kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Kaamos

Muidu ma ei ole väga selline inimene, kellele need külmad ja pimedad talvekuud kuidagi rusuvalt mõjuksid, aga praegu tunnen end küll üsna mandununa. Ometi ei saa ma seda otseselt talvemasenduseks nimetada, aga eks see pakane annab oma osa küll. Õigupoolest ei ole ma isegi päris masendunud, vaid mul on igav.

Mul on nii palju aega ja pole midagi selle ajaga pihta hakata. Õues on -30 ja seal kuigi pikalt viibida ei saa. Tubased tegevused võtavad päevast maksimaalselt tunni, kuna nii väikeses üürikodus polegi väga midagi toimetada. Teoreetiliselt leiaksin endale ka muid tegevusi, ent motivatsioon on langenud koos temperatuuridega miinustesse. Usun täiesti, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Tagantjärgi hakkan veel väärtustama seda vaba aega, mis mulle kaela on langenud, aga hetkel ei suuda seda kuidagi mõistlikult rakendada. Ootangi igapäevaselt elukaaslase töölt tulekut, et jälle midagi teha oleks ja kellegagi suhelda oleks. Olgu see siis laiskus või kaamos või kes-teab-mis.

Käes on minu viimane nädal Lapimaal. Ja peagi on murtud nädala selgroog. Meie koha pealt on siinoldud aeg parim, mis meil üldse olnud on ja lähitulevikus ka tulemas on, sest pärast käesolevat nädalat naaseme kaugsuhte kurnavasse argipäeva. Mõnele see sobib ja teisele mitte. Minule nii väga mitte, nii et on kahju astuda samm tagasi, kui kord juba head elu maitstud on. Teiselt poolt ei leia ma siit endale piisavalt rakendust, nii et isiklikust aspektist osutub tagasiminek ehk ikkagi edasiminekuks (ja lisaks on määravad muud aspektid, miks see eluke siinpool polaarjoont kolme kuuga piirdub).  

Niisiis kokkuvõtteks olen ikkagi optimistlik, et järgmisest nädalast hakkavad puhuma uued tuuled ja koos minuga jõuab kohale ka uus energia. Üht- või teistpidi, aga muudatused hakkavad toimuma ja ehk saan endalt selle raske tegevusetuse-koorma seljast heita. 


teisipäev, 12. jaanuar 2016

Kodutüüpidest

Minul veel isiklikku kinnisvara ei ole ja lähiajal pole plaanis seda ka soetama hakata, aga oma unistus antud teemal on tekkinud juba nii ammu, et ma ei mäletagi, millal või kuidas see eelistus selliseks kujunes.

Korter
Mõnes mõttes kadestan inimesi, kes soovivad elada korteris. Korter on üldiselt soodsaim ja mugavaim valik. Korterihinnad on madalamad kui teistel kinnisvaratüüpidel ja ka suuremad otsused võetakse vastu ühiselt või ühistu kaudu, näiteks ei pea keskmine korteriomanik otseselt muretsema, kes lükkaks lund või ehitaks uue katuse. Samas võib see tuua kaasa lisakulutusi, mis alati meeldivad ei ole. Näiteks pensionärid ei pruugi olla vaimustatud mõttest ehitada maja juurde laste mänguplats või uued parkimiskohad, ent neid kulusid katta tuleks kõigil majaelanikel ühiselt. 

Isiklikult ei ahvatle korteris elamine mind üldse. Mulle meeldib rahu ja vaikus, mitte pidevalt naabrite hääli kuulda ega muretseda, et ise liiga lärmakas poleks. Ideaalis soetaksin ma korteri ainult ajutiseks elupaigaks/üürileandmiseks. Kui mõni pereliige tahaks minna näiteks Tallinnasse ülikooli, oleks suurepärane, kui saaks talle seal soodsamat elupinda pakkuda. Ise aga pikemas plaanis seal elada ei tahaks. Kogu see jutt on siiski teoreetiline, sest nagu öeldud, kinnisvara mul pole ja kuidagi välistatud ei ole ükski neist variantidest. 



