reede, 9. detsember 2016

Kõmaki-põmaki, käes on Jõulud!!!

Ma olen juba ammu see väike vanainimene, kes nalja ei mõista. Kätte on jõudnud paljude lemmikaeg - imeline jõulukuu. Ma kuulun ka muidugi jõulufännide sekka. Jõulud on alati olnud ülimalt mõnus, südantsoojendav ja perekeskne aeg. Kaks aastat võtsid mu jõulurõõmu küll vähemaks - ühel olin kella viieni tööl ja seega läks kiirustamiseks ja teisel tegelesin novembri keskpaigast alates hiiiiiigelkoguse jõulukaunistustega, mida muudkui sadas nii uksest kui aknast. Seega kui lõpuks see jõulumöll läbi sai, tuli pingelangus ja "lõõõõõpuks ometi" tunne, mis ju jõuludega kokku ei peaks käima.

Mul on vaid sellest kahju, et jõulud enam eriti sellised ei ole nagu lauludes, näiteks "Läbi lume sahiseva," kuna lumi annab jõulumeeleolule nii palju juurde, aga eks siis tuleb selle eest ise topelt jõulurõõmu tunda. Eelmisel aastal olin jõulude eel Lapimaal ja seal oli küll ikka ehtne jõulumaailm. Kuna seal "jõuluvanamaal" on lumi maas pea pool aastat, siis on väga palju panustatud ka talvistesse kaunistustesse. Aiad on ehitud kauniste tulede ja kujukestega, et pimedasse külma talveaega natuke valgust ja rõõmu juurde tuua. Mõjub! 

Sel aastal on ind eriti suur, kuna esimest korda toon oma koju kuuse. Kui varem on jõulud selline kiire aeg olnud, millest pool aega kuskil rännus olen olnud, siis polegi hakanud puukest koju vedama. Nüüd aga olen pojakesega kodusem ja seega tahan juba maast madalast tutvustada pojale mõnusat jõulutunnet. See võib muidugi lõppeda nii, et hiljuti roomama hakanud tüüp võtab enda pühaks ülesandeks kuuske kiskumas käia, aga eks siis tuleb välja mõelda, kuidas puud pisikeste tirivate sõrmede eest kaitsta. Näiteks kõik alumised oksad ära võtta, et alles jääks pikk roots ja paar oksa üleval - milline hurmav jõulupuu, eksole. 

Oh seda jõulurahu - laps magab, ahi praksub, koer pikutab pesas. Nosin mandariine, põletan advendiküünlaid - kui idülliline - MÜRTS PAUK KABUUM! Laps ärkab võpatades, koer hüppab ehmunult püsti. Paljudel teemadel ma eriti pühendunult arvamust ei avalda, aga mõnel teemal küll, näiteks mille kurjami pärast on vaja terve detsembrikuu (kui mitte varem) paugutada?

Esiteks - miks keegi tahab üldse kulutada palju raha, et see otseses mõttes vastu taevast lasta? Mis rahuldust saab mõnest kõrvulukustavast paugust? Minu meelest on ilutulestik ilus küll, aga et see efektne oleks, on vaja palju erinevaid ilutulestikke nagu aastavahetusel lastakse. Paar pauku jäävad küll hädiseks. 

Teiseks - miks inimesed ei arvesta teistega? Tahad paugutada - hea küll, mine pauguta kuskil inim- ja loomatühjas kohas. Mitte keset linna, kus koerad hirmunult aiast või rihma otsast minema jooksevad ja kaotsi lähevad ning kus pisikesed inimesed kardavad ja suured ehmuvad. Mulle meeldib aastavahetuse ilutulestik, aga see võikski olla aastavahetusel - siis oskavad kõik, kes pauku ei talu, sellega arvestada ja kuskile vaiksemasse kohta minna. 

