laupäev, 30. september 2017

Lähme maale!

Täna oli erakordselt hea öö - vaid ühe ärkamisega, mida ma vaevu mäletan. Ei tea, kas puhkasime liiga hästi välja (viimasel ajal on suurte purihammaste tuleku tõttu ärkamised 1-2 korra pealt suisa 4-5 korrani küündinud) või astusime hommikul lihtsalt vale jalaga voodist välja, aga nii ühel kui teisel oli päeva jooksul mitmeid tusaseid hetki. Midagi ei olnud pahasti, aga kõik oli kuidagi väsitav ja põnn otsustas täna katsetada eelkõige neid mitte nii soovitatud tegevusi - mis on täiesti normaalne, kuna kuidas üks väikseke peaks lihtsalt teadma, et tassi ei peaks ümber kallama, üks eriti abivalmis lapsuke ei peaks ise puutükke lõkkesse viima, kõiki pohlasid ei peaks laiali viskama, koera veekaussi ei peaks kuskile tassima hakkama, metallkühvliga ei peaks vastu põrandat kopsima ja ise naerma - neid asju tulebki õppida, kuid tavalisel päeval on "heade" ja "mitte-nii-soovitatud" tegevuste suhe kuidagi paremini paigas. Igatahes, kuna mulle jäi õhtuks alles umbes üks närv, siis otsustasin seda rahustada toredate meenutustega. 


Nädalajagu on meile jagatud imeilusat vananaistesuve - see on nii tore, sest vahepealne lakkamatu vihmasadu hakkaski juba väsitama ja tuju rikkuma. Pühapäevase eriti ilusa ja päikselise päeva veetsime maal. Kuna pisikesele härrale oli väsimus ligi tikkunud, siis esmalt püüdsin teda vana ja kriiksuvat uneviisi lõõritava vankriga magama kärutada. Esmalt tundus see võimatu missioonina - ikkagi võõras vanker ja ainult lamav asend, kuid siis, kui otsustasin loobuda, suikus põnn siiski unele. Sel ajal kui põnn värskes maaõhus uinakut nautis, valmistusime meie lõunaks. Kui grillil küpsev kraam, erinevad salatid ja kõik muu sinnajuurde kuuluv valmis sai, ärkas ka põnn hääde lõhnade peale ja nautisime imemaitsvat toitu. Edasi tegime igasuguseid toredaid maategevusi - põnn kiikus võrkkiiges (ise tegi hoogu ka), sõi oma aia viinamarju ja pistis pintslisse terve magusa ja mahlase tomati, mängis, uuris lilli ja putukaid, koos vaatasime metsarajal seeni ja kohukesi (keegi metsahaldas viib sinna iga kord lastele nänni :P), mängisime taksikutsikaga ja piilusime arglikku kassi. Lõpuks lahkusime kotitäie hea kraamiga - värske kõrvits, viinamarjad, paradiisiõunad, porgandid - see oma aia kraam on ikka nii maitsev! Koduteel põikasime läbi (vana)isa metsast, mis oli tavapäraselt armas ja kus oli nii-nii palju seeni (küll oma aja paraku ära elanud, kuid järgmisel aastal siis juba teame). 



Maal ja loodus käimine tekitab mulle nii positiivset ja rahulolevat meeleolu ning laadib mu täis heade emotsioonidega. Sama võib vist ka põnni kohta öelda, sest oma väikeses külakeses elavaid vanavanemaid külastades magab ta maaõhu käes alati rekordunesid ja on üldse nii rõõmus. Kui ma Tallinnas elasin, siis põgenesin suvel igal võimalusel ikka väikelinna või külla, sest suve veetmine (Eesti mõistes) suurlinnas tundus nii ebaloomulik. Minu jaoks. Mina ei kujuta ettegi, et peaks kogu oma aja veetma betoonidžunglis, aga ma olengi loomult rohkem väikelinna-inimene ja ohtralt loodust ja jalutusvõimalusi peab ka sinna juurde kuuluma. Kuigi pean tõdema, et suurematel linnadel on ka minu jaoks oma võlud ja mingitel perioodidel elaksin seal suurima heameelega, kuid vaid juhul, kui jääb alles võimalus aegajalt oma akud maal täis laadida. 



