kolmapäev, 27. juuli 2016

Mini-kaks

Ma ei ütle, et ma hakkan nüüd igaks "minisünnaks" (lapsevanemate sõna oma beebikeste iga elukuu täitumise kohta) uhket banketti korraldama, suurt torti tellima, kingitustemägesid soetama JA nõudma, aga omakeskis pean neid meeles igatahes. Kuidagi on juhtunud, et esimese kuu täitumisel tähistasin ühtlasi enda sünnipäeva, nii et külalised tulid kokku ja kuigi ma spetsiaalselt seda nii ei reklaaminud, siis peeti ikka Kutti ka meeles ja ta sai ka külalistelt kingituse (ja minult mängumati ning meespoolelt turvahälli mänguasja). Ja kuna praegu on hea marjaaeg ja koogimaias olen ma alati, siis kolmandasse elukuusse minemise puhul küpsetasin kodujuustu-vaarika-mustika koogi. Kutt ise muidugi koogist osa ei saanud, aga öeldakse ju, et mõte on see, mis loeb.

Elu on igatahes lõbusam, kui on kogu aeg midagi tähistada. Suhte esimesel aastal on iga kuu väike võit ja lapse esimesel eluaastal on iga kuu uus ja huvitav verstapost. Meie peres saavad need päevad meeles peetud - täpselt nii, nagu meile tore ja mõistlik tundub, mis ei tähenda, et teistel ei võiks teistmoodi olla. 

Igatahes on Kutt jõudnud teise verstapostini. See on nii tore, imeline ja hämmastav. Juba kaks! Alles kaks?! On nii vahva, kuidas ta imestab ja rõõmustab igasuguste asjade üle, saada osa tema väikestest saavutustest, naeratada kümme korda järjest, sest tema naeratus lihtsalt toob endalegi naeratuse näole, ja lohutada, kui vaja. Põnev on kasvada koos iga päev ja tund ning läheb kahtlemata veel huvitavamaks! :)

Kahekuune Kutt:
- kaalub 6300g
- on umbes 61cm pikk (arst sai 60,5cm, aga Kutt ei tahtnud jalga sirgeks panna)
- naeratab hästi palju, vahepeal ka kilgates
- siputab hoolega käte ja jalgadega
- vaatab asju ja inimesi väga uudishimulikult (näiteks võib ta juba tükk aega rahulikult mängumatil oma mängukanne vaadata)
- maiustab oma rusikaga (pidavat ka mingi arenguetapp olema)
- armastab vanniskäiku
- ei armasta auto- ja vankrisõitu (aga arengut on näha)
- ei salli kõhuliolemist ja ei viitsi eriti pead tõsta (aga jaksab küll, kui tuju on)
- võtab pooljuhuslikult asju kätte ja hoiab neid siis kõvasti käes
- vaatab kõrinaid ja vehib samal ajal kätega, nii et need kõrisema hakkavad (näeb juba üsna taotluslik välja, kuigi võib ka juhuslik olla)
- on rõõmus ja tore beebi

Piduline isiklikult

Sõit-sõit Haapsallu

Nagu varasemaltki mainitud, siis Kutt pole just suurim autosõidu fänn. Sellegipoolest teen uljalt väljasõiduplaane lootuses, et läheb õnneks ning hakkab harjuma. Kaunil pühapäeval võtsin täiesti suvaliselt, lihtsalt, kuna mulle see linn meeldib, sihiks Haapsalu. Halvemad kogemused on väga olulised, kuna need sillutavad teed headele. Niisiis sain juba sinnasõidul väga rahul olla, kuna Kutt jäi kenasti magama. Poolteist tundi hiljem jõudsime pärale. Haapsalus oli väga palju rahvast, kuna sattusime sinna Joogafestivali ajal ning ilm oli ilus ka niisama suvitamiseks, nagu meie seda tegime. 

