esmaspäev, 21. märts 2016

Kuidas õppida vett jooma ja taltsutada oma isusid?

Soovitus juua päevas vähemalt 2 liitrit vett on väga levinud ja tõestatult kasulik. Ometi ei joonud ma varem praktiliselt üldse vett, kuna mul selline harjumus lihtsalt puudus ja janu tundsin harva. Umbes 19-aastasena lasin mingil tervisemessil enda kehakoostist mõõta ja kui muud näidud (rasvaprotsendid jm) olid kenasti korras, siis vee osakaal oli normist väiksem ja seetõttu hindas aparaat mu keha ka kahe aasta võrra vanemaks. Tööl hakkasin millalgi igapäevaselt jooma poest ostetud maitsevett, mis on rikkalikult suhkruid ja muid toredaid aineid täis topitud. Küllap see vedeliku tarbimine ikka kasulik oli, aga lisandid ilmselt mitte nii väga. 

Jõudes aga olekusse, kus ma ei vastuta enam ainult enda keha eest, vaid minust sõltub ka üks pisike tegelane, siis hakkasin teadlikult sundima end vett jooma. Mulle oli suureks abiks, kui võtsin kasutusele kindla suurusega joogianumad ning mõtlesin peas läbi, mitu tassi/kannutäit/pudelit vett ma päevas jooma pean. Algul see nii lihtne ei olnud, kuna pidin end tõesti väga sundima ning mõõtsin vaid tassidega ja see kogus (8 tassi päevas) tundus nii suur. Siis aga soetasin endale 1,3-liitrise veekannu ja võtsin sihiks, et päeva jooksul joon vähemalt poolteist kannu. Vahepeal lisasin ka sidrunit, et vesi ahvatlevam oleks. Töö juures kasutasin 0,75 l pudelit ja kodus on mul 0,5 l klaas, millest vett joon. Suurema anumaga ongi millegipärast lihtsam, kuigi kogused iseenesest ju ei muutu. 

Pärast mitmekuist veejoomistreeningut olengi jõudnud punkti, kus mu keha on veega nii harjunud, et tunnen sageli janu. Ühelt poolt on see tüütu, kuna varem ei olnud mul mingit probleemi pool päeva vedelikke tarbimata ringi toimetada, aga nüüd annab keha kohe märku, kui ilma veepudelita kodust lahkutud on. Teiselt poolt on see muidugi hea märk, sest siis ei pea enam joomist pidevalt meelde tuletama. 

Seega minu puhul aitas end teadlikult vett jooma sundimine ja koguste mõõtmine, kuni keha harjuski ise ära.

Selle küsimuse teise poolega on aga nii, et kui ma varem veel suutsin oma isudele vastu panna, siis hetkel ei suuda ma seda kuidagi. Isude all pean silmas asju, mis tegelikult kuigi tervislikud ei ole, näiteks magustoidud, koogid, kommid. Ainuke asi, mis minusuguste nõrga enesedistsipliiniga tegelaste puhul toimib on see, et ma lihtsalt ei too neid asju endale koju, sest kui need mul juba kodus on, siis need mingi aja jooksul ka oma lõpu leiavad. Alati ei ole ma nii nõrguke aga olnud, sest veel eelmise aasta lõpus võis kapp täis olla igasugust magusat kraami ja see ei häirinud mind kuigivõrd. Praegu aega käiksin ma ilmselt pidevalt seda kapiust paugutamas. Seega on see magusaisu ikkagi hiljuti tekkinud ja loodetavasti mööduv nähtus.

