Lehed

reede, 17. märts 2017

Aita mööda saata öö

Need, kes ei ela oma elu enam üksi ja enda eest, vaid jagavad seda oma imeliste järeltulijatega, teavad, et suurim mure on lapse mure. See rõõm, mida lapsed ellu toovad, on hindamatu ja üks paljudest põhjustest, miks lapsesaamisotsus langetada. Mis selle "diiliga" aga kaasas käib ja millele ehk kohe ei mõtle - mitte et seetõttu laps saamata jääks, kuid siiski - on see, et kui sul on lapsuke, kaasneb temaga ka lõputu muretsemine.

Beebi nutab teadmata põhjusel, beebil on paha, põnn kukub, põnn jääb haigeks, lapsel on mure, laps saab haiget, laps on segaduses, laps on kuri, teismeline teeb pättust, teismeline on peol, teismeline ei kuula, täiskasvanu hakkab elama oma elu, eemaldub, kaugeneb kaitsva tiiva alt. See mure, mida tunned enda lapse pärast, eriti kui sa ei saa ka teda aidata, on lihtsalt midagi hoopis teistsugust kui enda mured.

See jutt on iseenesest ajendatud sellest, et pikutasin nohuse-köhase põnni kõrval, kes mitu korda juba vigisedes virgunud oli ja seda järgneval ööl veel väga palju tegi, nagu mõnel möödunud öölgi. Igal juhul võtaks tema koorma enda kanda, aga nii ju ei saa. Kuna tegelikult on tal nohu ja köha üsna tagasihoidlikud, siis ärkvel olles on olukord hea, vaid mõne lisaviginaga, kuid magamise ajal segavad sellised sümptomid harilikult rohkem ja tulemuseks ongi see, et niigi kehv uni tuleb korrutada muude hädadega ehk siis ärkamisi on umbes miljon. Loodetavasti ööd siiski normaliseeruvad, sest unekvaliteet (mitte et ma sellega muidu ka palju kokku puutuks) on oluline ja üks osa tugevast tervisest. Ja et sellest veel vähe oleks, siis jäin üle kes-teab-mis-aja palavikku ning pean oma tuikava pea, uimase ja oi kui magamata olekuga vaest virisevat põnni lohutama.

Tule tuul ja puhu ära meie lapse valu, aita mööda saata need ööd ja... kell kolm, siin sillal? Okei, pigem mitte, täna öösel kell kolm me magame õndsat und, eksju? :)


"Tsau, tuled ka jalutama vä?" :)