teisipäev, 2. jaanuar 2018

Vahetatud

Häppi njuu jiir! 

On jälle aeg möödunud kuu kokku võtta, sest teadagi kipuvad mälestused tuhmuma, kui need kohe kirja ei saa - eriti praeguse mäluga, mis töötab vähendatud võimsusel.

Ootasin seda jõulukuud justkui nii kaua. Jõuludeni oli terve igavik, kuni järsku - pauh! detsember! - pauh! jõulud! Aga detsembrisse mahtus igasuguseid esmakordseid kogemusi. Näiteks esimene pikem haigus põnnil. Nohu-köha-väike palavik oli tal varemgi olnud, kuid seekord arenes asi larüngiidiks. Minul ei olnud varem larüngiidiga kokkupuudet olnud ja kirjeldasin sümptomeid algul kui "häälest ära varese köha ja õhu ahmimine." Siis kui sain teada, millega tegu, sain pildi täiesti kokku viia - mitu päeva kõrget palavikku, haukuv köha - eriti öösiti. See oli üsna hirmus, kuna laps läheb ise endast välja, kui hästi turse tõttu hingata ei saa - hakkab nutma, mis veelgi hingamist raskendab jne. Õnneks saime omal jõul hakkama - laenasin kibekiirelt inhalaatori, tegin talle auru ja varsti olukord paraneski. Pärast seda soetasime ka endale inhalaatori - varem sellest otseselt puudust ei tundnud, aga larüngiidi puhul on see üsna hädavajalik, kuna on hea kodune abiline. Alternatiivid on vannitoas aurutada vms, aga see võtab palju rohkem aega ning lisaks saab inhalaatorisse vajaduse korral turset alandavat ravimit lisada (retseptiravim).

Kui vahepeal üks tervem periood oli, käisime eksprompt puhkusel Haapsalus. Poiss oli väga vapper, kuna startisime üsna pea pärast tema lõunauinakut ja oli terve sõidu ajal ärkvel. Lisaks hakkas hämarduma ja tal oli üsna igav üksi tagapingil, kuid tänu intensiivsele loomalaulude laulmisele jõudsime siiski rõõmsas tujus kohale. Peatusime Laine spaa-hotellis, mis on selline rahulik, ilus ja väikese spaakesega kohake. Ühtlasi olin seal ainukesena lapsega, seega paistab see hotell just pensionäridele väga meeldivat. Kui me algul hotellituppa jõudsime, siis arvas põnn, et see vist ongi spaa, kuna tema viskus igatahes dušinurka siruli ja hakkas spaatama. Hiljem läksime siiski ujuma ja saunadesse, kus oli väga tore - spaa oli küll pisike - üks bassein, mullivann ja kaks sauna, kuid me käisime seal nii õhtul kui hommikul ja oli lõbus küll. Mängutuba, kus me uhkes üksinduses aega veetsime, oli otse meie toa vastas, nii et ka sinna sattusime korduvalt nii hommikul kui õhtul. Järgmisel päeval plaanisin natuke Haapsalus ringi vaadata, kuid üks mees jäi kohe autosse jõudes magama, nii et sõitsime hoopis koju. Eks see puhkamine ole väsitav kah.

Seejärel jõudis kätte esimene koduste laste jõulupidu. Mullu oli ta selleks veel liiga väike. Seal sai mängida, tantsida, näksida ja muidugi - jõuluvanaga kohtuda. Nagu arvasin, siis ta jõuluvana just ülemäära ei usaldanud, kuid värviline pakk oli piisavalt ahvatlev, et minu külge liibunult "kannatas" ta selle kahtlase habemiku ikka ära, võttis talt ettevaatlikult kommipaki vastu ja tegi siis ruttu sääred. 

No ja siis need jõulud, mida tuli nii kaua oodata ja siis olid need järsku kohal. Jõulutunnet oleks vist pidanud varem meelitama hakkama, sest kuigi tegin vahepeal piparkooke, kuulasin natuke jõulumuusikat ja kaunistasin kodu, siis päris meeleolu ligi ei tulnud. Jõulupühadel korraks natuke tuli, aga siis läks kohe üle ka, nii et vaatasin juba paar päeva pärast jõule, et mida see kuusk ikka veel toas teeb. Kahju, sest mulle nii väga meeldib see jõuluvärk, aga mis seal's ikka. Järgmistel jõuludel hakkavad põnnil äkki ka päkapikud käima ja saame veelgi rohkem koos igasugu jõuluvärke teha, mis ehk ka õiget meeleolu tekitab. Muidu olin sel aastal üsna hästi ette valmistunud, nii et mingi jõulupaanika mind küll ei tabanud, aga natuke draamat, segadust ja äpardusi ja "viuh, et see nüüd läbi on" käis ikka asja juurde. Põnn oli väga tubli - pidas peod ilusasti vastu ja tegi isegi jõuluvanale väike patsukese - eks tuleb igasuguseid asju vahvate värviliste pakikeste nimel ära taluda. Muus osas aga aitasin ta välja ja lugesin luuletusi tema eest. Enamik luuletusi mõtlesin kiiruga eelmisel päeval, aga kukkusid isegi üsna toredasti välja. Jõuluvana oli üsna helde ning põnevust ja uudistamist jätkub veel pikaks ajaks.