esmaspäev, 18. september 2017

Ema vaba päev

Viimasest korrast, mil põnnike päevakese kellegi teise kui oma truu empsiga veetis, oli möödunud äkki kuu... igatahes piisavalt kaua, et olin juba unustanud, kui hästi selline päev vahelduseks mõjub. Igapäev koos aktiivse ja maailma nii heas kui halvas (mis võib välja näha kui pättuste tegemine) avastava maimikuga on kirjeldamatult tore, tekitab head tuju, ajab naerma, paneb heldima ja uhkusest pakatama, kuid see paneb ka proovile, nõuab kõva keskendumist ja mõni päev on veel eriti väsitav ja närvesööv. 

Igatahes on imeliselt tore vahel väike taaskäivitus teha ühe "ema vaba päeva" näol, samal ajal, kui laps saab oma lähedastega kvaliteetaega veeta. Vaba päev ei tähenda hetkel küll seda, et kooserdaks päev otsa hommikumantlis ringi, sööks head-paremat, käiks vannis või vaataks mõnusat filmi. See on hoopis lakkamatu kraamimine, sorteerimine, toimetamine ja tegemist vajavate asjade nimekirja, kuhu aina hoogsalt asju lisandub, täitmine. Praegu on neid vabasid päevasid veel lihtsalt nii vähe, et kohe kuidagi ei saa seda "raisata" puhkamisele või, oh-ei, lõbutsemisele. 

Sellest pole aga hullu midagi, sest üllataval kombel täidab see füüsiliselt rakkes olemise päev tohutu motivatsiooni ja energiaga. Kui hea on teha midagi, ilma et peaks seda pidevalt katkestama. Kui hea on, kui saab mõelda tundide viisi omi mõtteid. Lapsega koos olles katkevad nii tegevused kui mõttelõngad kiirelt, sest laps vajab tähelepanu. Rahus mõtlemine on ikka tõeline luksus, mille väärtust ei oskagi hinnata enne, kui selleks enam nii palju võimalust ei ole. 

Ma olin oma vabal päeval nii teotahet täis ja sain nii palju ideid, et neist jätkub nüüd ehk jälle mõneks ajaks. Põnn aga sai üle pika aja väga vahva päeva vanavanematega - lõunaund magas nagu tõeline mustermagaja, kuulas ilusasti sõna, sõi ahjuliha nagu mees muiste, mängis vanaisa, vanaema ja kassiga ning oli igati pai ja rõõmus laps. See on nii tore, sest viimasel ajal on ta minusse väga klammerdunud, kuid seal oli ta täiesti heatujuline isegi siis, kui ma ära läksin. Hästi vahva on ka see, et kui ta muidu on võõrastama hakanud ja enamik inimesi igaks juhuks pelgab, siis oma maa-vanaisa, keda ta väga tihti ei näe, üldse ei võõrasta ja suisa vanaisakas on. Nad jagavad ka sünnipäeva, nii et äkki neil ongi mingi müstiline side. Vanaisa kassiga on neil ka väga soojad suhted - kui kass teiste lapselaste eest pigem ära põgeneb, siis minu põnni jookseb alati rõõmuga tervitama. 

Lapsele järele minnes sain niigi heale tujule kohe täiendust, kuna põnn hakkas ülientusiastlikult ringi jooksma ja mulle näitama kõiki lahedaid asju, mis seal on, vahepeal suisa "see-see-see-see" hõigates. Rõõmus laps, rõõmus mamps! 

Järgmisel päeval premeerisime end toreda pereväljasõiduga imekaunisse Keila-Joasse. Kui rahustav ja tore, kui välja arvata see, et emmede närvid olid tegelikult terve aja viimseni pingul, kuna lapsed kippusid jõkke, lompi, trepile, servadeta rippsillale jne tormama. Olen seal väga palju varemgi käinud - koeraga, sõpradega, aga oma mardikaga käisime seal esmakordselt. Ütleme nii, et mudilastele see paik nii väga ei sobi, kuna seal on palju ohte, millega nad arvestada ei oska. Käidud-nähtud, aga kindlasti on ka palju sobivamaid kohti põnnidega külastamiseks. Õnneks ilusaid paiku Eestis jagub! 




laupäev, 9. september 2017

Tsau-tsau, järgmise aastani, suvi!

