Kirjutamise väljakutse teise päeva ülesandeks on kirjutada millestki, mida on minust räägitud ja mida ma kunagi ei unusta.
Mõtlesin sellele teemale mitu korda ja ei meenunudki otseselt midagi sellist, mida ka jagada võiks. Küll aga jääb kindlasti meelde üks jutt, mis pole otseselt minust, aga on sündmusest, mis mind väga lähedalt puudutab. Nimelt mehikese kogemus sünnitusel viibimisest.
Ise olin ma oma mullis ja proovisin lihtsalt selle kuidagi üle elada, nii et oli väga huvitav kuulda kõrvalseisja kogemusest. Tema tuututas muidugi juba nädal pärast sünnitust, kuidas see oli nii põnev ja lahe ja tore, et võiks kasvõi kohe ja praegu uuesti selle läbi teha. Ma sel ajal alles valutasin ülekere, nii et ise just nii väga seda vaimustust ei jaganud. Tulemus on muidugi ükskõik mis valu väärt, aga võiks ikka natuke puhata ka. :) Ta rääkis ka, kuidas vastu voodit sundasendis seistes jalad valusaks jäid - oh-sa-vaeeesekene. Rääkis, kuidas ta seal ruumis külmetas - koos ämmaemandaga, aga mis teha, et mul oli niiiii palav, et tahtsin akent lahti hoida. Rääkis, kuidas oli natuke hirmus vaadata, kuidas ma ploomilillaks värvusin. Rääkis, kuidas ta käed ära väsisid. Kui ma kogu sellele kogemusele ja ka kuuldud jutule mõtlen, siis oleksin isegi hea meelega kellelegi tugiisikuks. Kahju ainult, et mu tutvusringkonnas kedagi rasedat pole, kes oma mehe asemel minu kaasa tahaks võtta :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar