Lehed

kolmapäev, 28. september 2016

Külmetusele säru

Vitamiine ma söön ja liiga õhukeselt riides ei käi (kuigi see õigesti riietumine on üsna keeruline, kui ühel päeval on päikese käes kampsuniga palav ja teisel päeval peaks justkui talveriided selga ajama), aga külmetus sai mu ikkagi kätte.

Tavaliselt on nii, et kui ilmub esimene õhkõrn haiguse tunnus - enamasti kerge kurguvalu - siis poole päeva pärast olen puruhaige. Nii et ühel õhtul enne magamaminekut kurguvalu tundes kartsin eelolevat ööd ja päevi, kuna haigena nii ööl kui päeval palju tähelepanu nõudva põnniga tegelemine tundus väga suure väljakutsena.

Öö möödus aga rahulikult ning hommikul alustasin haigusega aktiivset võitlust. Tavaliselt ma väga mingeid ravimeid ei kasuta ja ootan haiguse loomulikku möödumist, aga seekord võtsin appi mõned looduslikud abivahendid, et proovida säilitada enda hea enesetunne ning haigus võimalikult kiirelt seljatada (lootuses, et põnn ei nakatu).

Õnneks (või kurja karja kutsudes) sain isalt hiljuti kastitäie Vipise tooteid. Kasutasin ninatilkasid, taruvaiku saialillega, külmasiirupit ja astelpajumahla meega (palju häid vitamiine). Ega see mingi meelakkumine just olnud, õigemini natuke nagu oli ka, sest näiteks see külmasiirup on küll imalalt magus kui mesi, taruvaiguga saab end läkastama ajada ja nii edasi, aga tuleb ära kannatada. 

Ma ei oska öelda, kas mul lihtsalt vedas ja pääsesin kergelt või oli neist asjadest tõesti kasu, aga seekord läks küll hästi - enesetunne püsis hea, nohu ei läinud hulluks, kurguvalu ei süvenenud. Kõige raskem osa jäi veel mainimata: nimelt pidin pidevalt kontrollima, et poissi liialt oma näoga ei ninnunännutaks ja muidugi pesin väga sageli käsi. Kõige toredam ongi see, et pojake pääseski seekord - vahepeal veidi nohises, aga nii vähe, et ei olnud tarvis talle auru teha ega küüslauke igale poole riputada. Beebidel on need abistamisvõimalused ju eriti piiratud. Tore-tore! :)


esmaspäev, 26. september 2016

Neli neljaks

Küll aeg ikka lendab, kui on lõbus ja kui oled megaunine. Minu väike Kutt on juba nelja-kuune! 

Olen varemgi maininud, et olen selline inimene, kes hindab vaikust pärast kärarikast päeva, omaette olemist, vaikselt raamatu lugemist või ristsõna täitmist. See ei tähenda, et mulle ei meeldiks ka väljas meelt lahutada - pean eelkõige silmas bowlingu või piljardi mängimist, kinoskäiku ja muid vahvaid tegevusi. Olen jätnud hüvasti nii vaikusega kui ka nende tegevustega (kui välja arvata beebikino ja beebide ujumine jne) ja päevakorda naasevad need alles millalgi tulevikus. Aga ma ei tunne neist isegi veel puudust!

Vahel on igati kasulik end tuulutada, omi mõtteid mõelda ja oma aega nautida. Minul piirdub see mõnikord üksi poodi lippamise ja vahel ka koeraga jalutamisega. Õnneks on seni sellest täiesti piisanud. Isegi üksi poes käimine võib olla lõõgastav ja tuua hulganisti uut energiat. Kulinaarsete piirangute ja Kuti kerge une tõttu pole mul veel võimalik midagi pikemat ette võtta, kuid isegi kui oleks, ei suuda ma ette kujutada, et ma läheks mitmeks tunniks ilma temata kuskile ära ja mul oleks veel lõbus ka?! :D Kuna ma olen selline introvert ja omaette toimetaja, siis tuleb see mullegi üllatusena, et mina vajan oma väikest kleepsu enda külge sama palju kui tema mind. On väga tore, et mõni vajab, suudab ja saab juba praegu käia end tuulutamas, aga minu jaoks on küll vara. Küll minagi sinna jõuan. Kui aga jõuab kätte aeg, mil Kuti söögivalikud laienevad, siis esmalt ei kavatse ma ikkagi kuskile minna. Või noh, lähen ikka - lähen magama ja põõnan südamerahus näiteks 6 tundi järjest. Unista suurelt või mine koju! 