Mõtlesin ise ka varem, et milleks siis raseduse ajal nii palju magusat süüa, kui see tõstab kaalu ja enamasti midagi kasulikku ei anna, aga siis ma polnud veel ise tundnud, millest ma räägin :) Aga ahvatluste mitte koju toomise taktika praegu täitsa toimib ja loodetavasti jääb ka edaspidi toimima. Kodus piirdun puuviljade ja muu tervislikuma kraamiga ja seetõttu ei tunne end halvasti, kui külas käies või väljas söömas olles endale koogitükikese luban. 


pühapäev, 20. märts 2016

Esimene dekreedinädal

Olen juba nädalakese dekreedis olnud. See nädal möödus üsna tegusalt ja emotsioonide virr-varris. Vahepeal vedas ikka nii viltu ja siis sadas sülle uskumatu õnn ja vastavalt muutus ka meeleolu. Näiteks võitsin mingi loosimisega Sikupilli kinkekaardi (päriselt ka keegi võidab selliste loosidega?) ja mõtlesin, mida sellega pihta hakata. Ühel kaunil päeval jalutamast naastes ilmutas vastus end aga väga selgelt. Jalutuskäik möödus muidu hästi, koerake oli väga energiline ja mina sain lõbustada end vaadates, kui lustakalt ta pulgaga ringi kalpsab. Päike paistis ja tuju läks nii heaks. Kuni jõudsin koju ja mu talvesaapal tald lõhki kärises. Nii viskasingi kõik muud mõtted kiirelt peast ja paigutasin võidetud kinkekaardi uute talvesaabaste soetamiseks. Sain jälle kinnitust, et Murphy seadus on välja mõeldud ikkagi põhjusega, kuna see seadus tõesti kehtib! 

Kolmapäeval käisin aga teist korda glükoositesti tegemas ja andsin ühtlasi ära ka portsu teisi kolmanda trimestri analüüse. Seekord oli test aga veelgi hullem, kuna ma juba teadsin, mis mind ees ootab. Aeg läks õnneks kiirelt, kuigi iiveldusega võideldes. Pärast ruttasin lohutuseks sõõrikukohvikusse, aga rasvased pannkoogid polnudki tühja kõhu ja magusa üledoosi peale just parim valik. Oodatud suurepärast enesetunnet igatahes ei järgnenud. See jõudis kohale alles õhtuks. 

Samuti olen soetanud hulgaliselt vajalikke asju (näiteks turvahälli, riideid ja veel nipetnäpet), käinud mõnes perekooli loengus ja nüüd hakkan valmistuma järjekordseks kolimiseks. Ootan seda huviga, kuna siis saab juba parema ülevaate, mida ja kui palju veel vaja oleks. 

Dekreedikingitus töölt. Üks ilusamaid lillekimpe, mida näinud olen :)

neljapäev, 10. märts 2016

30 nädalat

Täna täitub meil 30 ühist nädalat. Alles oli see 20. Alles oli see 5. Meie pidupäeva puhul oli õhk mõnusalt kevadise hõnguga ja linnud siristasid üksteise võidu meile serenaadi. On suurepärane aeg keskendumaks murede asemel hoopis sellele, mis on hästi. Ja praegusel perioodil on hästi nii palju! 

Lapsuke on aktiivne ja hell. Või siis õiges asendis. Vahel ta küll surgib ootamatult kohtades, kus väikesed jäsemed mitte ei peaks käima, aga otseselt haiget pole ta siiani teinud.
Liikumisstiil on mul partjas, aga oma natuke aeglasema tempoga saan ma kõik tehtud. Jalutuskäigud, aktiivsed tööpäevad, koeraga möllamine. Peale kiiruse pole selles osas midagi muutunud.
Enesetunne on hea, energiat on küll veidi vähem kui mu tipphetkel mõne nädala eest, ent sellegipoolest puudust sellest ei tule.
Kindlasti leiaksin veel põhjuseid, miks olla rõõmus ja hetke nautida. Pean vaid meelde tuletama, et päeva haaraksin, et mõtted positiivses ootusärevuses liiga kaugele tulevikku ei kappaks. Ootus on hea küll, aga reaalselt elame ju ikka olevikus ja kui see olevik on nii meeldiv, siis milleks rutata tulevikku, eks?