Laadisin Kutil kõhu täis, et saaksime rahulikult jalutada, ilma et söögiaeg tagant ei kiirustaks. Kutt küll rohkem uneles, aga paistis rahule jäävat. Läksime siis mereäärsele promenaadile jalutama. No küll see Haapsalu on ikka ilus! Need romantilised rajatised, lilled, pingikesed, paadisillad, meres olevad kunstiteosed - nii armas! Kutt tahtis ka sellest ilust osa saada ja ei olnud nõus niisama vankrilage vahtima, seega oli ta teki sisse mässitult süles nagu väike burrito. Peagi suigatas ta unele ja me läksime mööda puumajadega ääristatud väikseid tänavaid linnuse poole. Seal käis joogafestival täies hoos. Kutile paistis see omapärane trummimuusika sobivat, kuna tema und see igatahes ei seganud. Käisime läbi laadaala, kus oli väga palju omapärast kraami - kristallid, joogariided, ehted, viirukid, maitseained, kehahooldusvahendid jne. Ise ostsin ühe õnneloosi ja võitsin käevõru, mille ma kohe käe peale panin, et ka seltskonda sulanduda. Tegin oma väljasirutatud võruga käest pilti ka ja üldse polnud imelik. Igatahes paistis see olevat väga lahe üritus ja ei välista, et kunagi ka ise osalema jõuan. 

Märkamatult oli kätte jõudnud lõuna, seega valisime arvukate söögikohtade seast endale sobiliku. Tellisime grillliha - mina kana, meespool veist. Kutt ärkas ka üles ja oli igati tore sell. Kuni lõpuks söök lauda jõudis ja tema, nagu ikka, otsustas, et pole mul siin mingit naudingurohket väljas söömist, vaid hoopis tema tahab nüüd süüa! Tegin kiire toiduklõpsu (näis paslik) sellest ülehinnatud aga maitsvast roast ning kugistasin selle alla. Peagi sai ka Kutt süüa, nii et rahu oli taas maa peal. Nojah, ma võiksin ju aru saada, et kui läksime sööma, siis peab ikka terve pere osa saama :)

Pärast söömist tuiasime veel veidi ringi, ostsime koogi jaoks marju ja asusime siis koduteele. Tegime peatuse Koluvere lossi juures. Paraku oli kõht juba jäätist täis, muidu oleks saanud lossikohviku ka ära proovida. Sõitsime ka mu lapsepõlvekodu juurest läbi - olin nimelt esimesed viis eluaastat "ehtne maakas" ehk siis elasin põldude vahel armsas talumajas. Kuigi neid mälestusi pole ülemäära palju, siis on ikkagi magus sealset elu meenutada. Kindlasti võis maaelu olla raske, aga kuna ma olin nii väike, siis mul on säilinud ainult head mälestused.

Kutt oli ka tagasisõidul väga eeskujulik ja seega kinnitas taaskord, et temaga saab hängimas ja mängimas käia küll! :)
Meri täis kunsti

Tagasihoidlik paadisild


Väga hipster

Supermanid

Kohustuslik toiduklõps

Koluvere loss

Lilled ja liblikad

laupäev, 23. juuli 2016

Kutt käis külas ehk mängime, et meil on hästi lõbus

Kuna ma eriti suvitama pole jõudnud, otsustasin vähemalt sõbrannale külla minna - ikkagi vaheldus ja samas väga mugav. Ladusin oma neljajalgse supinaha ja kahejalgse Kuti auto peale ja asusimegi teele. Seal ootasid meid sõbranna, tema pooleteisene poeg ja tore lammas-koer (mitte segi ajada lambakoeraga). Alustuseks, kui ma kaameli kombel üritasin uksest sisse mahtuda, pistis lammas-koer koos minu lontrusega uksest hoopis välja ja lidusid koos majaesisel alal, kuniks meie kutsed nende kõrvu jõudsid ja nad tagasi tulid. Siis madistasid nad veel toas nii energiliselt, et põrandat kattis peagi kaunis vaip (minu eluka karvadest, lammas-koer ei aja karva).

Pärast mõningat askeldamist hakkasime lapsi magama panema, et pärast seda väikesele väljasõidule minna. See kukkus välja nii, et kui sõbranna poiss lõpuks magama jäi, hakkas minu oma juba ärkama. Sõbranna oli juba üsna tüdinud, kuid ma tuletasin talle meelde, et need ongi ju meie elu õied :)

Kuna minu Kutt autosõitu ei armasta, siis ootasime, kuni ta jälle unine oli ja asusime seejärel koormahobustena auto poole teele. Kahe koera, kahe lapse, turvahälli, kergkäru, kahe koti ja kolmerattalise toimetamine autosse väsitas ära juba enne, kui meie seiklus alata jõudis. Tegin endale äsja juhendaja paberi, et saaksin juhendada autokoolis käivat meespoolt ja sedasama sõbrannat. Pistsin ta siis kohe rooli ka. Ta oli väga tubli ja ettevaatlik, aga uues kohas sõitmine ajas ta ikkagi nii elevile/ärevile, et tekitas vaprusevärinaid :)