Ridaelamu
Ridaelamul on minu silmis rohkem plusse, aga pigem olen ikkagi ei-seisukohal. Nagu oleks oma koht ja oma luba, aga ikka peab naabritega kemplema. Näiteks mu sõbranna ei või endale üksinda ehitada sellist aedagi(tara), nagu sooviks, kuna see tuleb paljude (ka teiste majade) naabritega kokku leppida, milline aed (või kas üldse) on aktsepteeritav. Lisaks on ridaelamud juba hinnaklassilt majade tasemel. Eks siin tulevadki mängu eelistused. Kellele meeldib kommuunielu ja see et on tore lapsi koos mängima lasta(kuigi kellele see ei meeldiks?) ja ühiselt otsuseid langetada, selle jaoks sobib ridaelamu hästi.

Hetkel elan ise esmakordselt klassikalises ridaelamus (Põhja-Soomes) ja praegu sobib see meile küll ideaalselt. Mul on kahju, et Eestis ei ole eriti üüri-ridaelamuid, sest eelistaksin seda korterile iga kell. Lisaks on siin ridaelamuboksi üürimine korterist soodsam, aga Eestis oleks see ilmselt vastupidi. Nagu öeldud, siis praegu sobib see meile oivaliselt. Koeraga on väga mugav - astu otse õue kas eesuksest või tagauksest. Lisaks on see ideaalse suurusega, saunaga ja niisama mõnus. Naaber on ka nii vaikne (meil on otsepealne boks), et teda nagu polekski. Ise ei julge väga muusikat küll kuulata, kuna ei tahaks teda segada. Siin on paljud ridaelamud ringjalt ehitatud, nii et keskele jääb parkimisala, kuurid, laste mänguala. 

Siin piirkonnas on ridaelamud kõige levinum elamutüüp, kortermajad ja ühepereelamud praktiliselt puuduvad. See on ka igati mõistlik arvestades karmimaid olusid (temperatuuri, lume osas). Sellistes oludes on väga mõistlik hoida kokku ja ühendada oma jõud.

Maja 
Ma nüüd ei teagi, kust see pärineb, aga minu suurim eelistus oleks omada oma maja. Ise olen alates 5. eluaastast elanud korteris/majaosas, vanaemad elavad Tallinnas korteris ja ridaelamus. Seega mul ei ole otseselt sellist kogemust, et just oma majas on nii mõnus olla. Isal on oma maja küll, aga selles majas on ärid ja korterid, nii et see ei ole kuigi klassikaline maja. Võib-olla tuleneb see soov lihtsalt eestlaslikust privaatsusevajadusest. 

Minu unistus on keskmise suurusega tore majake aiaga. Maja vajab väga palju tööd ja kulutusi, aga selle korvab minu jaoks see vabadusetunne, mis majaga kaasneb. Majas on täielikult oma tuba, oma luba. Koerainimesena on ka aed suureks boonuseks. Jalutamas käima peaks koeraga nagunii, aga majas on koeral oma valik, kas ta tahab olla rohkem toas või värske õhu käes. Lisaks saab kuulata muusikat, laulda kõvasti ja valesti ja teha muid toredaid asju, ilma et peaks muretsema, et paberist seinad need helid kohe naabriteni kannavad.

Lastel oleks hea aias mängida ja sõpru oleks mõnus külla kutsuda ja nii edasi. Maja puhul tuleb küll kõige eest ise muretseda ja hoolt kanda. Suvel tuleb muru niita, rohida, talvel lund lükata. Maja vajab kõpitsemist ja hoolt. Kes on aga kuldsete kätega ja seda vastutust ei karda(või lihtsalt väga jõukas, et keegi teine kõik tööd ära teeks), sellele on maja igati heaks elupaigaks.



