laupäev, 5. august 2017

Rahvusvaheline rinnapiimanädal

Augusti esimene nädal (1.-7. august) on rahvusvaheline rinnapiimanädal. Sel nädalal pööratakse rohkem tähelepanu rinnaga toitmist puudutavatele teemadele. Seekord on teemaks rinnapiimaga toitmise jätkamine ja eesmärgiks on jagada veelgi infot rinnapiima kasulikkusest.

Mulle tundub, et Eestis on olukord üsna hea. See on tohutult suureks boonuseks, et meil on võimalik lapsega nii pikalt kodus olla ega pea juba mõne nädala või kuu möödudes tööle naasema, mis rinnaga toitmist natuke keerulisemaks teeb. Emapiim on lapsele kõige parem ja kasulikum toit. Kõigil ei ole paraku võimalik last rinnaga toita ja selle tarbeks on välja töötatud piimaasendajad, mis ei ole küll ligilähedaseltki sama mis rinnapiim, kuid on siiski lapsele piisavad, et kõht oleks täis ja vajalikud ained kätte saaks. See on ju kõige-kõige tähtsam. Mida ma aga hästi ei mõista, on see, miks mõned oma lapsele mingi "põhimõtte" pärast seda head kraami keelavad. Noh et rinnad lähevad koledaks ja... ma ei teagi, mis vabandusi selleks tuuakse. Isiklikust kogemusest ütlen, et rinnaga toitmine on nii mugav (õige temperatuuriga ja lapsele parim toit on kogu aeg käepärast - nii ööl kui päeval), sellele ei kulu raha (vs pudelid, piimapulbrid jne.), see on lapsele ka hea võimalus rahuneda, lohutust saada, veidi mõtiskleda, rinnapiim vastab just oma lapse vajadustele ning lisaks on imetamine nii armas ja lähendav kogemus. 

Mul on üldiselt vedanud, kuna imetamine on läinud üsna sujuvalt ja probleemivabalt - suurimad probleemid (ja needki mitte kõige hullemad) olid kõik enamvähem esimese kuu jooksul. Esimene takistus tekkis kohe pärast sünnitust - nimelt võib imetamine algul olla väga valus isegi õige imemisvõtte korral, kuna keha pole harjunud, et keegi sealt nii tihti ja intensiivselt midagi kätte üritab saada. Kui aga võte on õige, polegi muud teha kui hambad ristis ära kannatada ja ohtralt pehmendavat kreemi peale panna. Mul kestis see hullem aeg umbes kolm nädalat ja mõnikord tuli täitsa hirm korraks peale, kuid siis sai see läbi ja hiljem enam valulikkusega probleeme polnud - või noh, jättes välja mõned üksikud hammustused.

Teine mure oli ka esimestel nädalatel, kui põnnil tekkis millegipärast (vist piimapaisu tõttu) rinnastreik. Karjus ja võitles ja rinda ei võtnud. Korra pumpasin isegi piima välja ja andsin terve toidukorra teelusikaga, kuna ta otsesest allikast täielikult keeldus. See ajas natuke muretsema küll ja plaanisin juba külastust imetamisnõustaja juurde, kuid siis tasa-tasapisi hakkas ta jälle vähem võitlema - algul võttis ta vaid läbi une, kuid siis juba ka ärkvel olles, kuni lõpuks saime selle probleemi omal jõul lahendatud ja rohkem streike õnneks ei esinenud.

Kolmas probleem, millega veidi kokku puutusime, oli see, et kuskil poole-aastaselt muutus kõik muu nii huvitavaks, et söömise asemel oli vaja pidevalt ringi vaadata. Tavaliselt ta ikka veidike sõi ka, nii et me ei pidanud sellepärast kuskil käimata jätma ega end pimedasse toanurka peitma. 

Loodetavasti koidab varsti päev, mil avalik imetamine (ilusasti ja sündsalt) saab normaalse elu osaks ja et need perverdid, kes vahivad ja sallikese all söövas beebis midagi nilbet näevad, lähevad kuskile omaette häbenema. Enamik emasid küll ei tahagi niimoodi tähelepanu all olla ja selleks on paljudesse kaubanduskeskustesse loodud ilusad ja puhtad ema-lapse toad (plusspunktid - mina valisin küll selle järgi poode, mida külastada), aga sellise võimaluse puudumisel peab ju laps ka kõhu täis saama. :) 

Imetamine on hästi ilus kogemus. Minu jaoks on vaikselt kaisus süüa nohisev beebi üks kõige armsamaid vaatepilte. Olen õnnelik ja tänulik, et meil see tee ilusasti sujus ja et saan pakkuda oma lapsele kõige-kõige paremat.