Lehed

reede, 26. august 2016

Kassid vs lapsed

Kassid on väga vahvad loomad, aga kuna nad on ka iseteadlikud ja mitte eriti kuulekad, siis pole nurrmootorit minu perre veel tulnud. Tulevikus aga kindlasti.
Kui plaanis on perepunumine, aga pole veel enda valmiduses päris kindel, siis sissejuhatuseks võib proovida kooselu kassiga ning kui see tundub täitsa mõnus ja mitte liiga närvesööv, siis võib juba kaaluda järgmist tasandit - laste saamist (PS! Nii loomade kui laste enda ellu toomine on väga suur otsus ja vastutus pikkadeks aastateks).

Elu kassi või lapsega aga polegi nii erinev:

- Nad ei lase öösiti magada
Öise eluviisiga kassid traavivad ringi ja kolistavad sageli just öösiti. Lisaks on kasse, kes järjepidevalt oma peremeest varavalges (5-6 ajal) üles ajavad. Nende nõudlikku njäud on raske ignoreerida. Beebide vääd on aga võimatu ignoreerida.

- Nad lõhuvad nõusid ja muid õrnu asju
Kassidele pakuks justkui naudingut, kuid nad möödaminnes mõne õrna asja maha kukutavad. Laste kohmakate sõrmede vahelt kipuvad asjad samuti kogemata maha libisema. Või meelega. 

- Neile ei meeldi võõrad
Kui keegi neile ei meeldi, et hoia ei lapsed ega kassid selle väljendamisel tagasi.

- Tood neile kasti pakitud mänguasja, aga nad mängivad kastiga
Lapsed mängivad küll tõenäoliselt mänguasjaga ka, aga see ei vähenda kasti väärtust!

- Nad teevad su riided mustaks
Kassidele meeldib iluuinakuid teha värskelt pestud rätikutel, sokisahtlis, sinu väikesel mustal kleidil. Et nad kunagi meelest ei läheks, jätavad nad riietele väikseid osi endast - karvakesi. Beebid aga ilastavad, ajavad piima välja, on lekkivate mähkmete või mustade saabastega sul süles. 

- Nende sõnavaras puudub "privaatsus"
Kassi jaoks on täiesti normaalne magada su peas, istuda su ajalehel või sind igal pool jälitada. Lisaks üleüldisele omaette olemise aja puudumisele seisavad paljud emad suisa silmitsi olukorraga, kus nad peavad tualetiukse avatuks jätma, et mitte kuulata südantlõhestavat nuttu. 

- Nad inspekteerivad su poekotti
Kohe, kui koju jõuad, on kiisu pea kotis, et vaadata, mida head ja paremat seal leidub. Kui lapsed ka ise koti kallale ei lähe, siis "Mida sa head tõid?" küsitakse kindlasti. 

- Meestele! Nad on naiste seas populaarsed
Nii kassid kui ka lapsed panevad enamikel naistel südame kiiremini põksuma.

- Kassipojad ja beebid on ühed armsaimad olevused maamunal
Ja neid on võrratult tore kaisutada, kui nad ainult lasevad seda teha :)






Kuti kolm kuud

Kahekümneviiendal sai Kutt juba veerand-aastaseks ehk kolm kuud vanaks. Oma sündimist meenutades ärkas ta hommikul 6:09 (või 6:10, ma ei mäleta täpselt, mis seal kellal seisis - igatahes väga oma sünniaja lähedal). Päeva sisustasime päälinnas poodlemise ja kinoskäiguga. Seekord käisime kolmandas kinos - Coca-Cola Plazas. Esimesel korrusel oli valvatud käruparkla, saalide ees tutvustati tooteid ning sai ühtteist endalegi, uste juures olid mähkimislauad, saalis mänguasjad ja enne filmi algust rääkis tore arstitädi (?) imetamisest. Minu jaoks midagi uut sellel teemal kõrva ei hakanud, aga igati meeldiv, et olulistel teemadel väike juturing tehakse. 

Naljakas mõelda, et sellest on möödunud kolm kuud, kui mu elu täielikult muutus. Maailma ja mind tervitas väike Kutt, kes teadis mu häält ja tundis mu kohe ära, õppis mu lõhna ja mind tundma. Minul see kõik nii ruttu ei käinud - veider on kohe meenutada, et algul tundus kõik üsna võõras. Mida ta öelda tahab? Mis talle muret valmistab? Mis talle meeldib ja ei meeldi? Siis ma veel ei teadnud, aga nüüd juba tean. Nüüd on ta minu uus parim sõber, kelle kasvades tulevad küll uued mured ja rõõmud, seega täielikku teineteisemõistmist veel ei ole ja ilmselt ei saagi olema, kuid põhiliselt saame teineteisest juba hästi aru. 