Lisaks sobilikule tüübile tuleb leida ka sobiv asukoht (suurlinn, väikelinn, küla, mets vms), aga see jutt läheks jälle nii pikaks, et sellesse hetkel ei lasku. 

Ja lisa number kaks. Nii palju aspekte jäi veel välja ja kõikidel neil tüüpidel on kindlasti erinevaid lahendusi, aga seekord sai kirja pandud sellised mõtted enda isiklikust vaatenurgast. 

esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Kassapidaja töö

Töötasin varem kaubanduses ja sain seal näha nii teeninduse poolt kui ka kontori poolt. Ma ei ole küll vahetu klienditeeninduse tüüpi inimene - ma võin olla kiire, täpne, muidugi ka viisakas, aga minus ei ole seda X-faktorit, mis on inimeses, kes on loodud klienditeenindajaks. See sära, siiras rõõm iga kliendi üle, kadestamistväärt oskus igast olukorrast hästi välja tulla. Selline inimene hakkab alati silma, sest ta on haruldus. Haruldus just erinevate kassapidaja töö varjukülgede tõttu. 

Inimeste suhtumine
Minu meelest on kassapidaja töö nagu iga teine. Ise poes töötades ja ka mujalt sai ikka kuulda mõningate inimeste arvamust sellisest tööst. Kas see on vajalik töö? Jah, absoluutselt. Täielikult isetoimivaid poode meil veel ei ole. Miks siis peaks keegi seda ametit halvustama? Kust need halvustajad siis ise oma kauba kätte saavad? "Appikene, ega sa ometi kassapidajaks kandideeri?" Ja mis siis? Mõnele see meeldib, mõni teeb seda vajaduse tõttu. Miks peaks omama veidraid eelarvamusi ühegi vajaliku ameti kohta?

Palk ja maine tagamaad
Osati ma saan ka aru, kust võib halvustav suhtumine tulla. Nimelt halbadest kogemustest. Kuna kassapidaja töö on nii madalalt tasustatud, suunduvad head teenindajad ja säravad pärlid sageli mujale ja kassapidaja tööd satuvad vahel tegema inimesed, kes selleks absoluutselt ei sobi ja seda teha ei taha. Lihtsalt kuna muud võimalust ei ole. Mul on kahju, et ka neid tublimaid ja toredamaid vääriliselt ei tasustada. Ometi ei anna ka mõni halb kogemus põhjust üldistada ja kogu kassapidaja tööd kuidagi hukka mõista.

"Need" kliendid
"Need" kliendid on sellised, kes nõuavad, et klient on kuningas, aga ise käituvad nagu matsid. Sellised võivad ka kõige rõõmsamal inimesel meele mustaks ajada. Nad nõuavad, karjuvad ja elavad end välja vale inimese ehk kassapidaja peal. Kindlalt suurem enamus neil esinevatest probleemidest ei sõltu mitte kuidagi kassapidajast ja tulemuseks ei ole muud, kui see õnnetu alatasustatud kassapidaja muutubki kurvemaks ja tusasemaks. 

Ma võiksin tuua igasuguseid näiteid, mille eest kassapidaja poes sõimata võib saada. Näiteks meesterahvas, kes üürgas üle kogu poe iseteeninduskassa (pistelise ja juhusliku!) ostukontrolli mõttetusest ja kuidas see on sihilikult tema aja raiskamiseks loodud(kuigi ostukontrollist on selgelt kasutajalepingus kirjutatud. Aga kellel siis aega lugeda on? Ikka laome igale poole oma allkirja suvaliselt alla). Käekõrval seisis tal noor tütar, kes issi pealt teenindajatega suhtlemist õppis. Milline suurepärane eeskuju!

Või need, kes õiendavad kassapidaja kallal, et järjekord on pikk ja kassasid vähe lahti, kuigi see võib tuleneda sellest, et mõni vastutustundetu kolleeg on tööle ilmumata jäänud vms. Siis see tubli ja kohusetundlik saab jälle oma vitsad kätte, sest karjutakse ju tema peale.