Tee viis Maidla järve äärde, kus natuke jalutasime ja koerad ning suurem poiss said veidi sulistada. Üks käsi võinuks aga lisaks olla, kuna igal isendil oli vahepeal mingi mure ja kui need kattuma hakkasid, läks asi veidi keeruliseks. Küll hakkasid koerad tirima või tahtis suurem poiss plehku panna või vastupidiselt kuskile paigale jääda või tahtis Kutt süüa, nii et ma kiiremini kui tuul autoni lidusin jne. Ühe(kahe, kolme)sõnaga - palju sekeldamist nii väikese käiguga. "Mängime, et tegelikult on meil hästi lõbus," ütlesin ma ühel toredal hetkel. Vaprad Eesti naised aga saavad kõigega hakkama ja neil ongi päriselt sealjuures veel lõbus ka!

Sõbranna juurde tagasi jõudes hakkasime kooki küpsetama ja peagi ka lapsi magama panema. Saabus ka ajalooline hetk - Kutt ärkas voodisse asetades üles, aga kuna ta seal rahulikult askeldas, siis lasin tal olla. Ja ta jäi omaette uuesti magama! Minu beebi ja ise?! Tema on sedasorti beebi, kes vajab veel unnejäämiseks kõigutamist või vahel ka söötmist, seega ma ei suutnud oma silmi, kõrvu ega midagi muud ära uskuda. Meie jaoks on see igatahes suur saavutus.

Järgmisel päeval käisime veel jalutuskäigul, kus minu koer õpetas teisele lollusi - näiteks ronis ta mingisse eriti haisvasse täis kasvanud kraavi suplema ja teine koer kohe järgi. Minu sopalontrus hiljem sinna enam ei läinud, kuid teine käis keelust vaatamata seal korduvalt. Noh, pubekate värk. Ta on nii kihvt tegelane ka. Siis, kui minu koerake tahab koos inimesega kõndida ja paigal seismise ajal on tema ka paigal, siis teine koer otsis endale kogu aeg tegevust - tuuseldas kraavis, künka otsas, jooksis rõõmsalt ringi. Igatahes oli koertel vahva ja eks meil ikka ka. Sellega hakkas meie minipuhkus ühtlasi ka lõppema. Kojusõit möödus üsna edukalt, Kutt virgus paar korda ja kurtis veidi, kuid jäi uuesti tukkuma.

Kindlasti loen käigu väga edukaks - Kutt oli taas külaskäies vaat et musterbeebi. Pikad uinakud ja rõõmus meel. Eks ta ole väga hästi kasvatatud ja teab kuidas külas olles käituma peab :) Praegu kaalun aga kellegi juurde püsivalt elama imbumist, et saaks igapäevaselt sellise viksi ja viisaka beebiga koos olla. :) Aga tegelikult olgu mis on, koju jõudes on ikka alati nii hea meel.

Musterbeebi stiilinäide
Lammas-koer leidis pulga

See kaunis kraav, kuhu Remmi lambukese meelitas
Viisakas mudamölakas

Keelerullija 

Kutt läks lendu

esmaspäev, 18. juuli 2016

Kutt käis pulmas...

...ja meie ka. Pulma ootasin ma suure elevusega. Kuna mina olin plus one ja Kutt plus two ehk siis me pruutpaariga nii lähedased ei ole, siis minu elevus tulenes peamiselt asjaolust, et on võimalik endalt ämblikuvõrgud maha kloppida ja tsiviliseeritud inimese kombel sellisest kaunist ja romantilisest sündmusest osa saada.

Lapsega pulma külastamine on väljakutsete jada - tuleb kuidagi eri etapid edukalt läbida või vähemalt üle elada. Kõigi jaoks täiesti nauditavaks muutub see ilmselt alles siis, kui laps on piisavalt vana, et suudab rahulikult oodata ning vaikselt mängida, mitte enam kirikus ringi turnida või peol ära põgeneda. Ja noh, beebiga on paratamatu, et otsused tehakse ikka tema järgi - kui tema tahab näiteks kirikus testida kõrgete võlvide kõlavust, siis ta seda ka teeb, nii et emme peab härda vandeandmise ajal hoopis õues väikest selli hüpitama (ette ruttavalt öeldes meil seda küll ei juhtunud, aga olin selleks ikkagi valmis.)