Homme on mu viimane tööpäev. Kui ma oleksin ette teadnud, kui tore ja hea(enesetunde osas) seal on, siis oleksin vast veelgi kauemaks jäänud. Imelik mõelda, et esmaspäeval ei hakkagi uus töönädal. Ma käisin kuus nädalat tööl ja enne seda olin neli kuud kodune, nii et see kodusolek pole päris võõras. aga eks siis oligi keeruline endale rakendust leida ja end päriselt kasulikuna tunda. Seekord saab kindlasti lihtsam olema, kuna olen kodumaal ja saan siin korda ajada veel ootele jäänud asjad enne, kui ajad juba väga kiireks lähevad. Kuid siiski on veidi nukker. Ma tõesti nautisin neid töönädalaid. Aga kuna ma olen täna positiivsuse lainel, siis ongi tore, et mul jääb rohkem aega ka näiteks loengutel käia. Ma olen juba kahel loengul kirjas ja kuna mulle üleüldiselt loengutel/koolitustel käimine meeldib, siis saab kindlasti vahva olema.

Oma ülehelikiirusel kasvavat kõhtu pole ma vahepeal jäädvustanud, seega kevadise meeleolu puhul panen siia pildi ilusatest naistepäevatulpidest. Oi mulle meeldivad lilled!


pühapäev, 6. märts 2016

Kolmas trimester on hoogsalt käima läinud

Vahel tundub, nagu aeg veniks ja vahel tuhiseb see nii kiirelt, et raske on sammu pidada. Käes ongi viimane trimester. Kõht on viimaste nädalatega väga kasvu visanud, nii et kui enne jäi see teatud riietusega isegi märkamata, siis nüüd ei peida seda enam kuidagi. Minu meelest on rasedakõhud armsad, seega eksponeerin seda muidugi uhkusega.

Lapse liigutused on läinud veel palju aktiivsemaks ja sagedasemaks. Mingi möll käib praktiliselt kogu aeg. Liigutusi on juba igal pool. Naba all, üleval, mõlemal küljel. Praegu oleks ta justkui külili, et nii laiahaardeliselt müksata saab, aga kindel ma selles pole. Samuti on hakanud ta protesteerima kõveras istumise vastu. Kui vahepeal korra kuidagi kägaras peab olema, siis ta annab kohe märku, et ma rühti kontrolliks. Liigutused on tugevad küll, aga otseselt valus (kuigi üsna ebameeldiv, kui järsk hoop külge tabab) ega und häiriv tema siputamine endiselt ei ole.

Tööl olen tagasi olnud juba viis nädalat ja jäänud on vaid üks!! Selles osas küll aeg lendab, aga mulle väga meeldib, et ma saan rakendust. Mõnele sobib kodus istumine/toimetamine, aga mina eelistan tegutsemist. Eks see koduseks jäämine on juba üsna lähedal, aga usun (või vähemasti loodan), et leian endale piisavalt tegevust. Ees on kolimine ja muude asjade ajamine, nii et ehk ma ei jõua igavust tundma hakata.

Käisin vahepeal ämmaemanda vastuvõtul ja silmaarsti juures korduskontrollis. Ämmaemanda külaskäigu toredaim hetk on alati pisikese südamelöökide kuulamine ja nii ka seekord. Enne järgmist korda ootab mind ees hulk analüüse, sh uus glükoositaluvuse test. Eelmisel korral olid näidud küll korras, aga kuna kuulun riskigruppi (pärilikkuse tõttu), siis tuleb teha kordusanalüüs. Loodetavasti läheb test seekord veidi libedamalt kui eelmisel korral. Silmaarst vaatas aga silmade olukorra uuesti üle (õnneks läänerindel muutusteta) ning pani kirja aja kolmandaks ja eeldatavasti viimaseks visiidiks. Keskhaiglast kojusõit oli omaette ooper (või tragöödia), aga kuna midagi ei juhtunud, siis sain õnneks vaid õppetunni.

