esmaspäev, 1. oktoober 2018

Teretulemast nädalavahetuseklubisse ehk siis kõik tööle ja lasteaeda!

Koos suve lõpuga saabus ka aeg minna lasteaeda ja uuele töökohale - saime koha enda soovitud lasteaeda, mis meist paar maja edasi asub ja on ainuke kohalik lasteaed, millel on ujula, kus ka kõige pisemad ujumas käivad. Mul on väga hea meel, et sain temaga niigi kaua, st mõned kuud üle kahe aasta, kodus olla. Etteruttavalt ütlen, et kuigi talle lasteaias üldiselt meeldib, siis hetkel mõjub see talle küll raskelt, aga loodan, et saame oma asjad paika loksutatud. Aga järjekorras siis...

Ettevalmistusi tegin elevusega - ikkagi esimene laps, kelle elus selline uus etapp algab, seega oli seljakoti, sandaalide, pidžaamade, lühikeste toariiete, nimesiltide - kõige vajamineva valimine põnev. Lapsed alustasid lasteaiaga harjutamist kahe-kolmekaupa. Kui ükskord meie kord kätte jõudis, siis... oli R hoopis veidi tõbine, nii et põnevusega oodatud esimene päev lükkus veidi edasi. Aga siis sai l a u s a kolmel päeval harjuda, enne kui nädalaks jälle koju jäi. 

Esimesel päeval oli ta juba hommikul võrdlemisi skeptiline, kuigi olin päris palju eeltööd teinud - olime käinud lasteaia hoovis mängimas ja korduvalt teistel sõpradel järel käinud, mistõttu see lasteaed juba veidike tuttav oli. Läksime siis sisse ja tutvusime õpetajaga. Ma eeldasin, et veidike mängime seal koos, et koht tuttavamaks saaks, enne kui laps üksi jääb, aga õpetaja soovitas kohe esimesel päeval tunnikeseks lahkuda. Ma olin ise sellest nii jahmunud, kindlasti rohkem kui R ise. 

Harjumisperiood läks palju valutumalt, kui ma oskasin oodata. Päris algul R küll toidust keeldus, kuid juba pärast mõnda päeva hakkas nii hästi sööma, et õpetajad ta isu kiidavad. Veel olevat ta üks suur kaisu- ja rõõmupall, mille üle on mul hea meel - et ta õpetajad nii kiiresti omaks võttis, et neid kaisutustega üle külvata. Tavaliselt läheb tal selleks ikka pigem rohkem aega. 

Vahepeal läks ta lasteaeda nii suure elevusega ja seletades, et mina sinna ei tule. Talle meeldib ka väga ujumas käia (2x nädalas) ja õues mängida. Magamajäämine on vist veel natuke keeruline, aga kui juba jääb, siis magab hästi ja sügavalt.
Selline kolm pikka päeva-üks poolik päev- üks vaba päev graafik sobis talle väga hästi ja siis käis ta lasteaias rõõmuga. Seejärel jõudis aga kätte aeg, mil mina pidin täiskohaga tööle naasma ja temale tähendas see viis päeva nädalas lasteaias käimist. Ta on siiamaani küll ainult ühe nädala nii käinud ja edaspidi on aegajalt õnneks võimalik mõnel lähikondlasel talle ka vaba päeva teha ja vahel ehk mul endal ka, sest... see pole mingi uudis, aga viis päeva nädalas lasteaias käia on ühele mudilasele liiga palju. 

Ainult isiklikust aspektist võetuna oli tööle naasmine loomulik ja põnev. Lootsin küll leida osalise koormusega tööd, kuid ega neid siin väikelinnas just jalaga segada ole ja siis sain praeguseks hetkeks väga sobiliku pakkumise, kuid... täiskohaga. Ja muidu on nii tore jälle toimetada, inimestega suhelda, kuid mu süda tahab murduda, kui ma mõtlen, kui suurest osast lapse päevast ma ilma jään ja et tal on natuke raske ja et õhtuti pärast tööd ei ole minus enam nii palju energiat ja rahulikku meelt, kui ma sooviksin... Tuleb siis leida! Praegu on see olukord alles nii uus, et me alles harjume sellega, aga loodetavasti loksuvad asjad peagi paika ja leiame lahenduse, mis meile kõige paremini sobib.

Tegelikult on käes ka esimene suurem nohu-köha ja seekord on ka haruldane võimalus lahendada see hoolduslehte võtmata - edaspidi aga... noh, selle aasta sees saame paratamatult veel kindlasti koos ka haiguslehel istuda.

Pealkirja juurde tagasi tulles - saab minustki vist jälle see inimene, kes hõikab rõõmuga: on reede! Mitte et kuskile peole minna või midagi - mis asi see pidu üldse on? Vaid selleks, et saaks terved ilusad päevad perega koos veeta. 

Nädalavahetustel saab näiteks minna sugulastele külla ja maailma sõbralikumat kassikest kohata. 

laupäev, 29. september 2018

Meie suvised pärlid ehk väikelapsega Vembukale, Lottemaale, Helsingisse? Jah, jah, jah!

Oh milline suvi! Ei piirdunud see seekord isegi suvekuudega, vaid mõnusat sooja jagus veel septembri algusessegi! Kuni siis üleöö talv kohale jõudis või nii vähemalt tundus. Aga ometi kord said päikesepatareid täis laetud ja on mida külmal ajal meenutada. 

Ajast nõudis oma osa poole kohaga suvetöö, kuid see oli täitsa tore ja üllatavalt loomulik pärast kahe ja poole aastast tööpausi. Ühtlasi sai põnn tasapisi harjuda asjaoluga, et edaspidi me enam nii palju koos kodus ei viibi, sest noh, elu. See teema kaldub aga rohkem sinna lasteaia ja tööelu valdkonda, mida ma selles postituses nii väga ei puudutaks.

Siia tahan talletada mõne meie suveseiklustest, et talvel lugedes ja pilte vaadates jälle lõbus ja soe hakkaks. 

Mõnepäevane puhkus Kuressaares oli rahulik ja laste tempos kulgev. Sinnasõit kulges kenasti, kuid kogu praamis veedetud aeg kulus kiirele söömisele, seega tegime Muhus ühe lasteaia juures peatuse, et lapsed ka jalga saaks sirutada. Seal oli palju väikelapsesõbralikke lõbustusi, mis meie väikelastel tuju piisavalt tõstis, et saaksime rõõmuga edasi sõita. Kuna temperatuurinäidik sel ajal kuigi laes ei olnud, nii õhu kui merevee osas, siis otsustasime ujuda hoopis veekeskuses. Esimesel õhtupoolikul läksime Grand Rose spaasse ujuma. Kuigi seal ei ole spetsiaalseid laste lõbustusi, nagu liumägi või midagi sellist - neid paraku ongi Eesti spaades väga vähe, sellal kui isegi "suvalise Saksa väikelinna" ujulas oli selline väikelasteala, mis Eesti omadele pika puuga ära teeb, aga väga lõbus oli Grand Roses sellegipoolest. Laste lemmikud olid madal lastebassein ja sooja veega kividega jalavann. Seal, kus teised oma väsinud jalgu turgutavad, istusid meie põnnid ühe-kahe-kolmekesi ja nautisid sooja vett. R oli endas suure julguse leidnud ja tahtis hüpata ning ujuda, või õigemini hõljuda, nagu vana kala. See uhkust ja rahulolu täis pilk ta silmis ISE vees hulpides täitis ka minu südame uhkusega. 
Järgmisel päeval jalutasime - käisime läbi lossihoovi, külastasime randa ja mänguväljakut, sõime lõunat Rüütli spaa kohvikus, mängisime mängutoas ja kulgesime rahulikult, kuni tuli väikeste uneaeg. Pärast suundusime GOSpasse ujuma, kuid kauaks sinna ei jäänud, sest tundus kuidagi igavam ja ilmselt olime eelmisel päeval juba oma isu täis saanud. Lemmik oli taas kivine soojaveevann. Küll aga said lapsed pärast seal mängutoas mürada - see oli igatahes lõbus. 
Kolmandal päeval jalutasime ja mängisime veel, kuni tuli aeg praamile suunduda - mõnus, ilus ja täielikult lastele pühendatud minipuhkus!

Kopad ja traktorid olid selle suve hitt.