Tulles tagasi konkreetse päeva juurde, siis kuna väike pähklike ei armasta autosõitu, osutus see juba esimeseks hirmuga oodatud väljakutseks. Ei tea, kas tal oli eelmise päeva autosõidust meeles, et pääsu pole või oli lihtsalt hea tuju, aga esimene, veidi enam kui tunnine sõit, läks väga sujuvalt. Kutt magas ja me käisime veel poest läbi, et väike amps ja lillekimp haarata. Kell tiksus aga halastamatult nii pulma alguse kui ka Kuti söögiaja poole, aga ma ei hakanud teda äratama ja kohale jõudes läksime esialgu ikka kirikusse. Siis hakkas tseremoonia nimega Kõigutan-Kuti-turvahälli-ja-loodan-et-ta-kohe-ei-ärka. Ah jaa, poole silmaga sain vahepeal altari ees toimuvat ka vaadata. Ühel hetkel Kutt siiski ärkas, haarasime ta nobedate näppudega hällist välja ja siis tudus ta süles kõikudes edasi. Vahepeal oli mingi lauluke, siis näis see kõikumine-kussutamine vähe asjakohasem välja ka. Nagu väike tants või nii. 

Sellele järgnes laps-süles-surun-pruutpaari-kätt-kuna-kallistada-hästi-ei-saa ning edasi suunduti lossimägedesse pildistama. Meie jäime ilupiltidest aga ilma, kuna meie tee viis autosse sööma ja end värskendama. 

Pildid tehtud ja paak tangitud, saabus pulmarongi aeg. Õigemini Sant Sõit. Kutt oli pärast pikka ilusat uinakut täitsa ärkvel ja ei tahtnud midagi kuulda jälle autoga sõitmisest. Hullemaks tegi selle asjaolu, et sõit oli ka maanteel 50 km/tunnis. Õnneks jäi Kutt uuesti magama. Kuni tehti traditsiooniline kinnipidamine, kus pruutpaar pidi rõõmsalt ülesandeid lahendama, mina aga istusin pahuralt autos ja rahustasin last, kes peatuse tõttu jälle üles oli ärganud ja oma pahameelt selgelt välja näitas. Eelmisest pulmast mäletan küll, kui vahvad on piibutamine, vaikne lõbusõit ja vahepealsete ülesannete vaatamine. Autopõlgurist beebiga aga mitte nii väga. 

Igavikuna näiva aja pärast jõudsime peopaika - peigmehe vanemate imekaunisse talusse. Seal oli nii palju ilusaid elemente - tiik, väike paadisild, ronitaimedega kaetud varjualune, külluslikud marjapõõsad, peenramaa jne. Väga idülliline ja mõnus paigake. Alustuseks jäin ma aga juba ilma pruutpaariga klaasikõlistamisest, kuna Kutil oli taaskord aeg natuke nosida. Seejärel istus osa seltskonda pidulauda ja teine osa jalutas seitse korda ümber territooriumi, et unele suikuda. Me esindasime seda teist osa. Kui aga juba tuttu sai jäädud, üllatas Kutt mind taaskord. Ta magas ebatavaliselt pikalt ja rahulikult seisvas vankris, kuigi ümberringi oli palju melu. 

Siis saime meiegi kõhud täis, jagati pulmarollid (meie meespool määrati lippu valvama, mis tal juba esimese valvekorraga ebaõnnestus, nii et ta hiljem oma särgi pidi vardasse tõmbama), bänd tegi muusikat, inimesed tantsisid, süüdati pulmaküünal ja tehti kõiksugu asju, mis ühele pulmale kohased on.

Torti me ära ei oodanudki, kuna kodutee oli üsna pikk (pruudi pere tuli küll Sodankyläst, mis on Helsingist 1000km kaugusel, nii et meie tunnine sõit Viljandi lähistelt oma öömajja tegelikult ikka nii pikk vist ei ole), seega sättisime mõistlikul ajal minekule, et mitte päris öö peale jääda. Pärast väikest protesteerimist jäi Kutt autos taas magama ja kohale jõudes magas sügavalt edasi ning pärast väsitavat ja pikka päeva sain ise ka magusasse unne vajuda. 