Aasta viimasel päeval tegime disc-golfis käe valgeks. Mina oleks küll rohkemgi loopinud, aga üks laps oli kindad märjaks teinud, teine pidi mul kogu aeg süles hängima ja tüdines sellest ära, nii et seekord vaid tutvusime olukorraga ja edaspidi peame kas lapsed kuskile sokutama või siis mingi parema plaani mõtlema, vältimaks külmetavaid käsi ja süles igavlemist. Siis läksime koju, koristasime, küpsetasime kirsi-kohupiima saia ning ootasime aastavahetust. Käisime ka külas ja mu põnn on ikka nii suureks kasvanud. Lapsed mängisid pikalt täiesti rahulikus üksmeeles, aga mis minu jaoks oli äge, et minu laps sealhulgas. Ei olnudki enam ainult minu juures, vaid askeldas koos teistega - käputasid kõik koos mingi loomakarjana ringi ja tegid igasuguseid toredaid asju :) Muidu pole mul aga kunagi nii vähe aastavahetuse tunnet olnud ja ausaltöelda oli üsna raske ka ärkvel püsida. Vahepeal panin põnni magama ja seejärel vaatasin poole silmaga aastavahetuse saateid. Veerand tundi enne südaööd ärkas põnn paukude peale üles ja nii see meie uus aasta tuli - vaatasime kahekesi aknast seda tulemöllu - päris mugav ikka, kui linna ilutulestik lastakse otse maja taga. Nii saigi põnn ilutulestikku vaadata pidžaamas, vahepeal ütlesime paar julgustavat sõna neljajalgsele sõbrale, kes murelikult vaatama tuli, mis hullus lahti on läinud ja kui uus aasta kenasti kohal oli, saime uue päeva ootel mõnusasti kerra tõmmata. Kokkuvõttes olen ma väga õnnelik, et läks just nii. Kaalusime ka varianti, et põnn võtab uue aasta vastu oma isa juures väiksemas ja rahulikumas kohakeses, kuid siis jäi ta ikka minuga ja olen väga rahul, sest tundub kuidagi veider ja poolik selliseid tähtsaid hetki ilma oma pisipõnnita mööda saata. Võib-olla see tunne taandub, kui ta suurem on. Ja kui muidu ei taandu, siis pannakse taanduma, sest ükskord jõuab ilmselt kätte aeg, mil ta aastavahetuse jms sündmusi hoopis parema meelega oma sõpradega veedaks.

Hoiatus! Järgneb sada kilomeetrit pilte!

Keegi on pailapsiini tarbinud 

Ma olen Raplaga nii ära harjunud, et kipun vahel mitte märkama, kui nunnu see ju tegelikult on. Siis jälle märkan!

Saime detsembris mitme nädala vältel köögiaknast hobust piiluda. Esimesel päeval avastas selle põnn, kes kohe rõõmsalt ii-haa-haa kuulutas :) 

Kas jõuluvana on juba teel?

Jõulu-entusiastid

Tahtsin lapsest ja kuusest pilti teha, aga laps oli vigureid täis 

Teisest lapsest sain korralikuma pildi

Üks kuusesektor oli eriti tihedalt kaunistatud

Jõuluvana andis midagi! Koduste laste jõulupidu

Koduste laste jõulupidu


Emme pani mulle siia midagi! 


Üks jõuluklõps ka, et ikka teaks, et olid jõulud.

Disc-golferid aasta viimasel päeval
Uue aasta teisel päeval sai neljajalgne sõbrake 12-aastaseks!

esmaspäev, 27. november 2017

Mida siis teha, kui jalutada ei saa?

Kolmandal päeval ma juba veidi pelgasin jalutama minna, sest kui kahel päeval on jalutuskäigud saanud väga kiire lõpu ootamatutel mudastel ja veristel asjaoludel, siis tekib juba küsimus, kas kaks jääb kolmandata? Õnneks küll - jagus küll nii üht kui teist ka kolmandasse päeva, aga seda juba tavapärasel määral - põlluvahetee lompides traavimisest ja liiga innukast puuokste närimisest, mis veidi koerakese igemetele liiga tegi. 

Esimesel päeval läksime poisipõnni ja koeraga jalutama. See väiksem ja kahejalgsem sell sai samal päeval pooleteise-aastaseks ja oli selle puhul eriti eeskujulik kõndija. Jalutasime läbi lompide, vaatasime ja kommenteerisime möödujaid (olgu-olgu, möödalendajaid kui täpsem olla ehk siis rääkisime lindudest), põnn lükkas naerdes oma jalutuskäru ja tegi vist üldse pikima jalutuse enda jalgadel, mis oleks võinud veel jätkudagi, kui järgmine lomp, mille ta sihikule võttis, poleks olnud eriti mudane ja libe, nii et järsku ta seal pikali oli, nii et - liialdamata - pealaest jalatallani mustast porist tilkus. Võtsin ehmunud lapse sülle, värvudes ka ise kenasti porikarva, puhastasin ta näo nii hästi, kui sain, vahetasin tema läbimärja mütsi enda oma vastu ja pöörasime siis otsa kodu poole tagasi. Hea, et riided ja jalatsid veekindlad on, sest tänu sellele oli ta õueriiete alt võrdlemisi kuiv. Kodus laps vanni ja väiksest murjanist sai taas roosa ja läikiv lapsuke. 

