pühapäev, 26. veebruar 2017

9

Ja ongi käes aeg, kui minu maailmanaba on siin viibinud sama kaua kui ta kõhus küpses. Naljakas, sest ootusaeg kestis ju terve igaviku, aga viimased 9 kuud on läinud nagu silmapilk, kuigi palju väiksem osa sellest on otseses mõttes maha magatud, mistõttu peaks ju aega justkui rohkem olema. 

Mul on nii hea meel, et mulle sattus just tema, sest lahedamat põnni ma endale ette ei kujutaks. Nüüdseks on tal välja kujunenud oma iseloom, mille kirjeldamiseks sobivad sõnad - rahulik (vahel veidi laisk ka :)), rõõmus, vigurdaja, natuke paharet, vapper (tühja-tähja pärast ei virise), sihikindel, edev, julge, kindlameelne. Meil saab nii palju nalja - muidugi on vahel ka hetki, mil on kumbki või mõlemad väsinud ja tujust ära, aga enamjaolt on ikka lahe. Talle meeldib näiteks peitust mängida, nii et tõmbab endale rätiku või mingi riideeseme näo ette ja siis tõmbab selle hoogsalt eest ära, kui ma "kuku" ütlen. Ja siis oleme mõlemad väga üllatunud ja rõõmsad, et laps ning emme teineteist jälle leidnud on. :)

Kui palju võib üks pisikene inimene suurt inimest muuta, teavad vaid need, kes seda ise kogenud on. Prioriteedid, suurimad rõõmud, hirmud, huvid ja nägemused erinevatest asjadest seatakse täiesti ümber, kui pisike süda suurde südamesse end sisse seab. Nii et kes väidab, et inimesed ei ole võimelised muutuma, siis on ikka küll. Muutuma, arenema, kasvama - nimetagem seda kuidas tahes. 

Aga praegu ei ole põhiline see, milline olen mina 296-kuuselt (appi! :D), vaid milline on põnn 9-kuuselt. Ta on aktiivne, asjalik ja uudishimulik. Kasvatas mõne päeva eest välja oma kauaoodatud ja kiusava kolmanda hamba. Päeval magab üsna kenasti, öösel teeb vigureid. Minu hoole ja armastusega valmistatud toidud lükkab vastikust väljendava näoga suust välja või pöörab pea lihtsalt ära, kuid poest soetatud toite sööb küllaltki hea meelega. Lemmiktegevuseks on diivani peal aknast välja vaatamine. Seda võib ta teha pikalt, ise naeratab ja seletab, mida ta näeb - noh, omas keeles. Kõige vahvamad on vist mööduvad autod või siis talle meeldib lihtsalt, kuidas ma neid heliefektidega kommenteerin. 

Nüüd siis aga järgmiste oskuste ja avastusteni - on huvitavad ajad, kuna peaaegu iga päev toob midagi uut! :)

Piltidel saab näha, kuidas mina Eesti sünnipäeval vapralt lumetuisku trotsisin, samal ajal kui põnnu vankris õndsat und magas.
Teisel pildil isamaaline porgandikook... põnni 9. minisünnaks (see oli siis 25ndal)
Ja mõni pilt põnnist endast ka.



























pühapäev, 12. veebruar 2017

elu

Tõusud, mõõnad, värgid ja särgid - nii see eluke ju veereb. Et mõõna ajal aga mitte vaeste vaalade kombel kaldale uhtuda ja sina abitult siplema jääda, tuleb tõusu ootel hinnata kõike head. Kurbade lugudega on ka nii, et kuigi kõiki emotsioone endasse koguda ei tasu, siis mõnel juhul neile ülemäära mõtlemine ja nende sellega ka läbi elamine midagi ei aita. 

Minul just selline periood käsil ongi - kurb küll, aga kuna kurvastamine ja ülemõtlemine vaid asja süvendab ja neist kohe üldse midagi kasu ei ole, siis proovin kasvõi vägisi päevadest rõõmu leida :D Seega panen igal päeval kirja vähemalt kolm positiivset asja. Kuna alati midagi nii erilist kirja ei saa panna, siis leiavad tee nimekirja ka lihtsamad asjad, näiteks täna sai kolmanda punktina kirja panna, et skoorisin hea hinnaga mähkmed - no asi seegi ju. :D

Igapäevast rõõmu on muidugi väga lihtne leida, kui kodus on 8-kuune põnn, kes iga päevaga aina rohkem teha oskab, nii naljakas ja muidugi armas on. Samas on osa päevi ka üksluised, osa raskemad ja mõnel päeval need elu õiekesed vaid emmede närvidest oma nektarit ammutavadki. Aga õnneks on ka raskematel päevadel need imelised hetked, kui laps magab ja magavad lapsed on teadagi kõige armsamad tegelased maamunal ja kustutavad oma unenohinaga kogu stressi ja väsimuse. 

Selline ebamäärane postitus väikestestest rõõmudest, väikestest kurbustest! :)

kolmapäev, 8. veebruar 2017

8

Eetrivaikus, eetrivaikus. Nüüdseks juba kaks nädalat tagasi, aga Kutt sai kaheksa(kuuseks)!!! Uue värske sugulase saabudes hakkasime kõik (kel see kogemus juba on) muidugi enda rasedusest, sünnitusest ja muudest beebivärkidest heietama. No issandameie kui armsad need värsked väiksed krimpsus vanamehenäod on. Uus põnnu on nii pisike ja tore - minu Kuti sünnimõõtudest 300g ja 3cm pisem. ARMAS! :D (PS! Tegemist on beebihullusega ja see on nakkav!!)

Minu Kutt kasvas justkui üleöö järsku suuremaks. Näiteks avastasin, et tal on hiigelsuured käed - need pole enam mingid beebikäed, vaid juba lapse käed. Talle meeldib igale poole turnida, pahandusi teha ja nunnu olla. Varem talle ei meeldinud üldse põrandal olla, kuna hakkas kiirelt igav - nüüd, kui teed on valla ja oskab ise ringi liikuda, on see talle meelepärasemaks muutunud - kaua ta ikka ei taha omaette toimetada, aga ühtteist jõuab ikka ära teha, kuni ta samas ruumis kõik põneva üle vaatab. 

Olen siin pilte sorteerinud ja vaatasin heldimusega neid esimeste kuude pilte - magamatus on vist jälle pool mälu ära kustutanud, sest mismoodi on võimalik, et tema ka nii pisike on olnud? Need igakuised postitused panevad ka sellele mõtlema, et kui palju me juba koos oleme jõudnud kasvada ja mis selle tegelikult ju lühikese ajaga kõik toimunud on. Oehh! Mu parim pisike sõber, kellega on nii lahe kõike koos avastada! :)