Lehed

laupäev, 4. juuni 2016

Aeg lendab, kui on palju teha

Aprilli lõpus tuli V. koju ja lahti läks kibekiire vannitoaremont. Käisime Tallinna vahet, valisime vajalikke materjale ja V. muudkui lippas nagu orav ratta peal. Muutus oli väga suur, kuna tegime vannitoa suuremaks, dušinurga asemel panime sinna väikese vanni, lisaks mahutasime sinna kraanikausi, peeglikapi, pesumasina ja boileri, mida seal enne ei olnud. Kogu vannitoaprojektiga läks küll plaanitust kauem ja teele tuli nii mõnigi takistus, kuid tubli V. sai selle kenasti tehtud. Eks oli ju kiire ka, kuna raseduse lõpp oli kätte jõudnud. Nii ma siis ootasin ja olin igapäevaselt ärevil, samas lootes, et jõuab kõik vajaliku ikka tehtud. Jõudsime ka. Peaaegu oleks jõudnud ka ära oodata, millal auto pärast pikka seismist remondist tuleb, kuid poiss otsustas siiski päev enne tulla. 

Igatahes lendasid need viimased nädalad linnutiivul. Märkamatult jõudiski kätte 18. mai (39+6 nädalat), kui läksin veel ämmaemanda visiidile. Eelnevalt käisin esmakordselt KTG-s. See kestab umbes pool tundi ja selle ajal mõõdetakse kahe anduriga emaka tööd ning lapse südamelööke. Külitasin seal pooltunni, mille jooksul kokkutõmbeid ei toimunud. Kodus olin samuti vaid tugevaid toonuseid tundnud, ent need ei olnud valulikud. Siiski ma arvasin, et need õiged kokkutõmbed on midagi sarnast, ainult valuga, kuid nagu hiljem selgus, siis eksisin. Ämmaemand ütles, et emakas võiks juba midagi toimetada, aga võiks-ei võiks, ju siis pole valmis :) Panime kirja ka arsti visiidiaja, kuid lootsin juba siis, et ehk pole vaja seda kasutada. 

Siis tuligi juba tähtaeg 19. mai, mida ma üsna täpseks pidasin, kuna kõikide uuringute järgi sattus tähtaeg vahemikku 18.-21. mai. Aga poisil oli kõhus veel piisavalt mõnus ja tema ootas, et saaks enda sünnipäeva veel mõnusamale ja soojemale ajale. Pühapäeval, 22. mail, käisime veel Remmiga imetoredal mitteametlikul näitusel, kus ta sai imelisi tulemusi - oma klassi (veteranid ehk üle 8-aastased koerad) esikoht, näituse vingeim krants ja lisaks veel andsid kaks kohtunikku kumbki välja auhinna oma lemmikule koerale ja Remmi osutus ka ühe kohtuniku lemmikuks! Imeline :) Mulle see kerge jooksusamm ja üldse see päev mingeid probleeme ei valmistanud. Sain seal oma suure (tegelikult küll mitte väga suure) tähtaja ületanud kõhuga huvitav vaatepilt olla. Ei teagi, kumb rohkem pilke sai - kas ilus koerake või ümmargune mina?

Jõin ohtralt nõmm-liivateed. Esmaspäeval, 23. mail, käisin veel pikemal jalutuskäigul ning õhtul jõin (ja ajasin diivanile, kuna kork nii järsku lahti paugatas) alkoholivaba shampust. Ei saa kuidagi kontrollida, kas või kuidas sellistest tegevustest kasu on, aga 24. mai hommikul kell 5 läks uni ära, kuna kõhuvalu ei lasknud magada. See valu ei olnud küll selline, nagu ma ette kujutasin, kuid korraks tuli siiski ärevus sisse, sest valud käisid justkui hooti. Ärkasin siis ärevana, kuid päeva peale hajusid valud siiski peaaegu ära. Niisiis ei osanud ma otseselt sellest midagi kindlat arvata.