Teise päeva jalutuskäik oli esmalt üsna edukas - põnn jäi kärus magama ja olime juba üsna hea tiiru jõudnud teha, kui märkasin järsku maas väikeseid verelaike ja kiire skaneering üle koera tuvastas, et see tuleb tema koonupiirkonnast, kuid alguses ei saanud ma täpselt aru, kas see tuleb suust või ninaümbrusest. Sel päeval oli natuke lund maas, nii et tegin talle lumega külma kompressi. Lumi ja natuke salvrätte - muud mul käepärast polnudki. Nägin siis, et tal oli nina alt kuidagi (ma isegi ei kujuta ette, kuidas?!) väike nahariba lahti tulnud. Näohaavad on aga sellised vererohked, seega paljalt lumega ma verejooksu pidama ei saanud, nii et hakkasime ruttu koju minema, veretilgad taga. Kuna see vigastus oli nii halva koha peal, siis polnudki muud teha - jätkasin kodus lumekompressidega ja jälgisin olukorda, kuni veri jäigi pidama. Üritasin ka ühe sidemetutsakaga kerget survet avaldada, et haav kinni jääks, aga seda ei olnud võimalik sinna normaalselt siduda, seega püsis see tutsak seal nina all kaks minutit, kuni koerake selle kerge käpaliigutusega eemaldas. Väga väike haav, aga ehmatust kui palju. 

Hullult tuuliste ja lörtsiste ilmadega, mida paraku omajagu esineb, käime nagunii väljas palju vähem kui suvel, mil olime sageli pea terve päeva õues, ja veelgi vähem sellistel päevadel, nagu need eespool kirjeldatud. Suve lõpus mõtlesingi, et mida üldse teha, kui enam nii palju õues ei saa olla? Õige vastus - minna paksuks! Okei, see ei ole mingi kohustus, aga minule isiklikult on see rohke toasviibimine küll halvasti mõjunud. Leidsin täna asju sorteerides vana sammulugeja, ostsin sinna uue patarei ja panin peale - sain esimese päevaga... 5000 sammu. Vähemalt sain nüüd teada, et see lookene nii kehv on ja tuleb ikka pikemad õueskäigud kuidagi päevakavasse tagasi saada. See polegi nii lihtne, kuna tubaseid tegemisi on väga palju - tuleb mängida ja süüa ja koristada ja remonti teha, nagu ka kõiki neid teisi to-do listis olevaid asju. Sellest hoolimata käime igapäevaselt õues, aga järelikult vähevõitu. 


Tubaseid tegevusi on seega märksa rohkem kui suvel arvata oskasin. Kerget pahurust esineb võib-olla küll natuke rohkem kui varem, kui ma näiteks päris kogu aeg ei soovi, et mind sõrmepidi täpselt mänguasjakasti kõrvale istuma talutatakse. Enamasti ma ikkagi lähen sinna kuhu vaja, sest kui laps tahab minuga mängida ja mul tegelikult midagi tähtsat teoksil pole, siis ongi järelikult mänguaeg. Ta ei ole kunagi olnud omaette toimetaja, alles nüüd on ta hakanud ka iseseisvalt mängima, näiteks Legodest midagi ehitama. Põnnile meeldib ka meisterdada, maalida, joonistada. Ukseavasse panime kiigekonkud, et ka toas aegajalt kiikuda saaks. Lisaks muudele tegevustele on teda juba nii mõnus kaasata igasugustesse "suurte" tegevustesse - oleme teinud piparkooke, tavalist kooki ja muid toite, koristame juba ammuilma koos, teeme remonti, ehitasime nagi jne. Ta vaatab ja proovib kõike järgi teha, nii et teda oma tegemistesse kaasates on esiteks temalgi lõbus ning teiseks ta õpib. Kõik ei lähe alati küll nii sujuvalt, näiteks olid koogitaignas ühtäkki ka mingid muud esemed laualt, aga mis siis! Üksi saaks kiiremini, aga see on super, et ei pea enam kõike kuhjama tema uneajale, vaid saab osa asju päeva jooksul üheskoos ära teha. 

Pika jutu lõpetuseks - kui jalutada ei saa või jalutuskäigud lõpevad järsult, siis toas on tegemist küll, kuid vorm ja tervis ütlevad - ikka rohkem õue! 

Rõõmu ja imestust kui palju, kui hommikul aknast välja vaadates, on maa ja katused kuidagi valgeks läinud.


kolmapäev, 15. november 2017

Käisin teatris ja täitusin uue energiaga... aa, ei, ma olen ju ema

Muidu kirjeldatakse teatriskäikude puhul vist sisu, tekkinud tundeid, olustikku ja meeleolu, aga mina mitte. Muidugi oli see meeleolukas, tore, lõbus - kuidas saanukski muudmoodi olla, kuna tegu on ühe mu lemmikmuusikaliga - Mamma Mia. Filmi olen korduvalt näinud, kuna see on nii südamlik, ilus ja lummavalt kaunite kaadritega, lisage sinna juurde veel ABBA muusika ja olengi müüdud!