On nii magus ja ka natuke kurb mõelda suvele, sest tuleb harjuda faktiga, et selleks aastaks on suvega ühel pool. Suvi oli hästi tore. Olen varem juba ühtteist kirjutanud, mida me kõike korda saatsime, kuid lisaks vahvatele käikudele oli hästi tore ka lihtsalt palju õues olla ja lihtsaid lõbusaid tegevusi teha. Kui mõelda suve alguse ja lõpu peale, siis sinna vahele oleks jäänud nagu maailmatuma palju aega, sest mälestusi, arenguid ja muutusi on nii palju. Saabunud sügisilmade puhul ajab kõige rohkem segadusse temperatuur - tundub, et ilmasid ennast ka. Ühelt poolt on külm tuul, mis paneb ka sügisjope ja kampsuniga lõdisema, teisalt tuleb välja soe-soe päike, mis paneb joppi seljast viskama - otsusta siis ära, mida õueminekuks selga panna. 

Lisaks muudele plussidele on suvel veel üks ütlemata tore omadus - värsked marjad (mis on põnni lem-mi-kud), ehtsa maitsega tomatid, kurgid, mis on värsked ja nii krõmpsud. Värsked viljad on nii mõnusad ja võrreldamatud nendega, mida talvisel perioodil poelettidelt leida võib. Omajagu kohalikke marju panin sügavkülma varuks ka, kuid iseasi on, kui kauaks neid meie suurt marjalembust arvestades jätkuda võiks. 

Igapäevaelust nii palju, et mõne nädala eest olid põnni uneajad ja sellega seonduv üsna riukalikuks muutunud - ööund magas ta vähem kui võinuks, nii päevaunedesse kui ööunne jäämine võttis väga kaua aega, vankris eriti uinuda ei tahtnud. Sellest järeldasin, et küllap on aeg ühele päevaunele üle minemiseks. Algul oli ennelõunal pikemalt üleval hoidmine natuke keeruline, kuid üsna kiiresti saime rütmi kätte ning olukord paranes ikka märgatavalt. Kui lõunaune aeg on käes, käib uinumine kiirelt - olgu põnn siis autos, vankris või voodis. Lõunaund magab ta hetkel 1,5h ja õhtune magamaminek on taas varasemaks nihkunud ehk umbes 19 paiku. Ööunne jääb ta eriti toredalt - annab mulle riiulist raamatu, kust ma talle kaks-kolm lühilugu loen ning seejärel paneme tuled kustu, ta rullib veidi ringi ja jääbki magama. Kuna magamine ja uinumine on tal alati "nõrk külg" olnud, siis võin praegusega küll väga rahul olla. Öösel ärkab ta küll mitu korda, eelkõige vist paarikaupa lõikuvate suurte purihammaste tõttu, kuid hambaid on juba 12, nii et mäetipp on juba ületatud (2-aastaseks saades peaks olema suus 16 hammast ja 3-aastasel 20). 

Viimaste kuudega on ta ka emmekaks muutunud. Kuna varem ta kedagi ei kartnud ega võõrastanud, siis on kontrast väga suur. Raske öelda, mida see väike peakene just mõtleb, kuna ise ta end nii palju veel väljendada ei oska, kuid mõned seosed olen ise siiski teinud. Küll aga loodan, et varsti ta jälle näeb, et enamik inimesi on tegelikult hästi toredad, mitte hirmsad ning et ka emmest natuke eemal olles võib väga vahva olla. Küll jõuame - ta on alles aasta ja kolmekuune, nii et ega ta peagi minust kuskil kaugel olema. 

