Lehed

esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Ootused, lootused, head ja vead (28-30/30)

Parim asi, mis minuga sel nädalal on juhtunud... möödunud nädalal juhtus nii häid kui halbu asju, nagu elus ikka - käisime vanaemal külas, sõbrannal külas, poiss magas pühapäeval hommikuund kaks tundi (viimati juhtus äkki päris imikueas), sain veidi oma aega - lihtsad ja väikesed asjad, mis meele rõõmsaks teevad. Aga täiesti erakordne ja kindlasti parim sündmus on üks tutikas ja värske sugulane, kes veebruari asemel juba nüüd saabuda tahtis. Nii lahe ja nii põnev. Endal on mul 8-kuune lapsuke ja ometi tuli endalgi hiiglaslik beebiisu peale(ja sünnitus värskelt meelde). No nad on ju nii nunnud ja pisikesed ja erilised ja uued! 

Järgmisena aga sellest, millised on minu ootused järgnevale 30le päevale. Praegu on selline kaamose moment, aga olen siiski lootusrikas, et 30 päeva jooksul saab mõned pooleli olevad asjad korda ajada, saab nautida palju toredaid hetki (igasugused pühad on näiteks vahvad ja tulekul on ju sõbrapäev, vabariigi aastapäev ja vastlapäev), saab selgust ja häid värskeid mõtteid. Oma magusaisud tahaks ka kuidagi kontrolli alla saada. 

Kirjutamise väljakutse lõpetab kokkuvõttev teema: mis on möödunud kuu parimad ja halvimad hetked?
Ma olen see tüüp, kes igasugustest pisiasjadest vaimustub ja rõõmu tunneb, seega võin öelda, et sel kuul on palju toredat juhtunud (mul on väike uus sugulane, jejeejee!!). Samas on käsil ka negatiivne periood ja terve kuu on kaetud sellise tõsiduse looriga. Arvan, et pole just parim algus aastale, aga seda enam ma püüan oma pisirõõmude üle rõõmustada. Varsti on see periood möödas, halb maha raputatud ja rõõmude osakaal aina suurem! Midagi konkreetset eraldi välja ei toogi, vaid pööran pilgu juba veebruari ootele - olgu see siis veel lõbusam, produktiivsem ja üleüldse ilusam!


laupäev, 28. jaanuar 2017

Kuidas ma olen kahe aastaga muutunud? (27/30)

Väga palju! Ma olen viimase kahe-kolme aastaga tohutult muutunud. Mina nimetaksin seda suureks saamiseks, aga paraku, nagu kogemused on näidanud, on ka palju inimesi, kes mõne koha pealt ei kasvagi suureks.

Nelja aasta eest olin ma veel päris suur pidutseja. Millegipärast tundus see mulle lõbus ja lahe ja ju siis sel ajal oligi. Mida aeg edasi, seda mõttetum tundus mulle joomine, poole päevani magamine ja peavalu kannatamine. Seega jäi nii alkoholi tarbimist kui ka kuskil klubides-pubides passimist aina vähemaks. Mulle meeldib küll vein, mõni siider ja ehk ka mingi hea kokteil, aga seda siis eelkõige maitse pärast, kuna nii palju ma nagunii enam juua ei tahaks, et purju jääks. Soovin siiski enda üle kontrolli säilitada ja mitte lasta mingil mürgil enda tegusid juhtida. Ma ei ole nii kuivik, et endale või teistele mõistlikus koguses alkoholi keelaks, ent kahjuks liialdavad väga paljud eestlased selle meelemürgiga ja see juba ei ole normaalne. Aga tehku igaüks mida soovib, kuni ta sellega teisi ei kahjusta, olen lihtsalt rõõmus, et ise sellest faasist välja kasvasin.

Olen õppinud oma aega paremini planeerima ja seega ka rohkem jõudma. 

Tean mida olen väärt ja milliseid inimesi enda elus hoida ei tasu.

Üks suuremaid muutusi on muidugi see, et kahe aasta eest olin lihtsalt üks... tegelane, kes käis tööl ja mässas oma koeraga ja tegi mingeid tavalisi toimetusi, aga nüüd olen ema. See on väga vinge ja kui ma ükskord välja puhkan, siis läheb veel vingemaks! Alati kellegagi koos olemine, kellegi vajadustega arvestamine, kellegi nii tingimusteta armastamine, samas ka muretsemine, mõtlemine ja ülemõtlemine - see kõik käib selle juurde ja seda enne päriselt ette ei kujutagi, kui lõpuks see aeg käes on.

 2014 ja 2017




reede, 27. jaanuar 2017

Lemmikfilmidest naljakate asjadeni (25-26/30)

Nüüd on aeg paljastada oma lemmikfilmid, mille vaatamisest ei väsi. Mulle on väga paljud filmid positiivselt meelde jäänud, nii et neid meeleldi uuesti vaataksin. Eriti lahedad on sellised filmid, kuhu on nii palju pisikesi detaile sisse topitud, et isegi mitmendal vaatamisel midagi uut leiab. Minu lemmikžanrid on komöödia ja draama. Varsti ilmselt olen sunnitud ka uusimate lastefilmidega kursis olema. Mu õde tegi mulle ikka Frozeni nalju ja siis imestas, et kuiiiidas ma seda näinud pole. Eks vaatasin siis ära. Mitu korda... :) Ahjaa, muusikalifilmid on erilised lemmikud. 

1. Muusikalifilmid:
Mamma Mia - aegumatu! Ma armastan ABBA muusikat ja see film tekitab kuidagi nii sooja ja mõnusa tunde. Täielik heatujufilm!
Ooperifantoom - nii hea muusika! Kahjuks pole teatris seda näinud, aga tahaks küll. 

2. Draamad:
Tuulest viidud - see raamat on üks mu lemmikuist ja ka filmi olen korduvalt vaadanud.
Life as we know itMarley & Me - need on sellised komöödia ja draama segud

3. Komöödiad:
PruutneitsidMängime võmmeKuum tagaajamine - vahvad, toredad filmid, millega väga kaasa ei pea mõtlema, vaid saab lihtsalt vaadata ja naerda. 

Ma rohkem praegu neid linke siia ei lisa, aga lahedaid ja meeldejäävaid filme, mida kindlasti veel vaataksin, on veel palju. 

26. ülesanne: Imelikud/naljakad asjad, mida teen üksinda olles.
Keeruline küsimus, sest ma ei ole praktiliselt kunagi üksi. Aga noh, eks neid tavalisi asju teen muidugi poja ja koera ees ka ehk siis tantsin tobedalt, üürgan laulda, räägin mingit veidrat ninnunännu juttu (pojale siis, mitte päris omaette). Tahaks siia muidugi veel midagi toredat kirja panna ajast, mil ma sageli ka päris üksi olin, aga no mis sa teed, kui mälu asemel on tühimik. Ma väga loodan, et kui kunagi oma unevõla tasutud saan, siis kolib ka mälu koju tagasi :)


neljapäev, 26. jaanuar 2017

Lapsepõlvemälestustest parima sõbrani (21-24/30)

Motivatsioon pani vahepeal kuhugi plehku, aga rühin ikka vapralt edasi.

21. ülesanne on kirjutada ühest toredast lapsepõlve mälestusest. Mälu pole mul just tugevaim ja praegu on sellega veel eriti kehvasti. Isegi nii lihtsa asja peale pidin tõsiselt mõtlema, et mida ikkagi siinkohal kirja võiks panna. Paljud ägedad lapsepõlveseiklused on mu mälus üksikute piltidena ja seega ei oska neist ka kirjutada. 

Siiski valisin ikka sellise mälestuse, mis koosneb paljudest mälupiltidest. Minu meelest on nii lahe, kui lapsed saavad kogeda maaelu. Seega veab väga neil lastel, kellel on veel maa-vanavanemad. Minu vanavanemad on kõik Tallinnas elanud, aga oma esimestel eluaastatel sain ise maal elada. Küll ei õppinud ma traktorit juhtima ega atra vedama, kuid sellegipoolest on mul sellest ajast nii helged mälestusejupid. Ma usun, et ema jaoks oli see üks raskeim aeg - kolme väikese lapsega maa-majapidamist hallata, aga meie kui laste jaoks, oli see igatahes nii äge. Seal olid hästi toredad naabrionud, kellel me ikka külas käisime, sest neil olid lausa lehmad ja puha. Seal olid suured põllud ja heinapallid, kuhu sai sisse pugeda. Seal olid maitsvad põldmarjad. Seal oli nii palju fantaasiat! Mu õde ja vend mõtlesid kõikvõimalikele asjadele juurde nii põhjalikud ja fantaasiarikkad lood, et mingeid mänguasju polnud vajagi. Kivitrollid ja kivivalvur, küünionu, iga-mäng-korraga planeet, kolm ploomi - seal oli kõike. Mina olin nii pisike, et mängisin lihtsalt kaasa, kui mind mängu võeti - vahel ei võetud just seetõttu, et ma olevat liiga väike. No mis ajast kolme-nelja-aastane liiga väike on, et tõsistes mängudes osaleda?? :D Igatahes on mul hea meel, et ma natukenegi seda maaelu olen maitsta saanud ja ikka tean, et lehm on karvane, mitte ainult must-valge nahaga kaetud (Perekoolist lugesin sellist arvamust :D). 

22. ülesanne on kirjutada oma elust 5 aasta pärast. Mu sõbranna just rääkis, kuidas nad mehega viisaastakuplaanid tegid ja mehe oma nii vähe-ambitsioonikas oli. No igatahes ei oska ka mina hetkel ette kujutada oma elu viie aasta pärast või mis mul selleks ajaks tehtud võiks olla. Naaseme selle küsimuse juurde ühe aasta pärast, äkki siis on pilt selgem.

23. küsimus on: Mis on sinu suurim hirm?
Ka see vastus jääb üsna lühikeseks. Minu suurim hirm on sõda. Ma püüan sellele mõttele mitte eriti tihti pidama jääda, kuna kui ma hakkan mõtlema sellele, kui pekkis meie maailm on ja millised ohud meid väga lähedalt varitsevad, siis ma hakkan endale hirmunult pommivarjendit ehitama ja ei suuda enam igapäeva nautida. Ma arvan, et päris õnnemullis ei pea elama, aga hulluks ei tasu ka end mõelda. 

24. Tahtsin kolmega seekord piirduda, aga et natuke positiivsemate toonidega lõpetada, siis kirjutan oma parimast sõbrast. Parimaid inimsõpru on mul õnneks mitu, nii et võrdsuse huvides kirjeldan oma parimat sõpra ja pikaajalist korterikaaslast - oma koera. Ma sain ta 13-aastasena. Ma ei tea, miks mu isa oli sellise hullusega nõus, et puberteedieas lapsele koera lubas võtta, aga nii see õnneks läks. Ja tema õnneks ei olnud ma tüüpiline laps, kes koera eest hoolitsemise kohe vanemate kanda jätaks. Jalutamist jms pidi ikka vahel meelde ka tuletama, aga üldiselt jäi koer kohe minu kasvatada ja tegeleda. Hakkasime koertekoolis käima ja tutvusime koos koeramaailmaga. Eks sai õpetuses vigu ka tehtud, nii et tal on siiamaani mõned kiiksud küljes, aga üldiselt on meil koos väga lahe olnud. Oleme tegelenud erinevate aladega - agility, kuulekus. Käinud nendel aladel ka võistlemas ja lisaks mitteametlikel näitustel, orienteerumisvõistlustel, trikivõistlustel ja nii edasi. Minu meelest on koer lapsele väga heaks kaaslaseks, kuna esiteks on ta väga truu sõber ja vaikne kuulaja ning veel õpetab ta kellegi eest hoolitsema, vastutama. Minu pojale meeldib ta ka väga - praegu ei oska poiss küll muud teha, kui teda ettevaatlikult katsumas käia ja vahepeal talle midagi "pakkuda" - täna pakkus näiteks mingit paberitükki. Koer ei tahtnud :D. Varsti aga saavad nad juba koos õues joosta (kuigi mu koer väga ei viitsi lastega mängida, vaid läheb pigem eemale, aga vahel ikka natuke mängib ka). Vot selline vahva 11-aastane isepäine ja ülienergiline koerake mul ongi. 



reede, 20. jaanuar 2017

Tatoveeringud - armastad või vihkad (20/30)

Kas sul on tatoveeringuid? Kui jah, siis mida need tähendavad?

Tatoveeringutega on vist küll nii, et kas meeldivad või üldse kohe ei meeldi. Ja siis need kaks leeri vaidlevad omavahel. Ühed ütlevad, et mõtle, kui koledad need vanas eas välja näevad. Teised aga ütlevad, et vanana oleme nagunii kortsus ja krimpsus, natuke värvi ainult kaunistab. Mina esindan seda teist poolt.

Ka minul on oma piirid, mida ma ise ei teeks ja mida ma ka teiste puhul eriti mõistlikuks ei pea - näiteks näo tatoveerimine. Nägu on inimesel niigi pilkupüüdev ja isikupärane. Ühtlasi on palju väga konservatiivseid inimesi, ka tööandjate seas, nii et väga silmatorkavate tatoveeringute seatakse ohtu enda võimalused tööturul jne. 

Mulle meeldivad küll ägedad värvilised ja mittevärvilised, nii silmapaistvad kui tagasihoidlikud tatoveeringud. Ise piirdun tagasihoidlikega. Mulle isiklikult meeldib, kui saan vajadusel tatoveeringu peitu panna ja kui tuju on, siis seda jälle kõigile näidata. Veel on mulle oluline, et tatoveeringul oleks minu jaoks mingi tähendus. 

Hetkel on mul üksainumas tatoveering. Lasin selle teha umbes viie aasta eest. Tegemist on lihtsa värvilise rukkilillega ja selle tähendus... noh, rukkilill on Eesti rahvuslill. Ja Eesti oma looduse, inimeste ja keelega hoiab mu südames tähtsat kohta (ja nüüd siis lille näol minu hüppeliigesel ka). 

Praegu ma ei saa tatoveeringuid juurde teha, aga kindlasti saab mul olema vähemalt üks veel ja võib-olla arendan ka olemasolevat edasi. Kui kindla plaani paika panen, siis tuleb teine ehk juba sügisel? Elame, näeme. :)

Minu meelest tatoveeringud kaunistavad nahka ja kui tegu on läbimõeldud otsusega, mida ka aastaid hiljem kahetsema ei pea, siis laske aga käia ja laske ka end kaunistada. See on ilus! :)

Pildil natukene piilub see lilleke seeliku alt. 




neljapäev, 19. jaanuar 2017

Mida õpetaksin oma lastele? (18-19/30)

Järgmiseks ülesandeks on kirjutada oma viimase aja lemmiklauludest, aga kuna ühel päeval sai lauludest juba räägitud, siis kordama ei hakka: LINK

Järjekorras 19. ülesanne on aga kirjutada kolmest asjast, mida sooviksin oma lastele õpetada.

Hooli loodusest
Ma hakkan kindlasti oma last viima metsaradadele, rabadesse, merele - nii nagu käisin ka mina ja sain oma armastuse looduse vastu. Looduses viibimine on üks soodsamaid ja positiivsemaid meelelahutusviise. Sellel on rahustav ja silmaringi avardav toime. Lisaks sellele, et looduses käimine pakub meeldivaid elamusi, tahan, et minu laps teaks, et looduse ja loomadega tuleb hästi käituda - prügi käib prügikasti, loomi ei kiusata ja nii edasi.

Hooli perekonnast
Soovin, et minu laps teaks, et perekond on tema tugisammas ükskõik mis olukorras. Et ta teaks, et mulle (ja perele üldiselt) võiks kõike rääkida, mis hingel on. Et meie vahel valitseks usaldus. Kindlasti tuleb lapse elus perioode, kui varjaks asju vanemate eest ja pöörduks mures ja rõõmus pigem sõprade poole, kuid loodan, et hingesopis ta teab, et ta ema on tema tugi, kuulaja ja suurim fänn.

Hooli teistest inimestest
Soovin talle rääkida, kuidas teistega arvestada. Et vähem eelarvamusi ja vähem konfliktidesse laskumist teeb sageli head. Rohkem sõbralikkust ja austust nii poiste kui tüdrukute vastu. Seda on keeruline sõnadesse panna, aga oma mõtetega juhindun isiklikest kogemustest. Olen kohanud igasuguseid inimesi ja jõudnud järeldusele, milliseid tõekspidamisi sooviksin oma lapsele
edasi anda. Vähemalt saan talle enda mõtteid jagada, lootuses, et ka keerulisemas mässulises eas jäävad põhitõed ikka pidama.




Fakte minust (17/30)

Uus ülesanne on kirjutada endast 30 fakti. See tundub küll liialdusena, nii et vaatan parem jooksvalt, kui palju neid pähe tuleb. 

1. Ma kardan pimedat metsa. See hirm on mul peaaegu kontrolli all ja koos koeraga saan hämaras metsatukas hakkama, aga kui miski mind ehmatama peaks, siis tuleb hirm jälle tagasi. Liiga palju õudusfilme ja liiga hea fantaasia. Enam ma õudusfilme ei vaata, kuna ma olen just see tüüp, kes kardab pärast kõike. :)

2. Ma olen täiskasvanuna 7 korda kolinud. Pelgulinn-Mõigu-Lasnamäe-Mõigu-Sodankylä-Mõigu-Rapla. Kolimine on põnev, aga kui seda nii palju teha, siis muutub see pakkimine juba natuke tüütuks ka.

3. Mul on peaaegu terve elu olnud peres koer. Noores teismeeas oli paar koeravaba aastat ja siis sain juba oma isikliku koera. Ma arvan, et koeraga (või ka muu loomaga) koos kasvamine mõjub lapsele väga hästi - õpetab vastutustunnet, loomadega arvestama, nende eest hoolitsema jne. Minu põnnile ka väga meeldivad loomad - ta tahab neid katsuda ja nad toovad talle naeratuse näole. 

4. Mulle meeldivad koolitused/õppepäevad. Kui mul töö juures või mõnes muus asjus (näiteks Naiskodukaitses) on koolitus, siis see on alati minu jaoks hästi põnev. Eriti kui nänni ka saab. :)

5. Tunnen oma kauaaegseimat sõbrannat juba pea 20 aastat ehk siis tutvusin temaga 5-aastasena (või olin ma 6... no midagi sellist :))

6. Ma läksin kooli kaks kuud pärast 6-aastaseks saamist. Sain kuni gümnaasiumi lõpuni olla klassi pesamuna. Naljakas oli vaid siis, kui teised hakkasid 18 ja isegi 19 saama ja mina isegi lõpetasin gümnaasiumi alaealisena.

7. Mulle meeldivad kokandussaated (Masterchef ja My Kitchen Rules). Ikka on ju tore vaadata, mida kõike inimesed oskavad ja ise siis ühepajatoitu keeta. :D

8. Ma ei ole kunagi luid murdnud ega mõrastanud. Küll on mul nüüd lapse kandmisest üks ranne kuidagi kahtlane, aga seal on midagi muud nihu. 

9. Olen 3 korda operatsioonil käinud. Esimene kord kartsin hullult narkoosi, aga sellega õnneks probleeme ei tekkinud. 

10. Mu lemmik spordimäng on sulgpall. Bowling on ka vahva. 

11. Mulle meeldib väga Saksamaa. Kui ma läheksin välismaale elama, siis oleks see kindlasti üks mu esimestest valikutest. 

12. Mu lemmik lauamäng on Alias. Polegi ammu mänginud ja ei tea, kas enam tulebki välja - magamata nupp nii kiirelt ei noki. :D

13. Mudilasena kukkusin väikese tiigi moodi kaevu. Õde sõitis sealt kõrvalt jalgrattaga mööda, aga nii, et hoidis tegelikult jalgu tasakaaluks maas. Mina ei hoidnud. Isanaine hüppas mulle järele ja lärmi peale jooksis isa õue ja suures päästehoos kukutas meile pumba veel peale. Tulemuseks natuke sinikaid, muhke ja üks põhjavajunud jalgratas. 

14. Pikka aega oli mu lemmiksöögiks vanavanaema tehtud kapsahautis hakkliha ja kartulitega. Hetkel vist enam üht kindlat lemmikut polegi. 

15. Kui peaksin valima õppeaine, mida uuesti läbida, valiksin ajaloo. Kooli ajal oli mul ajalootunniga meeldib/ei meeldi suhe, mis sõltus põhiliselt õpetajast. Õnneks läheb mu poeg tulevikus kooli ja saan tal aidata õppida ning isegi jälle asju meelde tuletada.