Aga kui ma natukenegi lootsin, et äkki lapsukene halastab oma vaesele ammu-mitte-teatris-käinud emale ja laseb tal enne ja pärast ka puhata, siis see oli vaid õnnis lihtsameelsus. Ema peab ikka väga-väga hoolikalt järgi mõtlema, kas selliseid käike tasub ette võtta! 

Et kõik ikka õige oleks, siis ärkas lapsuke juba eelneval ööl korduvalt, et ma muusikalipäeval ikka võimalikult väsinud oleksin. Hommikupoolik oli üsna tegus, kuna oli ühtlasi ka isadepäev - mängisime, sõime võileiva- ja kirsitorti ja viisime meenutuse ka vana(vana)isale. Seejärel sõidutasin lapse maale ja hakkasin teatriks valmistuma.

Etendus oli lahe, süžee oli mulle üsna tuttav, aga muusikalis oli lisaks palju toredaid tantse ja ka hetki, mis filmi ei ole mahtunud. Kui etendus 22.30 paiku lõppes, olin juba üsna unine ja mõtlesin, mismoodi küll "teised" selliseid hiliseid tegevusi teha jaksavad? Kas "teistel" pole seda pooleteise aastast unevõlga või on neil mingid muud trikid? Igatahes püüdsin olla hästi ergas, kuna poolteist tundi sõitu ootas veel ees. Lõpuks see mul õnnestuski, kuna kui ma ükskord maale jõudsin ja pärast südaööd voodisse maandusin, siis magama ma küll ei jäänud. Kõigepealt hakkas lapsuke siplema - muudkui siples ja siples, ajades mult viimsegi uneraasu. Siis vajus ta sügavamasse unne, ma vaatasin millalgi kella - juba pool 2 läbi, ja mõtlesin, kas tõesti peaks ma üles tõusma ja ma ei tea... telekat vaatama minema, kuna ei suuda magada. Lõpuks jäin siiski magama, kuid siis oli laps kell 5 kõpsti üleval. Avastas vist, et ohhoo - mingi emme on mu juurde tekkinud! Kellel nüüd veel aega magamiseks on?! Proovisin poolteist tundi teda edutult magama meelitada ja seejärel tõusimegi üles. 

Ja siis mul oligi terve päev hukas, kuna ma olin lihtsalt nii väsinud. Sõitsin koju ja enam kodust välja ei läinud, isegi poodi mitte. Lürpisin päev otsa suppi, tundsin end ja nägin välja nagu ehtsas pohmakas oma zombi-oleku ja põlvini silmakottidega (küll ilma alkoholita) ja nii see päevake kuidagi õhtusse veeres. Järgmiseks päevaks oli õnneks energia taastunud, nii palju kui seda energiaks nimetada saab, sest neid kauneid aegu, mil ma tõesti end puhanuna tunneks, ma alles ootan. 


Loo moraal - tuleb alati väga hoolikalt järele mõelda, enne kui omi asju tegema lähed, sest elu õitel on komme just siis eriti intensiivselt oma õieilu demonstreerida, näiteks kell 5 hommikul pärast oma emakese napilt 3,5h und. 

reede, 3. november 2017

Väike ajakohastus

Saabunud on suur sügis - esmalt imeilusate kolla-punaste lehtede ja nii paljude värvivarjunditega, siis aga juba esimese öökülmaga, mis lehed pruuniks värvis ja puudelt langetas, jättes alles vaid palju pruuni, halli ja raagus oksi. See tõi kaasa veelgi suurema sõnadeikalduse, aga kuna alles viimaselgi nädalavahetusel tuletati meelde, et asju tuleb kirja panna, sest muidu on juba varsti neist alles vaid hägune mälestus, siis aitan oma lühikest mälukest ja teen ühe sigrimigri jutu vahepealsetest tegemistest.

Minu põnn on nüüdseks juba aasta ja viiekuune! Hiljuti sai läbi üks ülitähtis ja lähendav etapp - pojake võõrdus rinnapiimast. Oli ilmselt sobilik aeg, kuna see käis minulegi üllatuseks väga lihtsalt. Esimesed ööd olid küll keerulised, kuid seal oli vist ka mingeid muid segajaid, praeguseks on ööd juba üsna mõistlikud - 1-2 ärkamisega. Mõni laps magab juba poole-aastaselt öö läbi, kuid lapsed ongi erinevad ja minu laps on see palju ärkav varajane linnuke. See on sellise pika aja peale väga kurnav, kuna kvaliteetne uni on nii oluline, aga samas - mis seal's ikka - tuleb olla õnnelik selle üle mis hästi on ja meil on olnud muude tüüpiliste beebimurede asjus kõik nii hästi. 

Pildiotsingu when you wake up and it feels tulemus
Mina hommikul, kui mind mõnusast unerüpest välja tiritakse.
Ma arvasin, et võõrutamine saab väga keeruline olema, kuna viimasteks toidukordadeks olid jäänud öine ja varahommikune söömine ning kogemused näitasid, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa öösel mingeid muid lahendusi katsetada. Isegi kui tegin plaani, et seekord proovin kuidagi muudmoodi, siis öösel olin siiski autopiloodi peal ja plaanidest ei tulnud mitte midagi välja. Siis kui me selle aga lõpuks kätte võtsime, siis see järsku toimis. Küllap oli see siis ka minu jaoks õige aeg (kuigi väike nukrus ja beebiigatsus käis sellega paratamatult kaasas). 