Ühel päeval naases kolmandale külastuskäigule ka sabakondi närvivalu. Seekord uues ja tugevamas kuues. See tunne on võrreldav väikese noaga, mis nii ootamatult sabakondi lülide vahele susatakse, et võib jalutuks jääda. Õnneks püsisin küll püsti, aga see oli päris suur ja valus võitlus. Eeldasin, et see on ka sel korral mööduv nähtus ja peagi saan taas normaalse inimese kombel kõndida. Pöidlad pihku! Järgmisel päeval aga jäin peaaegu seetõttu töölt koju, kuna hommikul tundus, et ma ei saagi liikuma. Pidin hambad risti suruma ja paar sammu veel tegema, et istuma saada.
Otsustasin ikkagi tööle minna, kuna järgmisel kõndimise katsel oli olukord juba parem. Mõtlesin, et kui asi ikka jamaks läheb, saan ju alati koju tulla. Õnneks tööpäeva jooksul esines neid valutorkeid piisavalt vähe, et suutsin kenasti päeva õhtusse saata. Ja mõne päeva pärast jõudiski kätte aeg, kui seda valu enam ei olnud. Ei teagi, miks see tuleb ja kuidas seda vältida.

Kuigi kõhuümbermõõt on juba üsna uhke ja kaal kasvab hirmsate hüpetega (kuigi kindlasti on selles oma osa, et ahvatlustele ei öelda on juba üsna võimatu), siis ei ole veel õnneks raske midagi teha. Lugedes millised hädad paljusid kimbutavad, siis on mul praegu ikkagi kõik väga hästi. Rõõmuga edasi viimaseid kümmet nädalat läbima!

Kõht tegi järsku kasvuspurdi. Nädalaid 27+6. 




Teise trimestri teine pool

Aasta viimasel päeval sai ka käidud pool teest ehk siis täitus täpselt 20 nädalat lapseootust. Siis läksime veel kolmeks nädalaks Soome ja seejärel naasin juba püsivalt Eestisse. Midagi märkimisväärset neil nädalatel ei muutunud peale selle, et pisikese liigutusi hakkasin tundma aina tihemini ja tugevamalt.

Eestisse tagasi jõudes käisin ämmaemanda juures ja mind suunati ka lõpuks silmaarsti konsultatsiooni. Läbi sünnieelse osakonna suunamise juurde käiv ootamine ja asjaajamine on ikka tükk peavalu, nii et igal juhul tasub panna või lasta ämmaemandal panna eriarsti juurde saamiseks kindel aeg. Kuna ma ei teadnud täpselt, millal Eestisse tulen, ei saanud ma mitu kuud tagasi aega kirja panna (sellised need järjekorrad paraku on) ning pidin seega kaua(tegelikult lausa kahel päeval, kuna osakondadevaheliselt jäi info kuskile toppama ja esimesel päeval ma löögile ei pääsenudki) haiglas istuma ning ootama, et saaksin naglalt vahele pressida. Ooteaeg oli nagunii kõvasti hilinenud ja siis võeti veel mingi „pallike“ (nagu arst mind nimetas) vahele. Üks naisterahvas, kelle aeg oli pool 10, ootas veel pool 12 kannatlikult ukse taga. Sellest oli küll kahju, aga nagu öeldud – graafik oli juba enne täitsa sassi läinud, nii et ma ei ole selle hilinemise eest üksi vastutav.

Pea 6 aastat tagasi tehti mu silmadele operatsioonid, kuna mõlemat silma oli tabanud haigus. Saadi küll kenasti jaole, aga selle operatsiooniga kaasub ka lühinägelikkus, mis mul ennegi küllalt suur oli. Lisaks jääb ikkagi risk, et sama asi raske pingutuse korral kordub (ehk siis ootaks ees uus operatsioon, lühinägelikkuse süvenemine ja võimalus ka muudeks tüsistusteks). Seega vajasin kontrolli, et kõik endiselt korras oleks ja konsultatsiooni, et milline sünnitusmeetod antud olukorras parim oleks. Kuna oli kiire, panime kirja ka kordusvisiidi aja, ent lühidalt öeldes on silmadega nii hästi kui antud olukorras olla saab (paratamatult jäävad sellest haigusest ja operatsioonist teatud kahjustused). Arst pidas positiivseks seda, et mul hiljem lühinägelikkus enam praktiliselt süvenenud ei ole ja ka seda, et ma pole tegelikult midagi silmade pärast tegemata jätnud, kuid see pole neile kuidagi halvasti mõjunud. Ta ütles, et alati jääb risk uueks rebendiks, aga tema ei näe keisrilõikeks vajadust.