16. Kool on ühtlasi ka kõige sagedasem asi, mis mu unenägusid külastab. Ei tea, kas peaksin kooli minema või mida need unenäod mulle öelda üritavad. 

17. Ma olen kaks suve töötanud Vembu-Tembumaal. Hommikused avamiseelsed hetked kohvitassiga jäävad ilmselt igaveseks mu mällu. Milline vaikus, milline idüll ja kui kodune tunne!

Sellega tõmban ka otsad kokku. Selliseid juhuslikke fakte leiaks kindlasti veelgi, aga palju neid ikka korraga vaja on? :) Random postituse juurde veel randomim pilt. Mängisin Põrgupõhja retkel päästeülesandes kannatanut ja liblikas otsustas mu jala peal oma jalgu puhata. 










teisipäev, 17. jaanuar 2017

Tere, ma olen klassikaline vähk (16/30 kirjutamise väljakutse)

Suur horoskoobilugeja ja kristallikandja ma pole (kuigi peaks selle Mangi horoskoobi ikka üle vaatama), küll aga olen ise ja tean palju teisi, kes on oma tähemärgi kõige ehtsamad esindajad. Ma olen sündinud hästi ilusal ajal, juuni lõpus, kuid selle kauni ajaga kaasneb ka vähi tähtkuju. Natuke raske on olla vähk - olen isegi kaasvähiga (:D) rääkinud, et me mõtleme kuidagi omamoodi, nii et kõige paremini saab meist aru just teine vähk. Olgu see siis kokkusattumus või ongi tähtkuju meid paika pannud. :)

Järgnevalt toon välja vähi põhiomadused:
Vähid on unistajad. Neile meeldib üksindus ja loodus. Nad on tundlikud, õrnad, järeleandlikud. Nad ei armasta olla tähelepanu keskpunktis, kuid naudivad hellitusi ja meelitusi. Nad on väga kodukesksed, kuid võivad suurest kohusetundest kalduda eneseohverdusele. Nad on truud ja omamoodi - mis teistele tühine, võib neile kujuneda suureks tragöödiaks. Neil on kalduvus sentimentaalsusele. Vähk on nõudlik enda ja teiste suhtes. Ta on energiline ja ettevõtlik, aga ka ettevaatlik ja alalhoidlik. Nende emotsionaalsus võib olla ka negatiivne - nad peavad solvumisi kaua meeles ja võivad olla tujukad. Nad on suure empaatiavõimega, turvalisust sisestavad ja ka vajavad.
 
"Vähi sõrad sümboliseerivad selle tähemärgi kõvasti kiindunud ja kinnihoidvat loomust." 

Vähi sümbol

Vot selline (ja palju muud) on Vähk. Ehk siis mina. 

pühapäev, 15. jaanuar 2017

13-15/30 Kirjutamise väljakutse - suurepärased menüüd ja unistused

Nüüd jätsin juba meelega vahe sisse, kuna mõnest teemast eraldi postitust küll kokku ei tule. 

13. ülesanne on rääkida viiest asjast, mis mu elu suurepäraseks muudavad. Et asjad korduma ei hakkaks, kirjutan siia justnimelt asjadest, mis minu jaoks vajalikud/kasulikud/toredad on.  

1. Fotoaparaat - kahjuks mu fotovarustus ei ole selline, nagu ma päriselt tahaksin ja olemasolevaga just parimat kvaliteeti ei saavuta, aga sellegipoolest on mul hea meel, et mul sellinegi fotokas on. Mul on küll miljontsiljon toredat, ilusat, naljakat pilti - noh, natuke nagu liiga palju, aga vähemalt on nii palju hetki jäädvustatud. Mulle küll meeldib vaadata :)

2. Tolmuimeja - imelik oleks väita, et tolmuimeja mu elu suurepäraseks muudab, aga üks väga kasulik riistapuu on see siin majapidamises küll. Asi on selles, et kui muidu alati poisi kõrvalt koristada ei saa, siis tolmu imeda saan ka siis, kui ta tujust veidi ära on, kuna tolmuimeja on lemmiiiik. Talle meeldib seda vaadata ja kui võimaluse saab, siis seda ka torust sakutada. 

3. Lauamängud - mul on paras ports lauamänge ja tahaks veelgi. Samuti tahaks, et oleks aega neid mängida, kuna just seda pole ammu olnud. Mulle meeldib muidugi võita, aga tulen ka kaotusega toime (hehe), välja arvatud Aliases muidugi. Ma küll kardan, et oma praeguse pika taibuga ma selles parim mängukaaslane ei pruugi olla. 

4. Vann - mulle väga meeldib vannis käia ja perioodidel, kui elasin kuskil, kus vanni polnud, unistasin sellest. Reaalsus on muidugi see, et väga tihti sinna vanni vedelema ei jõua, aga hea, et selline võimaluski on. Lisaks teeb vann ka poisi alati rõõmsaks, kuna nii tore on seal ju möllata, nii et terve vannituba on märg.

5. Suurte ratastega vanker - vankrit valides oli üheks tingimuseks suured rattad, kuna käin vankriga ka koeraga jalutamas ja seda läbi lume, metsas, kruusateel. No päris padrikus jäin hätta, aga seda poleks ühegi vankriga läbida saanud. 

Sellisel puhmas rajal saab veel sõidetud
Järgmisena päevamenüü. Päev algas väga erilise hommikusöögiga, mida sõin ilma põnnita ehk siis see koosnes kuumast kaerahelbepudrust ja kuumast kohvist. Vau, milline elamus! Hiljem käisin pinksi mängimas ja seal sõin pitsat. Õhtusöögiks sõin aga bataadifriikaid, krabikotleti ja porgandi-kapsa salatit. Siia vahele võib veel lisada paar küpsist, ühe banaani, vett ja kohvi ja teed. Tervislikkusega see menüü paraku ei hiilga, aga mis seal siis ikka. 

Nüüd aga sellest, mis on minu unistused tulevaks aastaks. Ma endale mingeid suuri eesmärke ei seadnud, aga mõned unistused on küll. 
Unistan, et sel aastal:
- saaks enda unevõlga vähendama hakata. Võib-olla isegi terve öö järjest magada? (või läheb see juba liiga uljaks sooviks?)
- saaksin randa minna. Mingi suur päevitaja ma just pole, aga mõnel ilusal suvepäeval käiks veidi rannas pikutamas ja vees sulistamas küll. Eelmisel aastal sinna ei jõudnud.
- läheksin mõnele ilusale kontserdile ja toredale teatrietendusele
Vot õhtul unise peaga ei tulegi rohkem midagi pähe. Pisikesed soovid ja üsna teostatavad (noh, see uneasi on selline kahtlane veel, aga äkki-äkki...) :)




reede, 13. jaanuar 2017

Lasteasjad tekitavad sõltuvust

Mitu aastat nägin kõrvalt, kuidas mu õde poodidesse sattudes hunniku lasteasjadega väljus ja endale mitte midagi ei valinud. Eks ma siis ikka kommenteerisin ka, et mida sa vigurdad ja osta ikka endale ka midagi ilusat. Mõista-mõista kes nüüd täpselt samas paadis on? :)

