Lehed

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Teretulemast nädalavahetuseklubisse ehk siis kõik tööle ja lasteaeda!

Koos suve lõpuga saabus ka aeg minna lasteaeda ja uuele töökohale - saime koha enda soovitud lasteaeda, mis meist paar maja edasi asub ja on ainuke kohalik lasteaed, millel on ujula, kus ka kõige pisemad ujumas käivad. Mul on väga hea meel, et sain temaga niigi kaua, st mõned kuud üle kahe aasta, kodus olla. Etteruttavalt ütlen, et kuigi talle lasteaias üldiselt meeldib, siis hetkel mõjub see talle küll raskelt, aga loodan, et saame oma asjad paika loksutatud. Aga järjekorras siis...

Ettevalmistusi tegin elevusega - ikkagi esimene laps, kelle elus selline uus etapp algab, seega oli seljakoti, sandaalide, pidžaamade, lühikeste toariiete, nimesiltide - kõige vajamineva valimine põnev. Lapsed alustasid lasteaiaga harjutamist kahe-kolmekaupa. Kui ükskord meie kord kätte jõudis, siis... oli R hoopis veidi tõbine, nii et põnevusega oodatud esimene päev lükkus veidi edasi. Aga siis sai l a u s a kolmel päeval harjuda, enne kui nädalaks jälle koju jäi. 

Esimesel päeval oli ta juba hommikul võrdlemisi skeptiline, kuigi olin päris palju eeltööd teinud - olime käinud lasteaia hoovis mängimas ja korduvalt teistel sõpradel järel käinud, mistõttu see lasteaed juba veidike tuttav oli. Läksime siis sisse ja tutvusime õpetajaga. Ma eeldasin, et veidike mängime seal koos, et koht tuttavamaks saaks, enne kui laps üksi jääb, aga õpetaja soovitas kohe esimesel päeval tunnikeseks lahkuda. Ma olin ise sellest nii jahmunud, kindlasti rohkem kui R ise. 

Harjumisperiood läks palju valutumalt, kui ma oskasin oodata. Päris algul R küll toidust keeldus, kuid juba pärast mõnda päeva hakkas nii hästi sööma, et õpetajad ta isu kiidavad. Veel olevat ta üks suur kaisu- ja rõõmupall, mille üle on mul hea meel - et ta õpetajad nii kiiresti omaks võttis, et neid kaisutustega üle külvata. Tavaliselt läheb tal selleks ikka pigem rohkem aega. 

Vahepeal läks ta lasteaeda nii suure elevusega ja seletades, et mina sinna ei tule. Talle meeldib ka väga ujumas käia (2x nädalas) ja õues mängida. Magamajäämine on vist veel natuke keeruline, aga kui juba jääb, siis magab hästi ja sügavalt.
Selline kolm pikka päeva-üks poolik päev- üks vaba päev graafik sobis talle väga hästi ja siis käis ta lasteaias rõõmuga. Seejärel jõudis aga kätte aeg, mil mina pidin täiskohaga tööle naasma ja temale tähendas see viis päeva nädalas lasteaias käimist. Ta on siiamaani küll ainult ühe nädala nii käinud ja edaspidi on aegajalt õnneks võimalik mõnel lähikondlasel talle ka vaba päeva teha ja vahel ehk mul endal ka, sest... see pole mingi uudis, aga viis päeva nädalas lasteaias käia on ühele mudilasele liiga palju. 

Ainult isiklikust aspektist võetuna oli tööle naasmine loomulik ja põnev. Lootsin küll leida osalise koormusega tööd, kuid ega neid siin väikelinnas just jalaga segada ole ja siis sain praeguseks hetkeks väga sobiliku pakkumise, kuid... täiskohaga. Ja muidu on nii tore jälle toimetada, inimestega suhelda, kuid mu süda tahab murduda, kui ma mõtlen, kui suurest osast lapse päevast ma ilma jään ja et tal on natuke raske ja et õhtuti pärast tööd ei ole minus enam nii palju energiat ja rahulikku meelt, kui ma sooviksin... Tuleb siis leida! Praegu on see olukord alles nii uus, et me alles harjume sellega, aga loodetavasti loksuvad asjad peagi paika ja leiame lahenduse, mis meile kõige paremini sobib.

Tegelikult on käes ka esimene suurem nohu-köha ja seekord on ka haruldane võimalus lahendada see hoolduslehte võtmata - edaspidi aga... noh, selle aasta sees saame paratamatult veel kindlasti koos ka haiguslehel istuda.

Pealkirja juurde tagasi tulles - saab minustki vist jälle see inimene, kes hõikab rõõmuga: on reede! Mitte et kuskile peole minna või midagi - mis asi see pidu üldse on? Vaid selleks, et saaks terved ilusad päevad perega koos veeta. 

Nädalavahetustel saab näiteks minna sugulastele külla ja maailma sõbralikumat kassikest kohata.