Põnn oskab end iga päevaga paremini väljendada ja ka jäljendada. Seda, mida teised teevad, üritab ta ikka järgi proovida ja seda on vahva vaadata. Ta toimetab ringi väga pühendunult ja teeb ka üha rohkem "pätitegusid" - teeb mulle väikeseid südamerütmihäireid tormates ohtlikkesse suundadesse, näiteks treppide ja kraavide poole. Ta plätserdab lompides, surgib seal sõrmedega ja näitab siis itsitades oma mudast käekest. Samuti tahab ta olla väga asjalik, kuid see ei tule alati nii hästi välja - hooliva loomasõbrana tahtis ta näiteks kasside joogikaussi pudelist vett juurde valada, ent kallas selle kogemata põrandale - no ikka juhtub, plaan oli ju hea :). Ta jälgib naerdes kärbseid ja üritab neid puhudes lendu ajada. Ta paneb asju kõiksugu kohtadesse, sest see tundub lahe ja naljakas - näiteks saapaid pesukorvi. Ta võitleb riietumise vastu, kuid on ülimalt õnnelik riietatuna õue jõudes. Samuti on kätte jõudnud aeg, mil tundub pehme nuudlikuhjana põrandale langemine igati pasliku protestimeetodina. Põnnile meeldivad kassid, muud loomad ja ka beebid, keda ta tahab paitada ja kellele mänguasja pakkuda ja lutti suhu panna. Suuremad lapsed meeldivad aga veelgi rohkem ja kui pisibeebid kutsuvad esile peenikese nunnutamispiiksu, siis suured panevad rõõmust lausa kilkama. 

Igatahes üritame siis sügiseste oludega vaikselt harjuda ja leida viise, kuidas end jahedatel ja sajurohketel ilmadel lõbustada. 








teisipäev, 5. september 2017

Suveseiklused 4/4: Sõit-sõit Rakverre

Rakvere on mulle kuidagi eriti sümpaatne ja armas. Väga sageli ma sinna ei satu, kuid kaks korda aastas ikka. Ka põnni esimene hotellikülastus leidis aset eelmisel sügisel just Rakveres. Tookord olime mõlemad täiesti vaimustuses, kuna ka mina polnud ammu rutiinist välja saanud ja tunne oli, nagu oleksime tõelisel reisil. Aga viimati käisime seal kevadel sugulastel külas. Sättisime kavalalt oma külastuse aprilli lõppu, et õues kaunist kevadilma nautida. Kui üks kiire poeskäik välja arvata, olime me tegelikult aga terve aja toas, kuna sellel päeval juhtus see kevade kõige hullem lörtsisadu olema. Siis sai kohe otsustatud, et varsti peame jälle tagasi tulema.

Augusti keskel jõudis see aeg lõpuks kätte. Ladusime minibussi suuremaid ja väiksemaid sugulasi täis ja kahetunnine sõit Rakverre võis alata. Kuna aimasime, et pärast veekeskuses käiku ei tuleks väsinud ja pehmeks ligunenud lastega jalutamisest midagi välja, kuid tahtsime siiski veidi Rakvere ilu nautida, läksimegi hoopis alustuseks linnust vaatama. Alustuseks pidin oma 12-kilose kandamiga hiigelpikast trepist üles saama. Sattusime täpselt suure turistigrupi vahele, kuid millegipärast olin ma kogu sellest kambast ainuke, kes ähkis ja puhkis ja aegajalt lootusrikkalt tipu poole kiikas.


Kuna meil oli aega vaid pool tundi, enne kui veel üks sugulane meiega liitus, siis linnusesse sisse me seekord ei läinud. Küll aga nägime linnusemäel pulli. Ja hobust. Ja kitsi! Ja kassi ka veel pealekauba. Kitsed olid eriti vahvad, saime nendega seal mägistel radadel jalutada, nagu ühed õiged kitsekarjused muiste. Natuke olin ettevaatlik ka, kuna nad olid ikka päris pirakad ja suurte sarvedega, aga küllap nad ikka rahumeelsed on, kui nad sinna niimoodi vabalt jalutama on lastud.


