Lehed

pühapäev, 18. märts 2018

Tõmbame siis otsad kokku

10. päev

Tavaliselt tuleb reisil käies umbes nädala möödudes koduigatsus peale - seekord aga mitte. Tundub lausa veider, et kuskil on mingi "argielu" ja "lumi" ja "-20 kraadi." Ei teagi, mis loomad need veel on. 

Hommiku ja lõuna veedame kodulinnas jalutades. Teisel jalutuskäigul rakendan oma suurepärast orienteerumisoskust "lähme ümber selle pargi, siis jõuamegi kohale," mistõttu veedame kena tunnikese ringi ekseldes. Kuna on palav ja janu, siis on lõpuks õigesse kohta jõudes (nii lähedal ja nii lihtsas kohas!) rõõm suur. 

Hiljem läheme randa, et saaksin lõpuks oma ookeanisupluse ära teha. Pärast varba jääkülma vette kastmist mõtlen ümber - küll ma järgmine kord Tenerifele tulles ujun. Teiste käsul kogun julguseriismed ikka kokku ja suundun otsustavalt ookeani poole. Ja see on nii lahe! Silmad-suu soola täis, lained, mis püüavad muuhulgas ka ujumisriided seljast rebida, aga mis siis! Kui ujumisprillid on ees (muidu võib silmadel ebamugav hakata), siis on see suurtes lainetes hüppamine ikka nii kihvt ja olen väga rahul, et see ikka tehtud sai.



Jalutame, mängime ja naudime "seda õiget Tenerife ilma." Võib ju lausa ära harjuda selle soojaga!



Õhtust süües kuuleme õues aina valjenevat trummimuusikat. Me teame, et täna toimub karneval, kuid kuna päev on olnud pikk, siis loobusime sellest mõttest. Kui muusika aga juba vastupandamatult ägedaks muutub, siis viskamegi jakid endale ja lastele selga ja tormame mõni tänavavahe edasi rongkäiku ootama. Ja jõuamegi täpselt õigeks ajaks. Grupp-grupi haaval saabuvad pidulised, kes tantsivad ja mängivad pilli, seljas väga uhked ja värvikirevad kostüümid.  Mis aga kõige toredam - kedagi pole välja jäetud - seal on nii mudilasi kui soliidses eas osalejaid, lühikesi ja pikki, mehi ja naisi, kaasatud on ka puudega inimesed - nii meeleolukas ja südantsoojendav on näha üht kogukonda nii ühtsena! Kogemus on eriline ja kindlasti on uhke ka rongkäigu lõpp Los Christianoses, kus kogu see seltskond koos tantsu vihtuma ja pidutsema hakkab. Meie aga saame tantsida oma unenägudes, kuna meie tee viib koju. 

11. päev

Viimane päev möödub halastamatult kiiresti - viimased jalutuskäigud, etendame oma karnevale, ja muidugi - pakime. Õhtul teeme veel viimase piduliku söömingu restoranis, kuhu küll niisama logelema ei saa jääda, kuna lapsuke hakkab märku andma, et on aeg magama minna.


12. päev

Just siis, kui ilm aina ilusamaks ja ilusamaks läheb, viib meie tee meid lennujaama. Lehvitame pruunile ja lagedale Tenerife lõunarannikule hüvasti ja sõidame läbi Saksamaa Eesti poole. Lennud mööduvad üsna kenasti, kui välja arvata väike väsimusest tingitud nurin teisel lennul ja väga stressirohke lugu Müncheni lennujaamas. Nimelt oli väike segadus pagasiga, mistõttu läksimegi teisele lennule teadmisega, et võib-olla jääb keegi meist oma pagasist ilma. See viis kõigil tuju alla ja oli üsna ebameeldiv kogemus. Oh seda rõõmu mis mind valdab, kui südaöö paiku Eestisse jõudes kõigi pagas lindilt järjest saabub! Astume välja, kus tervitab meid karge ja lumine Eestimaa! Kuidagi... normaalne ja loomulik. Põnn aga näeb autos oma toredat ja Tenerife renditoolist palju mugavamat turvatooli ja ronib kiiresti sinna sisse, et siis juba unedehõlma vajuda.