Kolme kuu suurimaks katsumuseks on endiselt võitlused unega ja minu enda magamatus, aga muus osas on elu nii lõbus. Küll ma võin veider tunduda, kui ma igasuguste häälte ja nägudega Kutilt naeru üritan välja meelitada - päris naeru pole veel tulnud, aga see on nii-nii lähedal! Kilkeid, kiljatusi, puristamist ja muid ägedaid hääli oskab ta aga küll teha. Veel on tema oskustepagasisse lisandunud väga osav haaramine ning asjadega toimetamine ja hoogsalt seljalt küljele keeramine. Sealt edasi kõhuli veel ei keera, aga kuna ta hoolega harjutab, siis egas seegi vast kaugel ole. 

Aga kõige naljakam on ikkagi see, et mismoodi kolm kuud tagasi teda veel ei olnud(noh, kõhust väljas)? Ta on ju alati mu elus olnud :)

Lisasin: 3 kuu 5 päeva seisuga kaalub Kutt 7720g ja on 64,5cm pikk. Kuuga jälle 1,4 kg juures, nii et võib öelda, et paras ports poissi! :)

Kutt on peaaegu magama jäänud, silmad täitsa vidukil, siis aga pöörab pilgu korraks üles ja... milline vaimustav voodikarussell!

Elu on kabaree, mu sõber! Mu väike supermanist sõber. 

3-kuune põnn

reede, 19. august 2016

Ega beebiga pea kodus istuma

Küll mul on hea meel, et on loodud nii palju võimalusi, mida teha just koos beebiga. Üldiselt on valikud küll koondunud suurtesse linnadesse, näiteks Tallinnas algab eriti lahedana tunduv Käruralli, mis on selline üritus, kus iga päev postitatakse ühest Tallinna paigast pilt ja emmed peavad ruttu vankritega kohale kärutama ja samas kohas pildi tegema. Või ujumine, mida Kutt tõenäoliselt väga naudiks, kuna vees solberdamine on ta lemmik! 

Väikelinnas on aga valikud piiratumad, kuid sellegipoolest ei pea siingi end päris lapikuks istuma. Me läheme näiteks septembris beebikooli, kus ilmselt võimeldakse, räägitakse aktuaalsetel teemadel, vahel ka ujutakse (jee!) ja tehakse kõiksugu muid asju, mida ma täpselt ei tea, kuna seal veel käinud pole. Mõni peab beebikoole tobedateks ja mõttetuteks, kuna võimelda saab ju kodus ka ja see on ainult koht, kus emadel koos pläkutamas käia. Ja küllap nende jaoks see siis ongi mõttetu, aga mina just hindan võimalust pääseda koduseinte vahelt sotsialiseeruma. Kuna raamatute lugemiseks on hetkel keeruline aega leida, siis on küll hea saada ühest kohast kiiret ja kasulikku informatsiooni (näiteks võimlemise kohta). Lisaks on tore kohtuda teiste saatusekaaslastega ning ka beebi hakkab jõudma sinna ikka, kus teised pisikesed inimesed tunduvad väga huvitavad. Seega mina ootan küll huviga ja kui Kutt teaks, mida oodata, siis tema kindlasti ka.

Rohkem meil beebidele suunatud asju minu teada ei ole, küll on aga trenne, üritusi, võimalusi väikelastele. Tallinn oma ummikutega ajab meid aga iga kord natuke hulluks (autosõit pole Kuti lemmiktegevus ja veel vähem meeltmööda on seisvas autos passimine), nii et stabiilselt me veel seal käia ei taha. Küll aga oleme nüüdseks kaks korda käinud Beebikinos. 

