reede, 29. aprill 2016

37 nädalat kooskasvamist

Jõudsime koos järgmise verstapostini ehk siis täitus 37. nädal, pärast mida ei ole sipsik enam enneaegne. Ma usun, et ta pikutab oma soojas pesas küll veel üsna tähtaja-lähedase ajani. Kui soovib veidi varem tulla, on luba antud (kuigi vannitoa kiir-remondi võiks ka ära oodata) ja kui soovib natuke kauem kõhus kasvada, siis saabki veel ilusamale ajale oma sünnipäeva, nii et valigu ise, kuidas soovib :) Kuna ta on väike kavalpea, siis tõenäoliselt valib ta millegipoolest ebasobiliku päeva. Tean teda suslikut juba küll!

Aga seoses selle tähtsa verstapostini jõudmisega! Fanfaarid-fanfaarid, saabunud on ka kolmanda trimestri hädad. Eks neid on omajagu varemgi esinenud, aga üldiselt olen ikka olnud õnnis ja õitsev, nüüd aga paistab üks häda teist taga ajavat. Ühel päeval oli näiteks kops nii koos, et hingeldasin isegi seistes ja istudes. Järgmisel päeval - kaunil ja soojal kevadpäeval - ei saanud ma isegi oma talveunest ärganud kilpkonna tempos normaalselt jalutatud, kuna jubedalt hakkas pistma. Tegin siis palju peatuseid ja "roomasin" kuidagi vaikselt edasi (pigem siis tagasi). Öösiti ärkan endiselt mitmeid kordi, üheks uueks põhjuseks on aga jalakrambid. Söön küll magneesiumi, mille puudusele krambid viidata võivad, kuid vahepeal on krambid mind ikka kätte saanud. Ootan juba huviga, millega mind järgmisena üllatatakse. Siiski, kuigi vahepeal on raske ja tõotab veel raskemaks minna, siis lugedes teiste kogemusi ja muresid, näen, et mul on väga vedanud. Mu vaevused lasid end niigi kaua oodata ja palju pole enam jäänud ka, nii et pean lihtsalt meeles pidama, et ise ka rahulikult võtaksin. Kõige raskem ongi harjuda sellega, et ma ei saa füüsiliselt teha neid asju, mis minu jaoks nii tavalised on (näiteks reipal sammul kõndimine). 

Ühtlasi julgen juba väikest kokkuvõtet teha ja väita, et kõige raskem periood oli siiski esimesel trimestril, kui mul pisikesega liigutuste näol veel mingit kontakti ei olnud, aga igapäevaseks saatjaks oli murettekitav kõhuvalu. Esiteks polnud tore päevast päeva koos valuga kulgeda ja teiseks oli see vaimselt väga raske. Teise trimestri ajal saabus aga koos esimeste müksudega tõeline idüll uue energia ja valuvabadusega. Praegu on aga nii, et tean, et kuni 5 nädala jooksul saan nagunii oma vaevustest priiks (noh, nendest vaevustest. Küll siis uued ja teistsugused tulevad). Siht on silme ees ja nii lähedal.

Seoses 37 nädala täitumisega tegin ka ühe muudatuse - nimelt lisasin oma menüüsse nõmm-liivatee ja vaarikalehetee. Nõmm-liivateed soovitatakse raseduse ajal vältida, kuna sellel on lihaseid lõõgastav ja emakat pehmendav toime (lisaks teistele, näiteks köhavastasele toimele). Raseduse lõppstaadiumis ja sünnituse ajal seda jällegi soovitatakse - just selleks, et ehk aitab pehmenemisele kaasa ja kergendab sünnituse kulgu. Vaarikaleheteel on umbes sarnane toime - hoiab emakat heas toonuses ja aitab sünnitusele kaasa. Seda küll kuidagi ära ei tõesta, kas neist teedest on kasu või mitte, aga egas see halba ka ei tee, seega lasen hea maitsta (või noh, mis hea, üpris neutraalsed maitsed on neil teedel.) :)

37+0. Mälestusi tuleb ka luua, olgugi et fotograafiks oli käepärast võtta vaid pesurest :)

esmaspäev, 25. aprill 2016

Optimism või mõni muu sõna?

Olen parandamatu optimist. Optimist nii inimeste suhtes - ma ei lähe kaasa mingite eelarvamustega ja arvan inimestest esmalt ikka head - ja ka üldiselt elamise osas. Olgu see optimism või mis-tahes-ism (pohhuism äkki), aga mõne koha pealt muretsen ikka väga(äkki liiga?) vähe. Sõltugu need asjad minust või mitte, ikka mõtlen sageli, et läheb kuidas läheb, aga kuidagi ikka läheb! Alati on ju hakkama saadud ja küll saab ka edaspidi, olgu meie otsused millised tahes. Ma arvan, et see hurmav omadus on üks kõige "hullematest" mis härra meelest mulle omaks on, sest tema on selle koha pealt minu kategooriline vastand. Ise ma mõtlen küll, et liigne muretsemine ja pabistamine tekitab asjatut stressi, nii et miks see siis halb omadus on? Ometigi on ka sellel omad piirid, sest alati oma "küll kuidagi ikka saab" mulli elama jäädes võib olukord ühel hetkel üsna hapuks minna. Elad küll, aga mis elu see on?