Järgmisena ootas meid Aqva Spa. Meie kamp andis ühe õige testgrupi mõõdu välja küll – väikelaps, eelkooliealised, teismelised ja emad. Meie jaoks oli ühine riietusruum pigem ebamugav, kuna esiteks kippus see mul pidevalt meelest minema ja teiseks ei tahtnud põnn minuga sugugi kabiinis püsida, vaid hakkas nii kõrvalkabiini kui ka üldse välja roomama. Seega pidin riietuma ülehelikiirusel. Riietusruumis on ka mähkimislauad ja laste söögitoolid, kuhu on hea juuste kuivatamise või muude toimetuste ajaks laps istuma panna.


Põnn oli esmakordselt sellises suures veekeskuses. Varem oleme käinud rahulikes ja vaiksetes beebide ujumistundides. Seega kui ma ta sülle haarasin ja midagi pelgamata ägedasse voolu, lainete ja vihmasajuga basseini läksin, siis ehmus ta kõvast veemühinast ja pritsimisest nii ära, et oli edaspidi peaaegu kõige suhtes skeptiline (loe: kippus häälekalt protesteerima). See bassein oli aga meie eelkooliealiste lemmik ja nemad käisid seal üha uuesti ja uuesti lainetega võitlemas.

Minu põnnile meeldis aga kõige soojem ja madalam beebide bassein, kus ta lõpuks (noh, umbes siis, kui me juba pikalt ligunenud olime ja vaikselt äraminekuplaane hauduma hakkasime) nii julgeks läks, et pisikesest liumäestki alla lasi ja veepritsmetest end sugugi enam häirida ei lasknud. Veel käisime õuebasseinis, lastebasseinis ja piilusime saunamaailma. Saunamaailm on mõnus, vaikse muusikaga lõõgastumispaik, kuhu vaikuse tagamiseks alla 5-aastastega pole soovitatud minna, kuid kust me korra ikka läbi põikasime, et näha, mida toredat seal leidub. Oma põnniga käisin soolasaunas ja kontrast-jalavannis – viimast said siiski vaid minu jalad tunda, poiss sai seda sülest jälgida. Muidu oli seal veel terve hulk erinevaid saunu ja ka 11-kraadine basseinike, kuhu pärast kuuma sauna hea hüpata on. Mina nii vapper ei olnud, aga kaks meie noort kamraadi pugesid hetkeks sisse küll.


Mu õel oli raskusi pildistamisnurga leidmisega, et ükski üleliigne inimene pildile ei jääks, aga meie oma seltsilise lehvitav käsi sai ikka jäädvustatud. 

Kui meie lõõgastusime enamik ajast soojas basseinis, siis teismelised toimetasid kõige rohkem ringi. Nemad jõudsid vist peaaegu igale poole – liutorru, mullivanni, mitmesse sauna, päevitustoolidele jne. Nende lemmikuks osutus huvitaval kombel hoopis soolasaun. Mulle meeldis, et veekeskus on kompaktne, huvitavate atraktsioonidega (sellist lainebasseini ja hiigelsuurt palli pole ma küll varem kohanud) ja ilus – eriti vahvad on siin-seal olevad lebotamiskohad ja basseinipõhja laotud mosaiigid.
Kui oli aeg lahkuda, siis läksime välja hotelli fuajee kaudu, sest seal on suur ja väga omapäraste kaladega akvaarium. Põnn kandis veekeskuses Huggies Little Swimmers ujumismähkmeid, millel ilutsevad kalakesed Nemo ja Dory (Finding Dory multika eriväljalase). Leidsime Dory üles küll, kuna seal akvaariumis ujusid ringi just samasugused sinised kalakesed.



















Pärast ujumist on kõik alati väga näljased ja õnneks ei pidanud me muud tegema, kui istuma autosse ja sõitma paari kilomeetri kaugusele sugulaste juurde, kus meid juba ootasid imelised täisterapannkoogid maasika-toormoosi, kaneeliste banaanide ja vaniljejäätisega. Lisaks sai põnn erinevaid marju põske pista ja kassi paitada. Hästi mõnus! Ilm ka soosis meid, nii et mida muud veel tahta, peale selle, et rohkem teha jõuaks, kuna aeg möödub Rakveres alati nii kiiresti. Eks see nii olegi, kui lõbus on!  