Nelja-kuune kutt oskab aga:
- häälega naerda (seda tegelikult juba päris pikalt, aga kuna ta kihistused nii lühikesed olid, siis kutsusin seda "peaaegu naeruks" ja ootasin ikka "päris naeru," aga väike naer on ju tegelikult ka naer :)) Lemmiknaljad on vahvad hääled ja lõbusad võimlemisharjutustega laulud. Ta on end ise ka naerma ajanud, kui avastas, et jalgadega vastu mängukaare posti siputades hakkavad mänguasjad kõikuma ja kõrisema - rõõmu tükiks ajaks. 

- keerata (üle vasaku õla). Keerab nagu vana kala, aga loomulikult mitte siis, kui ma ütlen, et vaadake, kui osavalt ta keerab. Siis etendab ta vana kala asemel lestakala ja lebab igaks juhuks hästi vaikselt.

- Ja kui varem arvasin ekslikult, et ööd on väsitavad, siis alati on arenguruumi, nii et nüüdseks oleme mingile täitsa omaette tasemele jõudnud.

Uute saavutusteni, mu väike suur põnn!

Lisan mõõdud, kaalud:
4 kuu ja 8-päevaselt oli mul 8650g ja 66,6cm põnni.

Nägime üht kolmenädalast beebit. Tundus võimatu, et Kutt on nii tilluke olnud, aga pilte vaadates oleks veidi nagu kasvanud küll. Nädal vs 3,5 kuud

Kõhuli on juba päris tore olla



Kui päike ei paista ja katte saab alla lasta, on vankris päris tore pikutada

Neljanda minisünna laimikook

4-kuune kutt kavalaid plaane haudumas




kolmapäev, 21. september 2016

Vähemalt sai trenni tehtud

Vaatan ühele poole - mättad, teisele poole - mahalangenud puud. Kõige lihtsam tundub hakata oksi korjama, endale onn ehitada ja siia elama jääda.

Minu jaoks on Rapla üks võluvaimaid külgi alati olnud see, et astu kuhu poole tahad, ikka jõuad varsti loodusesse. Aastate jooksul avastasin kõikvõimalikke kohti ja radu ning nüüd käin neid taasavastamas. Paistab, et kõik ei jaga mu vaimustust mõnusa metsaraja üle, sest mitu head teed on raie käigus hävitatud. 

Täna pistsin lapse vankrisse, koera rihma otsa ja võtsime ette ühe pikema jalutuskäigu kohas, kus ma aastaid käinud polnud, aga mis on koeraga jalutamiseks ideaalne...

Ja nii ma siis seisin vankriga keset metsa mätaste ja puude vahel ja mõtisklesin, kas metsa elama jäämine on siis nii halb mõte? Veel mõtlesin, et kui teinekord asi kahtlaseks kisub, siis võib ka tagasi pöörduda, mitte ei pea kindlasti edasi pressima, kuna ÄKKI see rada viib ka sinna ja ÄKKI see teine rada tuleb kohe vastu, sest ÄKKI ikka ei vii ega tule ja vankri koos 8+ kg täidisega üle mätaste tirimine ja vahepeal ka tassimine ei ole just kergeim ülesanne. 

Kui ma lõpuks pärast viit aastat (umbes pool tundi) metsas rabelemist tsivilisatsiooni ehk pooleteise meetri laiusele rajale jõudsin, seitse kilo oksi ja viiskümmend ämblikku maha raputasin, siis oli ausalt öeldes ikka hea (ja kui võimas!) tunne küll. 

Aga et jääda positiivseks, siis:
- Koer oli väga rõõmus pika metsas müttamise üle
- Beebi magas väga rahulikult ka ekstreemsetes tingimustes
- Kui ei jõua ega jõua trenni tegema, tuleb trenn ise sinu juurde

Sellist kassi nägime. Ta arvas, et me ei näinud teda, aga nägime küll!

Happy Puppy

Kärusafari algus

Kui idülliline mättaline metsake :)


teisipäev, 13. september 2016

Siin, seal, igal pool

Esimesed, esimesed, esimesed. Vahepeal käisime esimest (ja teist ja kolmandat) korda ujumas, esimest korda beebikoolis, esimest korda koos orienteerumas ja koeranäitusel. 

Kuigi ujumisvõimalus on 50km kaugusel, otsustasin seda siiski proovida. Ujuma läksime Reval Sporti, kuna haiglatesse ujumisaja saamine on peen kunst, mida mina ei valda. Selleks tuleb kindlal kuupäeval ja kellaajal kiireima võimaliku Interneti-ühendusega närviliselt kodulehte refreshida ja tõenäoliselt sellegipoolest aegadest ilma jääda. Ma pole seda isiklikult proovinudki ja õnneks pole varsti enam vaja ka, kuna oktoobris algavad ujumistunnid juba kodule lähemal. 
Revali garderoobis on eraldi beebide ala, kus on mitu mähkimislauda, kuhu riietumise ajaks hea beebi asetada on. Need on sellise kujuga ka, et beebil pole sealt võimalik põgeneda. Pesemine on natuke keerulisem osa, kuna mitte-istuvat beebit pole kuskile panna, nii et tuleb süles hoides hakkama saada. Vesi jookseb seal umbes 2 sekundit, nii et ühe käega tuleb beebit hoida, teisega dušinuppu toksida ja kolmandaga siis pesta. Pole probleemi!
Kutt oli esimesel tunnil üsna ükskõikne - lasi küll kõike teha, aga mingit vaimustust just välja ei näidanud. Paar korda õnnestus naeratus välja meelitada, aga muidu oli ta üsna tuim tükk. Ujumine võttis aga nii läbi, et magama jäi ta juba parklas enne sõitma hakkamist.  Teisel korral oli Kutt umbes sama neutraalses tujus, aga minu jaoks oli asi juba keerulisem, kuna võtted, mida õpetati, ei tulnud mul teps mitte loomulikult välja. Kindlasti harjutamise asi. Ning kolmandal tunnil oli Kutt unine, nii et kui teised said juba ka sukeldumist proovida, siis ma oma käsi nosivat ja unist tüüpi seekord sellega kiusama ei hakanud. Aga järgmine kord pole tal enam pääsu!

Kutt otsustas ühel hetkel, et problemaatiline magamine tuleb viia järgmisele tasemele, nii et öösel võiks ärgata umbes tuhat korda, millest pooltel kordadel tahaks palli peal hüpitamist. Teiseks muutus vankris magamine üleöö jälle nõmedaks, nii et isegi kui ta jääb seal magama, siis eriti üle ühe tsükli ei taha magada. Mis on jama, kuna see oli päeva ainuke pikem uinak. Kolmandaks ei jää ta enam hästi ööunne - pidevalt virgub. Aga varahommikused susserdamis-tunnid on see-eest lõppenud. Beebidel muutuvad harjumused pidevalt ja vahel üleöö, kuigi mitte tingimata kohe paremaks, eksole. 

