reede, 12. veebruar 2016

Tõbine ja täis rõõmu

Panustasin küll naiivselt oma "tugevale immuunsusele", aga kes siis haiguste hooajal päris puhta nahaga pääseb. Eks tuleb korra või paar mõni viirus ikka läbi põdeda ja loota, et mingeid tüsistusi ei kaasne. Õnneks saab nädalavahetusel juba puhata ja keskenduda haiguse ära ajamisele. Mul on kõik klassikalised külmetuse nähtused, aga pole palavikku ega peavalu ja tegelikult on enesetunne üllatavalt hea, kuna peas pole mingit uimasust või paksu tunnet.

Aga ööd on küll nagu kannatusteorg. Kui ma enne ärkasin ühel ja teisel põhjusel, siis nüüd on lisandunud ka kolmas ning neljas. Põhjuste seas esinevad peavalu, köhahood või näiteks unetu vanamees, kes sihitult toast tuppa tatsub. Koer-penskar ei erine eriti inimversioonist, kellel uni ära kipub kaduma. Ta käib öösiti teisi tube uudistamas ja paremat pikutuspaika või kes-teab-mida otsimas. Vahepeal käib mind jõllitamas. Üsna normaalne keset ööd. Siis ma teesklen magamist, et ta ometi indu juurde ei saaks. Seega ärkangi öö jooksul üks kuni sada korda ja siis hakkab juba ka äratuskell(6:15) helisema ja saan "väga puhanuna" uut päeva tervitada. 

Nendest negatiivsetest asjadest hoolimata on meeleolu laes. Sattusin tööle asendajaks suurepärasel ajal, kui õhtuti saab rahuliku südamega koju minna, mitte samme hullumaja poole seada. Seega üle nelja kuu tööl olla on väga tore ja sain ka juba kokkuleppe jääda veidi kauemaks. Selles osas laabusid asjad parimal võimalikul moel(ja enne ei pidanud ma seda võimalusekski, nii et ikka jälle üle ootuste hästi) ja saan taaskord olla õnnelik, et meil nii uskumatult vastutulelik ning vahva juhataja(ja üldse kollektiiv) on. 

Kuigi füüsiliselt olen õhtuti omadega üsna läbi, jagub energiat üllatavalt palju. Praegu on reede õhtupoolik ja kuna ma haigena kuskile minna ei saa, siis ei teagi, mida nüüd pihta hakata, kuna peaaegu kõik kodused toimingud tegin nädalasisestel õhtutel ära ja nüüd võiks justkui jalad seinale visata (aga see pole ju kuigi huvitav). Me saime koerakesega mõlemad Soomest mingi energiasüsti ja talle tuli pensionärieale vaatamata uus elu sisse ja minul vist siis samamoodi (välja arvatud see pensionäriea osa). 

Nii et mingi väike haigus ja väsinud jalad mind küll ei morjenda! :)

pühapäev, 7. veebruar 2016

Ootustest parem

Soomemaale minnes oli tore, et sain võtta aja maha ja puhata mõnda aega töörutiinist. Kuna ma aga seal tööle mineku mõtted kiirelt olude sunnil maha matsin, siis hakkas peagi kimbutama väike igatsus. Hakkasin igatsema võimalust käia tööl ja rakendada end sel moel kasulikult. Seega mõtlesin, et Eestisse naastes võiksin uurida, kas kuuks ajaks mu vanas töökohas abikäsi vaja on. Kuuks ajaks seetõttu, kuna peagi ootab ees kolimine ja lisaks ei osanud ma ette ennustada, kuidas ja kui kaua mul ikkagi võimalik seal töötada on.

Pärast nädalast sisseelamist Eestis sadasin reede pärastlõunal "oma poodi" ja uurisin, millal juhatajal võimalik vestelda on. Ta võttis mu kohe vastu, seega uurisin, kas neil kassaliinis abi vaja on. Ma pole kunagi seal just kassateenindajana töötanud, aga eeldasin, et kuuks ajaks on see parim, mida mul sealt saada on. Ja samas oleks see hea pingevaba töö(selles mõttes, et pole mingeid tähtaegu, millest kinni pidada ega suuri otsuseid, mida langetada), kui jätta välja väikesed negatiivsed intsidendid, mida vahel ikka esineb, kuna inimesi on igasuguseid. Suurimaks ohuks pidasin ikkagi seda, et seal oleksin ma viirustele väga avatud, aga lootsin enda tugevale immuunsusele.

Aga mul läks hoopis veel paremini ja sain peaaegu tagasi oma vanale töökohale kategooriajuhina, kuna mu endine paariline jäi pikale haiguslehele ja mina sain tema asendajaks (sama töö, aga teised kategooriad). Seega sain veelgi sobilikumad tingimused ja suurema võimaluse ka viirustest puutumata jääda.

Tööle minnes oli tunne, nagu oleksin naasnud puhkuselt, kuigi tegelikult olin ära 4 kuud. Hetkeseisuga olen igatahes väga rahul. Jalad kipuvad küll väsima rohkem kui varem, aga muidu on tööl väga tore. Mõnus on saada kodust välja ja teha midagi kasulikku, kuna varsti nagunii pikk kodusviibimine ees ootab. Kartsin ma igatahes rohkem, kui asi väärt oli. Eks ma jälgin ka, et liiga ei teeks (varemgi kippusin vahel üle pingutama), aga hetkeseisuga pole häda midagi. Noh, nädal on käidud ja praeguse plaani järgi 3 veel ees. Kui midagi ei muutu ja ma midagi ära ei sõnunud, siis töötaks seal kauemgi, kui mulle mingit rakendust leitaks, aga eks seda tasub mõelda siis, kui see aeg lähemale jõuab.

Mul on hea meel, et vahelduseks kõik nii hästi kokku langes.