Suveseiklused 3/4: See tavaline Eesti suvi

Eesti suvi on alati tahtnud suureks saades sügiseks hakata. Seega harjutab ta igal võimalusel sügise moodi olemist. Meie asi on sellega lihtsalt leppida ning kohaneda ja kui sellest abi on, siis õigele eestlasele kohaselt natuke viriseda.

Pole sel vihmasel ajal ju häda midagi, kui selleks valmis olla. Tegelikult mulle isegi natuke meeldib koerailm. Varem jalutasin koeraga tihti ka vihmasel ja tuulisel ajal, kuna siis olid nii inimesed kui loomad kõik tubadesse pagenud ja tänavatel valitses rahu ja vaikus, mida lõhestas vaid vihisev tuul ja möödakiirustavad autod.

Nüüd, kui perre on lisandunud üks sell juurde, siis suure rajuga enam nii tihti õue ei satu. Väike vihm meid aga toas ei hoia. Ja ka suur vihm alati mitte. Lapsed on lompidest ja vihmasajust ju nii lummatud, et seda lõbu keelata küll ei tihka. Tuleb end lihtsalt varustada korralike vihmariiete ja kummikutega. Minu põnn saigi augustis esimese tugeva paduvihma kogemuse kätte. Mina eeldasin millegipärast, et ootame varju all, kuni kõige hullem ladistamine mööda läheb, kuid nähtavasti ma eksisin ja nii me end paduvihmas ja sügavates lompides järsku leidsimegi. Sellega oli lihtsalt kaks probleemi – esiteks pole minul nii häid vihmariideid, seega hakkas mul üsna kiirelt jahe. Teiseks ei täida vihmariided täielikult oma eesmärki, kui istuda sügavasse lompi, nii et kummikute ja pükste vahelt vesi sisse tuleb. Just seda mu põnn korduvalt ka tegi. Teda see siiski ei häirinud ja tema oleks meeleldi paduvihmas edasi lõbutsenud, kuid otsustasin ta lõpuks tuppa viia. Selle aja peale hakkas ta juba ise ka lombiks muutuma, üritades protesti märgiks mu käte vahelt minema voolata.


Kui isegi on sajuta ilm, siis on sageli üsna tuuline ja jahe. Kõige õhemaid ja lühemaid suveriideid oleme õnneks saanud kanda küll, aga samuti on asja ette läinud igasugused jakikesed, vahel suisa jope ja õhukese voodriga püksid ja muidugi ka mõnusad mütsid ja sallid, nagu see Breden Kidsi müts ja torusall, tänu millele on ka tuulisema ilmaga pea ja kael iilide eest kaitstud.


Alati ikkagi ei taha seal tuulte ja vihmade käes olla ja selleks puhuks on ka palju võimalusi sisetingimustes toredalt aega veeta. Suvisel ajal on hea enamik ajast õues olla ja vahelduseks aegajalt erinevaid kohti külastada. Sügis-talveks peaks aga palju vahvaid koduseid tegevusi planeerima, kuna õues enam nii palju ei ole ja päevast-päeva mängutubade vahet vast ka ei käi. Võimalusi iseenesest jagub.

Mängutoad on minu põnni jaoks juba põnevaks muutunud. Suve hakul ei osanud ta veel pallimerega midagi pihta hakata, nüüd aga rullib pallimeres, ronib osavalt, istub kiikedele ja tõukeautodele, mängib erinevate mänguasjadega ja lõbutseb ikka täiega. Hetkel veel abistan teda osa tegevustega, kuid juba varsti saan ilmselt koos teiste emmede-issidega pingil istuda ja oma võsukest heldinult eemalt jälgida.