Nagu näha, on siin võrdlemisi vähe juttu peost ja võrdlemisi palju beebist, sest peagi kahekuuse lapsega on põhifookus igatahes temal ja tema vajadustel. Sellegipoolest jäin väga rahule, sest sain kinnitust, et sellistel üritustel käimine on ikkagi võimalik, kuna poiss oli kokkuvõttes väga tubli ja eeskujulik! :)

Kutt ei arvanud poseerimisest väga midagi



reede, 8. juuli 2016

Minu oskused ja uni

Eelmise teema jätkuks siis minust ka. Tegelikult ma ei räägi siin mingitest erivõimetest ja -oskustest, sest ma ei tea, kas ühe käega igasuguste asjade tegemine kvalifitseerub erivõime alla - seda ma õpin küll praegu hoolega. Peale selle olen ka varvastega kaugemal olevate asjade (näiteks teki) haaramises juba üsna vilunud, nagu ahviaastal sündinule kohane (Kutt võib ka selle ägeda oskuse selgeks saada, kuna tänavu on jälle ahviaasta). See võib tunduda imelik, aga vahel on käed kinni või liikumisvõimalused kuidagi piiratud, nii et kui see toimib, siis see õigustab end :).
Aga selle üürikese aja jooksul olen juba ühtteist teada saanud küll ja kuna elu lapsega on igipõline õpe, siis seda nimekirja saaks muudkui jätkata, aga teen siis algust. 

Uni
Sain teada, kui väheste unetundidega on võimalik üsna edukalt funktsioneerida. Kohe täitsa nii, et ei haigutagi päev läbi. Magamine on minu jaoks oluline ja üks lemmiktegevustest üldse, aga hetkel on see ootele pandud. Jupitan öö peale (heal ööl) 5-6 tundi ära ja kuigi hommikuse nihverdamise ajal (algab tavaliselt 4-5 ajal, kui Kutt hommikuvõimlemisega algust teeb ja sellega mind üles ajab) on uni eriti magus, siis päevapeale läheb olemine mõnusamaks ja enamasti ei tee ma isegi lõunauinakut, kui ma armsa nohiseva Kuti kõrval just ära ei vaju. 

Süleloom
Veel rasedanagi oli veider ette kujutada, et edaspidi olen kellegagi vastastikku nii sõltuv. Mulle on minu privaatsus ja omaette olemise aeg väga olulised, seega tundus isegi natuke hirmutav, et varsti on mul praktiliselt kogu aeg väike kleepekas küljes. Aga tuli hoopis välja, et see pole üldse imelik ega tüütu. See on hoopis lahe, kui on üks pisikene kodanik, keda endaga kogu aeg kaasas kanda ja kellega jutustada (ta on väga hea kuulaja :)), kellega võimelda, mängida, kelle väikeseid saavutusi avastada ja kelle imearmsat naeratust vaadata. 

Beebid-beebid-beebid
Hakkasin raseduse ajal ja värske emana kogu beebidega seonduvat hoopis teise pilguga vaatama. Enne ei puutunud see teema otseselt minusse, seega minu huvi selle osas oli limiteeritud. Muidugi on peres ja sõpradel sündinud beebid väga toredad, aga mul ei olnud otsest huvi süveneda kõike, mis nendega seondub. Ja järsku tekkis meeletu huvi - igasugused raseduse ja beebidega seonduvad teemad, sünnituslood, beebiriided, muud tarbed - kõik sattus minu fookusesse. Sain ka ise kogeda rasedust ja sünnitust ning nende käigus tekkis uus austus kõikide emade vastu, kuna võib küll rääkida "õndsast ja helgest ajast," aga enamikule naistele on need siiski vaimseks ja füüsiliseks väljakutseks.  

Ma ei olnud lastega mingi ninnunännu-tegelane. Erinevalt mu õest, kes on alati tundnud suurimat rõõmu just lastega tegelemisest, olen mina leidnud oma rõõmu koerte juurest. Nad on imelised tegelased, kes kuulavad, hoolivad ja kelle õpetamine ja kellega koos tegutsemine on minu lemmiktegevusteks olnud. Aga nagu öeldakse, siis oma laps on ikka oma laps, seega kuigi koerad ei ole mulle vähem armsaks muutunud, siis nüüd tundub mulle selle tillukese inimese arengu nägemine kõige tähtsama ja toredama privileegina. Nii et oma poeg haaras ikka minugi sinna ninnunännu-emmede hulka. 

Aeg
Aeg on saanud minu jaoks hoopis teise tähenduse. Ju seda oligi vaja, et ma hakkaksin aega rohkem hindama, kuna seni kippusin vahel laisklema ja "aega on selle kiire asjaga" põhimõttest lähtuma. Nüüd on aga nii, et kui ma tahan midagi ära teha, siis ma pean seda tegema kohe, kui võimalus tekib. Kui ma ei kasuta ära seda üürikest uneaega, siis see, misiganes mul vaja teha on, jääbki tegemata. Usinusele ja ajaplaneerimisele on Kutt hästi mõjunud. 
Aeg on ka oma kulgu muutnud ning hakanud halastamatult mööda tuhisema. Praegu elame põhiliselt söögiajast tuduajani ja uue söögiajani ja sellises rütmis mööduvad päevad väga kiirelt.