Esmakordselt last oodates pidin soetama kõik vajaliku. Muudkui uurisin ja otsisin, mis on vajalik ja mis oleks parim. Valisin vankrit, turvahälli, otsisin riideid nii poest kui järelturult ja muretsesin kõik esmavajaliku ja mõne asja lisaks ka. Nimekiri oli nii pikk ja ootasin juba, et kõik oleks olemas ja saaks rahulikult hinge tõmmata. Aga tuleb välja, et väikesel kasvaval inimesel on pidevalt midagi vaja. Hetkel näiteks käib põhjalik uurimustöö, et leida sobiv turvatool ja kergkäru. Lisaks veel väiksemad asjad, nii et siinpool käib vilgas guugeldamine-šmugeldamine. Nüüd mulle juba meeldib see, sest mida ühel emmel, kes väga tihti päris poodidesse ei satu, ikka muud teha, kui Internetis ringi tuuseldada. Lisaks on lapsele asjade valimine nii tore, sest ma tahan talle ju ometi ilusaid ja häid asju. Oleks mu rahapada põhjatu, siis ma läheks võib-olla liigagi hoogu, ent kuna saan pigem paja põhjast oma peegelpilti vaadata, siis piirdun (ma loodan vähemalt) ikkagi sellega, mis päriselt vajalik.

Tavapoodides käimine on mul nüüd ka ära rikutud. Ma lihtsalt ei viitsi endale asju valida, nii imelik, kui see ka poleks. Võib-olla üksi suudaksin sellele keskenduda, aga pojaga koos olles ei ole mul nagunii aega, et põhjalikult riideid otsida, seega peaks olema väga kindel siht silme ees. Imelised püksid me näiteks ostsime koos Lindexist - teenindaja otsis mulle püksid välja ja pakkus end ka poissi hoidma, kuni ma proovisin. Aga lihtsalt poest poodi käimine ja millegi toreda otsimine tundub mulle praegu nii suure ajaraiskamisena (pealegi tobedate naistehilpude asemel on nunnusid titaasju palju vahvam vaadata). Kindlasti see asi aga normaliseerub aja jooksul - õde käib nüüd juba spetsiaalselt endale ka riideid ostmas, nii et küllap ka mina seda varsti jälle teen. Uued riided on ju ikka toredad (nagu naistel ikka), lihtsalt praegu on selline tunne, et pole mul ju seda vaja ning ka otsimine on tülikas. Aga eks sellel on positiivne külg ka - nii ei kuhju enda kappi ehk liigselt asju. 

"Kodupood" Ülemistes... seal on palju lastepoode ka :)

neljapäev, 12. jaanuar 2017

8-12/30 Kirjutamise väljakutse - Mõtteteradest, tugevatest külgedest ja muustki

Oeh, väike kutt ikka hoolitseb selle eest, et ma kirjutama ei jõuaks. Nüüd olen aga siin ja kavatsen siia jääda, kuni on valmis (või kui nõudlik hääl kutsuma hakkab). 

Kõigepealt alustan mõtteteradest/elutarkustest, mis mind kõnetavad (8/30).

Alustaks oma kunagisest motost: "Ära muretse sellepärast, mis tehtud, vaid sellepärast, mis tegemata jäi." Ilmselgelt valisin selle oma "motoks" mingis noores teismeeas, sest praegu ma sellega küll ei samastu. Pole ju mõtet kummagi pärast muretseda - mis tehtud, see tehtud ja mis tegemata, see tegemata. Parem võiks mõelda, kuidas edaspidises elus paremini toimida. 

Kuna mul hetkel mingeid lemmikuid mõtteterasid pole, siis sirvisin põgusalt üht aforismiraamatut(pikalt ei saa, kuna aeg on praegu suurim väärtus) ja leidsin isegi mitu toredat mõttetera, ent tooksin välja ühe: "Muidugi peaks igas olukorras iseendaks jääma, aga esmalt peaks iseendaks saama." 

Nüüd siis aga sujuvalt minu tugevate külgede juurde (9/30).
Ma arvan, et minu üheks heaks omaduseks on see, et kui ma mingi ülesande ette võtan, siis ma teen selle ära korralikult ja põhjalikult. 
Tööalaselt on veel kasuks tulnud see, et olen rahulik ja ei sekku konfliktidesse. Enamjaolt naistekollektiivis töötades olen kuulnud muidugi mägedejagu klatši ja sahkerdamist ja susserdamist, end olen püüdnud end üsna neutraalsena hoida. 
Veel olen ma (vähemalt enda meelest) positiivne, sõbralik, kohusetundlik ja vastutulelik. 

Järgmisena peaksin kirjutama millestki, millest ma mõtlen "Mis siis kui..." (10/30). 

Ausalt öeldes ma ei mõtlegi eriti nii. Unistada on muidugi tore, toidab fantaasiat ja nii, aga minevikku enda jaoks ümber mõelda või tulevikust ebarealistlikult unistada - ei näe väga mõtet. Eks vahel ikka, aga üldiselt mõtlen pigem realistlikele asjadele. 

Üks asi, millele ma põhjalikult pole mõelnud, kuna seda on võimatu välja mõelda, kus või kes ma siis oleks, aga põgusalt olen mõelnud sellele, et mis oleks, kui ma juba kooliajal oleks teinud haridusalaselt teistsugused valikud. Mitte kõige usinam loomus kokku pandud sobimatute õppekavadega (koolis oli mu jaoks enamasti nii lihtne, et mul ei tekkinudki harjumust õppida, kuna kõik käis nii kergelt) tõi tulemuseks siis selle, et... olen siiamaani keskharidusega, kuigi potentsiaali olnuks rohkem. Mul kohe kuidagi ei vedanud, kuna ma praegugi veel ei tea, mida ma päriselt teha tahaksin, seega ei olnud mul ka millegi poole püüelda. Oleks mul huvi olnud (või oleks praegugi), siis potentsiaali oli küllaga. Ma ei kekuta, et oi kui tark ma olin, aga õppetulemused olid head, käisin olümpiaadidel ja sain erinevaid võimalusi, ent hetkeseisuga on need vaid kooliaegseteks saavutusteks ka jäänud. 

Nüüd siis asume mu "põneva-põneva" päeva juurde (11. jaanuar 11/30). 

Tegemist oli väga tavalise ja küllaltki igava päevaga (meil ei olnud igav - mängisime, tantsisime, võimlesime, aga kirjeldada on igav), kui ärkasime veidi enne 7, sõime, käisime jalutamas, käisime poes, poiss tegi uinakuid, poiss käis vannis, poiss läks magama ja siis õhtul, kui pidanuks "minu aeg" hakkama, siis muidugi poiss ei leppinud muudmoodi, kui pidin ka temale juba varakult kõrvale ronima (mingi 20 paiku) ja seal siis vaikselt passima, kuni ise ka mingi kell 22 magama jäin.