Alpid

Mäest üles ja mäest alla

8. päev

Enne reisi said igasugused füüsilised tegevused koondnimetuse "Masca trenn." Mascast mööda kaljulõhe alla ookeanini laskumine (või vastupidi) ja veetaksoga sõitmine, mis on seal ainuke võimalik transport, on kuuldavasti väga eriline ja Tenerifet külastades "kohustuslik." Läheb aga hoopis nii, et seoses nende suurte tormide ja vihmadega ei julge seda raskema kategooria rännakut ette võtta, kuna kui tee on libe, porine ja täis langenud kive, pole see kogemus ilmselt nii nauditav ega pruugi olla ka ohutu. Kuuleme ka, et mingid matkalised olevatki seal hätta jäänud ja abi kutsunud, aga detaile selle kohta ei tea.

Matkakese algus, vaade Teidele

Selle asemel võtame jalge alla ühe keskmise kategooria matkarajakese, mis läheb La Quintast läbi Boca del Paso Ifonchesse. Pikkuseks tuleb kuskil 8 km ja rada on hästi ilus ja vaheldusrikas. Rada läheb vaheldumisi küngastest üles ja alla, algul oleme ümbritsetud avaratest vaadetest, siis aga kõrgetest pikaokkalistest suurekäbilistest kanaari mändidest. Ka sellele paigale on suured vihmad oma jälje jätnud. Kohati on tee märg ja libe, mistõttu meie tossud kiirelt punase mudaga kattuvad, ja ühes kohas päris üle ujutatud, nii et kui vastutulnud matkalised ei ütleks, et see ongi rada, siis oleksime vist üsna segaduses, et kena oja küll, aga kuhu meie tee kadus?

Matkarada/matkaoja (muidu on rajad ilusasti märgistatud, nii et ära eksida on üsna keeruline)
Boca del Paso



Kõige rohkem pelgame kuristikku laskumist, kuid selgub, et meie kartused on asjata ja tee, mis kuristikku viib ja sealt jälle välja tuleb, on meie jaoks täitsa jõukohane. Kuristiku põhjas vuliseb oja, mida saame ületada üle märja palgi kasside kombel neljakäpukil. Selle mõnetunnise seikluse jooksul selgub, et jaksu on mul küll üsna vähe ja jalad hakkasid mäkketõusudel natuke streike korraldama, kuid kokkuvõttes oli see matkake koormuse mõttes ideaalne. Kuigi kohati tundus natuke raske, siis ei hakanud meil isegi lihased valutama, kuna ilmselt sobis see mäkketõusude ja languste vaheldumine väga hästi, sest kasutama pidi erinevaid lihasgruppe ja ükski ei saanud korraga liiga suurt koormust. Sellele marsruudile panen seega püstise pöidla!

Väike paus, mulle meeldib!

Kuristikku laskudes kohtasime üht meiega koos (või meie üle?) naervat kaljuselli

Ja siis kohtasime sellist selli, kes täitsa kenasti mulle poseerima hakkas

See on meie matkarada

Ifonchesse jõuame planeeritust varem, seega saame seal istuda ja vaikset külaelu jälgida. Koos meiega jõuavad kohale ka paksud pilved, mis meid kogu matka ajal valvanud päikese endasse haaravad. Kõige rohkem on näha reipaid matkaselle, sest Ifonchest läheb läbi mitu matkarada. Suurem osa matkalistest on heas vormis ja rõõmsameelsed pensioniealised, mida on küll väga tore näha. Sätime end istuma ühe väikese restorani ette, mis täna küll suletud on, aga läbi avatud akna on näha, et töö käib seal sellegipoolest. Kõige rohkem on näha üht lõbusat härrat, kes midagi värvib, samal ajal teistega vadistab, laulab ja ohtralt naerab. Ikka täitsa lõbus tundub neil! Minu jaoks on huvitav, millised paljud restoranid seal välja näevad. Välimuse poolest üsna "suvakad," sööklat meenutavad. Mingite veidrate iluasjadega on justkui kaunistatud, aga üldmulje jääb selline, et pole nagu väga vaeva nähtud selle välimusega. Külastajaid neile aga jagub ja söögid on head, mis ju ongi kõige tähtsam.