Lisaks olen kogenud, et kuskile kasvõi lühikeseks ajaks minek nõuab hoolikat ajaplaneerimist ja terve hunniku asju, sest ajalugu on näidanud, et pooleks päevaks kodust lahkudes võib ühest riiete varukomplektist väheks jääda. Ja kindlasti olen veel nii mõndagi teada saanud ja räägiksin sellest meeleldi, kui mu mälu töötaks täisvõimsusel. Paraku ei tööta, nii et siinkohal tõmban hetkel otsad kokku.

Ma ei peagi enam mingeid selfiesid tegema, vaid hoopis sõbrapilte :)





teisipäev, 5. juuli 2016

Kuti oskused ja uni

Väikese kodaniku une- ja ärkveloleku rütmis elades lippab aeg nagu gepard. Alles see oli, kui olin veel ootusärevuses, et millal ta ometi tuleb ja nüüd sai ta juba kuuenädalaseks. Polegi saanud mahti midagi kirja panna, aga nüüd püüan sellega algust teha, kuna unise emme mälu sarnaneb kuldkala omale, aga seda imearmsat ja üürikest (unist) perioodi tahan kindlasti meeles pidada, olgu siis kasvõi sõnade abil. 

Oma kuue elunädala jooksul on Kutt nii palju kasvanud, õppinud, arenenud. Kõrvaltvaatajale on selline väike pamp endiselt üsna igav, aga minu jaoks on iga väike muutus ja pisike oskus nii tore. Kuu ajaga on ta kasvanud vähemalt 3 cm (arvan, et arsti juures tuli väike mõõteviga) ja võtnud sünnikaalust juurde 1,3 kg (ja alamkaalust 1,6 kg). Ta oskab väga hästi jälgida nägusid, mänguasju ja nende liikumist. Ta naeratab väga palju. Ta tõstab minu kõhu peal kõhuli olles oma kõikuva pea ilusti kõrgele, vaatab otsa ja naeratab jälle :) Tasase pinna peal ta seda oskust eriti ei demonstreeri. Ta suudab küll, aga ei viitsi ja lösutab parem niisama. 

Praegu on mu põhifookuses uni. Kuti uni, ma ise ei unista sellisest luksusest veel. Nimelt otsime sobivat lahendust magamajäämiseks. Kutt on juba talle sobilikud meetodid tegelikult leidnud: söömine ja aktiivselt süles kiikumine. Häda korral kõlbavad ka vankriralli/autosõit, aga need algavad tavaliselt väikese pirinaga. Mina aga tahan talle tutvustada ka teisi võimalusi. Lugesin (sel ajal kui poiss sõi - ajakasutus!) läbi kaks raamatut, mis räägivad unest. Üks on Tizzie Hall "Päästke meie uni!", milles oli küll kasulikku informatsiooni, kuid mis kasutab meetodina nutma laskmist, seega mulle see ei sobi. Teine on Elizabeth Pantley "Nututa uni", mis kõlab juba märksa paremini. Jätsin sealt mõned nipid meelde ja asun siis vaatama, kuidas meil see asjake arenema hakkab. 

Igatahes on motivatsioon laes (kuigi mul praegugi mingi unine piiksu süles kiigub :)). Und takistab ka tema uus oskus pead püsti hoida, nii et selle asemel, et pea ilusti õlale puhkama panna, kipub see pea vägisi püsti hüppama ja ringi vaatama. Aga igatahes kui meie unetreeningut peaks saatma edu, siis räägin sellest protsessist ka lähemalt. Kui Kutist saab veel suurem süleleja (millel on ju ometi ka positiivsed küljed - ringi kõndimine on ju figuurile kasulik ning beebi on nii-nii nunnu, et teda süles hoida on tegelikult ka suur rõõm), siis lasen sellel postitusel vajuda unustuste hõlma ja teen näo, et minu eesmärgiks oligi endale selline nunnu kleepekas saada :)

Hiljem lisatud: tänane katse tutvustada unisele Kutile voodi toredust nurjus täielikult. Tema voodi oli nii põnev, et uinumise asemel vaatas ta seal silmad punnis ringi ja sellega lasin mööda üürikese uinumisakna ja tulemuseks oli üleväsinud poiss, kes ei suutnud ega suutnud magama jääda ning alles tunde hiljem unne jäi. Õnneks oli ta selle juures vähemalt üsna rahulik. Aga minu optimismi ja lootusrikkust see väike tagasilöök ei vähenda. Harjutamine teeb meistriks ja kõik jutud.