Minu suur lemmik on ka beebikino, aga lapsuke on oma aasta ja kahe kuuga just selles eas, kui temaga kinoskäik üsna keeruliseks on muutunud. Beebieas oli lihtne – käisime ka peaaegu igakuiselt – kuna laps lihtsalt magas ja sõi. Seejärel juba mängis mu süles või siis ukerdas pingi ees – pole probleemi. Nüüd aga viivad jalad igale poole, kõike tahaks ka uurida ja katsuda, seega täit tähelepanu film minult küll ei saa, pooltki ei saa. Samas on pojake ka liiga noor, et ise filmist huvituda. Ta ei ole (õnneks) veel sugugi telekahuviline, isegi multikat vaatab vaid korraks, kui see kuskil mängib. Seega temaga koos kinoskäimisele peaksin vist mõneks ajaks pausi tegema, kuid ennast teades oleme me siiski ilmselt üsna pea jälle kinos, kuna seal mängimine ja suhtlemine on ikkagi vahva, isegi kui see on väsitav ja filmile väga keskenduda ei saa.

Kehva ilma tegevusi on muidugi veel palju, kuid need on meie sellesuvised lemmikud, mis ka eakohased on. Peaaegu oleksingi unustanud – vihmapäevadel saab ka kodus ilusate ilmadega soiku jäänud toimetusi teha – see on küll vaid emmede rõõm ja põnn minu vaimustust selle koha pealt küll ei jaga.  

pühapäev, 3. september 2017

Suveseiklused 2/4: Mida ma oma lapselt sel suvel õppinud olen?

Lapsevanemaks saamine on üks väga hariv ja silmaringi avardav kogemus - pärast hetke, mil sain teada enda lapseootusest, olen õppinud väga palju nii enda, laste kui ka üldse elu kohta. Lisaks on lapsed nii nutikad, siirad ja varustatud igasuguste elutarkustega, mida täiskasvanud inimesed kiires elutempos unustama kipuvad. Nad ei ammuta oma tarkuseteri raamatutest ega muudest allikatest, vaid iseendast, täiskasvanute ülesanne on neid vaid märgata ja kuulda võtta.


Minu põnn on selle suvega tohutult palju kasvanud ja arenenud, kuid ta ei ole ainuke, kuna ta on nii mõndagi ka mulle õpetanud.

Kohe kui ilmad lubasid, tutvustasin oma uudishimulikule põnnile välismaailma lähemalt ehk siis näitasin talle, et muru peal saab askeldada ja liivakastis mängida. Kogu välisilm muutus talle nii põnevaks, et pärast seda kui ta sõnavarasse lisandus „õue,” hakkas ta väga selgelt väljendama, millal õue võiks minna. Ja seda juhtub tihti. Kui ta näeb mütsi, jalanõusid või välisust, siis hakkab ta otsekohe õue küsima ja kuidas ma saaksingi talle seda keelata, kui ma näen, kui väga ta õuesolemist naudib. Kuigi olin ka enne võrdlemisi värske õhu lembeline ja jalutamas käisin peaaegu iga ilmaga, siis põnni jälgides sain teada, et värsket õhku pole kunagi liiga palju! Nii veedamegi enamasti vähemalt pool päeva õues ja küll see on hea!

Kui põnn avastas kui vahva tegevus on treppidel ronimine, siis tõkestasinajutiselt mängumaja trepi, kuna 5732 korda järjest kitsast madalast trepikesest üles minemine ei tundunud mulle kõige ahvatlevam ajaveetmisviis. Põnn sai aru, et sealtkaudu enam üles ei saa ja saime taas rahulikult muid aiatoimetusi teha. Vahel proovis ta küll liumäest üles ronida, aga see ei õnnestunud. Seejärel õppis ta aga redelist ronimise selgeks ja hetkel ongi üks lõbusamaid mänge see, et ta ruttab redeli juurde ja hakkab siis kärmelt ronima, ise vaatab samal ajal, nägu naerul, kas ma ikka näen, mida ta teeb. Sellest tulenevalt ei saa ma temast enam rohkem kui paar sammu eemalduda, kuid sellegipoolest on see üks uhke saavutus. Kui sa midagi tõeliselt soovid, kuid su jalge all olev tee suletakse, siis kohane, arene ja leia uus tee!


