jõudnud "sellisesse ikka," kuna mul on väga erinevas vanuses lapseootel tuttavaid. Oma sõbranna-nelikus on meil välja kujunenud, et iga kord (nii kuu-kahe tagant) kõik kokku saades küsime nii muuseas, kas keegi jälle rase on. Vahel on ka. Viimane lastetu, kelle jaoks meie seltskond juba imelikuks hakkas kiskuma, kuna ikka ja alati teema mähkmete ja muu põneva juurde läks ning tema siis vaikselt tühjusesse põrnitses ja needis hetke, kui ta meiega kohtuda otsustas, on ka lõpuks sedapsi, nii et nüüd liitub ka tema meie lastejuttudega! Eks see oli ta enda süü ka, et tal igav oli, kuna eelmisel aastal rääkis ta mulle, kui vahva oleks ühel ajal rase olla. Mina olingi veidi aega hiljem siis rase (noh, mitte päris selle pärast küll, kuid siiski), aga tema jättis oma osa tegemata. Nüüd on see aeg aga käes temal ja nii mõnelgi teisel, seega minu Kutt saab endale varsti hulgaliselt tulevasi mängukaaslasi.

Suur poiss, suured käed

laupäev, 6. august 2016

Ei, see ei ole normaalne

"Kas on normaalne, et kuu-vanune beebi magab terve öö järjest?"
"Ei, see ei ole normaalne. Kui ta süüa ei taha, siis ärgake ise vähemalt iga kolme tunni tagant. Niisama, noh. Et saada täisväärtuslik ema-kogemus või midagi."

Kuigi edusammudest on veel vara rääkida, siis tahan ikkagi kirja panna, kuidas meil selle tudumisega läheb. Alguses jäi Kutt ainult süües magama. Ööunne jäämine oli eriti sujuv - kõht täis ja suikus magusasse unne. Siis lisandus magamisrituaalidesse kussutamine. See valmistas mulle esmalt rõõmu, kuna kussutada saab igaüks igal pool, vastupidiselt süües uinumisele.  Siis aga jõudsime omadega selleni, et enamikul kordadel, ka ööunne jäämisel, oli vaja kussutamist, seega muutus uinumisprotsess üsna pikaks.

Teistest abivahenditest võtsime kasutusele luti ja kaisurätiku. Algul ta lutti üldse ei tahtnud, aga kuna käsi hakkas aegajalt suhu rändama, siis pakkusin seda ikkagi ning ühel hetkel ta selle ka vastu võttis. Lutiga uinub ta umbes pooltel kordadel. Annan selle ainult siis, kui on näha, et ta tahab lutsutada. Soovingi, et see jääks rahustavaks abivahendiks uinumisel, mitte kogu aeg suhu. Sageli jääb ta magama kaisurätt silmadel, aga saab ka ilma hakkama. Vahel ta juba veidi mudib seda käes. Eks paistab, kas see talle oluliseks saab ja jääb. Muidugi pole need üdini head lahendused - lutt ja kaisukas võivad saada nii tähtsaks, et kui ükskord peaks maha ununema või ära kaduma, siis on jama majas.

Veel on meile suureks abiks isetehtud beebipesa. Idee sain beebigrupist ja kuna Eestis sel hetkel veel vähe pakkujaid oli (aga mõne kuuga on valik tohutult laienenud), siis otsustasin selle ise teha. Nullilähedase õmblemisoskusega täitsa teostatav. Iluvigu küll esineb, kuid oma töös on see asendamatu! Kutt on nimelt selle juba väga omaks võtnud ja päeval uinub seal päris hea meelega (veel küll ohtra kõigutamisega, aga proovin liikuda kõigutamise vähendamise suunas). Kahjuks on ta pesa juba väga ära täitnud, nii et jalad tuleb juba serva peale panna. Seega varsti seda enam kandmisel/kõigutamisel kasutada ei saa, vaid tuleb alumine osa lahti sõlmida ja saab näiteks võrevoodis statsionaarse pesana kasutada, kui ta tunneb, et seal on hea ja mõnus pikutada.


Ristisin ta Vapraks Unesõdalaseks, kuna unega võitlemine on vahel tema püha ülesanne. Ometi on näha paranemise märke ja seetõttu saan ka võtta ette järgmised sammud. Ma mõtlesin, et olen väga tubli ja ei hakka endale võimlemispalli muretsema, kuna pärast harjub beebi veel ära ja siis jäängi teda palli otsas magama hüpitama. Siis aga jõudis mulle kohale, et ma pean ju nagunii teda igatepidi kussutama ja kui ma sõbranna juures nägin, kui lihtsalt ta palli peal uinub ja ühtlasi saabus sealolles ka ajalooline hetk - Kutt jäi voodis omaette magama, siis ostsin selle palli siiski ära. Praeguseks on see igatahes end igati õigustanud. Hakkasin selle abil Kutti ka oma voodisse magama panema - panen äsjasuikununa voodisse ja kui ta end ärkvele susserdab, siis hüpitan uuesti poolunne jne. Esimesel treeninghommikul oli neljas kord see, mis lõpuks ta murdis, aga olin väga järjekindel ja samuti optimistlik tuleviku suhtes. Tasa ja targu, sest mina ei taha, et ta peaks uinudes nutma, olgu see siis protesteerimine või midagi muud, aga mina soovin teisiti.

