pühapäev, 23. aprill 2017

Ema värgid

Emad teevad teadupärast igasuguseid veidraid asju ning sageli täitsa automaatselt ja ise üldse mitte asja imelikuks pidades.

Näiteks üksi poodi minnes (oo, luksus!) kõigutan ma ostukäru edasi-tagasi ning isegi ei mõtle sellele, et laps ju kärus ei istu. Veel enam, olen ka erinevaid asju süles kussutanud, näiteks puusületäit. Kussu, kussu, armsad puud :) 

Vahel ärkan keset ööd ja hakkan unesegasena põnni voodist otsima ning leian ta siis... enda teiselt küljelt õndsat und magamas. Ei teagi, mis värk sellega täpselt on, aga olen seda korduvalt teinud.

Riided, mida ma kannan, on enamasti mingi toidu või lägaga kaetud ja selle vastu pole väga mõtet võidelda. Põnn on just sellises eas, et uurib toitu nii käte kui terve näoga ja teeb selle lägase käega kibekiirelt ka mulle patsu-patsu või pistab oma näo mulle naksti kaissu. Kuskil udupeentes kohtades me nagunii ei käi, nii et mis seal ikka.

Kui kuskil on beebi (või kassipoeg või kutsikas, aga see oli juba enne emaks saamist vist nii) vallandub automaatne aww-reaktsioon. Näiteks kui keegi mööda kärutab, siis rändab ikka pilk korra selja taha, et nunnut titat ka näha. Ja kui on ikka äge käru, siis vaatan selle marki ka. Ei saa midagi parata, see juhtub täitsa automaatselt.

Kõige väiksemadki saavutused on nii uhked! Varem ei oleks ehk selle peale tulnud, et kedagi ülevoolavalt kiita plaksutamise, basseinis jalgade siputamise, lambi vaatamise või muu sellise eest, aga nüüd on need küll ühed väga osavad saavutused. :)

Unistused on kõvasti muutunud ja justkui palju igapäevasemaks ja kättesaavamaks (kuid kas ikka on?). Öö läbi magamine, hommikukohvi joomine, ilma et keegi su otsas turniks, üksi poes käimine, juuste lahtiselt kandmine, vannis lõõgastumine, raamatute lugemine - no oleks see alles elu! Vahelduse tekitamine on nii palju lihtsam kui varem, sest ka pisiasjad on mõnusad ja erakordsed.

Hääl kipub ninnunännuks minema ka siis, kui see ehk alati ei peaks. Lihtsalt läheb. Seda kontrollida oleks liiga raske. :D

Mul on aga nii hea meel kõige selle üle, mida ema elu mulle pakub. Pisiasjade väärtustamine, teistsugune maailmavaade, uued huvid, naljakad juhtumid ja muidugi kõige tipp - kõige lahedama väikese inimese kasvamise jälgimine ja sellest osa saamine - mis võiks olla parem?! :)

Põnn asetas esmakordselt oma jalad vanaisa metsamaale :)


laupäev, 8. aprill 2017

10

Vahepeal keerati kella ja kuud jälle edasi ja tähistatud sai põnni eelviimane minisünna.

Ühelt poolt tuleb heldimus ja igatsus peale, kui vaatan sõprade-sugulaste värskeid beebikesi või siis enda põnni vastsündinupilte (sain siin alles nendega palju vaeva näha, kuna mu arvuti kõvaketas läks katki ja kartsin, et olen kõikidest ta piltidest ilma. Ordi remonditöökojas suudeti osa pilte siiski taastada ja tähtsamad pildid sain õnneks tagasi. Ostsin muidugi lõpuks ka välise kõvaketta, kus tähtsate asjade koopiad edaspidi elutsema hakkavad).

Teiselt poolt aga on see iga, kuhu minu põnn on jõudnud, nii äge. Ühelt poolt on ta ikka mu beebike ja teiselt poolt juba nii suur ja asjalik tegelane, kes ronib, askeldab ja areneb iga päevaga silmnähtavalt. Ta on üks väga edev, julge ja vahva poiss. Enamik ajast on tal naeratus kõrvuni või keel suust väljas (lemmik). Kõigiga ta edvistab, nii et teda nähes enam tõsiseks keegi ei jää :) 

Nüüdseks võin juba teha ka esimesi kokkuvõtteid asjadest, milles ta eriti osav on: 
- pisikeste asjade leidmine (sõrmede ja seejärel suu abil)
- korterite beebikindluse testimine (ja kõikide nõrkade kohtade välja toomine)
- paberite rebimine
- pillimäng (eelkõige trummid)

Ja lisaks neile vahvatele oskustele on ta ka muudmoodi ilus, tark ja osav, minu parim sõber ja vahva kümnekuune põnn! :)

Nüüd kümnesena sai läbitud veel üks verstapost - nimelt oli ta esmakordselt pool päeva üksi (st ilma minu või oma isata) vanaema juures. Ma pole näinud otsest vajadust teda kellelegi hoida anda - teha oleks mul palju, kuid need ei ole asjad, mis mu eest ära jookseks ja ootavad kenasti ka oma aega edasi. Lisaks on tal veidi omad vigurid, millega peab arvestama. Noh, näiteks ei jääks ta teistega koos olles ilmselt muudmoodi magama kui kussutades või vankris. Ja kuna ta on nii uudishimulik ja kõiki hääli on vaja uurida, siis peaks ka koht üsna vaikne olema. See ei ole küll mingi enneolematu värk - olen ise ka nii enda pisiõde kui ka suure õe lapsi magama kussutanud, aga osal "hoidjakandidaatidel" on ka oma lapsed, seega vaikust ja rahu just väga ei oleks ja lisaks on ju kõigil oma tegemised ka ja nii ta polegi kellegi juures pikemalt kui pool tundi hoida olnud. Tore, et see lõpuks ära sai katsetatud, kuna vanaemaga oli neil igatahes väga vahva, seega sain julgust juurde ja vanaema lubas ka iga kell põnni sinna viia. Iga kell muidugi viima ei hakka, aga tore teada, et põnni maa-vanaema teda nii suure rõõmu ja elevusega on valmis vastu võtma :) 

10. kuu täitus veidi tõbiselt. See õudne haiguste aeg võiks nüüd kevade tulekuga lõppeda. Põnnil on kerge tõbi juba pikemat aega sees vindunud, nii et ei julge ujumas käia ega midagi :( 
Epu von Trilla

Põnn hakkab kasutama vahvaid värvilisi Bobo&Boo bambusnõusid
Kõik sahtlid tuleb läbi uurida