laupäev, 24. juuni 2017

Meie senised suveseiklused

Kuigi kaubanduses hakatakse juba suvekaupu alla hindama, vihjates justkui, et suvi hakkab selleks korraks lõppema, ning ka ööd hakkavad jälle pikemaks ja pimedamaks minema, siis mina vaatan kalendrisse ja ütlen, et on suve algus. Ja selline tegus teine. 

Eelmisel aastal oli põnn samal ajal alles ligi kuuvanune ja kogu suvi lihtsalt libises mööda. Ei käinud me kordagi rannas, muudele suveseiklustele ka väga ei jõudnud, isegi õues olime üsna vähe, kuna mul oli mugavam ja lihtsam rohkem toas olla. Lisaks oli beebi ööuneaeg juba kell 19 ja mingeid õhtuseid grillimisi ja muid tegevusi oli seetõttu raske planeerida. Aga ma ei kurtnud, sest see tuleneski kõik minu mugavusest - kui palju nii pisikese beebikesega ringi seigelda, toimetada, askeldada, sõltub nii beebist kui ka emast - õiget ja vale varianti ju ei ole. 

Seda vingem on aga käesolev suvi, kui minu põnn on juba uudishimulik ja asjalik äsja aastaseks saanud noorhärra, kellele meeldib väga õues olla ja maailma avastada. Nüüd on ringi seiklemine nii mulle kui talle põnevam kui toas olemine, kuigi pärast kiireid ja teguderohkeid päevi on rutiinne kodune päev vägagi tervitatav. Vahepeal peab ju puhkama ka. 

Viimase kuu sisse on jäänud esimene loomaaiakülastus, suviste maitsete, nagu mustikad ja tomatid (mitte küll kohalikud) proovimine, mängulisel perepäeval lõbutsemine(sealt saadud heeliumiõhupall on veel kolm nädalat hiljemgi vapralt laes), beebikooli lõpetamine, haiglaskäik (kõik on hästi :)), suur laadamelu, maibeebide kokkutulek, esimene jalgrattasõit (rattatoolis siiski - ja väga meeldis), liivakastirõõmude avastamine, esimene suure laevaga sõitmine ja väljamaakülastus Helsingi loomaaeda, esimene rannaskäik ja varvaste merre kastmine. Lisaks veel sõpradel külaskäimised ja rohkelt-rohkelt õues olemist. 

Õueskäimine on igapäevane ilmast olenemata, kuid ilusamatel ilmadel venib see õuesolek veel eriti pikaks, kuna põnn on õues nii rahul. Toas on ta ikka paras tulesäde, nagu titad ikka - käib ja kisub mida vähegi saab, ajab kõik mänguasjad laiali, ajab kõik muu laiali jne. Õues on ta aga väga rahulik sell. Ta võib tükk aega istuda ühe koha peal, rehaga natuke riisuda ja rohuliblesid uudistada. Kui sellest ära tüdineb, siis liigume edasi liivakasti juurde, kus jälle jupp aega sisustatud saab. Ka vankrisistumist kannatab ta üsna pikalt, enne kui ära tüdineb - peaasi, et midagi põnevat, nagu autod või pardid, vaateväljas oleks. 

Mööda sai saadetud ka Jaanipäev, mis oli väga rahulik ja armas. Saime süüa, akordioniviiside saatel tantsu lüüa, lõket teha ja ilusasti kell 22 juba kodus olla. Täitsa mõnus oli hoopis oma sooja pessa pugeda, sel ajal, kui enamik eestlasi alles lõkkeid süütas ja hiliste öötundide või varajaste hommikutundideni ringi möllas. Meie ärkasime aga järgmisel päeval varakult ja hea tujuga nagu ikka :) 