Neid näiteid on veel palju, aga ei hakka siin rohkem neid välja tooma, kuna see kujuneks juba liiga pikaks romaaniks. 

Kassapidaja töö tundub mõnele nii mõttetu alamate tööna. Tõsi, seal ei otsita ravimit raskele haigusele (aga kui paljud sellega ikka tegelevad?) ja võibki tunduda, et igaüks saab selle piiksutamisega hakkama, aga heal kassapidajal on teistsugused oskused. Ta ei joonesta ega täida aruandeid, aga tal on kõrgelt arenenud inimeste tundmise oskused. Oskused, mis puuduvad paljudel klientidel. Olen ise näinud, millises raevus inimene on kassapidaja poolt maha rahustatud, nii et too klient lõpuks hoopis kiituse kirjutas ja pean tõdema, et mina austan sellist kassapidajat ja ei halvustaks mitte mingil juhul tema tööd.


Ma isiklikult ei karda ega häbene ühtki tööd. Kas see mulle sobiks, on teine küsimus, aga mina ühtki ametit lihtsalt eelarvamuste põhjal küll ei välistaks. Kui keegi suudab mulle mõistlikult seletada, miks see töö on kuidagi halb või piinlik või nõme, siis ootan huviga.


laupäev, 9. jaanuar 2016

Uusaastalubadused

Sel aastavahetusel ma isegi ei hakanud end igasugu lubadustega piinama. Nende lubaduste pidamise jaoks (kui on tegu mingite suuremate elukorralduse muudatustega) peab olema inimesel väga palju tahtejõudu ja motivatsiooni. Austus neile, kes suudavad üleöö motivatsiooni leida. Minul ei teki  see aga lihtsalt aastanumbri muutusega. Selleks on oma aeg ja koht, kui see tuleb. Ainukene lubadus on proovida jätkata mõningate asjadega, millega eelmisel aastal sai algust tehtud ja mis natuke soiku on jäänud. 

See uus aasta tuli natuke teistmoodi kui varem ja ehk ka seepärast ei tulnudki mõtet, et peaks mingeid lubadusi andma. Oli tore ja lõbus, aga kuidagi ei tekkinud seda õiget tunnet. Muidu oli tõesti mõnus - Pärnus hotellis väga luksuslik õhtusöök, millele järgnes lõbusate lugudega Sulo kontsert Pärnu kuursaalis ja vahepeal sai muidugi õues ilutulestikku vaatamas käia. Aga Kuursaalis oli külm ja tantsutuju jätkus ainult mõne laulu ajaks, lisaks tikkus uni peale. Eks seal oli võib-olla veelgi põhjuseid, miks tunne ja tuju päris see ei olnud, kuigi iseenesest ju vahva oli.

Ja ma tean, et kogu ülejäänud aasta tuleb ka teistsugune, aga lubaduste asemel lähen vooluga kaasa ja otsustan vastavalt olukorrale ja tundele. Seega mina olen sel aastal esialgu konkreetsete lubadusteta. 

Sellist nimekirja võib aga igal ajal järgida. Siin on üldised asjad, mis teevad õnnelikumaks, aga mille osas libastudes ilmselt tohutuid süümepiinu ei tunne. 


Sõbrad ja nende koduloomad

Sattusin Perekoolis sellise toreda teema peale: LINK

Selles teemas jagatakse kogemusi, kui koduloomade tõttu on sõpradega suhted lõpetatud. Seal on mitmesuguseid arvamusi, mõistlikest jaburateni, seega tekkis tahtmine veidi ka oma arvamust avaldada.

