Lehed

esmaspäev, 30. aprill 2018

Lugemissoovitus: "Teenijanna lugu" - M. Atwood

Pärast seda, kui põnn hakkas paremini magama ja ei ärganud enam pärast uinumist 58 000 korda (ehh, väike liialdus), sain võimaluse jälle raamatuid lugeda. Käime raamatukogus üsna tihti, kuna lisaks toredatele raamatutele on põnnil seal väga lõbus - seal on mängunurk ja palju vahvaid lasteraamatuid, mida põnnilegi uudistada meeldib. Seal on väikelaste tugitool, kotttoolid, tumbad, diivanid - igasugused erinevad variandid raamatute uurimiseks ja see põnnile meeldib - vahel ta käib ja proovib kõik istumisvariandid läbi, et endale meelepärane leida. 

Raamatute osas mul kindlat žanri pole välja kujunenud. Lemmikuks võib lugeda äkki selliseid fantaasia- ja veidi ulmevaldkonda kuuluvaid, aga viimasel ajal olen otsinud kerget ja positiivset lugemisvara - noh, pole küll leidnud, aga ühtteist huvitavat sellegipoolest. 

Kõigepealt lugesin Loiuse O'Neilli "Igavesti vaid sinu," mis pajatab ühiskonnast, kus tüdrukud enam loomulikul teel ei sünni, vaid neid aretatakse. Neid õpetatakse spetsiaalsetes koolides, mille lõppedes nad kolme klassi jagatakse - kaaslased, kes on meeste väljavalitud ja võivad sünnitada neile poegi, konkubiinid, kes on meestele teiste vajaduste jaoks, ja õpetajad. Nad peavad olema õiges kaalus, õige välimuse, õige käitumisega. Raamat jälgib siis tüdrukute teekonda viimasel kooliaastal. Lugesin seda põnevusega, oodates kogu aeg justkui midagi. Lõppu jõudes aga tundsin kerget pettumust, sest midagi jäigi minu jaoks puudu. 

Siis aga jõudsin raamatuni "Teenijanna lugu," mis on natuke sarnase ideega. Seal algab lugu sellest, et president ja kongressiliikmed mõrvatakse ja tehakse riigipööre, mille tulemusena hukatakse osa elanikke (nt aborti teostavad arstid, teisest usundist inimesed). Tuumajaama lekete jm tulemusena kaotab osa elanikkonnast viljakuse ja tekib vajadus jaotada naised eri gruppidesse - abikaasad (enamasti viljatud), teenijannad, kelle ülesanne on kanda ja sünnitada komandöride jm tähtsamate meeste lapsi, marthad, kes hoolitsevad majapidamise eest ja tädid, kes õpetavad välja uusi teenijannasid. Peategelane on teenijanna, kes peab lahti ütlema enda nimest ja saab uueks nimeks Offred oma komandöri järgi. Lugu on põnev ja mitmekihiline, kuna seal on põimunud nii olevik, meenutused minevikust ja ka tulevikulootused. Kohati on kirjeldused minu pean-lugema-kiiresti-kuna-aega-napib maitse jaoks liiga detailsed, aga samas lisab see üldmuljele kindlasti juurde, kuna illustreerib seda, kuidas peategelane märkab ja mõtleb pisiasjadele selleks, et sellises kohutavas olukorras kuidagi täie mõistuse juures püsida. Ütleb ta ju isegi, et täie mõistuse juures püsimine on ülimalt oluline. 

Minu jaoks annab sellele raamatule lisaväärtuse, et see on kirjutatud juba 1985. aastal, aga on seejuures kuidagi väga nutikas ja tänapäevane. Ma ei taha liiga palju reeta, aga selles loos on tõesti palju huvitavat - seal on armastust, igatsust, kurbust, väikest mässumeelsust, riskeerimist, kaalutlemist, kohati ka positiivsust ja mis mõneti on tore, mõneti aga jääb natuke närima - kuigi enamikele küsimustele saab loo arenedes vastuse, siis lõpp jääb mingil määral ikkagi lahtiseks. 