Selle unejutuga tahtsin jõuda aga sinna, et käisime ühel maastikumängul, kus tuli kaardi järgi punkte läbida ja küsimustele vastata. Paljud vahvad üritused hakkavad "keset ööd" - see konkreetne algas kell 18.30, mis on enam-vähem Kuti ööune aeg. Läksime aga ikka lootuses, et ta jääb vankris ööunne, nagu varem vahel juhtunud oli. Seekord küll mitte, aga ühe uinaku tegi ta sellegipoolest, nii et saime raja läbitud, ilma et oleks pidanud 8kg herneterakest terve tee tassima. Eelviimases punktis ärkas ta üles, oli heas tujus ja nii me siis naeratasime heldinult teineteisele ja kärutasime finiši suunas. Uneaja ajas küll nihkesse, aga igatahes oli see tore ja kordaläinud üritus. 

Siis jõudis kätte esimene (beebi)koolipäev. Kutt paistis seal üks pisemaid (mitte muidugi mõõtmetelt), kuna enamik juba rullisid, osa roomas, mõni istus, üks seisis toega. Aga ülesanded olid õnneks kõigile sobivad. Tegime võimlemisharjutusi emadele ja beebidele, laulsime ja tegime jalajälgedega kaarti. Kuna see kool oli kõige magusamal lõunaune kellaajal, siis muutus Kutt vahepeal natuke virilaks, aga pärast söömist saime eduka lõpuni tegutseda. Järgmisel korral on kellaaeg juba muudetud, kuna enamikul beebidel oli sel ajal tavaliselt lõunauni. 

Veel käisime mitteametlikul koeranäitusel, kaasas sõbranna, tema põnn ja koer. See oli natuke keeruline, aga teostatav. Nimelt liikuma pidime jälle nagu koormahobused oma vankri-, koera- ja lapsekarjaga, aga kui me oma laagri püsti panime, siis läks juba lihtsamaks. Kutt algul protesteeris, aga siis jäi tuttu, nii et sõbranna sai enda poissi mööda mänguväljakut taga ajada, vanker kuuldeulatuses ja koer aia küljes, sel ajal kui mina enda koeraga ringis käisin. Minu vanamees oli väga tubli ja eeskujulik ning isegi ringist väljas olles pidas end üllatavalt hästi ülal, aga sel korral me valituks ei osutunud. Mul ei olnud ka sugugi kurb meel, kuna siis saime juba edasi õe sünnipäevale suunduda. Selgus siis, et sellisel üritusel käimine on üksi võimatu, sellise seltskonnaga teostatav ja kui oleks veel üks vaba käsi või suisa kätepaar, siis oleks see täitsa köki-möki. Järgmine üritus on juba kalendris kirjas ja selleks siis püüangi selle vaba käe (või paar) leida. Ei saa ju vanameest vahvatest üritustest ilma jätta ja ühtlasi saab Kutile juba maast-madalast näidata, mis emmele meeldib :)

Koolilaps koolilapse asju tegemas
Petupilt. Õige valguse ja hiljem kontrasti lisamisega saime sellised silmad :D Päriselt need nii intensiivsed meil ikka pole. Aga ootan huviga, mis Kuti sinistest silmadest hiljem tuleb.

laupäev, 3. september 2016

Aga kes sina oled?

Mul on oma ajaloo jooksul olnud mitmeid hobisid - olen laulnud erinevates koorides, olnud kodutütar, käinud laskmas, näidelnud, käinud mitmes kunstiringis. Mõni neist - näitlemine ja kunst - olid südamelähedasemad, kuid kooli lõppedes ja elukohta vahetades ma enam uut võimalust nendega tegelemiseks ei otsinud. Kunsti pidasin ma suisa enda kutsumuseks, aga siis tegi elu oma korrektuurid ja kokkuvõtteks läks hoopis mu õde sinna suunda, kuhu ma ennast arvasin minevat. Teised hobid muutusid aga pärast esimest hurraad üleüldse pigem kohustuseks ja ma hakkasin otsima võimalusi, kuidas neist kõrvale hiilida. 