Kõik, mida me seni teinud oleme, on olnud väga lahe. Soomeskäik oli lahe, kuigi natuke raske ka, sest põnn ei suutnud suurest põnevusest magama jääda ja lõpuks oli üleväsinud. Mere ääres ja liivakastis liivaga möllamine on lahe jne. Suvi ongi ikka vaieldamatult mu lemmikaeg. Vaid sääskede hordid ja muud putukad üritavad vahel rõõmu rikkuda, aga see ei õnnestu teil ikkagi! Palju vahvaid tegevusi ootab ka veel ees - tahaks minna mõnele mängumaale, nagu Vembu-Tembumaa, siis tahaks uuesti loomaaeda minna ja lasteloomaaias, kus ma kunagi käinud pole, loomakesi katsuda, kindlasti võiks veel randa minna, hiljem juba ka marjule ja nii edasi. Kuna olen ilusa ilmaga alati mingi plaani kiirelt käiku lasknud ja oleme juba ühtteist teha jõudnud, siis ei tunne ma üldse, et head ilma või suve kuidagi raisku oleks lasknud. Vahepealsed vihmapäevad on aga hingetõmbeaeg, et ilusa ilmaga uue hooga jälle edasi seigelda! 



Jaaniussike ja üks lemmikasjadest - reha. Põnn otsis aina mullaseid kohti riisumiseks.

Jaanipäeval töö ei seisa. Kaevur on pealaest jalatallani mullane. Töömehe elu. 

Värskelt niidetud muru lausa kutsub püherdama. 
Lava on minu päralt!

Minu väike superkangelane!

Üks laps või mitu last?

Ma olen alati arvanud, et minu peres saab olema mitu last. Kaks tundus mulle meelepärase arvuna, kuid nüüd, kui üks juba käes on, arvan, et ideaalis sooviksin isegi kolme.

Käesolevas ajahetkes mulle küll väga meeldib, et saan täielikult pühenduda oma ühele põnnile. Oleme kahekesi (pluss neljajalgne) selline väike pereke, us against the world ja kõik jutud. Ka meie väikesed hetked on nii erilised - näiteks andsin poisile mustikaid proovida, mugisime neid tükk aega ja minul läks samal ajal mõte lendu, et kui meile jälle ilusat ilma jagatakse, kui vahva oleks siis teha väike piknik - kutsume veel kedagi kaasa või ka kahekesi - kuigi meil väga pikad dialoogid veel ei ole (kõige populaarsem vestlusteema on autod, täpsemalt siis "auto! auto! auto!"), siis on temaga ikkagi fun igal pool käia, kuna aru saab ta juba nii paljust. Ja kui muidu piknikus midagi nii põnevat ei ole, siis tema jaoks on see kõik ju täiesti uus ja huvitav, mis teeb selle ka minu jaoks põnevaks.

Juba praegu lähevad tal aga silmad särama teisi lapsi nähes - eelkõige just veidi vanemaid, omavanused nii väga veel ei huvita. Välja arvatud see kena kutt peeglis. Teda läheb ta igal võimalusel lähemalt vaatama ja veidi ka musitama. Ees terendabki ilmselt aeg, mil vana emps enam nii lahe mängukaaslane kui teised lapsed pole. See on täiesti mõistetav, kuna mina kahjuks ei oska enam mängude maailma lapseliku innuga minna. Mulle meeldis lapsena väga mängida - erinevad maailmad, tegelased, nukud, loomad jne. Ma mäletan seda tunnet, aga enam ma nii ehedalt lihtsalt ei oska... ega ka viitsi tundide viisi mingeid tegelasi mängida. Loomulikult annan endast siiski parima, et mu põnn saaks tähtsad mängud mängitud, kuid päris sama kui teise lapsega mängimine see ikka ju ei ole.

Kuna mul on õdesid-vendi "terve ports," siis ei oska isegi ette kujutada elu ainukese lapsena. Õed-vennad mängivad, tülitsevad, lepivad ja lõppude lõpuks on ja jäävad alati üksteise jaoks alles, olgu see siis õnn või karistus, aga enamasti ikkagi õnn, eksole :) Ja lisaks sellele, kui vahva on lastel koos kasvada, siis kuna ma nüüd tean, kui imeline on tunda oma lapse kasvamist kõhus ja edasi juba näha teda beebist aina suuremaks sirgumas, siis tahaksin igatahes seda võrratut kogemust veel kogeda. Pöidlad pihku, et tulevik seda kunagi ka toob.