Kutt pikutab niisama, aga see pilt sobib ka illustreerima seda, mida ta arvab üksinda uinumisest - not happening

esmaspäev, 4. juuli 2016

Tere tulemast!



Kuigi kindlat tunnet polnud, siis arvasin ikkagi, et poeg sünnib veidi enne või väga tähtaja lähedal (19. mai). Seega selgeltnägijate tuleproovi mul just asja pole. Kerge kõhuvalu oli mind juba mitu nädalat saatnud, aga esimese selgema märgi eesseisvast sünnitusest sain 24. mai hommikul kell 5, kui ärkasin sellise kõhuvalu peale, mis enam magada ei lasknud. Kuna valu käis hooti, siis rehkendasin peas, et kui see on sünnituse algus, siis klassikalise 12-tunnise esmasünnitajana saan ehk õhtul oma pojaga juba silmast silma kohtuda. Tõusin üles ja hakkasin olukorda jälgima, ent valud vaibusid ja läksid päeva peale nii harvaks, et leppisin sellega, et aeg veel käes ei ole. Tegin veel igasuguseid toimetusi – tegutsesin õues ja toas ning ostsin ka uue paki nõmm-liivateed, kuna eelmine pakk oli otsakorral. Üsna mõttetuks osutunud ost, aga nõmm-liivatee esmane kasutusala on ülemiste hingamisteede haiguste ravi, nii et ehk kulub ära ikka.

Kui lähenema hakkas vaikselt õhtu ja pikalt oodatud magamaminekuaeg, siis tulid hoopis valud tagasi. Valude vahesid hakkasin mõõtma umbes kell 10 õhtul. Need olid veel üsna pikkade vahedega ja ebaregulaarsed, aga nõudsid juba korralikku hingamist. Kuigi kujutasin neid valusid teisiti ette, siis hoiatasin V-d, et ilmselt tuleb peagi suund Tallinna poole võtta – kui mitte sünnitama, siis kontrolli ikka. Meie kaunis väikelinnas pandi nimelt sünnitusosakond kinni ja sellisel õhtusel ajal naljalt kontrolli minna ei saa, kuna selleks peaks laskma erakorraliselt valveämmaemanda välja kutsuda.

Lasin V-l natuke pikutada, et ta puhata saaks, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, kuna ärevus oli juba sees. Ise aga istusin teleka ees filmi sisusse keskendumata ning valude ajal jalutasin toas ringi, kuna püstisena ja liikudes oli parem olla. Kella üheks olid valude vahed juba enamjaolt 5-7 minutit, seega otsustasin, et on õige aeg 50-kilomeetrine tee Tallinnasse ette võtta. Kuigi pidi pikalt istuma, siis läks sõit väga edukalt ja talutavalt. Pelgasin vaid, et läksime haiglasse ikkagi liiga vara ja tahetakse meid tuldud teed tagasi saata. Tegime siis nalja, et võtame toa mingis uhkes hotellis. Oleks ju ometi üsna mõistlik kulutada suur summa selleks, et öö läbi luksuslikult valutada.

Kella kahe paiku Ida-Tallinna Keskhaiglasse jõudes selgus minu rõõmuks aga, et avatus on 3-4 cm, seega saime pärast KTG-d edasi sünnitustuppa minna. Valude vahe oli juba 2-3 minutit. Hakkasin erinevaid asendeid proovima ja sain teada, et kõige parem on olla järi ees põlvili või kõndimistoe najal püsti. Kõige hullem oli aga pikutades, seega mingit valudevahelist lebotamist ma endale lubada ei saanud, kuna sel juhul tabas järgmine valu eriti intensiivselt. Ajataju oli mul küll juba kadunud, aga maksimaalselt tund pärast tuppa tulemist tuli valvearst mõõtma avatust, mis oli juba 6 cm.

