pühapäev, 28. mai 2017

Sünnipäevapidu: tehtud!

Põnni esimese sünnipäeva otsustasin pidada perekondliku aiapeona. Andsin aegsasti ilusa ilma tellimuse sisse ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Et õhtuti oma näppudele tööd anda, siis valmistasin ka mõned kaunistused - läbivateks värvideks said münt ja tumesinine ja seda silmas pidades õmblesin lipuketid, kaunistasin joogitopsid ja mälestusteraamatu ja otsisin ka muud asjad sobivates toonides. Väga vahva on nikerdada ja asju valida, kuid mitte liiga tihti, seega mu enda sünnipäeval, mis on järgmisel kuul, võtan ilmselt veel rahulikumalt. 

Mida lähemale pidupäev jõudis, seda kehvemaks ilmateade muutus. Lõpuks läks asi juba nii jaburaks, et hommikuks lubas vihmavaba ilma ja sadu alates kella kahest, mis oli ühtlasi loomulikult peo algusaeg. Kuna kutsusime kõik lähedased (osa oli tegelikult puudugi) korraga ja neid sai päris paras hulk, siis tuppa poleks lihtsalt mahtunud. Seega olin endiselt lootuses, et ilmateade puusse paneb ja meie pidu ei saboteeri. 

Kuna mulle meeldib asju ise teha, siis snäkid ja tordi valmistasin ise. Salati ja kringli osas sain abi teistelt. Peole eelnev aeg mööduski hakkides, küpsetades, kaunistades. 

Ilmataat õnneks käru ei keeranud ja saatiski meile teele sajuta ja lubatust soojema ilma. Palav just ei olnud, aga täiesti kena ja sobiv ilm õues olemiseks. Lastel oli väga äge, nende snäkilaualt oli millegipärast kadunud vaid viineripirukad ja mõned puuviljad ja dipiga köögiviljad ning leivakorvikesed olid üsna puutumata, aga kogemustega laste pidude korraldajad oskasid öelda, et kui valikus on viineripirukad, siis muu söömiseks aega ei jäägi. Ilm oli ilus, kõik sujus hästi, süüa oli suure varuga. Mina aga sahkerdasin ikka kogu aeg ringi ja kellegagi väga suhelda ei jõudnudki. Peakorraldaja saatus paraku selline vist ongi. Kõigil paistis aga tore olevat, põnn sai oma kallitelt nii toredaid kingitusi ja oli õhtuks nii väsinud, et magama jäi väga kiiresti. 

Mõned pildid ka jutule juurde: 
Päevakangelasega, kes huviga lustivaid lapsi uuris

Peotelk, mis nii väga kasutust ei leidnudki, kuna ilm oli piisavalt ilus väljas olemiseks


Mälestusteraamat, kuhu külalised põnnile häid soove ja ettepanekuid kirjutasid


Tellisin Zoombookist esimese aasta ülevaatliku fotoraamatu. Väga lahe oli seda kokku panna - kõik detailid saab ise valida - kaaned, lehtede taustad, piltide paigutus, tekstid, raamid jne jne. Kõik kiitsid, kui tore see tuli :)

Küünla puhumine: põnn ise ei oska, seega tuul puhus ise leegi ära
Palju inimesi ja tähelepanu tegid lapse natuke häbelikuks, aga mängides läks tuju heaks

Põnn oma aardekuhjas

neljapäev, 11. mai 2017

Ok, jätame selle kevade siis vahele

Ma olen muidu suur kevadefänn. Teiste aastaaegade fänn ka, kui nad ilusasti õigel ajal tulevad ja lähevad. Kevadine sirelilõhn, suvine päikeselaks, sügisene värvidemöll ja talvine lumine kargus - kõik on mõnus! 

Aga kevad on alati kuidagi helge, optimistlik ja teotahet toov. Selleks ajaks, kui kevad saabuma hakkab, on juba külmast ja pimedast ajast tüdimus peal ja kevad on otseses mõttes sõõm värsket õhku. Esimesed soojad kiired, tärkavad õied, arglikud pungad - need teevad lihtsalt tuju kuidagi eriliselt heaks, minu meelest lausa rohkem kui ühegi teise aastaaja tulek. 

Sel aastal on lood muidugi veidi teised. Ei lasta neist õitest rõõmu tunda, kui tuul vihiseb nii kõvasti, et kohustuslikud väljaskäigud tuleb teha pilku maas hoides. Pungadki jäävad tiheda rahesaju sees märkamata. Jõudu, rõõmu ja d-vitamiini andvast päikesest võib vaid und näha. Loodan, et tegemist on siiski vaid ühe sellise perioodiga ja et kliima pole veel nii lõplikult ära rikutud, et oma pojale saaksin rääkida ulmelisena tunduvaid lugusid soojadest suvedest ja valgetest jõuludest.