Kuna traditsioonilist unekooli me ei rakenda, siis on edusammud küll visad tulema. Imepisikesi paranemise märke on aga näha:
- 10-nädalasena on Kutt külas korra ja kodus kaks korda end ise tuttu susserdanud
- vankris uinumine on juba toredam ja vahepeal suudab ta ka teise unetsüklisse edasi minna (üks tsükkel kestab 40 minutit, ta ärkab enamasti pärast esimest üles, aga päevas vähemalt korra võiks ikka pikem uni ka olla)
- autos uinumine läheb juba libedamalt
- kui ma ta uinakuks voodisse panen, siis ta vähemalt üritab ise uinuda. Veel pole õnnestunud ja peagi olen ikka sülle võtnud, aga ta püüab :)
- temaga ei pea enamasti enam poolteist tundi diskuteerima ööunne jäämise vajalikkusest - õhtune vestlusring on umbes pool tundi ja parim aeg uinumiseks paistab olevat kell 19.00 (pärast selle kirja panemist möödus kaks õhtut küll vigurdades, aga tsellega tuleb arvestada, kui midagi uhkelt väita.)

Eks igal lapsel ole oma vigurid ja tema on Unesõdalane. Mõni beebi uinub kohe ise ja mõni laseb emmel öösel magada, mõni on aga unesõdalane, kes muudkui võitleb, ärkab öösiti palju, on igal hommikul kell 5 klõpsti üleval ja toimetab, susserdab vähemalt tunni ning suigatab siis veel korra, et kell 7 uut päeva tervitada. Ja kogu seda seiklust saadab ustav käsilane Mombie (Mom + Zombie), kes aitab sõdalast tema võitluses unemati vastu :) Siia sobiks nüüd see klassikaline "Kõik möödub!" mis on ühtlasi rõõmustav, kuid eelkõige nukker. Unisematel hetkedel mõtlen küll, et kõik need mälestused püsiksid kirkamad, kui töötaksin puhanuna täisrežiimil, aga mis ma ikka fantaseerin. :) Igatahes on kõik hetked nii hinnalised ja asendamatud!





kolmapäev, 27. juuli 2016

Mini-kaks

Ma ei ütle, et ma hakkan nüüd igaks "minisünnaks" (lapsevanemate sõna oma beebikeste iga elukuu täitumise kohta) uhket banketti korraldama, suurt torti tellima, kingitustemägesid soetama JA nõudma, aga omakeskis pean neid meeles igatahes. Kuidagi on juhtunud, et esimese kuu täitumisel tähistasin ühtlasi enda sünnipäeva, nii et külalised tulid kokku ja kuigi ma spetsiaalselt seda nii ei reklaaminud, siis peeti ikka Kutti ka meeles ja ta sai ka külalistelt kingituse (ja minult mängumati ning meespoolelt turvahälli mänguasja). Ja kuna praegu on hea marjaaeg ja koogimaias olen ma alati, siis kolmandasse elukuusse minemise puhul küpsetasin kodujuustu-vaarika-mustika koogi. Kutt ise muidugi koogist osa ei saanud, aga öeldakse ju, et mõte on see, mis loeb.

Elu on igatahes lõbusam, kui on kogu aeg midagi tähistada. Suhte esimesel aastal on iga kuu väike võit ja lapse esimesel eluaastal on iga kuu uus ja huvitav verstapost. Meie peres saavad need päevad meeles peetud - täpselt nii, nagu meile tore ja mõistlik tundub, mis ei tähenda, et teistel ei võiks teistmoodi olla. 