Muidu on põnn hullult vinge tüüp. Ta on täielik vigurvänt ja esineja - ta leiutab pidevalt midagi ja on ise siis nii uhke ja kavala näoga. Ta saab aru peaaegu kõigest, mida ma talle ütlen ja oma limiteeritud sõnavaraga saab ka oma asjad aetud - üks enimkasutatavaid sõnu on "emme," mida ta ütleb mulle, kutsule (kuna Remmi kõlab nii sarnaselt) ja kui ta midagi tahab, siis ükskõik kellele. Seega sobib see tema arvates pea igasse olukorda ja igale inimesele. Sõnu, loomahääli ja muid hääli on tal täitsa paras ports. Eks laps areneb ikka oma rütmis, aga sõnavara toetamiseks räägin temaga palju ja raamatud on juba ammuilma meie suured sõbrad, küll need sõnad millalgi ka aina enam välja hakkavad tulema. Selle kõigile ja kõigele emme ütlemisega on nalja ka saanud - näiteks kipub ta loomaraamatus ahvipilti nähes ka emme ütlema. Sel juhul väidan siis julgelt, et see "emme" on tal ikkagi siis selline üldine sõna, eksole... 

Võõramas olukorras on ta pigem tasakaalukas - jälgib olukorda ja otsustab mida teha. Kodus ja kui seltskonnas on teisi lapsi, on ta muidugi energiline rõõmurull, kuid muidu võõras kohas esmalt ikkagi tagasihoidlik ja vaikne. Kunstiline tegevus paistab talle väga meeldivat - plastiliiniga mängib tihti, vahel värvib pliiatsitega ja eriti meeldib pintseldamine ja värviga plötserdamine. Vildikad läksid praegu peitu, kuna vildikaga joonistamine meeldis küll väga, aga paraku mitte paberile. Peenmotoorika on tal hea - mosaiiknuppude ladumine tuli välja esimesel katsel, kruvikeerajat paneb õigesti kruviauku (see on nii vahva, kuidas väike asjapulk kõike püüab jäljendada), legoklotse laob kenasti ja üldse saab igasuguste pisikeste ja täpsust nõudvate asjadega hästi hakkama.

Käisime vahepeal ka esmakordselt koos väikesel spaa-puhkusel Pärnu Viiking Spaas. St. spaa-väljasõidul, välja just ei puhanud, aga mõnus oli küll! Veekeskus oli väga mõnus ning kauni ja rahustava kujundusega. Miinuseks võiks tuua selle, et "lastebassein" oli nii kuum, et sinna ei saanud minna ning seal ei olnud ka lastele ühtki lõbustust. Viibisime valdavalt suures basseinis, kus oli väga palju erinevaid elemente ning oli tore küll. Soojenemas käisime mullivannis, kuhu põnn pistis küll vaid jalad, sest talle nii soe ei meeldinud, ning hiljem kõlgutasime jalgu ka mõnes saunas. Seal oli muidu igasugu toredaid asjakesi - näiteks jääkülma veega lähker, mille endale kaela sai tõmmata, iglusaunad, massaažidušš jne. Veel oli vahva, et kui pudinatel kõht tühjaks läks, sai baarist suisa tuubipüreed soetada, nii et veemöll tühja kõhu tõttu katkema ei pidanud.

Veel on spaa-keskuses pisike mängutuba, jõusaal ja... võib-olla midagi veel, aga mujale ma ei jõudnud. Minu lapsuke jäi tavapärasest hiljem, peaaegu 21 paiku magama ja kuna ta veidi rahutu oli, siis pikutasin tema kõrval ja uinusin varsti isegi. Pärast head ja rikkalikku hommikusööki läksime veidikeseks jalutama - käisime mänguväljakul, jahisadamas ja vanalinnas. Olen Pärnus päris palju käinud, kuid seekord tundus see nii uus ja võõras ja muidugi imeilus - oli üks neist väga päikselistest päevadest.

Vahelduseks sattusin mõnda kohta ka ilma põnnita - näiteks käisin ööklubis Terminaatori kontserdil. Mina olen liiga väsinud või liiga vana, et istuda ja oodata, kuni pool kaks öösel bänd esinema hakkab. Kuigi Terminaator on alati hea, siis me ei olnud isegi päris lõpuni, kuna mõni inimene ei jaksanud enam oma haigutusi alla neelata (see ei olnud isegi mina! :D). Viimati käisin klubis mitu aastat tagasi ja saingi jälle kinnitust, et mulle meeldiks paremini mõni muu üritus, näiteks väike kontsert mõnes söögikohas või baaris.