Esimene kord käisime Artises, kus on Beebikino igal kolmapäeval. Artise kavas olevad filmid erinevad tavalistest Hollywoodi filmidest ja iganädalane beebikinogi on eestkätt suunatud vanemate vaimsele heaolule. Vaiksem heli, mänguasjad, kerge valgustus, mähkmed WC-s - need on küll lastele, ent filmid on enamasti täiskasvanutele. Artises on ka vahva mängutuba, kuhu pärast filmi laps pista ja ise kõrvalolevas kohvikus väike latte võtta. See kord, kui me käisime, oli filmivaliku suhtes erand - nimelt näidati Jääaja viimast osa, aga kuna viimasest kinokülastusest oli igavik möödunud, siis läksimegi seda vaatama. Külastajaid oli vähe, mis oli positiivne, kuna sõbranna poeg sai segamatult ringi tormata ja üldse oli mõnusalt rahulik. Kutt oli meeldiv ja rahulik kaaslane, kes magas terve filmi ajal ja ärkas alles päris lõpus, et veidi kõhtu kinnitada. 

Apollo Kinodes ja Coca-Cola Plazas on Beebikino kord kuus. Nende raames toimuvad ka tootetutvustused ja veidi saab ikka nänni ka. Me käisime Solarise Apollo kinos. Kohale jõudsime üsna hilja, nii et enamikust nännist jäime ilma, aga kes see nänni pärast ikka käib (meie :)). Samal ajal linastus kaks filmi ja osalejaid oli meeletult. Et üldse vankriga üles saada, seisime 10 minutit liftijärjekorras ning pärast filmi lõppu oleks ilmselt kena pooltunni sabas veetnud, aga otsustasime vankrid trepist alla vedada. Ma olin lapsevalvur ja sõbranna tassis vankreid. Mõlemal korral tulid abivalmis naised ka appi. 

Kuna rahvast oli nii palju, saatis tervet filmi mitmehäälne nutukoor, aga mina ei pannud seda enamasti tähelegi ja küllap ei häirinud see teisigi - oleme ju kõik samas paadis. Okei, Kutti natuke häiris, pool filmi ta magas, aga niheles üsna palju. Sain siis temaga veidi tantsida, mis oli ka väike võit, sest tantsimas pole ka ammu käinud. Hiljem ärkas ta üles ja pikutas mul kenasti süles ja vaatas oma mänguasja - nii et igati sobilik kaaslane kinno. Apollo Kino beebipäev oli igatahes tore, kuna: soodne piletihind, nänn, kaks kõrvuti kohta (üks lapsele, asjadele), mänguasjad suurematele põnnidele, vaba õhustik jne. 

Järgmisel nädalal läheme võib-olla Coca-Cola Plazasse ka - no mis parata, kui järjest nii head filmid tulevad. Tahaks seal kohe mõlemat korraga linastuvat filmi vaadata :)

Kutt skooris endale Sophie närimisisrõnga ja teadis kohe, mis sellega ette võtta tuleb (vähemalt suund oli õige - pani selle näkku ja hakkas lakkuma. Aitasin siis väheke, et parem nätsutada oleks.)



Sophiet on hea närida

Ja  keegi ei pane eksju tähele, et sõrmeots ka suhu liigub



laupäev, 13. august 2016

One ticket to Crazytown

Vastu koidikut on hämaras toas vaevu aimata üks nõdrameelselt edasi-tagasi kõikuv tegelane. Aga õnneks ei ole ma (veel) kaotanud oma viimast arunatukest, vaid tegelikult hüppan võimlemispallil ühe väikese selliga, kes leiab, et varajased hommikutunnid on kõigeks muuks kui magamiseks. Nii nagu (vist) Finishi nõudepesumasina tablettide reklaamis saadab päevi ja öid mustade nõude koloonia, nii keerlevad meie elud hetkel une ümber - magamine, magamine, magamine. Asi on selles, et minu leebete meetoditega on tulemused väga visad tulema ja hetkel on olukord isegi hullem. Nagu tuba, kuhu põhjalikuks koristamiseks kõigepealt asjad laiali laotatakse, tekitades ühe suure kaose. Peaasi, et järjekindlus kaose keskel otsa ei saaks. Näiteks püüdes Kutti oma voodis magama saada, võib juhtuda, et panen teda 1,5h magama ning 40 minuti pärast on ta taas ärkvel. Pole ime, et ma midagi tehtud ei saa ning mu mõtted ainult ühel asjal (unel) on. Aga sain nüüd selleks korraks oma kirjutamisteraapia kätte, nii et järgmine kord jälle.