Kordusvisiidil plaanin veel kõik täpselt üle küsida, kuna ma ei saa kuidagi lubada silmadega riskimist (lühinägelikkuse süvenemist või haigusseisundi taastumist), kuid kui ta hindab keisrilõike riski suuremaks, siis usaldan teda. Selles suhtes olen tema arvamuse üle rõõmus, et tahaksin väga vähemalt korra ise sünnitada, ent hirm oma silmade pärast on ikka suur.

Kuna jaksu ja energiat jagus, läksin Eestisse naastes oma endisesse töökohta, et kuuks ajaks tööd küsida (rohkemaks ei julgenud lubada, kuna ma polnud neli kuud tööl käinud ja ei osanud ennustada, kuidas see sobib). Hea ajastuse tõttu sain parima võimaliku pakkumise asendamaks oma endist paarilist. Seega saan ise valida koormust, puhkehetki (tegelikult isegi graafikut, kuna müügijuhataja pakkus välja, et kui ööd on mul rasked, siis võin oma tööpäeva alustada hiljem. Õnneks pole mul selleks vajadust tekkinud, sest auklikule ööunele vaatamata ei ole varajane ärkamine ega töölolemine õnneks raskem kui varem). Kuna tööl pole hetkel mingit kiiret perioodi ja tingimused nii head on, oli tööle naasmine suurepäraseks otsuseks. Vaid koju jõudes on natuke raske, kui koerake oma mänguasjadega piiksutama hakkab ja mulle igal viisil „sa oled nüüd kodus, lähme jooksma ja mängima“ öelda üritab. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et jalad on õhtuks ikka täitsa väsinud, aga mis sa ikka teed. Koer tahab ju jalutada ikkagi ja eks liikumine on endalegi hea, sest...

Kaalu võtan juurde isuga (just täpselt). Lootsin, et tööleminek soosib aeglasemat kaalutõusu, kuna päeva jooksul saab seal kõvasti ringi liikuda. Aga kuna energiakulu on suurem, siis vajan ka rohkem süüa ja lisaks saab töö juures iga päev mingi hea ja paremaga maiustada, nii et kokkuvõtteks võib sellel kõigel hoopis vastupidine efekt olla. Eks paistab, praegu veel ei muretse selle kaalu pärast, sest üldine kaalutõus peaks olema igati normis, aga nädala lõikes lisandub natuke palju küll.

Kuigi kõhuke ikka pea igapäevaselt tuikab ja jalad kiiremini väsivad, on praegu ikkagi väga mõnus periood. Rasket tunnet veel pole, toonused on harv külaline ja üldse on hea olla. Ja veel toredamaks teeb selle see, kui lapsuke endast tihedalt märku annab. Kui algul sain tunda lööke, siis praegu on enamik liigutusi mõnusalt sujuvad (keerab külge äkki), kuigi oma karate-lööke pole ta muidugi ka unustanud. Liigutab ta üldiselt endiselt alakõhus. Nüüdseks küll juba piisavalt viisakas tsoonis, et saaksin lasta ka teistel müdinat katsuda, aga peale minu ja V. pole see kellelgi õnnestunud (tegelikult ainult üks sõbranna on proovinud). Vahel siputab ta ka naba kõrgusel, aga üldiselt ikka hulga madalamal, nii et ei teagi mispidi ta olla võiks. Ma arvan, et tema pea on ülevalpool ja siputab jalgadega, aga võibolla tal on hoopis tugevad käed või siis keerutab seal veel ringi.

Pikk jutt, hea jutt. Aeg ikka lendab, sest peagi saan tervitada juba uut trimestrit. Enne pisikese tulekut ootab veel ees nii palju põnevaid asju, nii et see kolmas trimester saab kindlasti huvitav olema.

Nädalaid 25+3 



Looteanatoomia ultraheli

Härra on olnud algusest peale sügavalt veendunud, et tuleb poiss. Mind kahjuks sisetundega ei õnnistatud, aga mõeldes kaldusin pigem tüdruku poole, kuna minu peres tütreid rohkem esineb ja kui ta ongi tüdruk, siis keegi peab ju ometi tema poolt ka cheerima, mitte et mõlemad vanemad teda kogu aeg poisiks nimetavad.