Mõnda aega lõbustame end ka ühe kuke jälgimisega. Kukk laskub oma majakese juurest mööda mäenõlva allapoole, iga natukese aja tagant kiredes, justkui oleks seal pilvede vahel üsna segaduses.



Autonina pöörame kodu asemel ülespoole ja ees ootab Teide vol 2, lootuses, et seekord midagi näha ka on. On ikka küll! Kui mõelda vulkaani ja selle kraatri peale, siis silme ette tuleb ikka mägi, mille tipus asuvast august saab piiluda lõõmavat tulemöllu. Okei, reaalsus on sageli küll teistmoodi ja nii ka Teide mäge ümbritsevas vanas kraatris, mille läbimõõt on kilomeetreid ja mis on tekkinud vanade vulkaanide kokkuvarisemise tulemusena.

Seal ringi luusides (radade peal, kuna tegu on rahvuspargiga) tekib tunne, et olen hästi-hästi pisikene. Lumine Teide mäetipp kõrgub kõigest kõrgemal, veel on aga näha palju erinevaid ja huvitavaid vulkaanilisi pinnavorme ja ülespoole kaarduvaid kraatriservu. Kui muidu on värvigamma rohkem punakaspruun, siis mööda üht mäekülge jookseb must kivistunud laavarada - meenutus Trevejo vulkaanipurskest, mis viis enda põletaval teekonnal kaasa osa Garachico linnast.



Kui mina käin ringi ahhetades, silmad ülespoole suunatud, siis põnni meelest on see ka üks väga eriline koht - nimelt on siin teerajal pisikesed kivikesed, mida on vahva nii käte kui jalgadega sobrada.




Erilisi vaateid jagub ka tagasiteele - tee viib mööda mustadest, justkui välja surnud, küngastest, millel kasvavad ometigi erkrohelised männid. Nii sürr! Ja veel sürrimaks teeb selle asjaolu, et vaadates vasakule, näeme paksu pilvemassi endast allpool. Nii et oleme kuskil maa ja taeva vahel, kesk veidraid loodusnähtusi. (Meil oli selline nali ka, et teeme siis populaarsele saatele järjed "Pilvede sees" ja "Pilvede peal" - meil sai kõik proovitud).

9. päev

Ühel reisisellil on sünnipäev, seega suundume päikest ja erilisi elamusi otsima. Läheme La Candelaria külla, mis esmapilgul paistab olevat autodest ja rahvast umbes, kuid tegelikult jagub seal ruumi küll ja veel. Seal on imesoe ja tuulevaikne - kohe täiesti mõnus ja suvine (nii nagu Tenerifel olema peakski), kõnnime mööda poekestest ääritatud tänavat peaväljaku poole ja kõrvu kostub imekaunis ja täpselt minu maitse järgi muusika, mida üks meesterahvas ise mängib. Jõuame keskväljakule, mille merepoolses ääres on rivistatud guantšide kuningate suured skulptuurid, väljak on kaunistatud värviliste lipukestega, teises ääres on toredad kutsuvad kohvikud, majad on siin nii kenad ja hoolitsetud, muusika on imeline ja kõik on kohe nii ilus, et soojast ilmast hoolimata tekivad külmavärinad. Kosutame end ühes kohvikus maitsva koogi ja kohviga ja läheme siis santa Cruzi.






Kuna ilmadega väga ei vedanud ja ookeanivesi on üsna jahe, siis läheme oma kambaga ujuma ühte vabaõhu basseinikompleksi. Olen vahel mõelnud, et miks minnakse mereäärsetesse basseinidesse ujuma, kui meri/ookean sealsamas kõrval on, aga näed siis - ise lähen ka! Natuke kahju on sellest, et seal ei tööta lift (vankrite trepivedu) ja avatud on vaid üks bassein, aga peame sellega leppima, kuna mõned kalad on ammu ujuma igatsenud. Minu põnn esialgu magab, nii et kõigepealt ujun natuke üksinda - tegelikult küll kogun kümme minutit julgust (kü-ü-ülm), siis sulpsatan vette ja ujun seal umbes 10 minutit.