Veidi kahju on, et see suvi nii jultunult mööda vihiseb. Ja mis suvi see ka on - jätsin ööseks akna lahti ja hommikuks oli toas nii külm, et mässisin meid vammustesse ja kaalusin korra ahju kütmist. Õnneks läks temperatuur pärast akna sulgemist väheke inimlikumaks. Siiski olid mul selle suve suhtes ebarealistlikud ootused. Nimelt on see esimene suvi üle ma-ei-tea-mis aja, kui ma ei käi tööl ega midagi. Mõtlesin küll, et oi kuidas ma siis suvitan, aga reaalsuses olen teinud ikkagi vähem suviseid tegevusi kui varasematel aastatel. Ma pole käinud rannas, ujumas, marjul. Kuumade ilmadega kükitasime jahedas toanurgas, sest Kutt pole mingi kuumalemb. Sõbranna juures käisin suvitamas, aga see polnud just puhkus, vaid rohkem nagu mingi spordiüritus. Sada kompsu igal pool rippumas, koerarihm ja käru käe otsas. Niimoodi nägi välja meie tore järve ääres käik :) Ometi oleme palju käinud maal, grillinud, mõne väljasõidu teinud, nii et tore on meil igatahes olnud. Järgmisel aastal, kui Kutt on aastane, saame juba rohkem asju ette võtta. 

Ma ei tea, mis mu peas varem oli, sest beebide ja laste teema mind siis eriti ei köitnud, nüüd aga on mu pea valdavalt beebindust täis. Seetõttu on mul ka nii hea meel, et järsku on minu tutvusringkonnas mingi beebibuum lahti läinud. Ja asi ei olegi selles, et olen jõudnud "sellisesse ikka," kuna mul on väga erinevas vanuses lapseootel tuttavaid. Oma sõbranna-nelikus on meil välja kujunenud, et iga kord (nii kuu-kahe tagant) kõik kokku saades küsime nii muuseas, kas keegi jälle rase on. Vahel on ka. Viimane lastetu, kelle jaoks meie seltskond juba imelikuks hakkas kiskuma, kuna ikka ja alati teema mähkmete ja muu põneva juurde läks ning tema siis vaikselt tühjusesse põrnitses ja needis hetke, kui ta meiega kohtuda otsustas, on ka lõpuks sedapsi, nii et nüüd liitub ka tema meie lastejuttudega! Eks see oli ta enda süü ka, et tal igav oli, kuna eelmisel aastal rääkis ta mulle, kui vahva oleks ühel ajal rase olla. Mina olingi veidi aega hiljem siis rase (noh, mitte päris selle pärast küll, kuid siiski), aga tema jättis oma osa tegemata. Nüüd on see aeg aga käes temal ja nii mõnelgi teisel, seega minu Kutt saab endale varsti hulgaliselt tulevasi mängukaaslasi.

Suur poiss, suured käed

laupäev, 6. august 2016

Ei, see ei ole normaalne

"Kas on normaalne, et kuu-vanune beebi magab terve öö järjest?"
"Ei, see ei ole normaalne. Kui ta süüa ei taha, siis ärgake ise vähemalt iga kolme tunni tagant. Niisama, noh. Et saada täisväärtuslik ema-kogemus või midagi."

Kuigi edusammudest on veel vara rääkida, siis tahan ikkagi kirja panna, kuidas meil selle tudumisega läheb. Alguses jäi Kutt ainult süües magama. Ööunne jäämine oli eriti sujuv - kõht täis ja suikus magusasse unne. Siis lisandus magamisrituaalidesse kussutamine. See valmistas mulle esmalt rõõmu, kuna kussutada saab igaüks igal pool, vastupidiselt süües uinumisele.  Siis aga jõudsime omadega selleni, et enamikul kordadel, ka ööunne jäämisel, oli vaja kussutamist, seega muutus uinumisprotsess üsna pikaks.

Teistest abivahenditest võtsime kasutusele luti ja kaisurätiku. Algul ta lutti üldse ei tahtnud, aga kuna käsi hakkas aegajalt suhu rändama, siis pakkusin seda ikkagi ning ühel hetkel ta selle ka vastu võttis. Lutiga uinub ta umbes pooltel kordadel. Annan selle ainult siis, kui on näha, et ta tahab lutsutada. Soovingi, et see jääks rahustavaks abivahendiks uinumisel, mitte kogu aeg suhu. Sageli jääb ta magama kaisurätt silmadel, aga saab ka ilma hakkama. Vahel ta juba veidi mudib seda käes. Eks paistab, kas see talle oluliseks saab ja jääb. Muidugi pole need üdini head lahendused - lutt ja kaisukas võivad saada nii tähtsaks, et kui ükskord peaks maha ununema või ära kaduma, siis on jama majas.