Põnevus oli seega laes, kui jõudis kätte aeg minna looteanatoomia ultrahelisse. See oli ühtlasi esimene kord, kui härral õnnestus kaasa tulla, nii et ta sai ka sibliku lõpuks ära näha. Selle ultraheli ajaks oli küll pisike juba nii suur, et korraga pildile väga ei mahtunud, aga natuke aimdust sai ikka. Uuring oli väga põhjalik ja arst selgitas meile, mida me parasjagu vaatame ja kas kõik hästi on. Korra pidin ka natuke ringi tatsuma, et viimased mõõtmised ära saaks teha. See õnnestus, nii et saime kätte kogu vajaliku informatsiooni. Pisike kaalus sel hetkel umbes 318 grammi ja oli igati õigetes mõõtmetes.

Arst küsis ka, kas meil on erisoove ja seega ütlesin, et kui pisike näitab, siis sooviksime sugu teada. Ühel momendil võttis arst ühe koha kaadrisse ja küsis, kas me tahame arvata. Ma juba aimasin, mida ma pildil näen, aga ei julgenud seda ise kõva häälega välja öelda. Aga väike tegelane ongi meie pojake! Arst ütles ka seepeale, et isa süda juba ei valeta. Pärast selle uudise saamist olin nii üllatunud ja elevil, et oli väga raske paigal püsida, et arst oma tööd saaks jätkata, kuid suutsin oma itsitussoovid siiski alla suruda.

Pärast ultraheli oli tunne, nagu oleksin uuesti rasedaks jäänud. Tegelikult ei muutunud ju midagi, olime pisikesega juba pikalt koos kasvanud, aga siis oli ta väike ja anonüümne. Nüüd muutus ta meie jaoks konkreetselt meie pojaks.  


20 nädalat

Teise trimestri esimene pool

Ootasin teist trimestrit väga - see pidavat olema kõige nauditavam ja ühtlasi ka juba riskivabam kui esimene. Minu jaoks algas see siiski raskelt. Kõhuvalu oli endiselt mu igapäevaseks kaaslaseks. Samuti kujunes suureks katsumuseks magamine, kuna muud hädad kippusid just öösiti kallale tulema.

Uinuda oli väga raske ja nina kippus kinni minema. Siis kui mingi mugavama asendi lõpuks leidsin, oli aeg tualetti külastada. Tagasi tulles oli jälle uni läinud ning vähkremine võis taas alata. Öö jooksul liitus kindlasti ka liigesevalu. Kokkuvõttes muutus uinumine väga pikaks protsessiks ja uni muutus veelgi õrnemaks kui varem. Ja üle pole see hiljemgi läinud, nii et kuidagi „ette ära puhata“ mul küll võimalik pole (mitte et see olekski päriselt võimalik).

Panin enda jaoks eraldi kirja päeva, mil rasedust oli 15 nädalat, kui olin äärmiselt optimistlik ja positiivselt meelestatud. Ja seda seetõttu, et see oli üle teadmata pika aja esimene kõhuvalu-vaba päev. Järgmisel päeval oli olukord samasugune, kuid ülejärgmisel päeval, kui käisime ühel imetoredal külaüritusel Jõulude algust tähistamas, tabas mind lõpuks nii tugev valu vasakul alakõhus, et liikusin kodu poole aeglasemaltki kui tigu. Koju jõudes ja pikali heites läks valu kohe üle, seega olin ilmselt liiga pikalt jalul ja tegin kuidagi liiga.

Sel perioodil olin ma toitumise osas väga tubli. Mingeid vastupandamatuid isusid pole mul kordagi olnud ja ahvatlustele suutsin üsna hästi vastu panna. Päevad olid üsna rutiinsed ja toitumist hea jälgida.