Kui lapsuke ärkab, on ta väga rõõmus, kui avastab, kus ta on. Supleme temaga päris pikalt, ta muutub aina julgemaks ja ilmselt oleks seal õhtuni sulistanud, kuid vesi oli ikka üsna jahe ja teised juba ammu väljas ja kuivamas, nii et ronime meiegi lõpuks jälle välja.



Haarame poest piknikukraami ja asume avastama Araya lähistel asuvat Zona Recreativat, mille isa juhuslikult Google Map-is ringi luusides leidis. GPS valib meile sellise imelise 25% kaldega tee, mille kriitiliseimal hetkel rattad esimese käiguga koha peal ringi hakkavad käima, kuid üles me saame - boonuseks väike närvikõdi ja maailm-on-nii-viltu tunne.

Ma kõlan juba nagu mingi katkine plaat - kõik on nii lahe, nii ilus, nii eriline. Aga see Zona Recreativa on nii vinge! Tenerife on nii mitmekülgne ja see oleks jälle justkui mingi hoopis teistsugune maailm. Seal on kõike, mida üheks toredaks piknikuks vaja läheb - veekraanid, grillimisalad, ohtralt piknikulaudu, laste mänguväljak, hubasust tekitavad pikad männid ja muidugi jalgu sügelema ajavad matkarajakesed. Pilku üles heites näeme, kuidas kõrval asuva kõrgema künka tipus kiirustavad pilved. Mööda vanade ja metsistunud terasspõldude astmeid kõndides avastame end ühtäkki hiiglasliku kuristiku serval. Tuleb siis meelde jätta, et seal ei tasu uisapäisa ringi tormata, aga vaade see-eest on võr-ra-tu!




  

reede, 16. märts 2018

Püüame päikest

5. päev

Hommikul lähevad meil teed veidikeseks lahku - meie läheme portsu lastega "linna peale," sellal kui teised väikese matka ette võtavad. Päike paistab, ilm on ilus. Tegelikult on küll kõva tuul, aga me ei lase end sellest häirida ja kanname kangekaelselt lühikese varrukaga suveriideid. Algne plaan on minna "sisalikuparki," kuid suurim sell tahab juba hirmsasti mängida ja väikseim juba magab magusasti (keskmine on niisama), nii et kui silma hakkab mingi tore pargike koos mänguväljakuga, siis sinna suundumegi. 

Minu põnn, vanuse poolest keskmine, on endale eeskujuks võtnud suure ja targa naisterahva ehk siis 4-aastase neiu. Küll ta proovib tema järgi karelda, siis kõnnivad nad käpuli ja näugudes koos nagu kiisud, siis hakkab neiu kividega mängima ja põnn kohe järgi - no kui selline suur inimene teeb, siis see peab ju midagi asjalikku olema! 





Kui lapsed on piisavalt roninud, jooksnud ja liugu lasknud, siis suundume edasi mere äärde. Kauaks me küll ei jää, kuna tuul on seal eriti vali, kuid korraks saame varbad kollasesse (!) liiva ja jääkülma vette pista. Põnn pelgab veidi merelaineid ja minu külma vee ja varvaste kokkupuutel valla pääsenud kiljatus just olukorda paremaks ei tee. Rannaskäigu lõpetab jäätisepeatus. Soe õhk + kõva tuul = palju tilkuvat jäätist ja kleepumist. Aeg väikeseks pausiks!

Pärast pausi läheme siis õigesse sisalikuparki. Esmapilgul laiutab keset parki mingi suvaline kruusane-kivine küngas, millest võiks kiirustades ka midagi märkamata mööda tuhiseda. Kui aga päikesepoolsel küljel kive tähelepanelikumalt jälgida, hakkab silm peagi eristama seal kiviga sarnases toonis pontsakaid sisalikke. Ja oi, neid on palju! Nad on kollakas-oranžikate silmadega ja uhkematel isenditel on külgedel vahva sinine muster. Sellises koguses toredate suurte sisalike nägemine on üks põnev kogemus meie kõigi jaoks ja asjaolu, et nad siin elavadki, mitte pole tegu loomaaia või mingi muu kunstlikult loodud keskkonnaga, teeb selle elamuse eriti eriliseks. 