Igatahes on Kutt jõudnud teise verstapostini. See on nii tore, imeline ja hämmastav. Juba kaks! Alles kaks?! On nii vahva, kuidas ta imestab ja rõõmustab igasuguste asjade üle, saada osa tema väikestest saavutustest, naeratada kümme korda järjest, sest tema naeratus lihtsalt toob endalegi naeratuse näole, ja lohutada, kui vaja. Põnev on kasvada koos iga päev ja tund ning läheb kahtlemata veel huvitavamaks! :)

Kahekuune Kutt:
- kaalub 6300g
- on umbes 61cm pikk (arst sai 60,5cm, aga Kutt ei tahtnud jalga sirgeks panna)
- naeratab hästi palju, vahepeal ka kilgates
- siputab hoolega käte ja jalgadega
- vaatab asju ja inimesi väga uudishimulikult (näiteks võib ta juba tükk aega rahulikult mängumatil oma mängukanne vaadata)
- maiustab oma rusikaga (pidavat ka mingi arenguetapp olema)
- armastab vanniskäiku
- ei armasta auto- ja vankrisõitu (aga arengut on näha)
- ei salli kõhuliolemist ja ei viitsi eriti pead tõsta (aga jaksab küll, kui tuju on)
- võtab pooljuhuslikult asju kätte ja hoiab neid siis kõvasti käes
- vaatab kõrinaid ja vehib samal ajal kätega, nii et need kõrisema hakkavad (näeb juba üsna taotluslik välja, kuigi võib ka juhuslik olla)
- on rõõmus ja tore beebi

Piduline isiklikult

Sõit-sõit Haapsallu

Nagu varasemaltki mainitud, siis Kutt pole just suurim autosõidu fänn. Sellegipoolest teen uljalt väljasõiduplaane lootuses, et läheb õnneks ning hakkab harjuma. Kaunil pühapäeval võtsin täiesti suvaliselt, lihtsalt, kuna mulle see linn meeldib, sihiks Haapsalu. Halvemad kogemused on väga olulised, kuna need sillutavad teed headele. Niisiis sain juba sinnasõidul väga rahul olla, kuna Kutt jäi kenasti magama. Poolteist tundi hiljem jõudsime pärale. Haapsalus oli väga palju rahvast, kuna sattusime sinna Joogafestivali ajal ning ilm oli ilus ka niisama suvitamiseks, nagu meie seda tegime. 

Laadisin Kutil kõhu täis, et saaksime rahulikult jalutada, ilma et söögiaeg tagant ei kiirustaks. Kutt küll rohkem uneles, aga paistis rahule jäävat. Läksime siis mereäärsele promenaadile jalutama. No küll see Haapsalu on ikka ilus! Need romantilised rajatised, lilled, pingikesed, paadisillad, meres olevad kunstiteosed - nii armas! Kutt tahtis ka sellest ilust osa saada ja ei olnud nõus niisama vankrilage vahtima, seega oli ta teki sisse mässitult süles nagu väike burrito. Peagi suigatas ta unele ja me läksime mööda puumajadega ääristatud väikseid tänavaid linnuse poole. Seal käis joogafestival täies hoos. Kutile paistis see omapärane trummimuusika sobivat, kuna tema und see igatahes ei seganud. Käisime läbi laadaala, kus oli väga palju omapärast kraami - kristallid, joogariided, ehted, viirukid, maitseained, kehahooldusvahendid jne. Ise ostsin ühe õnneloosi ja võitsin käevõru, mille ma kohe käe peale panin, et ka seltskonda sulanduda. Tegin oma väljasirutatud võruga käest pilti ka ja üldse polnud imelik. Igatahes paistis see olevat väga lahe üritus ja ei välista, et kunagi ka ise osalema jõuan. 

Märkamatult oli kätte jõudnud lõuna, seega valisime arvukate söögikohtade seast endale sobiliku. Tellisime grillliha - mina kana, meespool veist. Kutt ärkas ka üles ja oli igati tore sell. Kuni lõpuks söök lauda jõudis ja tema, nagu ikka, otsustas, et pole mul siin mingit naudingurohket väljas söömist, vaid hoopis tema tahab nüüd süüa! Tegin kiire toiduklõpsu (näis paslik) sellest ülehinnatud aga maitsvast roast ning kugistasin selle alla. Peagi sai ka Kutt süüa, nii et rahu oli taas maa peal. Nojah, ma võiksin ju aru saada, et kui läksime sööma, siis peab ikka terve pere osa saama :)

Pärast söömist tuiasime veel veidi ringi, ostsime koogi jaoks marju ja asusime siis koduteele. Tegime peatuse Koluvere lossi juures. Paraku oli kõht juba jäätist täis, muidu oleks saanud lossikohviku ka ära proovida. Sõitsime ka mu lapsepõlvekodu juurest läbi - olin nimelt esimesed viis eluaastat "ehtne maakas" ehk siis elasin põldude vahel armsas talumajas. Kuigi neid mälestusi pole ülemäära palju, siis on ikkagi magus sealset elu meenutada. Kindlasti võis maaelu olla raske, aga kuna ma olin nii väike, siis mul on säilinud ainult head mälestused.

Kutt oli ka tagasisõidul väga eeskujulik ja seega kinnitas taaskord, et temaga saab hängimas ja mängimas käia küll! :)
Meri täis kunsti

Tagasihoidlik paadisild


Väga hipster

Supermanid

Kohustuslik toiduklõps

Koluvere loss

Lilled ja liblikad