Sellest järgneval nädalavahetusel sain teha hingele pai ja läbida Naiskodukaitse baasväljaõppe viimase puuduoleva mooduli (hea küll, tegelikult on ühest moodulist veel ka veidi puudu, aga selle see on kavas novembri lõpupoole, nii et paistab, et saan üle kivide ja kändude lõpuks oma baasväljaõppe tehtud.) Kivideks ja kändudeks on olnud igasugused raskendavad asjaolud - näiteks Lapimaal elamine või väga rase olemine või vastsündinuga kodus olemine - no kuidagi ei saanud seda BVÕd varem tehtud. Igatahes viimasena läbisin organisatsiooniõpetuse mooduli, kus sain kuulda NKK ajaloost, struktuurist, vormist jne. Võib kõlada kuivalt, kõlas eelnevalt mullegi, kuid reaalselt oli väga huvitav ja ka lõbus. Laupäevane 12-tunnine loengupäev läks nagu niuhti ja pühapäevane poolik päev veelgi kiiremini. Tunnistus käes, kihutasin (kõnekujund, sest päriselt ma olen kiiruspiirangu-pedant) edasi sünnipäevale vahvasse saunamajja, kus sain ühtlasi kokku oma lapsukesega, kes minu õega hommikul veel teiselgi sünnipäeval käis. Temaga seal sellist probleemi polnud, et oleks kurvalt emmet igatsenud, sest ta emmestas oma tädi koheselt ära ja tiris teda lakkamatult mööda mängutuba ringi, nii et tädi kiireks kohvikski mahti ei saanud. Igatahes väsis põnn seal pallimeres hullates nii ära, et autost välja võttes üles ei ärganud ning saunamaja diivanil üsna melu keskel veel tükk aega magas. Hiljem tahtsin temaga sauna minna (seal oli infrapuna saun, aurusaun, soome saun), kuid millegipärast see väiksele härrale ei sobinud, nii et lõbustasime end hoopis avaras pesuruumis veega mängimisega. Kui kõhud head-paremat täis ja kõigil soovijatel saunas käidud, asusime koduteele. Sõitma hakates ületas teed vahva linnuseltskond - tedrekanad või mingid taolised nobedad vudijad. See tegi mul tuju kohe veel paremaks ja isegi kerge äraeksimine mind ei morjendanud - ja mis veel veidram, äraeksimisest ja mõnda aega vales suunas sõitmisest hoolimata jõudsin Raplasse esimesena (endiselt kiiruspiirangute järgi:)). Ju siis valisin ikkagi kiirema tee. 




laupäev, 30. september 2017

Lähme maale!

Täna oli erakordselt hea öö - vaid ühe ärkamisega, mida ma vaevu mäletan. Ei tea, kas puhkasime liiga hästi välja (viimasel ajal on suurte purihammaste tuleku tõttu ärkamised 1-2 korra pealt suisa 4-5 korrani küündinud) või astusime hommikul lihtsalt vale jalaga voodist välja, aga nii ühel kui teisel oli päeva jooksul mitmeid tusaseid hetki. Midagi ei olnud pahasti, aga kõik oli kuidagi väsitav ja põnn otsustas täna katsetada eelkõige neid mitte nii soovitatud tegevusi - mis on täiesti normaalne, kuna kuidas üks väikseke peaks lihtsalt teadma, et tassi ei peaks ümber kallama, üks eriti abivalmis lapsuke ei peaks ise puutükke lõkkesse viima, kõiki pohlasid ei peaks laiali viskama, koera veekaussi ei peaks kuskile tassima hakkama, metallkühvliga ei peaks vastu põrandat kopsima ja ise naerma - neid asju tulebki õppida, kuid tavalisel päeval on "heade" ja "mitte-nii-soovitatud" tegevuste suhe kuidagi paremini paigas. Igatahes, kuna mulle jäi õhtuks alles umbes üks närv, siis otsustasin seda rahustada toredate meenutustega. 


Nädalajagu on meile jagatud imeilusat vananaistesuve - see on nii tore, sest vahepealne lakkamatu vihmasadu hakkaski juba väsitama ja tuju rikkuma. Pühapäevase eriti ilusa ja päikselise päeva veetsime maal. Kuna pisikesele härrale oli väsimus ligi tikkunud, siis esmalt püüdsin teda vana ja kriiksuvat uneviisi lõõritava vankriga magama kärutada. Esmalt tundus see võimatu missioonina - ikkagi võõras vanker ja ainult lamav asend, kuid siis, kui otsustasin loobuda, suikus põnn siiski unele. Sel ajal kui põnn värskes maaõhus uinakut nautis, valmistusime meie lõunaks. Kui grillil küpsev kraam, erinevad salatid ja kõik muu sinnajuurde kuuluv valmis sai, ärkas ka põnn hääde lõhnade peale ja nautisime imemaitsvat toitu. Edasi tegime igasuguseid toredaid maategevusi - põnn kiikus võrkkiiges (ise tegi hoogu ka), sõi oma aia viinamarju ja pistis pintslisse terve magusa ja mahlase tomati, mängis, uuris lilli ja putukaid, koos vaatasime metsarajal seeni ja kohukesi (keegi metsahaldas viib sinna iga kord lastele nänni :P), mängisime taksikutsikaga ja piilusime arglikku kassi. Lõpuks lahkusime kotitäie hea kraamiga - värske kõrvits, viinamarjad, paradiisiõunad, porgandid - see oma aia kraam on ikka nii maitsev! Koduteel põikasime läbi (vana)isa metsast, mis oli tavapäraselt armas ja kus oli nii-nii palju seeni (küll oma aja paraku ära elanud, kuid järgmisel aastal siis juba teame). 