Edasi suundume Los Christianosesse, mis, kuigi ka turistide seas populaarne, ei ole täielikult kuurortlinn, vaid vana kalurilinn, kus kohtab ka tüüpilist kanaari arhitektuuri (võrreldes Playa de las Americasega, mis on täielikult turistidele loodud ja orienteeritud). Läbides tunneli, mis viib meid teisele poole sadamakaid, jõuamegi justkui mingisse teise maailma. Siin on kuidagi vaiksem, meeleolu on teine, siin on väikesed tänavad pisikeste armsate restoranide ning kohvikutega, kabelike, mille ees oleval platsil lapsed palli mängivad. Ka siin on ilmselt kõike, mida turist otsib (poekesed, restoranid jne), aga melu, kära ja väga silmatorkavaid reklaame paistab vähem kui Playa de las Americases. Kui mõnel sellil on põhjalik liivasrullimine tehtud, saamegi minna koju järgmiseks päevaks välja puhkama.




PS! Sellest rannast saime ka endale "Tenerife tunnuslaulu," mis meie meeltel ja keeltel veel pikalt püsis. Suur laine lükkas väikese neiu soolasesse vette pikali ja selleks, et teda lohutada ja selgitada, miks see vesi just nii soolane on, tutvustati talle sellist lugu nagu "Heeringas," mille kohta tal väga palju küsimusi tekkis ning mida ta siin pidevalt kuulata tahtis ja ise laulis, nii et see teistelgi kuidagi meelest ei saanud minna.

6. päev

Meid tervitab taaskord üks pilvine-tuuline hommik. Egas siis muud kui päikest otsima! Sõidame ümber saare läänekülje, läbi paksude pilvede ja vihma, kuni taevas hakkab selginema ja temperatuur tõusma. Harilikult on päikeselisem ja soojem saare lõunaosas, põhjas aga jahedam ja tuulisem. Seekord siis vastupidi. Jõuame Puerto de la Cruzi, kus on ilus ja päikesepaisteline. 



Pool seltskonda (meie sealhulgas) suundub Loro parki, teine linna peale jalutama. Kuna ilus ilm on kohale meelitanud tohutu hulga külastajaid, kulub suur osa ajast kuskil rahvamassis vaikselt sammumise peale, kuid hulgaliselt toredaid tegelasi õnnestub meil näha ikkagi. Käime vahvas pingviinide majas, kus on nii palju pingviine, kes seisavad majesteetlikult, vänderdavad "oks laiali" ringi, suplevad ja pikutavad lumel. Pargis on igasuguseid loomi ja eriti palju on papagoisid, kelle järgi park ka nime on saanud. Käime ka kahel loomade etendusel - merilõvid ja delfiinid. Muidu toimuvad ka mõõkvaalade ja papagoide etendused, aga mõõkvaalade osas olid mul väga kahetised tunded, kuna nad ei paista nii väga sellised loomad olevat, kes hirmsasti tahavad esineda, seega jäängi pigem sellest eemale, kuigi sellist majesteetlikku looma oleks niisama tore näha küll. Papagoi show'ks ei jää aga piisavalt aega. 






Merilõvid on väga vinged edvistajad. Ma ei teadnudki varem, kuivõrd liikuvad ja osavad on need jässakad ja kohmakana näivad tegelased - hüppavad ja vigurdavad nii et vähe pole. Nad paistavad ka üsna rahul olevat ja preemiaks mõeldud kala motiveerib neid päris hästi. Naerda ja imestada saab küllaga ja pisike neiu kommenteerib korduvalt, et "ma ei teadnud, et see niiii laheee on!!" Ühtlasi satume istuma otse teiste eestlaste selja taha. Sellest saan ma aru siis, kui olen põnnile juba öelnud, et ta ei saa tädi vorsti, kuna tädi sööb ise seda. 