Need nunnud pisikesed majakesed <3

Haapsalu kuulub minu lemmiklinnade hulka, kuna on lihtsalt nii ilus ja soe. Meie päeva alustas brunch Müüriääre kohvikus - lilled, liblikad, mesimummud ja sõbralikud inimesed. Edasi läksime Iloni Imedemaale, kus suurema osa ajast veetsime ülakorruse mängutoas. Mulle meeldivad Lindgreni raamatud väga ja selles on suur osa ka Wiklandi illustratsioonidel, sest tema aitab need lood silme ees jooksma panna. Kui unistan elada sellises imeilusas majakeses nagu mõni Lindgreni tegelane, siis tegelikult peaksingi Haapsalus ringi vaatama, et näha, et siin need majad ongi! Noh, need kahekorruselised väikesed ja südant soojendavad puumajakesed. 
Mängutoas kulus aega nii palju, et osa muuseumist jäi tegelikult vaatamata, kuid pole viga - jõuame teinekordki. Siis läksime aga Paralepas ujuma ning vesi oli... soe! Nii et isegi mina ujusin! Ja ei hakanud külm, vaid läksime lõpuks välja, kuna kaua sa inimene end ikka vees leotad. Mõni ujumise fänn nr 1 protesteeris küll väljatuleku osas, kuid oma osa andis kindlasti ka asjaolu, et kell oli... mitte enam lõuna, kuid keegi polnud veel lõunaund maganud. Seetõttu aga istusimegi autosse ja asusime mõnusalt tukastades koduteele.



Kui mulle eelmisel aastal tundus, et ühe-aastasega on Vembu-Tembumaal niigi väga lõbus, siis seekord oli ikka juba täitsa teine tera! Lemmikuks atraktsiooniks osutus väike rong, kust väga sõidu lõppedes lahkuda ei tahtnud, aga kuna külastajaid palju ei olnud, siis ei olnud vajagi. Kaugele maha ei jäänud ujumine, batuudil hüppamine, loomade vaatamine, väikese aku-ATV-ga sõitmine, turnimine, liugu laskmine ja... noh, umbes kõik asjad, mida nii väike seal teha saab. Oli rõõmus ja aktiivne päev, ainsaks miinuseks võib lugeda herilastehorde, kes meie kahele kaaslasele sutsud ka ära tegid.



Kui algul end temaga koos sõitma pressisin, siis hiljem sõitis juba üksi, kuna tuli välja, et on nii suur poiss küll, et saab ise ka.

Ma ei olnud kunagi Lottemaal käinud ja ei plaaninud ka sel aastal minna, kuna eelmise hooaja lõpus muudeti hinnakirja ja kehtestati täispilet ka kahe-aastasele. Kuna on palju kohti, kuhu kuni kolmene või allameetrimees (nt Vembukas) tasuta saab, siis tunduski mõistlik lükata see külastus ja väljaminek aega, mil R on suurem ja paremini sealsetest asjadest ka aru saab. Vanaisa tegi meile aga piletid välja ja nii me sinna jõudsimegi. Mina (ja hetkel igatahes R ka) kuulume sellesse gruppi, kes sattus suurde vaimustusse! Alguses kohkusime küll veidi ära, sest seltskond Lottemaa elanikke tuli meid ülevoolava energilisusega tervitama - nad on nii toredad ja nii päris, aga eks võtab veidi aega kohale jõudmiseks, et oleme nüüd Lottemaal, kus elu käibki hoopis teisiti :). Esimese peatuse tegime Onu Jaagu kodus, kus saime temaga koos potte-panne kolistada, tema imetoredaid lugusid kuulata ning tema moekat "puud ja põõsad õitsevad" räpplugu nautida. R hoidis vaikselt minu ligi - talle näis see karvase kampsuni ja veel karvasema habemega tüüp veidi kahtlane, kuid mina ei saanud ei hiigelsuurt naeratust näolt ega hiljem ka Jaagu laulu peast.
Tegelaste hindamiseks on R veel liiga väike ja häbelik - ei taha ta kohe võõraste ja natuke veidra väljanägemisega sellidega koos tegutsema asuda. Küll aga meeldis talle teatrietendus, mille ta kenasti otsast lõpuni ära vaatas ja sel hetkel, kui lapsed lavale kutsuti, ka ise sinna minna soovis. Ja veel meeldis talle üks armas lepatriinu, kes Lotte majas ta endaga vaikset ja toredat mängu mängima meelitas ja iga kord kohtudes R-i nimepidi tervitas.
Lottemaal on nii palju vahvaid detaile, millesse süveneda. R nautis ka lihtsamaid asju, nagu näiteks nupuvajutusega keerlema hakkavad maisid, mida ta tükk aega keskendunult vaatas. Majades on niiii palju avastamist ja mõnes me ka käisime - näiteks mängisime Bruno majas erinevaid pille, lasime Alberti majas liugu ja ronisime Lotte maja torni, et kogu Lottemaale pilk peale heita. Veel sõime, ujusime ja nautisime ilusat ilma. Siis kui möödunud oli üle nelja tunni ja lapsed juba väga unne tahtsid suikuda, tõmbasimegi otsad kokku ja pidime nentima, et niiiii palju jäi nägemata. Seega järgmises suveks on jälle üks plaan juures!






