esmaspäev, 27. november 2017

Mida siis teha, kui jalutada ei saa?

Kolmandal päeval ma juba veidi pelgasin jalutama minna, sest kui kahel päeval on jalutuskäigud saanud väga kiire lõpu ootamatutel mudastel ja veristel asjaoludel, siis tekib juba küsimus, kas kaks jääb kolmandata? Õnneks küll - jagus küll nii üht kui teist ka kolmandasse päeva, aga seda juba tavapärasel määral - põlluvahetee lompides traavimisest ja liiga innukast puuokste närimisest, mis veidi koerakese igemetele liiga tegi. 

Esimesel päeval läksime poisipõnni ja koeraga jalutama. See väiksem ja kahejalgsem sell sai samal päeval pooleteise-aastaseks ja oli selle puhul eriti eeskujulik kõndija. Jalutasime läbi lompide, vaatasime ja kommenteerisime möödujaid (olgu-olgu, möödalendajaid kui täpsem olla ehk siis rääkisime lindudest), põnn lükkas naerdes oma jalutuskäru ja tegi vist üldse pikima jalutuse enda jalgadel, mis oleks võinud veel jätkudagi, kui järgmine lomp, mille ta sihikule võttis, poleks olnud eriti mudane ja libe, nii et järsku ta seal pikali oli, nii et - liialdamata - pealaest jalatallani mustast porist tilkus. Võtsin ehmunud lapse sülle, värvudes ka ise kenasti porikarva, puhastasin ta näo nii hästi, kui sain, vahetasin tema läbimärja mütsi enda oma vastu ja pöörasime siis otsa kodu poole tagasi. Hea, et riided ja jalatsid veekindlad on, sest tänu sellele oli ta õueriiete alt võrdlemisi kuiv. Kodus laps vanni ja väiksest murjanist sai taas roosa ja läikiv lapsuke. 

Teise päeva jalutuskäik oli esmalt üsna edukas - põnn jäi kärus magama ja olime juba üsna hea tiiru jõudnud teha, kui märkasin järsku maas väikeseid verelaike ja kiire skaneering üle koera tuvastas, et see tuleb tema koonupiirkonnast, kuid alguses ei saanud ma täpselt aru, kas see tuleb suust või ninaümbrusest. Sel päeval oli natuke lund maas, nii et tegin talle lumega külma kompressi. Lumi ja natuke salvrätte - muud mul käepärast polnudki. Nägin siis, et tal oli nina alt kuidagi (ma isegi ei kujuta ette, kuidas?!) väike nahariba lahti tulnud. Näohaavad on aga sellised vererohked, seega paljalt lumega ma verejooksu pidama ei saanud, nii et hakkasime ruttu koju minema, veretilgad taga. Kuna see vigastus oli nii halva koha peal, siis polnudki muud teha - jätkasin kodus lumekompressidega ja jälgisin olukorda, kuni veri jäigi pidama. Üritasin ka ühe sidemetutsakaga kerget survet avaldada, et haav kinni jääks, aga seda ei olnud võimalik sinna normaalselt siduda, seega püsis see tutsak seal nina all kaks minutit, kuni koerake selle kerge käpaliigutusega eemaldas. Väga väike haav, aga ehmatust kui palju. 

Hullult tuuliste ja lörtsiste ilmadega, mida paraku omajagu esineb, käime nagunii väljas palju vähem kui suvel, mil olime sageli pea terve päeva õues, ja veelgi vähem sellistel päevadel, nagu need eespool kirjeldatud. Suve lõpus mõtlesingi, et mida üldse teha, kui enam nii palju õues ei saa olla? Õige vastus - minna paksuks! Okei, see ei ole mingi kohustus, aga minule isiklikult on see rohke toasviibimine küll halvasti mõjunud. Leidsin täna asju sorteerides vana sammulugeja, ostsin sinna uue patarei ja panin peale - sain esimese päevaga... 5000 sammu. Vähemalt sain nüüd teada, et see lookene nii kehv on ja tuleb ikka pikemad õueskäigud kuidagi päevakavasse tagasi saada. See polegi nii lihtne, kuna tubaseid tegemisi on väga palju - tuleb mängida ja süüa ja koristada ja remonti teha, nagu ka kõiki neid teisi to-do listis olevaid asju. Sellest hoolimata käime igapäevaselt õues, aga järelikult vähevõitu. 