Lõpetuseks kirjutan, mis mulle meeldib (12/30).
* magamine! (oo, 2017, kas sel aastal saan jälle magada? :))
* koerad
* kookide tegemine ja söömine
* lapsed
* soojas vees olemine (mullivannis, vannis, duši all)
* imelised lõhnaküünlad
* lugemine
* hea toit
* lapsele asju valida
* muusika kuulamine
* muusikalid

... ja nii edasi, mulle meeldivad paljud asjad! :) 

pühapäev, 8. jaanuar 2017

5-6-7/30 - Kirjutamise väljakutse - inspiratsioon, võitlused ja laulud

Viiendaks ülesandeks on rääkida kellestki, kes mind inspireerib. See ei ole vist mingi üllatus arvestades neid ülistuslaule, mida ma siin blogis esitan, aga see kes mind igapäevaselt inspireerib, on minu poeg. Ta õhutab mind olema parem, osavam, targem, sest soovin pakkuda talle head eeskuju. Samuti inspireerib ta mind selles mõttes, et ka tööalased ja huvisid puudutavad mõtted keerutavad ümber tema või laste üldiselt. Mitte et mul mingi kindel siht silme ees oleks, aga varem ma isegi ei mõelnud lastega seotud töökohtadele ja hobidele, nüüd aga küll.

Järgmisena jagan ma midagi, mille nimel olen valmis võitlema. Kui nüüd patriootlikud ja emalikud tunded kõrvale jätta, siis minu jaoks üks tähtsamaid asju on õiglus. Ma kasvasin üsna pikalt pere pesamunana ja sain omale külge mõningad isekad jooned ning sel ajal ei olnud õiglus ja võrdsus mulle sugugi olulised - mina tahan nii ja kõik! Nüüdseks olen kuidagi jõudnud üsna skaala teise serva, kus minu jaoks ebaausus ja võrdsete asjade ebavõrdsustamine on nii... ebaõiglane. :) Noh, et lapsed ja lapselapsed saaksid ikka võrdselt hellust ja tähelepanu ning vanemad ikka võrdselt puhkemomente ja inimesed panustaksid vastastikkustes suhetes ikka võrdselt mitte ühepoolselt ja nii edasi ja nii tagasi - see on mulle oluline ja selle nimel olen valmis võitlema! 

Selle sidusa postituse kolmas osa peaks koosnema 10 laulust, mida ma hetkel jumaldan. Uute lugudega ma praegu end kursis ei hoia, kuna raadiot väga palju ei kuula ning Youtube'is ei surfa, nii et panen siia nimekirja mõned meelepärased laulud, mis meelde tulevad:

1. Something Corporate - Konstantine
2. The Verve - Drugs Don't Work
3. Johnny Cash - The Man Comes Around
4. Indigolapsed - Salmidevalaja
5. Kanye West ft. Pusha T - Runaway
6. Mari Pokinen - No Näed
7. Edward Sharpe & The Magnetic Zeros - Home
8. Flogging Molly - If I Ever Leave This World Alive
9. Idina Menzel (Wicked) - Defying Gravity
10. Hoobastank - The Reason

Väga seinast seina, aga nii mulle meeldibki :)





kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Erakordne 2016 ja tere uus aasta!

Iga aasta on muidugi kordumatu, aga mõni kohe on silmapaistvam kui teine. Minul algas selle möödunud aastaga täiesti uus elu, kuna minu selle aasta uueks põhirolliks oli olla ema. Ühelt poolt oli see aasta nii rahulik ja tavaline, kuna valdavalt viibisin kodus, kuskil väga ringi ei rännanud, suvel ei jõudnud isegi randa (merd õnneks ikka mõned korrad nägin). Teiselt poolt oli see aga tohutult õpetlik ja uute kogemuste rohke aasta. 

Isegi kodus olemine sai hoopis uue väärtuse, kuna sellist asja nagu niisama passimine enam eksisteerida ei saanud. See on muidugi tore ka, kuna ei peagi ju laiskloom olema, aga enam pole selleks võimalustki. Ka kõige lihtsamad asjad, nagu söögitegemine, koristamine, poes käimine on nüüd meeldivad tegevused, kuna need pakuvad vaheldust. 

Mu poeg on nii lahe väike edev eputrilla. Vahel ikka sööb isukalt mu närve ka, aga kuidas see väike beebi ikka oma emotsioonid välja saab, kui mitte virisedes. Enamik ajast on ta aga rõõmus tegelane, keda on lihtne naerma ajada ja kellel on lihtne mind naerma ajada. Talle meeldib tegelemine ja süles olemine, võimlemine, hüpitamine, vigurdamine, naljakate häälte ja nägude tegemine, loomad (vanavanemate kiisud ja meie kutsu on lemmikud!), lapsed jpm. 

Enda meelest olen ma selle aasta (või isegi viimase paari aastaga) väga palju ise muutunud ja on muutunud ka mu huvid - kui varem oli laste mänguväljakutel kaasas käimine üsna tüütu tegevus, siis nüüd ei jõua ma ära oodata, et oma põnn saaks jalad alla ja vahvaid kohti avastama minna. Ootan suure elevusega kevadet ja suve, et talle igasuguseid kohti, asju, loomi tutvustada.

Aastavahetus oli meil rahulik - vaatasime aknast maja taga lastud linna ilutulestiku ära ja pärast seda ronisime kohe voodisse. Eks oli ikka raske küll, kui uneaeg juba ammu peale tiksus (mul eelkõige, poisil polnud häda midagi :)) Lubadusi ma ei anna, aga usun ja loodan, et see aasta tuleb ka väga hariv, elamusterohke ja rõõmus!


4/30 Kirjutamise väljakutse - 5 viisi võita mu südant

Mulle meele järgi olla on väga lihtne - tuleb lihtsalt olla tore ja hea inimene ning kui juurde veel lisada mõni neist asjadest, siis olen juba müüdud.

1. Laulmine
Ise harrastan ma pojale laulmist ja üksi kodus karaoke üürgamist, aga kahjuks mingi erakordne lauluoskus on minust küll mööda läinud. Soovi on rohkem kui annet :) Mõnele on seda annet aga rohkem jagatud ja kuigi sooviksin ise ka niimoodi laulda, siis võin ilusat laulu hiirvaikselt ja suu ammuli kuulama jääda.

2. Hea toit
Armastus käib kõhu kaudu. Anna mulle head sööki ja me oleme juba sõbrad!

3. Laste- ja loomasõbralikkus
Inimesed, kes on laste ja loomadega sõbralikud pälvivad mu tähelepanu ja võidavad mu südame.