Seejärel läksin duši alla, mis oli ühtlasi kogu protsessi kõige mõnusam osa, kuna vesi aitas nii hästi valu leevendada, et vahepeal tikkus unigi silma. Umbes pooltunni pärast tulin duši alt välja ning peagi saabus ka ämmaemand KTG-d tegema. See jäi ka ainukeseks KTG-ks, kuna algul pidi seda päris pikalt jälgima, kuna toonid olid üsna monotoonsed (laps ilmselt magas) ning siis juba jäidki andurid kuni lõpuni peale. KTG tegemine oli üks ebameeldivamatest osadest, kuna vaikselt andurite all külitades olid valud palju-palju intensiivsemad. Kasutasin ka naerugaasi, aga ei oska selle mõju hinnata, kuna tugevamate valude ajal pidin maski ikkagi eest võtma, et piisavalt õhku saada.

Ühel hetkel tundsin äkki pressi. Kuna mulle tundus vara olevat, siis tekkis väike paanikamoment ja lasin ruttu ämmaemanda kutsuda. Ämmaemand vaatas, et avatust on 8 cm ja pressitunnet põhjustas lootekest. Ämmaemand ütles, et jääb nüüd minu juurde ja hakkas tegema ettevalmistusi lapse vastuvõtmiseks. Peagi, taas pressi ajal, avas ta veed ja jõudsin täisavatuseni. Seejärel kulus umbes seitse seeriat presse, mis tundusid üsna lõputud ja mille jooksul ma igasuguseid mõtteid jõudsin mõelda (stiilis, et ma tahan KOHE keisrilõiget, et ometi pääseda. Õnneks jätsin oma targad mõtted enda teada). Olin olnud juba tumelillat värvi, aga ei saanud ju pooleli ka jätta, sest ämmaemand käskis pressida ja tema sõna peab kuulama. Mulle sattus suurepärane ämmaemand, kes juhendas ja abistas mulle nii sobival moel ning ei olnud ka kiitusega kitsi – julgustavad sõnad olid õigel hetkel väga olulised. Lisaks oli ta nii hoolitsev: käis enne spetsiaalselt poisile sobilikes värvides riideid toomas ning vaatas ka pärast, et meil kõik ikka olemas oleks ning sujuks, kuigi tema vahetus oli praktiliselt lõppemas.

Igatahes helgem hetk saabus siis, kui ma juba beebi pead tundsin. See andis jõudu ja julgust, kuna eesmärk oli peaaegu saavutatud. Pea oli väga lähedal, kui ämmaemand lasi V-l kiirelt abi kutsuda. Järgmise pressiga sai aga pea välja ja selgus ka põhjus – nimelt oli poisil nabanöör tugevalt ümber kaela ja see hakkas juba näitajatele mõjuma. Siis sai aga kaela kiirelt nabanöörist vabastada ja kuigi poiss oli veidi sinakas (Apgar 8/9), siis oli ta tubli ja lasi ka kohe oma kõlava hääle valla. Ma teadsin kohe, teda veel korralikult nägemata, et ta on kõige ilusam ja ideaalsem väike poiss ja ma täitusin nii suure rõõmu, rahuolu ja energiaga. Meie idüllilise nahk-naha kontakti vältel, kui sain ka veidi õmblusi, jätkas poiss häälekat kurtmist selle üle, et ta on hirmsasse ja võõrasse kohta sattunud. Mina sain aga õmblemise ajal veel kiita, kuna ma ei teinud teist nägugi torkimise peale. Pärast meie esimese ühiseid hetki sai V vaadata, kuidas pojake üle mõõdetakse. Poja sünniandmed: nädalaid 40+6, kaal: 3660g, pikkus: 53cm. Poiss saabus kell 6:09 ehk siis valude mõõtma hakkamisest 8 tundi hiljem, millest 4 veetsin haiglas. Mul läks selles mõttes suurepäraselt, kuna pikale ärkvelolekule vaatamata ei jõudnud tekkida kurnatust. Mõõdetud, kaalutud ning magamatusele vaatamata uue energiaga täidetuna suundusime ühispalatisse perepalatit ootama ja mõne tunni pärast juba perepalatisse puhkama.



Nagu näha, siis sünnilugu on võimalik kirja panna, ent selle tunde päriselt edasi andmiseks mul sõnu ei ole. Iga inimese kogemus on ilmselt erinev ja isegi sama asja ei tunnetata ühtmoodi. Aga olgu see kogemus milline tahes, siis ühes on loodetavasti kõik emad ühel nõul – kui see väike ilmakodanik esmakordselt kõhu peale asetatakse, muutub kogu läbi elatud valu täiesti tühiseks. Ees ootavad uued, põnevad, väsitavad, vahel kurvad, kuid enamasti väga rõõmsad ja erakordsed hetked!