Veel on meile suureks abiks isetehtud beebipesa. Idee sain beebigrupist ja kuna Eestis sel hetkel veel vähe pakkujaid oli (aga mõne kuuga on valik tohutult laienenud), siis otsustasin selle ise teha. Nullilähedase õmblemisoskusega täitsa teostatav. Iluvigu küll esineb, kuid oma töös on see asendamatu! Kutt on nimelt selle juba väga omaks võtnud ja päeval uinub seal päris hea meelega (veel küll ohtra kõigutamisega, aga proovin liikuda kõigutamise vähendamise suunas). Kahjuks on ta pesa juba väga ära täitnud, nii et jalad tuleb juba serva peale panna. Seega varsti seda enam kandmisel/kõigutamisel kasutada ei saa, vaid tuleb alumine osa lahti sõlmida ja saab näiteks võrevoodis statsionaarse pesana kasutada, kui ta tunneb, et seal on hea ja mõnus pikutada.


Ristisin ta Vapraks Unesõdalaseks, kuna unega võitlemine on vahel tema püha ülesanne. Ometi on näha paranemise märke ja seetõttu saan ka võtta ette järgmised sammud. Ma mõtlesin, et olen väga tubli ja ei hakka endale võimlemispalli muretsema, kuna pärast harjub beebi veel ära ja siis jäängi teda palli otsas magama hüpitama. Siis aga jõudis mulle kohale, et ma pean ju nagunii teda igatepidi kussutama ja kui ma sõbranna juures nägin, kui lihtsalt ta palli peal uinub ja ühtlasi saabus sealolles ka ajalooline hetk - Kutt jäi voodis omaette magama, siis ostsin selle palli siiski ära. Praeguseks on see igatahes end igati õigustanud. Hakkasin selle abil Kutti ka oma voodisse magama panema - panen äsjasuikununa voodisse ja kui ta end ärkvele susserdab, siis hüpitan uuesti poolunne jne. Esimesel treeninghommikul oli neljas kord see, mis lõpuks ta murdis, aga olin väga järjekindel ja samuti optimistlik tuleviku suhtes. Tasa ja targu, sest mina ei taha, et ta peaks uinudes nutma, olgu see siis protesteerimine või midagi muud, aga mina soovin teisiti.

Kuna traditsioonilist unekooli me ei rakenda, siis on edusammud küll visad tulema. Imepisikesi paranemise märke on aga näha:
- 10-nädalasena on Kutt külas korra ja kodus kaks korda end ise tuttu susserdanud
- vankris uinumine on juba toredam ja vahepeal suudab ta ka teise unetsüklisse edasi minna (üks tsükkel kestab 40 minutit, ta ärkab enamasti pärast esimest üles, aga päevas vähemalt korra võiks ikka pikem uni ka olla)
- autos uinumine läheb juba libedamalt
- kui ma ta uinakuks voodisse panen, siis ta vähemalt üritab ise uinuda. Veel pole õnnestunud ja peagi olen ikka sülle võtnud, aga ta püüab :)
- temaga ei pea enamasti enam poolteist tundi diskuteerima ööunne jäämise vajalikkusest - õhtune vestlusring on umbes pool tundi ja parim aeg uinumiseks paistab olevat kell 19.00 (pärast selle kirja panemist möödus kaks õhtut küll vigurdades, aga tsellega tuleb arvestada, kui midagi uhkelt väita.)

Eks igal lapsel ole oma vigurid ja tema on Unesõdalane. Mõni beebi uinub kohe ise ja mõni laseb emmel öösel magada, mõni on aga unesõdalane, kes muudkui võitleb, ärkab öösiti palju, on igal hommikul kell 5 klõpsti üleval ja toimetab, susserdab vähemalt tunni ning suigatab siis veel korra, et kell 7 uut päeva tervitada. Ja kogu seda seiklust saadab ustav käsilane Mombie (Mom + Zombie), kes aitab sõdalast tema võitluses unemati vastu :) Siia sobiks nüüd see klassikaline "Kõik möödub!" mis on ühtlasi rõõmustav, kuid eelkõige nukker. Unisematel hetkedel mõtlen küll, et kõik need mälestused püsiksid kirkamad, kui töötaksin puhanuna täisrežiimil, aga mis ma ikka fantaseerin. :) Igatahes on kõik hetked nii hinnalised ja asendamatud!