4. Hooliv käitumine
Ükskõik, mis see ka poleks. Mingi väike tegu või lause, mis näitab, et hoolid. Kui viid haigele sõbrale vitamiinirikkaid puuvilju; kui huvitud siiralt, kuidas lähedastel läheb (sest kellele ei meeldiks endast rääkida :)); kui aitad vanamemmel kotte tassida; kui oled kasvõi teenindajatega sõbralikum kui tere-head-aega. Inimesed, kes oma tegudega teiste päevi rikastavad, on imelised. :)

5. Mu pisipojale ja koerale meeldimine
Laste- ja loomasõbralikkusest siis vastupidine versioon ka - kui keegi osutub mu poja või koera suureks lemmikuks, siis seda on juba nii tore vaadata, et ka minu rõõm ja heameel on garanteeritud.



teisipäev, 3. jaanuar 2017

3/30 Kirjutamise väljakutse - 5 kohta, mida sooviksin külastada

Kuigi reisimine mulle meeldib (aga lennukeid kardan), siis ei ole mul eriti palju kohti, kus kohe kindlasti ära tahaksin käia, kuid mõned siiski on. Mina valisin teemaks reisimise, kuigi tegelikult võivad need olla ka muuseumid, rahvuspargid või ükskõik mis kohad - pole ju täpsustatud. 

1. Põhja-Ameerika
Kui Hiinad, Taid, Dubaid jätavad leigeks, siis Põhja-Ameerikat tahaks küll külastada. Sinna tuleks küll pikemaks ajaks minna, kuna näha tahaks nii palju - New Yorki, võib-olla ka mõnd sooja paika, Suurt Kanjonit ja muid vingeid road-tripi sihtpunkte. 

2. Kanaari saared
Olen Gran Canarial käinud ja seega tean, kui mõnus seal on. Kuigi rohkem pole ma soojal maal käinud, siis on see minu lemmikkoht, kus oma päikesepatareisid laadida, just seetõttu, et see on soe, mõistlikul kaugusel ja siiski Euroopa osa (Hispaania).

3. Saksamaa
Kõikide välismaareiside seast (neid väga palju ei ole) võtavad üsna suure osa Saksamaa külastused. Olen seal käinud juba neli korda. Mulle meeldib saksa keel ja kultuur ja seetõttu soovingi sinna üha tagasi. Ühel Saksamaa-reisil sain osa nende vastlapidustustest ja see on nii äge, kui põhjalikult nad oma pühasid tähistavad. Pane või isegi kostüüm selga ja mine Saksamaale vastlaid tähistama, kuna see emotsioon, mille sealt saab, on lihtsalt hindamatu!

4. Jõuluvanamaa Rovaniemis
Ma elasin Rovaniemi lähedal ja olen isegi ümber Jõuluvanamaa luuranud, aga siiski otsustanud, et sisse ei lähe. Jõuluvanandusele annavad õige väärtuse lapsed ja toona rase olles otsustasingi, et tulen tagasi, aga siis juba oma lapsega.

5. Suur-Britannia
Suur-Britannia tundub väga toreda kohana, kus väike ringreis teha või siis ka ainult suurlinnadega piirduda. Ja seal on nii toredaid aktsente, et lausa lust oleks kohalike jutte kuulata. 

Rovaniemi:



2/30 Kirjutamise väljakutse - jutt minust, mida ma kunagi ei unusta

Kirjutamise väljakutse teise päeva ülesandeks on kirjutada millestki, mida on minust räägitud ja mida ma kunagi ei unusta.

Mõtlesin sellele teemale mitu korda ja ei meenunudki otseselt midagi sellist, mida ka jagada võiks. Küll aga jääb kindlasti meelde üks jutt, mis pole otseselt minust, aga on sündmusest, mis mind väga lähedalt puudutab. Nimelt mehikese kogemus sünnitusel viibimisest. 

Ise olin ma oma mullis ja proovisin lihtsalt selle kuidagi üle elada, nii et oli väga huvitav kuulda kõrvalseisja kogemusest. Tema tuututas muidugi juba nädal pärast sünnitust, kuidas see oli nii põnev ja lahe ja tore, et võiks kasvõi kohe ja praegu uuesti selle läbi teha. Ma sel ajal alles valutasin ülekere, nii et ise just nii väga seda vaimustust ei jaganud. Tulemus on muidugi ükskõik mis valu väärt, aga võiks ikka natuke puhata ka. :) Ta rääkis ka, kuidas vastu voodit sundasendis seistes jalad valusaks jäid - oh-sa-vaeeesekene. Rääkis, kuidas ta seal ruumis külmetas - koos ämmaemandaga, aga mis teha, et mul oli niiiii palav, et tahtsin akent lahti hoida. Rääkis, kuidas oli natuke hirmus vaadata, kuidas ma ploomilillaks värvusin. Rääkis, kuidas ta käed ära väsisid. Kui ma kogu sellele kogemusele ja ka kuuldud jutule mõtlen, siis oleksin isegi hea meelega kellelegi tugiisikuks. Kahju ainult, et mu tutvusringkonnas kedagi rasedat pole, kes oma mehe asemel minu kaasa tahaks võtta :D




esmaspäev, 2. jaanuar 2017

1/30 Kirjutamise väljakutse - asjad, mis teevad mind õnnelikuks

Moeka hilinemisega alustan sellise kirjutamise väljakutsega. Mõni teema on küll üsna mittemidagiütlev, ent teiste peale on jälle huvitav mõelda ja need siis ka kirja panna.

Alustangi siis asjadest, mis muudavad mind tõeliselt õnnelikuks:

1. Meri
Mul on mingi merehaigus. Ja mitte selle tavapärases mõttes, vaid hoopis nii, et meri on minu jaoks kuidagi nii vajalik - see muudab mind rahulikuks ja inspireerib mind. Kui ma merele mõtlen, siis ei teki silme ette isegi kuuma päeva liivarannas, vaid pigem sombusem päev ja loksuv meri. Meeldib see aga mulle iga ilmaga ja nii öösel kui päeval. Paadiga sõites ja mere ääres jalutades. Ainult laevas ööbimine on veidi hirmus, kuna nii mõnus ja meeldiv kui meri ka poleks, siis võib see ka üsna halastamatu olla. Kui ma oleks poeet, siis käiksin just mere ääres kivi peal istumas ja imelisi teoseid leiutamas. 



2. Kohvi
Kui muidu on igasugused pahed minust nüüdseks kaugele jäänud, siis kohvi on küll selline asi, mis justkui teeb mõne olukorra täiuslikuks. Hull kofeiinisõltlane ma vist siiski pole, kuna minu "kohvi" on kas latte või piltlikult öeldes paar tera kohvi, vesi ja palju piima. Tavaline kohvi on aga minu jaoks kange ja mitte eriti nauditav. 

3. Shokolaad
Oot, mida ma nendest pahedest rääkisin? Magusat olen ma alati armastanud, aga praegu, kui minult saab süüa ka üks pisike suur poiss ja energiakulu on sellevõrra suurem, siis on magusaisu ikka õite suur. Loodetavasti olukord hiljem jälle normaliseerub, kuna mulle meeldiks, kui mu kaal liiguks pigem veidi alla kui üles(praegu veel õnneks see kaalule pole mõjunud) ja et mul oleks hambad ka 10 aasta pärast.