Maal ja loodus käimine tekitab mulle nii positiivset ja rahulolevat meeleolu ning laadib mu täis heade emotsioonidega. Sama võib vist ka põnni kohta öelda, sest oma väikeses külakeses elavaid vanavanemaid külastades magab ta maaõhu käes alati rekordunesid ja on üldse nii rõõmus. Kui ma Tallinnas elasin, siis põgenesin suvel igal võimalusel ikka väikelinna või külla, sest suve veetmine (Eesti mõistes) suurlinnas tundus nii ebaloomulik. Minu jaoks. Mina ei kujuta ettegi, et peaks kogu oma aja veetma betoonidžunglis, aga ma olengi loomult rohkem väikelinna-inimene ja ohtralt loodust ja jalutusvõimalusi peab ka sinna juurde kuuluma. Kuigi pean tõdema, et suurematel linnadel on ka minu jaoks oma võlud ja mingitel perioodidel elaksin seal suurima heameelega, kuid vaid juhul, kui jääb alles võimalus aegajalt oma akud maal täis laadida. 



esmaspäev, 18. september 2017

Ema vaba päev

Viimasest korrast, mil põnnike päevakese kellegi teise kui oma truu empsiga veetis, oli möödunud äkki kuu... igatahes piisavalt kaua, et olin juba unustanud, kui hästi selline päev vahelduseks mõjub. Igapäev koos aktiivse ja maailma nii heas kui halvas (mis võib välja näha kui pättuste tegemine) avastava maimikuga on kirjeldamatult tore, tekitab head tuju, ajab naerma, paneb heldima ja uhkusest pakatama, kuid see paneb ka proovile, nõuab kõva keskendumist ja mõni päev on veel eriti väsitav ja närvesööv. 

Igatahes on imeliselt tore vahel väike taaskäivitus teha ühe "ema vaba päeva" näol, samal ajal, kui laps saab oma lähedastega kvaliteetaega veeta. Vaba päev ei tähenda hetkel küll seda, et kooserdaks päev otsa hommikumantlis ringi, sööks head-paremat, käiks vannis või vaataks mõnusat filmi. See on hoopis lakkamatu kraamimine, sorteerimine, toimetamine ja tegemist vajavate asjade nimekirja, kuhu aina hoogsalt asju lisandub, täitmine. Praegu on neid vabasid päevasid veel lihtsalt nii vähe, et kohe kuidagi ei saa seda "raisata" puhkamisele või, oh-ei, lõbutsemisele. 

Sellest pole aga hullu midagi, sest üllataval kombel täidab see füüsiliselt rakkes olemise päev tohutu motivatsiooni ja energiaga. Kui hea on teha midagi, ilma et peaks seda pidevalt katkestama. Kui hea on, kui saab mõelda tundide viisi omi mõtteid. Lapsega koos olles katkevad nii tegevused kui mõttelõngad kiirelt, sest laps vajab tähelepanu. Rahus mõtlemine on ikka tõeline luksus, mille väärtust ei oskagi hinnata enne, kui selleks enam nii palju võimalust ei ole. 

Ma olin oma vabal päeval nii teotahet täis ja sain nii palju ideid, et neist jätkub nüüd ehk jälle mõneks ajaks. Põnn aga sai üle pika aja väga vahva päeva vanavanematega - lõunaund magas nagu tõeline mustermagaja, kuulas ilusasti sõna, sõi ahjuliha nagu mees muiste, mängis vanaisa, vanaema ja kassiga ning oli igati pai ja rõõmus laps. See on nii tore, sest viimasel ajal on ta minusse väga klammerdunud, kuid seal oli ta täiesti heatujuline isegi siis, kui ma ära läksin. Hästi vahva on ka see, et kui ta muidu on võõrastama hakanud ja enamik inimesi igaks juhuks pelgab, siis oma maa-vanaisa, keda ta väga tihti ei näe, üldse ei võõrasta ja suisa vanaisakas on. Nad jagavad ka sünnipäeva, nii et äkki neil ongi mingi müstiline side. Vanaisa kassiga on neil ka väga soojad suhted - kui kass teiste lapselaste eest pigem ära põgeneb, siis minu põnni jookseb alati rõõmuga tervitama. 

Lapsele järele minnes sain niigi heale tujule kohe täiendust, kuna põnn hakkas ülientusiastlikult ringi jooksma ja mulle näitama kõiki lahedaid asju, mis seal on, vahepeal suisa "see-see-see-see" hõigates. Rõõmus laps, rõõmus mamps! 

Järgmisel päeval premeerisime end toreda pereväljasõiduga imekaunisse Keila-Joasse. Kui rahustav ja tore, kui välja arvata see, et emmede närvid olid tegelikult terve aja viimseni pingul, kuna lapsed kippusid jõkke, lompi, trepile, servadeta rippsillale jne tormama. Olen seal väga palju varemgi käinud - koeraga, sõpradega, aga oma mardikaga käisime seal esmakordselt. Ütleme nii, et mudilastele see paik nii väga ei sobi, kuna seal on palju ohte, millega nad arvestada ei oska. Käidud-nähtud, aga kindlasti on ka palju sobivamaid kohti põnnidega külastamiseks. Õnneks ilusaid paiku Eestis jagub! 




laupäev, 9. september 2017

Tsau-tsau, järgmise aastani, suvi!