Iiiigatahes on nüüd aga aeg juba sealmaal, et kevadet ma enam ei oota ja läheme siis kohe suvele üle, eksole.

Kevadet haaramas: väike jalutuskäik metsas ja sopas

esmaspäev, 1. mai 2017

11

Vahepeal hakkas jooksma viimane kuu enne Aasta Pidu, mis toimub juba selle kuu lõpus. Tegelikult saab see siiski tagasihoidlik olema, kuid väga tähtis sellegipoolest. Kõige esimene sünnipäev siiski! Peo kondikava on mul enamvähem paigas, dekoratsioone ülemäära ei kasuta, aga natuke ikka, sest nii vahva on neid ju valmistada ning hankida(lipuketid on õmmeldud ja sildid lõigatud-kleebitud). Söök saab olema piisavalt kergesti tehtav, et ma endale liigset stressi ei tekitaks. Kõige rohkem soovin aga ilusat ilma, et saaksime peo õues suure telgi all pidada. Seda ei oska ma aga veel ette ennustada, nii et tuleb ka plaan B välja mõelda. See on aga tulevikumuusika, nii et tagasi käesolevasse hetke.

Ma ei ole näpuga järge ajanud, mida millal tegema "peaks," aga igatahes tuleb uusi oskusi igapäevaselt ja seda on nii lahe vaadata, sest põnn on ise oma uutest avastusest nii vaimustuses ja mina samamoodi. Tema siis muudkui teeb, endal nägu kõrvuni ja mina muudkui kiidan, kui osav ta on. :) Üks viimastest avastustest on lehvitamine ja demonstreerib seda siis igal sobilikul momendil. Veel õpib ta parasjagu erineva kujuga klotse aukudest läbi pistma ja minuga (õhu)palli viset mängima - oi see on tore! Minule viskamine käib nii, et ta hakkab õhupalliga hullunult vehkima, kuni see kuskile lendab - vahel minu poole, vahel selja taha. Püüdmiseks ajab ta aga käed ilusasti püsti, venitab suu jälle kõrvuni ja väikse hoo pealt saab enamasti kätte ka. :)

Nii lahe on see, et temaga on aina lihtsam kuskil käia, sest ta tunneb igasuguste asjade vastu huvi ja on siis rahul neid avastades. Näiteks saame juba rohkem õues olla, kuna isegi kui ta ei maga, meeldib talle ringi vaadata või siis maha panduna muru, käbisid jne uurida. Hetkel ei julge küll maas ringi liikuda, vaid jääb täpselt sinna istuma, kuhu ma ta panen, kuid kui õhemad riided selga saab, küll siis ka seiklema läheb. 

Veel on äge see, kui palju talle loomad meeldivad. Kiisud kutsuvad temas esile sellise hästi peenikese piiksuva hääle. Ka käputama hakkas ta kassil järel käies. Koerad on ka toredad, meil on endalgi ju üks, aga kassid paistavad eriti lemmikud olevat. Käisime sugulastel külas ja mängisin seal ühe väga energilise noore kiisuga, kes hüppas suurte hüpetega mänguasjale järgi. Minu põnn ja õepoeg lihtsalt lõkerdasid tükk aega naerda - enne tüdinesime meie kassiga mängimisest ära kui nemad sellest vaatepildist. Papplehtedega raamatutest on hetkel põnni lemmikuks üks, kus on palju erinevate loomade fotosid. Vahel ta tükk aega sirvib seda, naeratab, teeb vahepeal peenikest häält ja näitab näpuga erinevaid loomi. Loomaaeda minek on kindlasti lähiajal plaanis, kindlasti ka lasteloomaaeda, et kedagi katsuda saaks - usun, et põnnile nüüd juba meeldiks. :)

Kui igasugused väikesed asjad, mida isegi kirja ei oska panna, ometi meelde jääksid. Piilumismängud, kaissu rullimine, pea minu peale asetamine, minu eest "vehkat" tegemine, ise samal ajal, nagu ikka, naerdes - pisikesed hetked, suured emotsioonid. Rasked ajad, kerged ajad - aegajalt tulebki niimoodi järgi mõelda, mis kõik selle nii eriliseks teeb, mis on päriselt kõige tähtsam ja kui tänulik ja õnnelik tegelikult olla võib! :) 

Pildistamise käigus tuleb enamik pilte täis vallatusi ja lollitusi, kuid olgem ausad - need ongi tegelikult ju lahedamad! :)

Autod on ägedad!

Vanaisa metsas on vahva seigelda

Vanaisa metsas on üsna OK ka istuda

Parima sõbraga on alati vahva koos olla :)