Tubaseid tegevusi on seega märksa rohkem kui suvel arvata oskasin. Kerget pahurust esineb võib-olla küll natuke rohkem kui varem, kui ma näiteks päris kogu aeg ei soovi, et mind sõrmepidi täpselt mänguasjakasti kõrvale istuma talutatakse. Enamasti ma ikkagi lähen sinna kuhu vaja, sest kui laps tahab minuga mängida ja mul tegelikult midagi tähtsat teoksil pole, siis ongi järelikult mänguaeg. Ta ei ole kunagi olnud omaette toimetaja, alles nüüd on ta hakanud ka iseseisvalt mängima, näiteks Legodest midagi ehitama. Põnnile meeldib ka meisterdada, maalida, joonistada. Ukseavasse panime kiigekonkud, et ka toas aegajalt kiikuda saaks. Lisaks muudele tegevustele on teda juba nii mõnus kaasata igasugustesse "suurte" tegevustesse - oleme teinud piparkooke, tavalist kooki ja muid toite, koristame juba ammuilma koos, teeme remonti, ehitasime nagi jne. Ta vaatab ja proovib kõike järgi teha, nii et teda oma tegemistesse kaasates on esiteks temalgi lõbus ning teiseks ta õpib. Kõik ei lähe alati küll nii sujuvalt, näiteks olid koogitaignas ühtäkki ka mingid muud esemed laualt, aga mis siis! Üksi saaks kiiremini, aga see on super, et ei pea enam kõike kuhjama tema uneajale, vaid saab osa asju päeva jooksul üheskoos ära teha. 

Pika jutu lõpetuseks - kui jalutada ei saa või jalutuskäigud lõpevad järsult, siis toas on tegemist küll, kuid vorm ja tervis ütlevad - ikka rohkem õue! 

Rõõmu ja imestust kui palju, kui hommikul aknast välja vaadates, on maa ja katused kuidagi valgeks läinud.


kolmapäev, 15. november 2017

Käisin teatris ja täitusin uue energiaga... aa, ei, ma olen ju ema

Muidu kirjeldatakse teatriskäikude puhul vist sisu, tekkinud tundeid, olustikku ja meeleolu, aga mina mitte. Muidugi oli see meeleolukas, tore, lõbus - kuidas saanukski muudmoodi olla, kuna tegu on ühe mu lemmikmuusikaliga - Mamma Mia. Filmi olen korduvalt näinud, kuna see on nii südamlik, ilus ja lummavalt kaunite kaadritega, lisage sinna juurde veel ABBA muusika ja olengi müüdud!

Aga kui ma natukenegi lootsin, et äkki lapsukene halastab oma vaesele ammu-mitte-teatris-käinud emale ja laseb tal enne ja pärast ka puhata, siis see oli vaid õnnis lihtsameelsus. Ema peab ikka väga-väga hoolikalt järgi mõtlema, kas selliseid käike tasub ette võtta! 

Et kõik ikka õige oleks, siis ärkas lapsuke juba eelneval ööl korduvalt, et ma muusikalipäeval ikka võimalikult väsinud oleksin. Hommikupoolik oli üsna tegus, kuna oli ühtlasi ka isadepäev - mängisime, sõime võileiva- ja kirsitorti ja viisime meenutuse ka vana(vana)isale. Seejärel sõidutasin lapse maale ja hakkasin teatriks valmistuma.