Selle raamatu põhjal on hiljuti tehtud ka seriaal "Handsmaid's Tale," mida ma nüüd loomulikult  vaatama pean. Esimesed osad on igatahes põnevad ja kutsuvad vaatama, sest 1) seriaalil ja raamatul on päris palju erinevusi 2) ulmekirjandusel jääb palju ruumi just enda kujutlusvõimele ja on huvitav näha, mismoodi teised sama asja kujutanud on 3) paljud hetked ja emotsioonid on ekraani vahendusel veel ehedamad kui raamatukirjelduses 4) kaameratöö on kunstipärane ja huvitav.

Järgmine kord raamatukokku minnes vaatan, milliseid Atwoodi teoseid seal veel leidub.



pühapäev, 29. aprill 2018

Ah mine metsa!

Mulle meeldib teha igasuguseid asju, aga looduses viibimine on kindlasti üks lemmikutest! Eesti loodus on hästi ilus ja vaheldusrikas - rabad, metsad, taimed, loomad. Ka igal aastaajal on oma võlu, muutes sama koha jälle hoopis teistsuguseks. Paleti puhastamiseks tasub oma looduses käike rikastada ka välismaiste elamustega - laiad jõed, kõrguvad mäed, lõputult risti-rästi vonklevad matkarajad - no nii äge, et teeb lausa kadedaks, kuigi ei tasu unustada, et ka Eesti loodusel on siiski nii palju pakkuda - ja selliseid asju, mida just nendes teistes kohtades ei leia. 

Praegu kevadel on nii põnev, kuna loodus on pidevas muutumises - pane vaid silmad korraks kinni ja jälle on natuke rohelisem, natuke rohkem lilli, natuke suuremad pungad. Minu kodulinna üheks suureks plussiks (millega küll tähtsad pead vist ei nõustu, mattes aina rohkem rohelust betooni alla) on selle looduslähedus - mitmes suunas on väikesed metsatukad ja rajakesed jalutuskäigu kaugusel. Varem käisin metsas küll rohkem, kuna kuigi lapse sõiduvahendiks on hea läbitavusega jalutuskäru, on sellega päris künklikul maal ikkagi keerulisem ja mõnes kohas isegi võimatu liigelda. 

Hästi vahva on aga see, et minu isal on täitsa oma mets, kuhu pääseb paarikümneminutilise autosõiduga. Elu liigub ju maalt aina ära ja ega ma isegi sellest süüst prii ole - mulle tundub külas või täiesti omaette maal elamine küll ahvatlev, aga seda ainult kujutluses, mil on ilus suvehommik, laps silkab üle ukse õue, mina mõnusa aurava kohvitassiga järele. Muus osas see aga nii idülliline ei tundu - mulle meeldib vajalikesse kohtadesse (pood, arst, kool vms) jalutada, mitte olla autost sõltuv ja kõige enam - mul hakkaks ilmselt üsna igav ja üksildane olla. Seega kuna me "päris maaelu" kogeda ei saa, on väga tore, kui saab sellest natuke aimu oma metsas - metsa hooldamine, metsasõidukid, metsas elutsevate loomade ja taimede märgid ja muidugi palju lõbu! See on uus ka mulle, kuna minu maaelu piirdub esimese viie eluaastaga ja see ei hõlmanud endas metsatööd. 


Kõige rohkem tegeleb metsaga küll mu isa, kes oma olematust ajast hetki pigistab, et jälle metsas midagi toimetada. Metsatöö on mõnus ja rahustav, seda olen juba isegi aru saanud. Teised jõuavad sinna küll umbes nagu kuuvarjutus - kes rohkem, kes vähem, aga üks on kindel - lahkume me sealt alati hea meeleoluga ja tundega, et peaks seda tihemini tegema. Noh, elu küll kiirustab siis jälle edasi, aga juba teadmine, et kuskil on OMA mets koos linnulaulu, ülaste ja väikese kraaviga, kus ujuvad veel väiksemad kalakesed, on nii mõnus!