Kaks korda on mind ka tülitanud sabakondivalu, mis torkab vahepeal nii tugevalt, et jalg tahab alt ära minna. Justkui miski suruks närvi peale. Õnneks on need perioodid kiirelt möödunud ja püsivaks probleemiks see kujunenud ei ole.

17ndaks nädalaks olid kõhuvalud vähenenud ja tundsin, et julgen hakata veidi trenni tegema. Hakkasin igapäevaselt tegema Youtube videote järgi rasedusaegset aeroobikat, mis andis energiat ja positiivsust.


Kuigi kõhuli olles olin varemgi mingit veidrat tunnet tundnud, siis 16+5 sain esimese müksu. Ma ei teadnud, kas see ikka õige asi on, kuna ootan esimest last ning platsenta asetseb eesseinas, mis peaks tähendama, et liigutusi hakkab tundma hiljem. Järgnevatel õhtutel rahulikult lebades tundsin aga samasuguseid mükse uuesti ja siis juba aina tihemini ja tugevamalt, kuni olin kindel, et need ongi need. Elevus nende liigutuste üle ei rauge vast niipea (võib-olla siis, kui pisike on suurem ja ulatab juba roideid puksima, siis lisanduvad ka muud tunded, aga lõppude lõpuks on beebi liigutused ju alati heaks märgiks). Kui ma tulevasele papale liigutustest rääkisin, kostis ta, et tuleb tugev poiss, kuigi me sugu veel ei teadnud. Ja üks tugev vägilane peab ta olema, et juba nii pisikesena oma mütsudega läbi platsentagi kõhu kerkima suutis panna!  

Kahjuks ei olnud mul Soomes statiivi kaasas ja valgusolude (puudumise) tõttu ei saanud ka õhtuti lasta V-l end eriti pildistada, seega on progressipildid üldiselt üsna kesised. Aga tore vaadata ikka. Pildil 14+5 kõhuke. 




Glükoosi taluvuse test ja kuklavoldi ultraheli

Kuklavoldi ultraheli ja muude uuringute jaoks lendasin ennastületavalt lennukiga, et veidi kiiremini Eestisse saada. Ka lennu ajal sundisin end pisikese nimel rahulik olema. Täielikult see ei õnnestunud, väike närvilisus puges ikkagi sisse, aga kokkuvõttes olin üsna tubli (tore ju end kiita).

Hilisõhtul jõudsin kohale ja järgmisel hommikul seadsin juba sammud haigla poole, et anda ära esimese trimestri vereproovid ning teha ühtlasi ära ka glükoositaluvuse test, et selgitada välja diabeedirisk. Mina pidin testi tegema, kuna mu suguvõsas on olnud 1. tüübi diabeetik (ehk siis tema pidi insuliini süstima, mitte ei tulenenud tema diabeet vanusest, elustiilist vm põhjustest).

Esmalt võeti vereproovid – esimene vereproov glükoositesti tarbeks ja lisaks vereproov, mille abil selgitatakse välja kromosoomhaiguste riskid. Seejärel pidin viie minutiga ära jooma kaasavõetud glükoosilahuse, milleks oli mul 200ml apelsinimaitseline vedelik. Neid on muidu ka maitsestama ja teiste maitsetega. Olin sellest kuulnud palju õudusjutte, nii et esimeste lonksude ajal olin positiivselt üllatanud. Tõsi, oleksin joonud nagu puhast siirupit, aga siiski ei tundunud sellise väikse koguse lääge joogi ära joomine midagi ületamatut. Eksisin. Viimase kolmandiku ajaks oli see magusus südame juba nii läikima ajanud, et pidasin endaga karmi sisemist heitlust, et viimsed lonksud ikkagi edukalt alla neelata. See tehtud, pidin tunni ootama, et järgmine vereproov anda. Esimesed kümme minutit oli mul tõsine dilemma – kas tuleb üles või läheb alla? Saingi siis esmakordselt selle raseduse jooksul tunda tugevat iiveldust. Läksin isegi juba igaks juhuks tualetti, aga kui olin keele ära loputanud (juua ju ei tohi) ja keele pealt imala maitse ära saanud, läks veidi paremaks ja peagi oligi jälle täitsa hea olla. Kokku kestab test kaks tundi, mille jooksul tuleb anda kolm vereproovi (tulles, tunni pärast ja kahe tunni pärast) ja ülejäänud aja hästi rahulikult istuda. Seetõttu tuleb kahtlemata endale põnev raamat või mingi muu meelelahutus kaasa võtta. Minul lendas see aeg üsna kiirelt ja igav ei hakanud.