Nõustun täielikult, et olukorras, kus loom kiusab või on agressiivne, on peremehe asi koer korrale kutsuda ja vajadusel eraldada. Keegi ei peaks taluma urisemist, näksamist või muudmoodi ähvardamist/haiget tegemist. Vähe sellest, et sellises olukorras ei taha tuttav enam külla tulla, võib tekkida ka üldine hirm koerte ees. Samuti arvan, et kui inimene juba kardab koeri, ei peaks talle koeraga peale käima, et las koer ikka lakub käsi ja küll inimene harjub (näide võetud ühest teisest teemast). Siia alla ei kuulu aga see "näkku ähkimine ja pea toetamine." See ei pruugi küll paljudele meeldida, aga see ei ole nii katastroofiline, et peaks selle eraldi välja tooma. Kui peremees tähele ei pane (näiteks ei pea seda veidraks), saab ju ometi ise sellele tähelepanu pöörata, et koer ära kutsutaks. 

Seal on ka keegi, kes kommenteerib, et koer otseselt kuidagi ei seganud (oli vaikne ja ei tulnud lähedale), ent ikkagi liikus ringi, levitas karvu ja olevat olnud spetsiifilise lõhnaga. Selle võttis postitaja kokku küsimusega, kas koer ikka on nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees arvab?
Ei. Ei ole ja ei peagi olema. Vaevalt on keegi võtnud lemmiklooma eesmärgiga, et too oleks nähtamatu ja tajumatu. Koer on pereliige ja sõber ja oma kodus ei peaks teda kellegi eest lihtsalt niisama peitma. Antud juhul loomaomanikul veab, kui ta sellisest "sõbrast" lahti saab, sest koer on igatahes truum ja parem sõber, kui selline tühjast kohast probleemide otsija. 

Karvad on muidugi omaette teema. Ega loomaomanikele endalegi ei meeldi, et need jonnakad karvad isegi pärast koristamist kuidagi igale poole ikkagi tekivad. Minu jaoks on karvad üks neist tüütutest asjadest, mis sajaprotsendilise rõõmu ja toredusega (aka. koeraga) paraku kaasnevad. See tundub aga jälle nii jabur põhjus külaskäimisest loobumiseks. No oled ühe korra mõne karvaga kaetud - so what? Juuksekarvu ja muid ebemeid tekib riietele ju nagunii. Saad need kleeprulliga kokku tõmmata ja ongi probleem jälle lahendatud. Lisaks ei leia mina kohvi seest koerakarvu ega pole mulle rääkimise ajal koerakarvad suhu lennanud, nagu seal teemas keegi välja toob. Ega siis koeraga kooselu ei tähenda seda, et terve toa õhk on täidetud lendavate karvakestega. 

Seal on ka neid, kes hakkavad loomi võrdlema kasvatamatute lastega, aga minu meelest tuleks need teemad siiski eraldi hoida. Igas asjas saaks tuua võrdluse, et "see on samamoodi ja see on hullem", aga see ei ole kuigi produktiivne konkreetse arutluse arendamisel. 

Lisaks tuuakse välja olukorrad, kus loomaomanik enam ise eriti väljas/külas ei käi, kuna ei taha looma üksi jätta. Seda pole mõtet kritiseerida, kuna see on inimese enda valik. Tema valis, et tahab endale üdini truud sõpra, kelle suhtes ka ise vastutustundlik ja truu olla. Kui loomaomanik seda vabandust kogu aeg kasutab, eks siis tuleb teha oma järeldused, keda ta ise oma sõpradena eelistab... :)

Kokkuvõtteks arvan, et kelle jaoks on need nii ületamatud probleemid (va. agressiivsus, mis tõesti ohtlik on), siis ongi ehk mõistlik endale uued sõbrad leida. Pole kellegi asi dikteerida, mitu looma/last/mündikollektsiooni kellelgi kodus võiks olla. Võib-olla tasuks vaadata peeglisse ja mõelda, kas sa ise oled ikka väärt sõber ja ega sinu kodus ometi midagi sellist ei ole, mille kohta teised mõtlevad, et oiii, käiks külas küll, aga vot see jubedasti häirib...