Etendus oli lahe, süžee oli mulle üsna tuttav, aga muusikalis oli lisaks palju toredaid tantse ja ka hetki, mis filmi ei ole mahtunud. Kui etendus 22.30 paiku lõppes, olin juba üsna unine ja mõtlesin, mismoodi küll "teised" selliseid hiliseid tegevusi teha jaksavad? Kas "teistel" pole seda pooleteise aastast unevõlga või on neil mingid muud trikid? Igatahes püüdsin olla hästi ergas, kuna poolteist tundi sõitu ootas veel ees. Lõpuks see mul õnnestuski, kuna kui ma ükskord maale jõudsin ja pärast südaööd voodisse maandusin, siis magama ma küll ei jäänud. Kõigepealt hakkas lapsuke siplema - muudkui siples ja siples, ajades mult viimsegi uneraasu. Siis vajus ta sügavamasse unne, ma vaatasin millalgi kella - juba pool 2 läbi, ja mõtlesin, kas tõesti peaks ma üles tõusma ja ma ei tea... telekat vaatama minema, kuna ei suuda magada. Lõpuks jäin siiski magama, kuid siis oli laps kell 5 kõpsti üleval. Avastas vist, et ohhoo - mingi emme on mu juurde tekkinud! Kellel nüüd veel aega magamiseks on?! Proovisin poolteist tundi teda edutult magama meelitada ja seejärel tõusimegi üles. 

Ja siis mul oligi terve päev hukas, kuna ma olin lihtsalt nii väsinud. Sõitsin koju ja enam kodust välja ei läinud, isegi poodi mitte. Lürpisin päev otsa suppi, tundsin end ja nägin välja nagu ehtsas pohmakas oma zombi-oleku ja põlvini silmakottidega (küll ilma alkoholita) ja nii see päevake kuidagi õhtusse veeres. Järgmiseks päevaks oli õnneks energia taastunud, nii palju kui seda energiaks nimetada saab, sest neid kauneid aegu, mil ma tõesti end puhanuna tunneks, ma alles ootan. 


Loo moraal - tuleb alati väga hoolikalt järele mõelda, enne kui omi asju tegema lähed, sest elu õitel on komme just siis eriti intensiivselt oma õieilu demonstreerida, näiteks kell 5 hommikul pärast oma emakese napilt 3,5h und. 

reede, 3. november 2017

Väike ajakohastus

Saabunud on suur sügis - esmalt imeilusate kolla-punaste lehtede ja nii paljude värvivarjunditega, siis aga juba esimese öökülmaga, mis lehed pruuniks värvis ja puudelt langetas, jättes alles vaid palju pruuni, halli ja raagus oksi. See tõi kaasa veelgi suurema sõnadeikalduse, aga kuna alles viimaselgi nädalavahetusel tuletati meelde, et asju tuleb kirja panna, sest muidu on juba varsti neist alles vaid hägune mälestus, siis aitan oma lühikest mälukest ja teen ühe sigrimigri jutu vahepealsetest tegemistest.

Minu põnn on nüüdseks juba aasta ja viiekuune! Hiljuti sai läbi üks ülitähtis ja lähendav etapp - pojake võõrdus rinnapiimast. Oli ilmselt sobilik aeg, kuna see käis minulegi üllatuseks väga lihtsalt. Esimesed ööd olid küll keerulised, kuid seal oli vist ka mingeid muid segajaid, praeguseks on ööd juba üsna mõistlikud - 1-2 ärkamisega. Mõni laps magab juba poole-aastaselt öö läbi, kuid lapsed ongi erinevad ja minu laps on see palju ärkav varajane linnuke. See on sellise pika aja peale väga kurnav, kuna kvaliteetne uni on nii oluline, aga samas - mis seal's ikka - tuleb olla õnnelik selle üle mis hästi on ja meil on olnud muude tüüpiliste beebimurede asjus kõik nii hästi. 