Nagu öeldud, on härra minu vastand. Ja kuigi ma sisimas mõistan teda (kuigi ise sama ei tunne), on mul ikkagi raske temaga sellistes asjades ühele lainele jõuda, ilma et näiksin pohhuistlikuna. On küll hea soovitada "Don't worry, be happy," aga inimesele, kelle loomusele on oluline, et asjad on jonksus ja otsused langetatud, mitte "no mõtleme edasi ja vaatame jooksvalt," ei ole see soovitus ju nii lihtne ja asjakohane. Vastupidiselt tunnen mina kimbatust, kui mind kiirelt valiku ette pannakse ja pole aega vaagida ja mõtiskleda. Teist väeviisiliselt enda loomusest eemale kiskuda ju ei saa.

Hiljuti seisime silmitsi üsna suure otsusega ja ma jõudsin iga variandi nii- ja naapidi läbi mõelda ja jõudsingi omadega sinnamaale, et kiirustada pole tarvis ja kui plaan A ei õnnestu, siis on ju alati plaan B ja siis juba C ja kõige äärmuslikum D-gi. Ja nii siis ongi, et ühe kohal kõrguvad pidevalt väikesed murepilved ja teise kohal päikesepaiste. Vähemasti on asjad meie peres tasakaalus. Koos lilli nuusutades või ühiselt stressates võiksid asjad üsna kiirelt rappa vist minna.

Viimase aja jooksul olen endas aga ka väikeseid muutuseid täheldanud. Asju kaaluda ja läbi mõelda meeldib mulle endiselt, aga proovin jõuda siiski ühe lahenduseni, mitte kõiki neid varuvariante ka variantidena arvestada. Küllap on asi selles, et minu otsused on hakanud nüüd otseselt mõjutama ka üht pisikest tegelast, kes ise enda eest otsuseid veel langetada ei saa.

See sisemine ja veidi segane heietus on mulle abiks ja ehk paneb mõtlema ka kellegi teise. Kas keegi võib öelda, et on leidnud täiusliku tasakaalu kahe äärmuse vahel? Ma loodan küll ja pürgin ka ise sinnapoole. Optimismi ei taha ma kunagi kaotada, aga erkroosade prillide asemel püüan ette panna kerge roosaka varjundiga prillid.

PS. Remmi on igatahes muretseja-tüüpi. Kui midagi näib kahtlane, siis tuleb a) silmi punnitada ja/või asja uurima minna b) kõrvad hästi ludusse lasta ja ohvri pilgul olukorda kannatada c) kuskile põgeneda (näiteks on väga murettekitav üks hirmus põrisev ja maast tema armsaid karvu eemaldav kodumasin, mida nähes tuleb kindlasti ettevaatlikult teise tuppa minna).



neljapäev, 21. aprill 2016

Ma näen sind! :)

Kauaoodatud arstiajad jõudsid kätte nagu niuhti. Silmaarstil midagi uut ei selgunud, seega sain rohelise tule sünnitamiseks. Eks risk jääb alati (ja mingid riskid on ka tervete silmadega inimestel), aga loodan parimat. Vahepeal oli väike hirm ikkagi sees silmade osas, aga nüüd tunnen end üsna kindlalt. Lisaks on minu haiguslugu ämmaemandatele kohe näha, nii et kui mingi kahtlus peakski tekkima, siis oskavad nad vastavaid meetmeid tarvidusele võtta. Analüüsid olid samad nagu varemgi - mõõdeti silmade tugevust, rõhku ja arst vaatas silmapõhjasid. Pärast läksin oma hiiglaslike pupillidega sõõrikukohvikusse lõunatama ja ootama, et pupillid normaalsetesse mõõtudesse tagasi tõmbuks. Teenindajatele võisin ma eriti sõõrikunäljas näida :)