Õues käies uudistab, imetleb ja uurib põnn pidevalt midagi. Küll on lahe kivi! Milline ilus lill! Oo, lomp! Oi kui vahvad pardid, koerad, marjad, liiv, reha, oksad, aiakäru, rohukõrred, lehed ja nii edasi ja edasi ja edasi. Ta vaimustub kogu aeg millestki ja on siiralt rõõmus kõige huvitava üle, mida ta näeb või kogeb. See on üks imeline omadus, mis lastel on ja mida täiskasvanud alati meeles võiks pidada: Tunne rõõmu ka pisiasjadest! Paljud olukorrad ja asjad on minulegi muutunud tunduvalt erilisemaks, kuna ma näen, kui rõõmsaks need põnni muudavad ja rõõmus laps võrdub rõõmus emme!
Siiamaani on see üks õpetlik ja tore suvi olnud ja õnneks ootab hea jupike veel ees. Uute seikluste ja avastusteni!

Suveseiklused 1/4: Omadega rabas

Osalesin vahepeal Emmede Klubi suveteemalisel blogikonkursil. Pean tunnistama, et kui on etteantud ajavahemik, minimaalne postituste arv ja umbkaudne teema (suvi), siis tuli kirjutamismõtteid isegi rohkem kui muidu. Lisan need jutukesed muutmata kujul ka siia - vaid pilte lisan ehk veidi rohkem. 



Eesti pindalast 22,3% moodustavad sood. Tänu laudteedele on paljudele soodele loodud mugav ja ohutu ligipääs. Mina haudusin rappaminemise plaane juba talvel, kuid jäin siis soojemat aega ootama. Mullu, kui ma varakevadel rasedana Kakerdaja rabas käisin, siis kakerdasin seal tõesti nimele vääriliselt, kuna laudtee oli kaetud härmatisega. Väikesed liud ja piruetid on aga sellist hinnalist koormat kandes natuke liiga hirmsad.

Nüüd aga haarasin lõpuks koera, pistsin põnni ergonoomilisse kandekotti, võtsin ühes ka vahva seltskonna ning läksimegi rappa. Valituks osutus Jalase raba, kuna see on meile lähedal ning sealne rada on ka lastele jõukohane. Esmalt võib pisikese titaga rappaminek tunduda keeruline, kuna laudteele jalutuskäru ei mahu ning süles hoides väsiksid käed väga kiirelt, kuid mugava ergonoomilise kandekoti või kandelinaga on see kõik käkitegu. Minu meelest on pisikesega isegi eriti muretu, kuna ei pea kartma, et äkki ta poole tee peal väsib ja enam käia ei jaksa. Põnnil paistis üldse väga vahva olevat - muudkui kõlguta jalga ja avasta uusi põnevaid kohti.



Suvi on rabaskäiguks parim aeg mitmel põhjusel - esiteks on seal teadupoolest märg, seega on suur oht lõpetada märgade jalgadega. Meie tegime ringi ümber järve täiesti paljajalu, mis muul aastaajal eriti mõeldav poleks. Nii mõnus, looduslähedane ja natuke torkiv jalutuskäik. Teiseks lokkab just suvel kõige rikkalikum taimestik ning eeliseid on veelgi. Julgemad kastsid end ka tumedasse ja mudasesse rabavette ja korilasehingega inimestele oli tee ääres veidi mustikaid ja murakaid.

Silmailu jagus ka muidugi palju - uhked laukad, väikeste kidurate männikestega lagendikud, mitmekesine taimestik, reipad värvilised kiilid, kaunid valged vesiroosid, väledad sisalikud - milline imeline vaheldus tavapärastele jalutuskäikudele. Järveringi lõpetas väike pirukapaus ja seejärel suundusimegi auto juurde tagasi - ka lastele oli uus eluvaim sisse tulnud ja samm üsna kerge. Autoni jõudes selgus, et olimegi täpselt õigel ajal õiges kohas, kuna just siis, kui viimane reisisell autosse hakkas istuma, lasti vihm valla ja tagasisõit möödus juba vihmasajus.

Meie juba läksime omadega rappa, minge teie ka!