Pildiotsingu when you wake up and it feels tulemus
Mina hommikul, kui mind mõnusast unerüpest välja tiritakse.
Ma arvasin, et võõrutamine saab väga keeruline olema, kuna viimasteks toidukordadeks olid jäänud öine ja varahommikune söömine ning kogemused näitasid, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa öösel mingeid muid lahendusi katsetada. Isegi kui tegin plaani, et seekord proovin kuidagi muudmoodi, siis öösel olin siiski autopiloodi peal ja plaanidest ei tulnud mitte midagi välja. Siis kui me selle aga lõpuks kätte võtsime, siis see järsku toimis. Küllap oli see siis ka minu jaoks õige aeg (kuigi väike nukrus ja beebiigatsus käis sellega paratamatult kaasas). 

Muidu on põnn hullult vinge tüüp. Ta on täielik vigurvänt ja esineja - ta leiutab pidevalt midagi ja on ise siis nii uhke ja kavala näoga. Ta saab aru peaaegu kõigest, mida ma talle ütlen ja oma limiteeritud sõnavaraga saab ka oma asjad aetud - üks enimkasutatavaid sõnu on "emme," mida ta ütleb mulle, kutsule (kuna Remmi kõlab nii sarnaselt) ja kui ta midagi tahab, siis ükskõik kellele. Seega sobib see tema arvates pea igasse olukorda ja igale inimesele. Sõnu, loomahääli ja muid hääli on tal täitsa paras ports. Eks laps areneb ikka oma rütmis, aga sõnavara toetamiseks räägin temaga palju ja raamatud on juba ammuilma meie suured sõbrad, küll need sõnad millalgi ka aina enam välja hakkavad tulema. Selle kõigile ja kõigele emme ütlemisega on nalja ka saanud - näiteks kipub ta loomaraamatus ahvipilti nähes ka emme ütlema. Sel juhul väidan siis julgelt, et see "emme" on tal ikkagi siis selline üldine sõna, eksole... 

Võõramas olukorras on ta pigem tasakaalukas - jälgib olukorda ja otsustab mida teha. Kodus ja kui seltskonnas on teisi lapsi, on ta muidugi energiline rõõmurull, kuid muidu võõras kohas esmalt ikkagi tagasihoidlik ja vaikne. Kunstiline tegevus paistab talle väga meeldivat - plastiliiniga mängib tihti, vahel värvib pliiatsitega ja eriti meeldib pintseldamine ja värviga plötserdamine. Vildikad läksid praegu peitu, kuna vildikaga joonistamine meeldis küll väga, aga paraku mitte paberile. Peenmotoorika on tal hea - mosaiiknuppude ladumine tuli välja esimesel katsel, kruvikeerajat paneb õigesti kruviauku (see on nii vahva, kuidas väike asjapulk kõike püüab jäljendada), legoklotse laob kenasti ja üldse saab igasuguste pisikeste ja täpsust nõudvate asjadega hästi hakkama.

Käisime vahepeal ka esmakordselt koos väikesel spaa-puhkusel Pärnu Viiking Spaas. St. spaa-väljasõidul, välja just ei puhanud, aga mõnus oli küll! Veekeskus oli väga mõnus ning kauni ja rahustava kujundusega. Miinuseks võiks tuua selle, et "lastebassein" oli nii kuum, et sinna ei saanud minna ning seal ei olnud ka lastele ühtki lõbustust. Viibisime valdavalt suures basseinis, kus oli väga palju erinevaid elemente ning oli tore küll. Soojenemas käisime mullivannis, kuhu põnn pistis küll vaid jalad, sest talle nii soe ei meeldinud, ning hiljem kõlgutasime jalgu ka mõnes saunas. Seal oli muidu igasugu toredaid asjakesi - näiteks jääkülma veega lähker, mille endale kaela sai tõmmata, iglusaunad, massaažidušš jne. Veel oli vahva, et kui pudinatel kõht tühjaks läks, sai baarist suisa tuubipüreed soetada, nii et veemöll tühja kõhu tõttu katkema ei pidanud.

