teisipäev, 30. jaanuar 2018

Unistustega ja unistusteta

Ma olen alati olnud üsna elava fantaasiaga. Mõte läheb kohe tööle ja pilt hakkab silme ees jooksma, kujutades ette igasuguseid ilusaid asju. Vahel koledaid ka. Ma ei vaata juba ammuilma õudusfilme, kuna minu kujutlusvõime on nende poolt juba rikutud, mistõttu kujutan vahel ette nõmedaid ja ulmelisi asju ning ei julge(nud) näiteks hämaras metsas käia. Olen isegi päris endast välja ennast ajanud mingeid metsamutante peljates. Õnneks pole see asi enam nii hull, kuna väldin nii õudukaid kui ka "hirmsaid" olukordi. 

Tegelikult tahtsin mutantide asemel hoopis unistustest rääkida. Selle elava fantaasiaga on alati kaasas käinud ka suur unistamine. Olen ikka unistanud igasugustest realistlikest ja ka ebarealistlikest asjadest ning mõtlemine ja unistamine on olnud minu jaoks väga meeldiv ajaviide. 

Ma isegi ei märganud, et praegu on midagi teisiti, kuni ühe vestluse käigus unistamine teemaks tuli ning ma avastasin, et ma peaaegu ei unistagi enam. Ma elan täielikult hetkes. Kuskil küll on mingisugune "varsti," aga kuna see on nii ebamäärane, siis ma isegi ei kuluta aega sellele, et seda mingite unelmatega täita. Ja mis "ei kuluta aega" - polegi enam sellist aega, et niisama passida ja unistada. Hetkel tundub kuidagi mõttetu ja ebapraktiline unistada asjadest, mille kohta mul pole veel aimugi, kas need ka täituda võiksid. Ja kui ei võigi, siis täidan oma vabad hetked parem millegi kasulikumaga kui võimatust unistamine. 

Ma olen vahel mõelnud, miks mõned inimesed paljudes olukordades kõike läbi mustade prillide vaatavad. Aga äkki nemad ka ei unista? Äkki selline unistuste puudumine ja tuleviku ebamäärasus tekitabki pikapeale olukorra, kus kõik tundubki lootusetu ja mõttetu? Minul on praegu veel kõik hästi, ma olengi selline optimist ja vahel lausa liigagi optimistlik, aga ma mõtlen, et äkki pikema aja jooksul võib selline olukord ikkagi rusuvalt ja ükskõiksust tekitavalt mõjuda - mõnel päeval olen seda isegi tundnud. 

Enda puhul olen küll kindel, et see periood on mööduv. Kui säilitada rõõmus meel ja ettevõtlikkus, siis küll kõik paika loksub ja on jälle aega unistamiseks - sest unistused on ilusad ja viivad edasi! :)


teisipäev, 2. jaanuar 2018

Vahetatud

Häppi njuu jiir! 

On jälle aeg möödunud kuu kokku võtta, sest teadagi kipuvad mälestused tuhmuma, kui need kohe kirja ei saa - eriti praeguse mäluga, mis töötab vähendatud võimsusel.

Ootasin seda jõulukuud justkui nii kaua. Jõuludeni oli terve igavik, kuni järsku - pauh! detsember! - pauh! jõulud! Aga detsembrisse mahtus igasuguseid esmakordseid kogemusi. Näiteks esimene pikem haigus põnnil. Nohu-köha-väike palavik oli tal varemgi olnud, kuid seekord arenes asi larüngiidiks. Minul ei olnud varem larüngiidiga kokkupuudet olnud ja kirjeldasin sümptomeid algul kui "häälest ära varese köha ja õhu ahmimine." Siis kui sain teada, millega tegu, sain pildi täiesti kokku viia - mitu päeva kõrget palavikku, haukuv köha - eriti öösiti. See oli üsna hirmus, kuna laps läheb ise endast välja, kui hästi turse tõttu hingata ei saa - hakkab nutma, mis veelgi hingamist raskendab jne. Õnneks saime omal jõul hakkama - laenasin kibekiirelt inhalaatori, tegin talle auru ja varsti olukord paraneski. Pärast seda soetasime ka endale inhalaatori - varem sellest otseselt puudust ei tundnud, aga larüngiidi puhul on see üsna hädavajalik, kuna on hea kodune abiline. Alternatiivid on vannitoas aurutada vms, aga see võtab palju rohkem aega ning lisaks saab inhalaatorisse vajaduse korral turset alandavat ravimit lisada (retseptiravim).

Kui vahepeal üks tervem periood oli, käisime eksprompt puhkusel Haapsalus. Poiss oli väga vapper, kuna startisime üsna pea pärast tema lõunauinakut ja oli terve sõidu ajal ärkvel. Lisaks hakkas hämarduma ja tal oli üsna igav üksi tagapingil, kuid tänu intensiivsele loomalaulude laulmisele jõudsime siiski rõõmsas tujus kohale. Peatusime Laine spaa-hotellis, mis on selline rahulik, ilus ja väikese spaakesega kohake. Ühtlasi olin seal ainukesena lapsega, seega paistab see hotell just pensionäridele väga meeldivat. Kui me algul hotellituppa jõudsime, siis arvas põnn, et see vist ongi spaa, kuna tema viskus igatahes dušinurka siruli ja hakkas spaatama. Hiljem läksime siiski ujuma ja saunadesse, kus oli väga tore - spaa oli küll pisike - üks bassein, mullivann ja kaks sauna, kuid me käisime seal nii õhtul kui hommikul ja oli lõbus küll. Mängutuba, kus me uhkes üksinduses aega veetsime, oli otse meie toa vastas, nii et ka sinna sattusime korduvalt nii hommikul kui õhtul. Järgmisel päeval plaanisin natuke Haapsalus ringi vaadata, kuid üks mees jäi kohe autosse jõudes magama, nii et sõitsime hoopis koju. Eks see puhkamine ole väsitav kah.