Meie suviste plaanide hulka kuulub ka Helsingi külastus - käisime eelmisel aastal ja käisime ka sel aastal. Eelmisel aastal oli väga tore, aga siis ei osanud R veel kõndidagi, nii et sel aastal oli see käik juba palju seiklusrikkam ja toimekam! Nii varane ärkamine oli küll natuke raske, aga meeldetuletus, et kohe läheme laeva peale, tegi kõigil meele reipamaks. Pärast hommikusööki läksime lastenurka, kus oli väga lõbus - kõige rohkem veedeti aega pallimeres, aga aegajalt käidi ka kööginurgas pitsat küpsetamas ja jõukohasemaid lasteprogrammi ülesandeid täitmas. Kuna äratus oli nii vara, siis kohale jõudnuna vajus R pärast esimest trammisõiduelevust (trammiga sõitmine on vankrilapsega tasuta) trammipingil nokki, nagu üks õige Eesti mees Soome trammis. Sellal kui tema siis vankris õndsat und magas, külastasime ülimalt tuulist mereranda, kus nägime vahvaid laglesid ja ka maanduvat vesilennukit. Pärast seda sõitsime trammiga - üks meie selle päeva põhitegevusi - Hesperian Puisto parki ja vaatasime, kuidas suur seltskond erinevaid linde seal toimetab. Seal olid luigebeebid, kes olid sama suured kui nende ema ja isa, aga veel kohevad ja hallid - ema seisis nende ees valves ja kähises kõigi peale, kes tema beebikestele liiga lähedale tikkus. Seal olid rahulikud valgepõsklagled, mõni part, sh lumivalge albiino, veidi varblasi ja aegajalt veel mõni linnuke. Siis aga "lendasid laivi" ülbitsejad - ei leidnud kohe paremat väljendit selle kirjeldamiseks. Ehk siis saabusid Kanada lagled, kes kõigiga ülbitsema kukkusid, kähisesid, isegi omavahel rüselesid, nii et suurem osa teistest lindudest pidas targemaks lahkuda. Vot siis - pidu läbi!
Kui linnud vaadatud, läksime Linnanmäki lõbustusparki, kus on osa väikelaste lõbustusi täiesti tasuta. Meile nendest ka piisas. Külastajaid oli üsna vähe, kuna augusti lõpus on Soome lapsed juba koolis, nii et saime lemmiklõbustustel lausa mitu korda järjest käia. Seejärel aga otsisime üles Tropicario, mis on üks vahva troopikamaja, kus on Põhjamaade suurim suurte madude valik. See asub ühe tavalise ärihoone keldrikorrusel - päris lõbus oleks ju päevast päeva töötada majas, kus viibib ka sadakond igasuguseid roomavaid, ronivaid ja ujuvaid tegelasi. Kõige rohkem on seal madusid, aga ka krokodill, sisalikke, varaane, kilpkonni, üks ämblik ja üks konn, üks haruldane linnuke, akvaarium kaladega ja mõni väiksem tegelane veel. Keskus on paraja suurusega, et vaatasime kõik üle ja seejärel külastasime veel korduvalt oma lemmikuid. R-i lemmikuks olid vist kalad, keda ta pikalt jälgis. Minu lemmik aga - ei teagi, aga R arvas, et mulle meeldis kogu päeva jooksul kõige rohkem see Tropicario ainuke konn, kes hämara terraariumi põhjas sambla vahel pikutas. Ega tal viga olnud jah! :)
Kui sõbrad üle vaadatud ja suveniir soetatud, pidasime pargipingil piknikku, seiklesime veel natuke niisama Helsingi peal, nägime ka ratsapolitseid ja siis läksimegi laeva peale, kus pidu, mäng ja pillerkaar hilise õhtutunnini kestis. R mängis nõrkemiseni - otseses mõttes - enne ei loobunud ka, kui oli juba nii väsinud, et kohe vankrisse asetades magama jäi. Ja sellega meie pikk ja väsitav ja imetore Helsingis-käik lõppeski!




