Lehed

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Toapäev ja õuepäev

Viimasel ajal pole me eriti tihti argipäevarutiinist välja saanud ja põhjuseid on mitmeid: olgu selleks siis remondis olev auto, koju aheldav haigus või harilik talveväsimus. Alles see oli, kui jätsin ujuma minemata, kuna lihtsalt.. ei jaksanud seda ette võtta ja päev hiljem oli juba hilja, kuna siis lõi välja uus haigus.

Küll aga oleme kaasa läinud, kui meid kuskile kutsutud on. Jaanuaris oli üheks selliseks korraks KUMU kunstimuuseumi külastus. Hinnalised kunstiteosed, vaikselt keskenduvad külastajad ning... tormakas väikelaps. Kõlab hästi, eks? Eks! 

Alustuseks tuleb meelde tuletada vana tõde, et kes ei viitsi lugeda, see saab tukast sugeda. Või siis last ja vankrit pikkadest treppidest alla kanda. Ehk siis kui marssida midagi uurimata sisse sealt, kust tavaliselt, siis lifti ega kaldteed sealt ei leia - need asuvad hoopis teises kohas. Pole viga, igasugune füüsiline tegevus saab nimeks "Masca trenn," viidates Tenerifel asuvale Masca külale, kust saab alguse tore rajake piki kuristikku, mis kuuldatavasti nii üles kui alla matkades korraliku koormuse annab, mistõttu ettevalmistav treening igati mõistlik on. Kui palju ma seda mäetrenni just teinud olen - noh, mitte palju, kuid panen lootused sellele, et peaaegu 14kg kandmine mitu korda päevas nii treppidel kui mujal vähemalt natukenegi lihaseid ergutab. 
     
KUMUs oli põhiline eesmärk külastada Saksa ekspressionistide näitust, mis veel viimast nädalat avatud oli. Silme ette visandus pilt sellest, kuidas üks pöörane laps mööda näitusesaali jookseb, midagi valjuhäälselt seletab ja kõiki taieseid katsuda üritab. Tegelikult sain kõik maalid vaadatud ja peaaegu kõik tekstidki loetud. Põnn küll lippas tasakesi ringi, käis vaheseinte tekitatud nurkades itsitamas (mis pole seotud "nurgas seismisega," sest selle kontseptsiooniga ta tutvunud ei ole) ning vahepeal võttis aja maha ja pikutas veidike põrandal ning kõigutas jalgu. Lõpetuseks panime kokku magnettükkidest maali, sellal kui põnn lastelaua ääres julgete värvidega tundeküllast ekspressionistlikku joonistust lõi.



Meie jaoks oli see igati kordaläinud käik, kuna põnn sai kenasti ja viisakalt ringi sibada ning mina sain hingele kosutust. Kui aga ei julge õnneratast keerutada, kas lapsel on parajasti "jaa, maalid, väga huvitav" tuju või siis galopeerib ta taas vabadusse pääsenud metslooma kombel pööraselt ringi, siis on KUMUs ka eraldi üritused beebidele ja väikelastele. Me pole seal käinud, aga kirjelduse põhjal tundub küll vahva.



Nüüd aga nakatusin vahelduseks nohu jm jama viirusesse, mis uimasusest-peavalust-ninavalust-non-stop-nuuskamisest hoolimata on täitsa talutav, sest sellega on siiski võimalik funktsioneerida. Eelmine meid külastanud haigus oli nimelt mingisugune jube kõhuviirus, mida mul pole äkki 10 aastat olnud ja põnnil mitte kunagi. Selle kõrval näib see "tavaline külmetushaigus" täitsa rannapuhkusena.



Seetõttu ma ei lasknudki nohul ja peavalul end takistada, kui läksime pühapäeval metsa kelgutama ja võsa koristama. Põnn, kes on teoorias suur metsamees ja vanaisa juurde minnes pea alati esimese asjana mängukiivri, kaitseprillid ja pisikese põriseva mootorsae haarab ja "saagima" asub, osutus siiski vaid suure-jutu-meheks, sest nii kui me startisime, jäi ta autos magama ja magaski enamiku käigust maha. See sobis mulle küll hästi, kuna sain rahulikult oksi vedada. Vammustesse mässitult okste järele kummardamine oli küll tavapärasest keerulisem ja sahisevam. Kui ma seda okstekorjamist aga tööks nimetasin ja mulle vastu vaieldi, et see pole ju mingi töö, vaid lõbu, siis tegelikult pean muidugi nõustuma - ilusas lumises metsas natuke mütata ja toimetada - see ongi lõbu! 

Palju suuri sõrgu. Noored puud, mis põtrade poolt puutumata on jäänud, saavad saagiks kitsedele. Need koorivad puu ära ja ongi puul lips läbi. :(


Kõik muidugi seda arvamust siiski ei jaga. Kui põnn üles ärkas, panin ta kelgule ja tegime natuke "lõbusõitu", mille väike härra ärkamisjärgse torssis olekuga "ära kannatas," igaks juhuks käsi kõrgel hoides, et need selle õudse valge jubedusega kokku ei puutuks. Kusjuures on muidu tegu suure kelgu- ja lumefänniga, aga noh, ärkamine. Minu jaoks oli see jälle "aa, Masca trenn", kuna pehmes paksus lumes sumbates ja kelku vedades muutus see kelk küll mitu korda raskemaks, nii et istu või ise peale ja oota, kuni keegi päästma tuleb. Äkki tuleb? Saime siiski oma jõududega hakkama ja sooja (või soojalaadsesse) koju tagasi, ei pidanudki metsa jonnima jääma.