Seejärel jäi veel paar päeva kuklavoldi ultrahelini. Kabineti ukse taga oodates oli sees väga suur ärevus. Õnneks olin vähemasti ultraheli aja pannud hommikuks, seega ei pidanud pärast ärkamist kuigi kaua ootusärevuses piinlema. Pisikest uuesti näha oli nii-nii tore. Ja veel toredam oli see, et ta lasi kõike vajalikku mõõta ning kõik näitajad olid täiesti korras. Sain esmakordselt tema südametööd kuulda, mis oli ka omaette elamus. Kõik oli hästi, riskid madalad ja minu südamelt langes hiiglaslik murekoorem. Noh, eks neid murekohti on hiljemgi tekkinud, aga siiski olen sellest hetkest peale olnud palju rahulikum. Sellega lõppes ka esimene trimester ja sai tervitada juba teise, kuulduste järgi kõige mõnusama, trimestri algust.  

Meie seikluse algus

See tore seiklus algas ühel septembrikuu hommikul, kui sain teada, et ma pole enam üksi. Eks see algas tegelikult ju varemgi, aga sel päeval ühinesime selle teadmisega meie. Sellele eelnes igasuguseid teisigi asju, näiteks juulikuus üks hirmutav tervisemure, augusti viimasel päeval andsin sisse lahkumisavalduse ning siis käisin veel operatsioonilgi ära. Aga siis sai kõik eelnev ebaoluliseks ja jäi vaid hetk ja tulevik.

Sümptomi-kogust saadeti mulle valutav alakõht (seda eriti viimastel töönädalatel, kuna tööl olin aktiivses liikumises), mõned hellad piirkonnad kehal, kõige kergemat sorti iiveldus (vahel hakkas ühistranspordis loksudes veidi paha) ning valulikud liigesed, millega mul varemgi probleeme on olnud. Samuti läks näonaha olukord hullemaks kui enne.

Igapäevaselt valutav kõht tekitas igasuguseid muremõtteid ja ma ei jõudnud ära oodata esimese trimestri ehk nn. kuklavoldi ultraheli, et raskele südamele lohutust saada. Minu visioon rasedusest nägi ette, et kaob ära igakuine põrguvalu kõhus. Reaalsus osutus aga selliseks, et valu intensiivsus oli küll kõvasti madalam, aga see-eest valutas mu kõht igapäevaselt pea kolm kuud järjest. Vahepeal jõudsin juba mõelda, et olgu mul iiveldus või mis-iganes rasedusaegne häda, aga mitte see kõhuvalu, kuna valu selles piirkonnas, kus väike elu kasvab, ajab tahes-tahtmata muretsema.

Iivelduse koha pealt aga nii palju, et umbes 10. nädalal kadus see vähenegi ära. Enne rasestumist ajas osa sööke veidi iiveldama (arvasin, et millegi talumatus, aga ei suutnud ühist nimetajat leida ning teste pole teinud) ja pärast rasedaks jäämist kadusid needki iiveldused ära. Nii et vähe sellest, et mul ei iiveldanud, mul kadusid varasemadki iiveldused ära.

Ent nagu öeldud, palju mul sellest rõõmu ei olnud, kuna kõht ja liigesed (õlad, randmed, hüppeliigesed, põlved) valutasid üksteise võidu mulle armu andmata.


Kahjuks pean tõdema, et esimesel trimestril domineerisid tõesti mure ja vaevused. Muidugi püüdsin olla positiivne ja rõõmus, aga juba tekkinud mure on üsna keeruline taltsutada. Õnneks jõudis üsna kiirelt kätte aeg minna ultrahelisse, kus nii mõnelegi küsimusele vastused sain.