Varaanid kippusid R-i nähed käpaga klaasi kraapima - ju siis tahtsid sõbralikult tervitada...või ära süüa... või ikkagi tervitada, eks :)




Veel käisime hästi vahvatel sünnipäevadel, mõnusas pulmas, rabamatkal, metsas ja lõkerdava naeru saatel trossikiigega sõitmas, Polli loomaaias, koeranäitusel, rallisime tõukerattaga, ujusime-ujusime-ujusime, hüppasime sillalt vette (20-30-40 korda järjest) ja tegime igasuguseid muid toredusi! Ja kui keegi mõtleb, kas kaheaastasega lõbustusparkidesse jme kohtadesse juba minna tasub, siis mina ütlen igal juhul JAH - meil oli väga tore!

Kaismas saab teha rabamatka ümber järve - sobib suurepäraselt lastega külastamiseks, kuna laudtee on osaliselt isegi vankriga läbitav ning lisaks on puhkealal ka laste mänguväljak ja muidki toredusi.



See rõõm, kui saad ise puu otsa



Üks äärmiselt abivalmis inimene, kes tahab kaasa lüüa igasugustes töödes ja toimetustes ja paneb sellega emasüdame pidevalt uhkusest ja rõõmust pakatama :) 

Siuuuuhhh! läbi suve! Järgmise aastani, suvi! :)




reede, 22. juuni 2018

Tinderdaja välimääraja

Tere, ma olen tinderdaja! Mitte küll kuigi pühendunud, aga aegajalt ma selle aplikatsiooni avan, et natuke svaipida, laikida, nõupida ja mätšida. Super laiki eriti ei pane. Oh kui ilusad sõnad, eks!

Tinderi miinuseks võib pidada seda, et see täielikult välimusel (õigemini kui õnnestunud või ebaõnnestunud fotod on) ja minimaalsel profiilil põhineb ja esmamulje, veel enam vaid pildi ja mõne tutvustava sõna näol, võib teadagi üsna eksitav olla. Noh, see teeb selle oma masti inimese leidmise natuke keeruliseks, midaiganes siis keegi ka otsib. 

Oma tagasihoidliku Tinderi ajaloo jooksul on aga silma hakanud erinevad tüübid, keda seal kohata võib. Pikema sissejuhatuseta, siit tuleb tinderdaja välimääraja: 

Reisisell
Kõik pildid on tehtud põnevates sihtkohtades, piltide hulgas on kindlasti ka vähemalt üks selja tagant tehtud pilt "mina mõtlikult vaadet nautimas". Väga laia silmaringiga, väga palju reisinud.

Purjus fotograaf
Fotograaf on kas purjus, väga liikuvate jäsemetega või äärmiselt kehva silmanägemisega, sest kõik pildid on tehtud läbi kümne udufiltri, mistõttu pildil kujutatu välimusest vähimatki aimu ei saa. 

Peoloom
Peod on nii lahedad!!!! Noormees koos sigareti, sigari, õlle, veini või muuga - sest tegu on väga lõbusa peohingega ja kõik võiksid seda teada!

Popp kutt
Viibib piltidel koos kaunitaridega, sest tegu on ikkagi väga nõutud mehega! Mõnikord on lisatud isegi suudlemispildid, sest mis meelitaks rohkem uusi neiusid ligi kui pilt musitavast mehest ja naisest? 

Äraarvamismäng 
See noormees on kõikidel piltidel koos sõpradega. Esiteks näitab see taaskord, kui populaarse ja sõbraliku inimesega on tegu, teiseks on juures ka väike üllatusmoment - arva ära milline neist mina olen!  

Vaadake mu kõhtu!
Vaadake mu kõhtu! Vaadake mu lihaseid! Vaadake, kuidas rätik mind vaevu katab! Nii sensuaalne ja vormis ja ilus, eks?! Nägu pole oluline, sellest pole vaja pilti lisada!

Luuraja
Ilma pildi ja infota salapärane tegelane. Perekooli käod kukuvad, et sellised on need, noh enamasti ise suhtes olijad, kes "korraks tahavad näha, mida see Tinder endast kujutab."

Elukooli mees
Ma ei jõudnud põhikoolist kaugemale, aga keda need raamatutarkused huvitavad?? Panen ülikooli alla elukool, kuna see on nii nutikas ja teravmeelne!