4. Raamatud
Nagu laulukoer (üks mänguasi) ütleb, siis: "See on üks mu lemmikuist." Raamatute lugemine on üks parimaid tegevusi, mida tean. See toidab fantaasiat, on suurepärane meelelahutus, on hariv ja nii edasi. Erinevaid žanre on nii palju, et igaüks leiab endale meelepärase lugemise - kes tahab seiklust, kes tahab õpetussõnu, kes romantikat, kes õudust, kes mida iganes. Küll mul on kahju, et praegu eriti lugemiseks aega ei jää, aga ma varun juba vaikselt ka toredat lastekirjandust, et kui poeg juba veidi rohkem aru hakkab saama, siis saan talle ette lugeda ja tallegi raamatute toredat maailma tutvustada.

5. Muusika (ja kaasa laulmine)
Muusika kuulamine läheb mul sageli kiiretel päevadel meelest, aga tegelikult mulle väga meeldib head muusikat kuulata ja sellele kaasa üürata.

6. Loodus ja loomad
Need võidavad iga kell melu ja kära ja möllu. Kui peaksin valima, kas õhtu vanalinnas või ilus päev rabas, siis valiksin teise. Ja kui valikusse lisandub veel miniloomaaed või midagi sellist, siis count me in. Üks lemmikutest oli Ranna Rantšo, kus ma enamik aega lihtsalt piiksusin elevusest, sest noh... karvased sead, villased sead, hästi paksud sead, kitsed, linnud, hobused ja kõik need imelised lood, mis nendega kaasas käivad!! :)

7. Koogid
Mulle meeldib kooke teha, kuigi ma pole selles veel kuigi vilunud. Tasa ja targu! Isetehtud kookidega on vaid see probleem, et kui teinekord on kiire ja tahaks poest mingi koogi haarata, siis on poekookide hulgast üsna keeruline leida sellist, mis samale tasemele küündiks. Aga igatahes kui mul on rahulikult aega koogiga tegeleda, siis olen ma rõõmus. Muu söögitegemise osas olen täiesti neutraalne. 



8. Magamine
Magamine on jälle üks mu lemmiktegevustest. Siiamaani on, aga nüüd ei anta selleks kahjuks eriti võimalust. Kaunis helges tulevikus on ööd, kui ma magan nagu nott! Oh, unistused.

9. Koeraüritused
Mu enda elukas sai täna 11-aastaseks ja temaga oleme käinud nii paljudel üritustel - agility võistlustel, kuulekuse võistlustel, orienteerumas, mitteametlikel näitustel, trikivõistlustel ja jooksuvõistlustel. Kogu see üritustel käimine ajab siiamaani väikese elevuse- ja hirmuvärina sisse, aga on nii sõltuvusttekitavalt äge. Hea, et mul tõukoer vähemalt pole, nii et olen "pääsenud" kulukatest näitustest ja näitusereisidest jne. 



10. Pildistamine
Pildistamine on igasugustel põhjustel üsna soiku jäänud, aga sellegipoolest hoiab see mu südames väikest kohta. 

Inimesed jätsin meelega siit nimekirjast välja, aga lisan veel pildi näol ühe vihje mu suurimale õnneallikale:


 

7 ja esimesed Jõulud

Pärast eelmise aasta maid said kõik tavalised ja erilised hetked uue väärtuse. Mõne jaoks on need kogemused ja sündmused ju täiesti esmakordsed. Jagada neid esimesi hetki koos väikese maailmaavastajaga on kirjeldamatult äge kogemus. On nii palju asju, mida vaatan teises valguses, või mille vastu on tekkinud huvi just tänu sellele pisikesele kutile. 

Detsembris olid näiteks tema esimesed Jõulud. Ma jäin kokkuvõttes nii rahule, kuna hakkasin ettevalmistusi tegema juba novembris ja säästsin end viimase hetke hullusest. Kui juhuslikult 23. detsembri (peaks ju veel tööpäev olema) hommikupoole poodi sattusin, siis oli vankriga rahvamassis liiklemine juba tõeline katsumus ja tegin sealt kiirelt sääred. Ei tea, miks osa inimesi asjad nii viimasele hetkele jätavad, see tekitab ju nii palju stressi. Nimelt mina käisin lõpuks poodides vist umbes 3652 korda, kuna kohe ju ei leia, seda mida vaja. Nii et kui oleksin jätnud kõik viimasele päevale, oleks pidanud paljude asjade puhul leppima mingite varuvariantidega. Mina leidsin aga kõik, mida otsisin, nii et olen väga rahul. 

Jõululaupäev läks väga toredasti. See oli üsna ebatraditsiooniline nii osalejate kui ka korraldajate osas - nimelt korraldasime õega selle ise ja üritus oli vaikne, rahulik ja ilma vanema generatsioonita, kuna neil oli juba oma tegemisi (või nii me vähemalt arvasime, lõppkokkuvõttes oli isa pool õhtut üksi kodus ja kirjutas referaati, kuna meie teada läks ta kodust ära ja ta ka ei küsinud, mis kell meie pidu hakkab). Jõulumeeleolu ja -rõõmu oli ikka nii palju nagu peab. :) Ka Jõuluvana ei jätnud tulemata - saime ilusti talle esineda ja Kutt ka üldse ei peljanud. Küll väsis ta aga lõpuks ära, kuna uneaeg pressis peale. Nii saigi tema oma kingitusi avada alles järgmisel hommikul, mil täitus ühtlasi tema 7. elukuu. Pidu missugune! :) Sel päeval käisime veel kahest kohast läbi ja järgmisel päeval veel kahest - suure pere rõõmud. Poiss pidas aga ilusasti vastu ja oli igati tubli.









Viimase kuuga on Kutt hakanud roomama, kasvatanud endale kaks hammast, muutunud hästi aktiivseks (tema kohta, kõige rohkem meeldib talle ikka süles olla, aga vahepeal sahkerdab ikka omaette ka :)) ja hakanud juba üsna tublisti sööma. Tema lemmikasjad pole mitte laulukoer, mida ma mööda Tallinna poode pikalt taga ajama pidin, ega muud pudinad, vaid: ahjupuud, koer, koera pesa, koera kausid, kuusk ja noh, juhtmed ja tehnika ka, aga neid ta kätte ei saa. Veel toovad naeratuse näole boiler ja lakke kinnitatud õhupall. Nii ma siis käin ja toon teda keelatud kohtadest ära, juhtmed olen ära peitnud jne. Varsti on ta aga juba veel osavam ja siis peavad ka paljud teised asjad peitu minema (raamatud jne). Muidu on aga elu üsna lilleline - oleme saavutanud mingi rutiini (mis küll üsna sageli natuke jälle muutub) ja kõik on hästi. Ikka ja jälle on suurimaks probleemiks öine trall, aga mis ema ma oleks, kui ma väsimusest kurnatud zombie ei oleks?? :D Ta muutub iga päevaga aina asjalikumaks ja seda on lahe jälgida.



Klassikaline naerupall luurab, kuidas ma tolmu imen :)


Kaal: 10,1kg
Pikkus: 73,2cm
Hambaid: 2