Minu esimene suur eufooria ja ahvivaimustus saabus aga siis, kui sain endale 13-aastaselt isikliku koera. Sukeldusin pea ees koerandusse, sain mitmeid uusi sõpru ja tuttavaid ning asusin tegelema erinevate aladega. Hakkasin temaga treenima kuulekust ja agility't, õpetasin talle trikke, käisin mitteametlikel näitustel ja erinevatel võistlustel. Ootasin iga trenni ja üritust nii suure elevusega. Vot see ongi lahe ja see mulle meeldib! 

Koer on nüüdseks penskar ja trennis enam ei käi, üritustel aga küll ja vaimustus pole pärast kümmet aastat endiselt vaibunud. Head tulemused annavad ka indu juurde ja kuna ta mul selline tublike on ja meie koostöö järelikult sujub, siis on neid häid tulemusi aastate jooksul omajagu kogunenud. 

Nüüd, kümme aastat hiljem ja ühe beebi võrra rikkamana, leidsin aga uued hobid, millega tegelemist saadab suurim elevus. Nimelt beebide ujumine ja beebikool ning tulevikus lisandub sinna kindlasti muidki tegevusi. Ujumas käisime üleeile esimest korda ja järgmine kord kolme päeva pärast tundub nii kaugel. See kogemus oli nii tore ja ootan huviga, mida seal veel õpetatakse. Beebikool algab järgmisel nädalal ja ka see tundub väga vahva - saame näha teisi beebisid ja õppida uusi asju. 

Oma lemmikhobidele mõeldes tundub mulle, et soovin end millegipärast läbi teiste teostada. Mõni psühholoog oskaks kindlasti asja lahti seletada, aga suurim vaimustus on kaasnenud tegevustega, mis on seotud mu kallite pereliikmetega. Kui näitlemisest suutsin veel loobuda ja maalimistarbed kapinurgas tolmu koguvad, siis oma koeraga käin ma endiselt üritustel ja värisen ikka elevusest ja hirmust nagu esimesel korralgi ning tundub, et sama teed lähen ka oma pojakese ja tema trennide ja üritustega. 

Huh, öeldakse, et emad ei tohi ennast ära kaotada. Olen isegi näinud emasid, kes on täielikult ema-režiimil ja muud elu enam ei paista eksisteerivat. Nüüd tunnen isegi seda kiusatust pühenduda end 100-protsendiliselt lapsele:
Ah, mul need vanad hilbud kõlbavad veel küll, ma vaatan parem lapsele uusi riideid.
Täidan siis nädalaplaani tema trennide ja värkidega.
Ma parem ei hakka sinna juuksurisse minema, äkki lapsuke vajab mind just sellel tunnil?
Mis oma tegevused? Kellel nendeks aega on?? 
Pisike beebi vajab otseloomulikult suurt pühendumist, aga targad pead räägivad, et tuleb end defineerida ikka kui "mina" ja mitte ainult "meie." 

Teisalt on aga ka palju emasid, kes leiavad enda kutsumuse või iseenda just lapsega kodus olles. Lapse saamine avardab mõttemaailma meeletult ja tärkavad uued huvid. Olen isegi mõlgutanud mõtteid teemadel, mis varem mulle pähegi ei tulnud. Seega tundub selline huvide ja tulevikuplaanide lisandumine ja laienemine täiesti võimaliku tulemusena. Loodan, et kuulun siis ka sinna kategooriasse, kellel tekkivad oma sõbrakesega kodune olles uued ja huvitavad mõtted eneseteostuseks. Oma koera ja pojaga hobide jagamist ma muidugi ära ei lõpeta, need on selleks liiga vahvad, aga võib-olla leian millalgi midagi sama vaimustavat ka päris endale :)


Meie saavutused karikate näol (rosette on veel 2x rohkem) ehk siis mu "koeraaltar" :D