Minu meelest on asi väga lihtne - igaüks tehku mida soovib, nii kaua kuni see kedagi teist ei kahjusta. Selle hindamiseks on vaja vaid natuke empaatiatunnet ja mõtlemisvõimet :) Ega mu heietuste tõttu paugutajaid vähemaks jää, aga kuna neid on pimedas öös ilmselt raske leida, et neile otse natuke oma arvamust avaldada, siis sain end vähemalt välja elada ja naiivselt loota, et sel aastal on jõulurahu ja -vaikust rohkem :)

Päkapikud luuravad, kes on paid ja kes teevad pahandust!



neljapäev, 8. detsember 2016

Esimene ööbimisega väljasõit

Viimase 6 kuu jooksul olid kõige kaugemateks sihtpunktideks, mille me ette võtsime Haapsalu ja Viljandi. Kutile nimelt pikad autosõidud ei meeldi ja seetõttu oleme piirdunud lähiümbruses liikumisega. Mõnel mehel oli aga ühe esmaspäeva hommikul tarvis Rakveres olla, seega otsustasime Kutiga kaasa tolgendada. Et mitu 2,5-tunnist sõitu ühes päevas liiga palju on, otsustasime eelmisel päeval kohale minna. See oli esimene ööbimine, mis ei toimunud kodus, sõbranna juures või vanavanemate juures. Paar kuud olemegi ainult kodus ööbinud, seega oli mulle igatahes põnev, mismoodi Kutt võõrale kohale reageerib. 

Sinnasõit sujus väga kenasti - Kutt magas Rakvereni ja pidas ka ärgates ilusti vastu, kuni me mingit söögikohta otsisime. Tegime tiiru Rakveres ja suundusime tagasi Põhjakeskusesse sööma. Kutt oli nii vaimustuses - igasugused säravad tuled ja huvitavad kohad talle meeldivad. Lisaks olin ma ise ka nii elevil, nagu oleks ei-tea-mis reisile sattunud, kuna nii harva ju niimoodi ringi rändame. 

Kuna sulistamiseks aega ei jätkunud, valisime ööbimiseks spaa asemel pisikese Art Hotelli. Asub kenasti keskväljaku kõrval ja on täitsa tavaline hotellike - pole ei vau ega niu selle kohta öelda. Sättisime end sisse ja siis läksime veel õhtusele jalutuskäigule. Rakvere mulle väga meeldib - ma isegi elaks seal meeleldi, kui see vaid mulle olulistele kohtadele lähemal oleks. Paraku pole. Jalutasime natuke, käisime poes ja tagasiteel ärkas Kutt üles ja nõudis, et tema soovib ka Rakvere näha, nii et sai siis uhkelt süles hotellini minna. 

Kutt oli üldse nii lahe - talle meeldis hotellitoas askeldada, ta jäi ilusti tuttu ja magas ikka üllatavalt hästi - paremini kui koduski. Nii et võõra koha hirmu tal küll sugugi ei olnud. Mina muidugi ei maganud nii hästi, kuna voodi oli veidi kitsas meile kolmele ja nii ma siis olin kahe laiutaja vahel kuidagi eriti kokku pressitud :) 

Järgmisel päeval käisime linnusemäel, vaatasime kohustusliku pulli üle ja tulime ruttu alla tagasi, kuna üleval nii suur tuul oli. Ajasime veel mõningaid asju, käisime Põhjakeskuses shoppamas (proovisin Lindexis teksaseid ja imetore teenindaja pakkus end Kutti süles hoidma - Kutt oli jälle nii rahulik, kõristas oma mänguasju ja tegi dinosauruse hääli). No mis nii viga kuskil käia, kui nii lahe kaaslane on. Kahju oli vaid sellest, et tagasiteel ei suutnud Kutt kuidagi magama jääda ja oli üsna pahur, kuid sellegipoolest jäin meie minipuhkusega megarahule ja see andis julgust juurde, et teinekordki minna, kuna reisikaaslased olid väga vinged :)