Järgneval päeval toimus ultraheli. Sain isegi veidi ärrituda, kuna ajad hilinesid ja üks naisterahvas veel midagi lausumata minust ette trügis, nii et ma kokku seal ukse taga tund aega ootasin. Mõtlesin, et suutsin oma vererõhu üles vihastada, aga see oli korras nagu alati. EPK on kahe nädalaga kenasti edasi kasvanud ja oli nüüd juba 34cm (35+5 nädalal) ja pisikese kaaluks mõõdeti 2733g, mis vastab 35+4 nädalale. Seega nii nagu ma arvasin, on ta täpipealt õiges suuruses. Väikse ultraheli aparaadi pildilt oli raske midagi aru saada, kuna laps juba nii suur on, aga äratuntavatest kehaosadest oli näha südant ja vahepeal osa näost (silmad ja nina). Igaks juhuks küsisin soo kohta kinnitust, kuigi mul erilist kahtlust pole, kuna looteanatoomia ultrahelis nii head pildid sain. Seekord mingi mügarik korra paistis ja seejärel sulges laps viisakalt oma jalad, nii et midagi kindlat arst ei öelnud. Kui ta otsustab olla anatoomiliselt veidra mügarikuga tüdruk, siis saab ta palju sinist kanda. Proovisin seda sinise-hullust küll vältida, aga poiste riidevalik on paraku palju limiteeritum kui tüdrukutel, seega on sinine tema riiete seas üsna domineeriv värv. Positiivne on küll see, et sinine on ka minu lemmikvärv, aga ometi võiks poistelegi pakutav olla rikkalikum.

Esmavajalik peaks nüüdseks kõik olemas olema ja selles osas saan veidi hinge tõmmata ja hetke nautida. Kolisin nüüd raamatukogule nii lähedale, et tõin endale kohe portsu raamatuid koju ja asusin üle pika aja juturaamatut lugema. Kuni mul on veel võimalik leida vabu hetki lugemiseks, siis tuleb seda ju ära kasutada. 

Lisan ka 34+6 tehtud kaunilt kvaliteetse ja kõrge fotograafilise väärtusega (hihi) telefonipildi. Muidu ei pane kõhu kasvu tähele, aga kui kõrvutasin seda pilti täpselt kuu varem tehtud pildiga (sama riietus), siis on muutus ikka meeletu. Tänaseks on täitunud 36 nädalat, kaalutõus on u 11 kg ja nähes, kui palju see kõhuke ühe kuuga kasvada võib, siis on veel küllaga aega endale veel suuremat punu kasvatada. Mu tavalised joped lähevad veel vaevu kinni, nii et kui ilm lubab, siis peab avarama lõikega mantlile vist üle minema :)





teisipäev, 12. aprill 2016

Igav ei ole

Nagu ma lootusi hellitasingi, siis igav pole mul dekreedis olles küll hakanud. 
Juba täitus nädal uues elukohas. Asjad on lahti pakitud ja ära paigutatud, ent teha on veel palju. Eks omad piirangud seab see, et mina ei oska ega saa praeguses olekus paljusid asju ise teha, seega näiteks vannitoaremont ootab V. kojutulekut. Loodetavasti jõuame sellega enne pojakese saabumist ikka ühele poole :) Aga ühtteist saan veel ise teha ja palju on ka mõtlemisainet. 

Siis on veel mõned asjad vaja soetada, nii et elan päris palju virtuaalmaailmas parimaid pakkumisi otsides. Mõnes mõttes ootan hea meelega aega, mil kõikide vajaminevate asjade taha on linnuke märgitud, sest see otsimine ja võrdlemine on üsna ajakulukas (ja stressirohke, sest mul on mingi kindel visioon ja täpselt sellist asja leida pole lihtne). Jooksvalt tekib muidugi vajadus järgmiste asjade järgi, ent kõigega ei ole nii pakiline.

Muidu on aga kõik hästi läinud. Päevad ei ole vennad, seega mõnel päeval on raskem ja teisel kergem, aga üldiselt on kaebusi väga vähe. Enamasti saan kenasti jalutamas käia (isegi oma ekstra-energilise koeraga) ja igasuguseid toimetusi teha ilma eriliste probleemideta. Võhma on küll vähe, toonused on kerged tulema, vahepeal midagi tuikab või kergelt iiveldab, aga üldist head enesetunnet arvestades ei ole need eriti märkimisväärsed mured.

Pojake toimetab palju ja see on tore. Umbes nädala pärast tehakse taaskord ultraheli (esmakordselt pärast 20. nädalat). Oleksin sellest ilma jäänud, ent viimasel visiidil selgus, et EPK on veidi väiksem kui võiks, seega mõõdetakse pojake korra üle, et veenduda, et ta liiga pisike ei ole. See vahe ei olnud väga suur ja mu sisetunne ütleb ka, et sell on täpselt selline, nagu olema peab :) Päev enne ultraheli on ka viimane silmaarsti visiit, kus ta langetab lõpliku otsuse, aga suure tõenäosusega keisrilõiget vaja ei lähe. Seega ongi hea, et järgmisel päeval ka arsti jutule saan, et viimastele küsimustele vastused saada ja hingeliselt valmistuma hakata.

Kogu aeg on mingid väikesed ootused ja kõige kaugemal muidugi see suurim ootus. Ja tegelikult on see juba nii põnevalt (ja hirmutavalt) lähedal! 

34+1 nädalat