Kõva mees
Fuck this and fuck that and fuck you too! Ma arvan, et mu potentsiaalsed sõbrannad tahavad näha, kuidas ma neile keskmist näppu näitan, kuna siis saavad nad kohe aru, et ma olen mässaja ja paha poiss.

Normaalne kutt
Ta on küll seal, päriselt ka, aga teda kohtab lihtsalt sama tihti kui ükssarvikuid ja lumeinimesi.

Tunnistan ausalt üles - olen ise ka reisil mõtlikult kaugusesse vaataja!

kolmapäev, 6. juuni 2018

Kena kahese sünnipäev ja muidu juttu


Võtan nüüd hetke, et talletada kirjapilti see tore aeg, kui R on värskelt saanud kahe-aastaseks. Peo pidasime pereringis, aga kuna meie perering on nii toredalt suur, siis tulebki alati päris suur seltskond kokku. Selleks korraks veel mingit suurt prallet ei plaaninud, aga natuke dekoratsioonide ja teema peale mõtlesin ikkagi, sest sättimine ja ettevalmistamine on pool rõõmu. Seekord valisin metsa ja looduse teema, kuna millegipärast hakkas mulle kasemuster sümpatiseerima. Nii valmistasingi juba aprillis kasemustriga seinakaunistuse, muretsesin kasemustriga kõrred ja lauda ehtisid kasest lõigatud „vaagnaalused”. Põõsastes varitsesid jänese ja rebase õhupallid ning lapsed (ja lapsemeelsed) said valida ning dekoreerida endale meelepärase maski. Üks õdedest kiitis mu kaunistusi ja ütles, et nii vahva, et olen isegi metslehma mustriga kõrred muretsenud. Metslehm, sebra, kask – erinevad nägemused asjast. :)






Päevakangelane ise saabus moeka hilinemisega ja oli siis kergelt segaduses, kuna sai ühtäkki nii palju tähelepanu. Palju rohkem meeldis talle aga mängida ja lõpuks ka kingitusi avada. Rõõmustas ta ühtemoodi nii kingituste kui ka kaartide üle, ühel neist olid näiteks peal lillede ja liblikate kleepsud, mida tükk aega uuriti.

Ilm oli ilus – liigagi ilus – ja nii kolisime õigepea oma laua ja toolidega hoopis teise kohta varju. Väga vahva oli koos lähedastega aega veeta ja muuhulgas rakendati noormehed ka tööle ja väga kiirelt kerkis aed, mis piirab ligipääsu kraavile ja muudele mitte-nii-väikelapse-sõbralikele asjadele.







Mis puutub aga päevakangelasse, siis mäletan, et oli aeg, mil tundus võimatu ette kujutada, milline ta paariaastasena on. Praegu on aga naljakas mõelda, et kas tõesti oli ta millalgi beebi, kes suurt midagi ei teinud? Ta oleks ju justkui kogu aeg selline asjapulk olnud.

Kui kuni aastaseni oli ta kõige suurem naerupall ja edvistaja, siis teisest eluaastast on ta just häbelik ja reserveeritud. Muidugi kui ta end kindlalt tunneb, siis on ta suur möllaja ja naljanina. Talle meeldib väga teiste lastega mängida, praegu veel pigem endast vanematega, aga vahel mängib juba ka omavanustega. Kui me reisil käisime, siis askeldas ta hommikust õhtuni teiste lastega ja tagasi koju jõudes oli juba kiirelt ununenud üllatus, et nüüd ta tahab ju siis kogu aeg hoopis minuga mängida, kuna kedagi lõbusamat kodus pakkuda pole. :)

Pikkasid jutte me veel maha ei pea, aga sõnu ja fraase lisandub nii palju, et mul on ammu arvestus kadunud, kui palju neid siis olla võiks. Kui mõni sõna ka puudu on, siis see pole teda peaaegu kunagi häirinud, sest ta on väga väljendusrikas ja kuidagi teeb end ikka selgeks. Tema väljendusrikkus ja emotsiooniderohkus on nii vahva, et teeb kohe tuju nii heaks.