Praegu on mul siis sellised lapsed, see karvasem on küll juba vanamees tegelikult :P

pühapäev, 4. juuni 2017

365 imelist päeva

Aasta möödub kui silmapilk. Aasta möödub kui igavik. Möödunud on kõige kiirem ja erilisem aastajagu päevi. Mis suudaks ületada lapsevanemaks saamist? Minu meelest mitte miski. Iga inimese elus on muidugi teisigi ääretult tähtsaid sündmusi, kuid omavahel neid võrrelda vist küll ei saa. Teisalt on aga väga keeruline ette kujutada, et põnn pole mu elus juba igavesti olnud. Seega on see aasta olnud üheaegselt nii kiire ja nii pikk.  

Vaadata beebi kasvamist väikeseks inimeseks, kes avastab maailmas kõike esmakordselt, on nii eriline ja värskendav. Paneb ka ennast väikeseid asju hindama ja imelisi hetki märkama. Ja lahedamat põnni on raske tahta - meil saab nii palju nalja ja naeru - ta on nii kaval ja leidlik, et suudab mind pidevalt millegi uue ja lõbusaga üllatada. Oma rõõmsat tuju jagab ta ka teistega - füsioterapeuti sõnul on ta üks naerusuiseim laps, kes tema juures võimlemas on käinud. Ka perearst on korduvalt kiitnud, kui vahva poiss ta on. Viimati küsis arst, kas vanavanemad elavad lähedal ja on neil võimalik põnniga sageli koos aega veeta, kuna sellist last on ju ometigi lust hoida. :) Õieti oli ainuke kord, kui arst põnnilt kohe tervituseks naeratust ei saanud siis, kui põnni kimbutas kolmepäevapalavik. Ja ka sel korral sai ta visiidi jooksul naeratuse välja meelitatud. See on lahe! Naer ja rõõm on nakkavad ja levivad teistelegi inimestele. Loodetavasti suudan alati põnnile pakkuda seda, mida tema mulle pakub - nalja, üllatusi, ilusaid hetki. Naerab ta mu üle küll, aga ikka heas mõttes. :) 

On olnud ka raskemaid hetki, kuid siis, kui oleme väsinud, tujust ära või kurvad, siis oleme ühtlasi ka teineteise kaljud, millele toetudes edasi liigume. Ei ole mõtet salata, et tuleb ette ka selliseid päevi, mil pisikese poisi lemmiktoiduks on emme närvid. Kuid siis, kui ta on jauramise lõpetanud ning magab kukupailt õndsat und, siis emme süda sulab ja muudkui ootab, et põnn ärkaks ja saaks juba uusi asju ette võtta. 

Olen seda varemgi mõelnud, et asjad, millest varem pigem kõrvale hoidsin, sest need mulle midagi ei pakkunud - nagu näiteks sõprade või pereliikmetega mänguväljakutel või lasteüritustel kaasas käimine, on äkitselt väga vahvaks muutunud. Nimelt see teeb hingele nii suure pai, kui saan näha, kuidas oma põnnil silmad suurest rõõmust särama löövad ja naeratus näole tekib. :) 

Vahepeal tungib hinge ka väike nukker heldimus, kui meenub taas mingi hetk sellest erilisest beebieast. Nii lühike ja lähedane aeg. Magamata ööd ja jahtunud kohvi - need ka, jah, kuid õnneks valib selektiivne mälu meelde jätmiseks just need erilisemad hetked ja tunded. Liigselt aga nukrutsema ei pea, kuna iga algav periood on uus ja äge. Näiteks praegu on kogu maailma meie ees valla - põnn uudistab, avastab, õpib maailma kohta iga päevaga midagi uut. Temaga on juba mugav ringi rännata, kuna ta on meeldiv ja rõõmus kaaslane. 

Aitäh põnn, et oled mulle nii palju õpetanud. Annan endast parima, et vastata samaga ja et ka teine eluaasta saaks olema õpetlik ja imeline. Loodetavasti püsib su rõõmus meel vankumatuna ja meid ootavad ees veel igasugused toredad ja põnevad seiklused! :) 

Photobomb at its finest

Maailm on imeline