Veel on spaa-keskuses pisike mängutuba, jõusaal ja... võib-olla midagi veel, aga mujale ma ei jõudnud. Minu lapsuke jäi tavapärasest hiljem, peaaegu 21 paiku magama ja kuna ta veidi rahutu oli, siis pikutasin tema kõrval ja uinusin varsti isegi. Pärast head ja rikkalikku hommikusööki läksime veidikeseks jalutama - käisime mänguväljakul, jahisadamas ja vanalinnas. Olen Pärnus päris palju käinud, kuid seekord tundus see nii uus ja võõras ja muidugi imeilus - oli üks neist väga päikselistest päevadest.

Vahelduseks sattusin mõnda kohta ka ilma põnnita - näiteks käisin ööklubis Terminaatori kontserdil. Mina olen liiga väsinud või liiga vana, et istuda ja oodata, kuni pool kaks öösel bänd esinema hakkab. Kuigi Terminaator on alati hea, siis me ei olnud isegi päris lõpuni, kuna mõni inimene ei jaksanud enam oma haigutusi alla neelata (see ei olnud isegi mina! :D). Viimati käisin klubis mitu aastat tagasi ja saingi jälle kinnitust, et mulle meeldiks paremini mõni muu üritus, näiteks väike kontsert mõnes söögikohas või baaris.

Sellest järgneval nädalavahetusel sain teha hingele pai ja läbida Naiskodukaitse baasväljaõppe viimase puuduoleva mooduli (hea küll, tegelikult on ühest moodulist veel ka veidi puudu, aga selle see on kavas novembri lõpupoole, nii et paistab, et saan üle kivide ja kändude lõpuks oma baasväljaõppe tehtud.) Kivideks ja kändudeks on olnud igasugused raskendavad asjaolud - näiteks Lapimaal elamine või väga rase olemine või vastsündinuga kodus olemine - no kuidagi ei saanud seda BVÕd varem tehtud. Igatahes viimasena läbisin organisatsiooniõpetuse mooduli, kus sain kuulda NKK ajaloost, struktuurist, vormist jne. Võib kõlada kuivalt, kõlas eelnevalt mullegi, kuid reaalselt oli väga huvitav ja ka lõbus. Laupäevane 12-tunnine loengupäev läks nagu niuhti ja pühapäevane poolik päev veelgi kiiremini. Tunnistus käes, kihutasin (kõnekujund, sest päriselt ma olen kiiruspiirangu-pedant) edasi sünnipäevale vahvasse saunamajja, kus sain ühtlasi kokku oma lapsukesega, kes minu õega hommikul veel teiselgi sünnipäeval käis. Temaga seal sellist probleemi polnud, et oleks kurvalt emmet igatsenud, sest ta emmestas oma tädi koheselt ära ja tiris teda lakkamatult mööda mängutuba ringi, nii et tädi kiireks kohvikski mahti ei saanud. Igatahes väsis põnn seal pallimeres hullates nii ära, et autost välja võttes üles ei ärganud ning saunamaja diivanil üsna melu keskel veel tükk aega magas. Hiljem tahtsin temaga sauna minna (seal oli infrapuna saun, aurusaun, soome saun), kuid millegipärast see väiksele härrale ei sobinud, nii et lõbustasime end hoopis avaras pesuruumis veega mängimisega. Kui kõhud head-paremat täis ja kõigil soovijatel saunas käidud, asusime koduteele. Sõitma hakates ületas teed vahva linnuseltskond - tedrekanad või mingid taolised nobedad vudijad. See tegi mul tuju kohe veel paremaks ja isegi kerge äraeksimine mind ei morjendanud - ja mis veel veidram, äraeksimisest ja mõnda aega vales suunas sõitmisest hoolimata jõudsin Raplasse esimesena (endiselt kiiruspiirangute järgi:)). Ju siis valisin ikkagi kiirema tee.