Seejärel jõudis kätte esimene koduste laste jõulupidu. Mullu oli ta selleks veel liiga väike. Seal sai mängida, tantsida, näksida ja muidugi - jõuluvanaga kohtuda. Nagu arvasin, siis ta jõuluvana just ülemäära ei usaldanud, kuid värviline pakk oli piisavalt ahvatlev, et minu külge liibunult "kannatas" ta selle kahtlase habemiku ikka ära, võttis talt ettevaatlikult kommipaki vastu ja tegi siis ruttu sääred. 

No ja siis need jõulud, mida tuli nii kaua oodata ja siis olid need järsku kohal. Jõulutunnet oleks vist pidanud varem meelitama hakkama, sest kuigi tegin vahepeal piparkooke, kuulasin natuke jõulumuusikat ja kaunistasin kodu, siis päris meeleolu ligi ei tulnud. Jõulupühadel korraks natuke tuli, aga siis läks kohe üle ka, nii et vaatasin juba paar päeva pärast jõule, et mida see kuusk ikka veel toas teeb. Kahju, sest mulle nii väga meeldib see jõuluvärk, aga mis seal's ikka. Järgmistel jõuludel hakkavad põnnil äkki ka päkapikud käima ja saame veelgi rohkem koos igasugu jõuluvärke teha, mis ehk ka õiget meeleolu tekitab. Muidu olin sel aastal üsna hästi ette valmistunud, nii et mingi jõulupaanika mind küll ei tabanud, aga natuke draamat, segadust ja äpardusi ja "viuh, et see nüüd läbi on" käis ikka asja juurde. Põnn oli väga tubli - pidas peod ilusasti vastu ja tegi isegi jõuluvanale väike patsukese - eks tuleb igasuguseid asju vahvate värviliste pakikeste nimel ära taluda. Muus osas aga aitasin ta välja ja lugesin luuletusi tema eest. Enamik luuletusi mõtlesin kiiruga eelmisel päeval, aga kukkusid isegi üsna toredasti välja. Jõuluvana oli üsna helde ning põnevust ja uudistamist jätkub veel pikaks ajaks.

Aasta viimasel päeval tegime disc-golfis käe valgeks. Mina oleks küll rohkemgi loopinud, aga üks laps oli kindad märjaks teinud, teine pidi mul kogu aeg süles hängima ja tüdines sellest ära, nii et seekord vaid tutvusime olukorraga ja edaspidi peame kas lapsed kuskile sokutama või siis mingi parema plaani mõtlema, vältimaks külmetavaid käsi ja süles igavlemist. Siis läksime koju, koristasime, küpsetasime kirsi-kohupiima saia ning ootasime aastavahetust. Käisime ka külas ja mu põnn on ikka nii suureks kasvanud. Lapsed mängisid pikalt täiesti rahulikus üksmeeles, aga mis minu jaoks oli äge, et minu laps sealhulgas. Ei olnudki enam ainult minu juures, vaid askeldas koos teistega - käputasid kõik koos mingi loomakarjana ringi ja tegid igasuguseid toredaid asju :) Muidu pole mul aga kunagi nii vähe aastavahetuse tunnet olnud ja ausaltöelda oli üsna raske ka ärkvel püsida. Vahepeal panin põnni magama ja seejärel vaatasin poole silmaga aastavahetuse saateid. Veerand tundi enne südaööd ärkas põnn paukude peale üles ja nii see meie uus aasta tuli - vaatasime kahekesi aknast seda tulemöllu - päris mugav ikka, kui linna ilutulestik lastakse otse maja taga. Nii saigi põnn ilutulestikku vaadata pidžaamas, vahepeal ütlesime paar julgustavat sõna neljajalgsele sõbrale, kes murelikult vaatama tuli, mis hullus lahti on läinud ja kui uus aasta kenasti kohal oli, saime uue päeva ootel mõnusasti kerra tõmmata. Kokkuvõttes olen ma väga õnnelik, et läks just nii. Kaalusime ka varianti, et põnn võtab uue aasta vastu oma isa juures väiksemas ja rahulikumas kohakeses, kuid siis jäi ta ikka minuga ja olen väga rahul, sest tundub kuidagi veider ja poolik selliseid tähtsaid hetki ilma oma pisipõnnita mööda saata. Võib-olla see tunne taandub, kui ta suurem on. Ja kui muidu ei taandu, siis pannakse taanduma, sest ükskord jõuab ilmselt kätte aeg, mil ta aastavahetuse jms sündmusi hoopis parema meelega oma sõpradega veedaks.

Hoiatus! Järgneb sada kilomeetrit pilte!

Keegi on pailapsiini tarbinud 

Ma olen Raplaga nii ära harjunud, et kipun vahel mitte märkama, kui nunnu see ju tegelikult on. Siis jälle märkan!

Saime detsembris mitme nädala vältel köögiaknast hobust piiluda. Esimesel päeval avastas selle põnn, kes kohe rõõmsalt ii-haa-haa kuulutas :) 

Kas jõuluvana on juba teel?

Jõulu-entusiastid

Tahtsin lapsest ja kuusest pilti teha, aga laps oli vigureid täis 

Teisest lapsest sain korralikuma pildi

Üks kuusesektor oli eriti tihedalt kaunistatud

Jõuluvana andis midagi! Koduste laste jõulupidu

Koduste laste jõulupidu


Emme pani mulle siia midagi! 


Üks jõuluklõps ka, et ikka teaks, et olid jõulud.

Disc-golferid aasta viimasel päeval
Uue aasta teisel päeval sai neljajalgne sõbrake 12-aastaseks!