On nii magus ja ka natuke kurb mõelda suvele, sest tuleb harjuda faktiga, et selleks aastaks on suvega ühel pool. Suvi oli hästi tore. Olen varem juba ühtteist kirjutanud, mida me kõike korda saatsime, kuid lisaks vahvatele käikudele oli hästi tore ka lihtsalt palju õues olla ja lihtsaid lõbusaid tegevusi teha. Kui mõelda suve alguse ja lõpu peale, siis sinna vahele oleks jäänud nagu maailmatuma palju aega, sest mälestusi, arenguid ja muutusi on nii palju. Saabunud sügisilmade puhul ajab kõige rohkem segadusse temperatuur - tundub, et ilmasid ennast ka. Ühelt poolt on külm tuul, mis paneb ka sügisjope ja kampsuniga lõdisema, teisalt tuleb välja soe-soe päike, mis paneb joppi seljast viskama - otsusta siis ära, mida õueminekuks selga panna. 

Lisaks muudele plussidele on suvel veel üks ütlemata tore omadus - värsked marjad (mis on põnni lem-mi-kud), ehtsa maitsega tomatid, kurgid, mis on värsked ja nii krõmpsud. Värsked viljad on nii mõnusad ja võrreldamatud nendega, mida talvisel perioodil poelettidelt leida võib. Omajagu kohalikke marju panin sügavkülma varuks ka, kuid iseasi on, kui kauaks neid meie suurt marjalembust arvestades jätkuda võiks. 

Igapäevaelust nii palju, et mõne nädala eest olid põnni uneajad ja sellega seonduv üsna riukalikuks muutunud - ööund magas ta vähem kui võinuks, nii päevaunedesse kui ööunne jäämine võttis väga kaua aega, vankris eriti uinuda ei tahtnud. Sellest järeldasin, et küllap on aeg ühele päevaunele üle minemiseks. Algul oli ennelõunal pikemalt üleval hoidmine natuke keeruline, kuid üsna kiiresti saime rütmi kätte ning olukord paranes ikka märgatavalt. Kui lõunaune aeg on käes, käib uinumine kiirelt - olgu põnn siis autos, vankris või voodis. Lõunaund magab ta hetkel 1,5h ja õhtune magamaminek on taas varasemaks nihkunud ehk umbes 19 paiku. Ööunne jääb ta eriti toredalt - annab mulle riiulist raamatu, kust ma talle kaks-kolm lühilugu loen ning seejärel paneme tuled kustu, ta rullib veidi ringi ja jääbki magama. Kuna magamine ja uinumine on tal alati "nõrk külg" olnud, siis võin praegusega küll väga rahul olla. Öösel ärkab ta küll mitu korda, eelkõige vist paarikaupa lõikuvate suurte purihammaste tõttu, kuid hambaid on juba 12, nii et mäetipp on juba ületatud (2-aastaseks saades peaks olema suus 16 hammast ja 3-aastasel 20). 

Viimaste kuudega on ta ka emmekaks muutunud. Kuna varem ta kedagi ei kartnud ega võõrastanud, siis on kontrast väga suur. Raske öelda, mida see väike peakene just mõtleb, kuna ise ta end nii palju veel väljendada ei oska, kuid mõned seosed olen ise siiski teinud. Küll aga loodan, et varsti ta jälle näeb, et enamik inimesi on tegelikult hästi toredad, mitte hirmsad ning et ka emmest natuke eemal olles võib väga vahva olla. Küll jõuame - ta on alles aasta ja kolmekuune, nii et ega ta peagi minust kuskil kaugel olema. 

Põnn oskab end iga päevaga paremini väljendada ja ka jäljendada. Seda, mida teised teevad, üritab ta ikka järgi proovida ja seda on vahva vaadata. Ta toimetab ringi väga pühendunult ja teeb ka üha rohkem "pätitegusid" - teeb mulle väikeseid südamerütmihäireid tormates ohtlikkesse suundadesse, näiteks treppide ja kraavide poole. Ta plätserdab lompides, surgib seal sõrmedega ja näitab siis itsitades oma mudast käekest. Samuti tahab ta olla väga asjalik, kuid see ei tule alati nii hästi välja - hooliva loomasõbrana tahtis ta näiteks kasside joogikaussi pudelist vett juurde valada, ent kallas selle kogemata põrandale - no ikka juhtub, plaan oli ju hea :). Ta jälgib naerdes kärbseid ja üritab neid puhudes lendu ajada. Ta paneb asju kõiksugu kohtadesse, sest see tundub lahe ja naljakas - näiteks saapaid pesukorvi. Ta võitleb riietumise vastu, kuid on ülimalt õnnelik riietatuna õue jõudes. Samuti on kätte jõudnud aeg, mil tundub pehme nuudlikuhjana põrandale langemine igati pasliku protestimeetodina. Põnnile meeldivad kassid, muud loomad ja ka beebid, keda ta tahab paitada ja kellele mänguasja pakkuda ja lutti suhu panna. Suuremad lapsed meeldivad aga veelgi rohkem ja kui pisibeebid kutsuvad esile peenikese nunnutamispiiksu, siis suured panevad rõõmust lausa kilkama. 

Igatahes üritame siis sügiseste oludega vaikselt harjuda ja leida viise, kuidas end jahedatel ja sajurohketel ilmadel lõbustada.