Aga isegi kui oma ei ole, siis hea tuju garantii annab igasugune metsaskäik! :) 

kolmapäev, 25. aprill 2018

Oh seda kevadet, mil kõik nii kiirelt kasvab

Päevad lippavad nagu hobused mäenõlval. Natuke lausa veider, kuna ühelt poolt toimub kogu aeg nii palju, teisalt aga justkui mitte väga midagi. Üks on aga kindel - mulle hullult meeldib kevad! Esmalt olin veidi skeptiline ja ei tihanud isegi erakordselt soojadel ilmadel kampsunit seljast võtta, kuna ei tea, mis nõidus või pettus see olla võib, et aprillikuus kohtab meie maal mingit soojust?! Siis aga pakkisin talveriided otsustavalt kokku ja võtsin kasutusele kevadised üleriided. Tuulistel ja jahedatel (ehk siis neil normaalsetel Eesti kevadilmadel) hakkasin küll jälle igatsevalt sahvri poole vaatama (kuhu minu talveparka suvitama kolis), kuid mis tehtud, see tehtud. Mul on nüüd kevad ja panen siis õhukese jope alla rohkem kampsuneid, kui vaja (kui meeles on... pigem ei ole ja siis lõdisen tuule käes, kui põnn mind jälle tükiks ajaks lasteparki või kuskile on kavaldanud).

Kui aga õiged riided selga on sattunud, on see päikese- ja okei-temperatuuri-küllus ikka väga mõnus. Juba on seljataga päevi, mil veedame suurema osa ajast õues ning neid hakkab ilmselt aina rohkem esinema. End paksudesse riietesse ja saabastesse toppimine on ikka piisavalt tüütu ja väsitav, et talvel seda nii tihti ette võtta ei taha, õhemate riietega on juba lihtsam ja varsti, kui äkki jopede-kombedeta õue saab minna, saab veelgi lihtsamini läbi. See kevad on pärast pikka talve ja külma, mis sundis niiii palju toas olema (mis muutub pikapeale üsna kurnavaks ja nüristavaks) ikka üks maailmatuma tore asi.

Lisaks kõikidele toredatele tegelastele ja asjadele, mis kevadel tekivad ja tärkavad ja sirguvad, kasvab kiirelt ka minu põnn. Ta on selline hästi vahva ja uudishimulik sell, kes huvitub loodusest, masinatest ja üldse kõiksugustest asjadest, mida ta näeb. Talle meeldib meisterdada, nokitseda, panna puslesid kokku. Veel meeldib talle hüpata, teha kukerpalle. VÄGA meeldivad talle õelapsed, kelle nimed ta ära õppis ja kelle kohta ta vahel hommikul esimese asjana küsima hakkab.

Ta on rahulik ja asjalik, kuid vahel tõstab pead ka Ise Loom. Eks vanus on selline, et ta hakkab aina eneseteadlikumaks saama. Temaga on võrdlemisi lihtne kuskil käia ja tegelikult on üleüldse nüüd juba võrdlemisi lihtne (alles meenutasin millist vatti temaga varem sain, eelkõige magamise osas - nagu öö ja päev praeguse seisuga), kuid seda vaid juhul, kui ma talle väga palju tähelepanu pühendan. Ta ei ole see omaette toimetaja kunagi olnud ja praegugi jääb ta ise mängima pigem harva ning on vahel suisa väga nördinud, kui ma kohe temaga mängima ei saa tulla. Lapsele peabki loomulikult palju tähelepanu osutama, kuid oluline on ka osata ise endale tegevust leida. 

Nüüd ma lähen juba natuke sinna umbluu valdkonda, kuid peaks mainima, et lapsed võivad ikka ühed müstilised tegelased olla. Põnnil olen märganud mitmeid erinevaid käitumismaneere, liigutusi, pilke, mis pole justkui omased nii väikesele inimesele, vaid hulga suuremale. Sellised asjad, mille puhul tekib küsimus, kuidas ta seda oskab või kust ta seda õppinud on. Ja kuna inimesele meeldib luua just endale meelepäraseid seoseid, siis mingites olukordades on põnni vaadates mõte just oma isapoolsele  (lahkunud) vanaisale läinud. Põnnil on näiteks komme vahel käed oma kaunile ümarale kõhule toetada ja elutarga näoga midagi silmitsema jääda - no täitsa nagu üks vahva vanaisa :) Loomulikult jääb võimalus, et ma tõlgendan neid olukordi hoopis valesti ja seal polegi mingit suuremat sügavust ja müstilisust, aga mina loodan küll, et elus(ja sealt edasi) peitub palju rohkem kui silmaga nähtav ja mõistusega seletatav.

Aga ilusat kevadet, meil on see ikka väga kena (kui välja jätta kimbutavad haigused ja väsinud emmed jne)!