Väike härra tahab enamasti igasugustes tegevustes kaasa lüüa, nii oleme koos puid ladunud, maad kaevanud, riisunud, põrandaid pesnud jne. Üksi saaks küll kiiremini ja mitte nii suure kaasneva segadusega, aga kuidagi peab ta ju neid asju õppima ja lapse indu vähendada küll ei või. Hetkel ta aeganõudvate sportlike tegevustega, näiteks jalutamisega või sihipärase jooksmisega, väga sõber veel ei ole – toredam on lasta end kätel kanda või siis poole jooksmise pealt sipelgat uurima hakata. Sellegipoolest on ta füüsiliselt täitsa osav ja mitmekülgne - teeb suuri hüppeid, ronib redelitel ja paljudel teistel mänguväljakute takistustel, roomab, viskab palli, lööb palli jalaga või golfikepiga, arendab kitsal poomil või äärekivil kõndides tasakaalu, teeb kukerpalli, ronib mööda liumäge üles jne. 

Käelises ja mõttetööd nõudvates tegevustes on ta ka tubli – pusled, legod, väikesed nikerdamised. Joonistada meeldib talle ka, kõige enam ussikesi, kuna sageli just need paberile tekivad, kui pliiatsiga tõmmata. :) Vahel nimetab ta oma kritseldatud kaarekesed aga näiteks hobuseks või vaalaks.

Siiamaani on ta igati mõistlik ja vahva sell, kellega reisida, poes käia jne, kuna ta on rahulik ja saab jutust hästi aru ja hetkel veel isegi aktsepteerib seda (nt kui võtab poes auto kätte ja palun tal selle tagasi panna, siis mingit probleemi ta sellest ei ole teinud). Loomulikult võivad need ajad veel ees oodata, kuna ISEloom on tal palju tugevamaks muutunud küll. Kõige sagedasem konflikt on see, kui ta tahab sülle saada, aga ma parasjagu võtta ei saa – siis seisab ta mu teele ette või siis istub südantlõhestava kaeblemise saatel maha.

Suveilmasid naudime mõlemad täiega – lisaks kõigele muule on ikka nii palju parem minna õue, kui ei pea mingite talveriietega jändama. Hops ja õues! Nii käimegi enamasti mitu korda päevas õues – mänguväljakutel, rattaga sõitmas, põnn harjutab ka jooksurattaga sõitmist, vahel käime ka väljasõitudel, näiteks R-i sünnipäeval käisime rongiga sõitmas ja Polli loomaaias, kus ta sai kitsedele ja hobusele võililli sööta ning oli üsna vaimustuses jaanalinnust ja kalkunitest (lõbus fakt: Jaanalind ja onu Jaan kõlavad tema suus täpselt samamoodi). Lastekaitsepäeva veetsime aga Märjamaal, kus oli tore üritus – palju mängimist, etendus, natuke näksimist ja imeilus ilm muidugi ka!




Ees ootavad põnevad ajad – esiteks muidugi suvi ja seejärel juba lasteaed! Küll mu laps on juba suureks saanud! :)

neljapäev, 31. mai 2018

Saksamaa piltides

Et Saksamaa seikluste postitust natukenegi lühemana hoida, siis lisan rohkem reisipilte siia eraldi.

Tallinna lennujaamas: R ütles, et me sõidame tööle
Meie kodu Sasbachwaldenis
Vett sülgava konnaga napsukaev
Jänku
Vauu!!
Hirvede boss
Käisime hirvesid vaatamas ja põikasime ka metsatukka, kus ühtäkki hirmus ragistamine pihta hakkas - kohtasime metskitse! Sealsed kõrgete puudega hämarad metsad on arglike inimeste jaoks natuke kõledad ka, eriti kui keegi ragistab kuskil lähedal.
Täitsa kena koht liulaskmiseks
Need värvid, need lõhnad!

Säherdune paksuke


Väike prints Brigittenschlossi varemetes

Taevas oleks juskui sinisem ja lehed rohelisemad?? 
Kompositsioon  küpsise ja lillega
Karlsruhe loss ja veemängud


Pärast ujumas käimist on paras üks väike veega lödistamine ette võtta

Käisin napsukaevul külas

Rastatti roosa loss
Bad Mergentheimi mängulinnak










Würzburgi lossihoov
Viks ja viisakas Würzburgis

Rokiemmed on ka oma lastega hellad (ogad on tegelikult lindude peletamiseks)



Veitshöchheimi pardikesed


Teretulemast imedemaale!
Veitshöchheimi rokokooaed


Spagetijäätis
Notsude lastehoid Sommerhauseni loomapargis




Võileib, kuhu lapse viid? :) Frankfurdi lennujaam, ees ootab kodutee.