Kui ka uhke delfiinide show on nähtud, läheme otsime endale söögikoha, milleks osutub itaaliapärane pitsa/pasta söögikoht. Kui me oma spagetimäed kätte oleme saanud, taipame alles, et spagetid ja pisikesed lapsed ei ole ehk kõige paremini sobiv kooslus. Noh, käte ja igasuguste instrumentide abiga saavad lapsedki siiski söönuks ja edasi läheme krokodille vaatama ja seejärel juba kalade majja, mis mõlema lapse jaoks nii vaimustav on, et kohe kaks korda seda läbima peame. Aga pean ka nõustuma - kalade akvaariumid on seal väga uhked ja ka igasuguseid põnevaid liike on seal küllaga. Meil õnnestub ka näha, kuidas tuuker akvaariumisse sukeldub ja põhjakaladele süüa üritab anda. Põhjakalasid ei paista see värk väga huvitavat, küll aga peaaegu kõiki teisi kalu, kes siis näljase parvena ümber tuukri tiirlevad ja midagi kätte üritavad saada. 



Õhtul, kuna ei või ju hetkegi raisku lasta, teeme veel jalutuskäigu tuulises Playa de las Americases. Lastele on see lõpuks küll natuke liiast ja mänguväljakult kodu poole suundume üsna vastumeelselt, kuna olles väga väsinud, peaks ju ometigi veeeel mängima, mitte koju puhkama minema, eks? Kodutee õnneks pikk ei ole ja kasutame väikeseid armsaid jalakäijate radu, kus kohtame mõnd kiisut, kes kõigil tuju paremaks teevad ja kohe nii meeldejäävad on, et ka teistel õhtutel sarnastes kohtades jalutades põnn kohe näuguma hakkab.



7. päev

Põgeneme taaskord kõledast kodulinnast - sedapuhku pealinn Santa Cruzi. Esmalt läheme suurde kaubanduskeskusesse, sukeldume poodidesse ja väljume sealt mõni tund hiljem. Ka seal on korra või paar kuulda eesti keelt - see on Tenerifel üsna tavaline, on see ju eestlaste seas väga popp reisisihtkoht. Vahva ja naljakas on, kui oled juba harjunud, et vastutulijate tekst on lihtsalt mingid hääled ja müra, kuid järsku haarab kõrv hoopis midagi nii tuttavat.

Pärast poodlemist käime la Teresitase rannas, kus on küll kõva tuul, mistõttu saame väikese ettekujutuse, milline kaliima võib olla, kuna tuul lennutab ohtralt liiva. Õnneks see väike liivatorm siiski raugeb ja saame rahulikult liivas rullida, kuni vapraimad ujuvad ja vähem vaprad muid asju teevad. 




Kuna päev alles kuidagi poolik näib, sõidame uuesti Santa Cruzi ja seekord suurde uhkesse parki/botaanikaaeda. See on mõnest kohast lintidega piiratud, kuid teisest kohast saame ilusasti sisse seda toredust vaatama. Ühtäkki oleme ümbritsetud kõrgetest palmidest, madalatest palmidest, peenikestest palmidest ja jämedatest palmidest, lilledest, igasugustest erinevatest kaktustest ja veel kõiksugu taimedest, mida ise kohe ära ei tunnegi. Veel leidub pargis purskkaevu, skulptuure, valjult krooksuvate pisikeste roheliste konnakestega tiik, kohvik, mänguväljak ja muidugi põnni lemmikuid tuvisid. Ta satub tuvi jälgedes käimisega kohe nii hoogu, et pean ta lõpuks kuskilt põõsa alt kinni püüdma. Mänguväljakul selgub ka, miks park osaliselt lintidega ümbritsetud on - järsku sajab puu otsast alla suur palmileht - ehk siis seoses suurte tuulte ja tormidega on see park tavapärasest veidi ohtlikum kant. Läbi pargi auto poole tagasi suundudes on ka natuke hirmsam - see palmileht oli ikka tõesti suur - aga ainult hästi natuke.