neljapäev, 31. mai 2018

Saksamaa piltides

Et Saksamaa seikluste postitust natukenegi lühemana hoida, siis lisan rohkem reisipilte siia eraldi.

Tallinna lennujaamas: R ütles, et me sõidame tööle
Meie kodu Sasbachwaldenis
Vett sülgava konnaga napsukaev
Jänku
Vauu!!
Hirvede boss
Käisime hirvesid vaatamas ja põikasime ka metsatukka, kus ühtäkki hirmus ragistamine pihta hakkas - kohtasime metskitse! Sealsed kõrgete puudega hämarad metsad on arglike inimeste jaoks natuke kõledad ka, eriti kui keegi ragistab kuskil lähedal.
Täitsa kena koht liulaskmiseks
Need värvid, need lõhnad!

Säherdune paksuke


Väike prints Brigittenschlossi varemetes

Taevas oleks juskui sinisem ja lehed rohelisemad?? 
Kompositsioon  küpsise ja lillega
Karlsruhe loss ja veemängud


Pärast ujumas käimist on paras üks väike veega lödistamine ette võtta

Käisin napsukaevul külas

Rastatti roosa loss
Bad Mergentheimi mängulinnak










Würzburgi lossihoov
Viks ja viisakas Würzburgis

Rokiemmed on ka oma lastega hellad (ogad on tegelikult lindude peletamiseks)



Veitshöchheimi pardikesed


Teretulemast imedemaale!
Veitshöchheimi rokokooaed


Spagetijäätis
Notsude lastehoid Sommerhauseni loomapargis




Võileib, kuhu lapse viid? :) Frankfurdi lennujaam, ees ootab kodutee.


See armas Saksamaa

Kuna R-l täitus mai lõpus teine eluaasta, andis see suurepärase ettekäände enne seda veel üks väike reis ette võtta - nimelt on alla kahestele lendamine tasuta. Sihtkohaks osutus imeline Lõuna-Saksamaa, mis oli mõne jaoks esimene, minu jaoks kolmas ja suuremate rändurite jaoks kes-teab-mitmes kord seda kanti külastada. 

Seekordne reis algas libedalt ja suure elevusega - Tallinna lennujaama läksime trammiga (jee!), lennujaamas on lastele jalutuskärud - nii suur boonus, millest teistes lennujaamadest puudust olen tundnud ning muidugi ei saa jätta mainimata Lotte ala, mis ootamise nii lõbusaks muudab. See, et lennuki väljumist tunnikese võrra edasi lükati, ei morjendanud sugugi, kuna jäigi rohkem aega mõnusasti süüa ja mängida. Pagasiga seekord jahmerdama ei pidanud, käsipagasi tegin nii kerge kui võimalik ja ka see väike 2,5-tunnine lennusõit möödus nagu naksti. Nojah, kuni siis jõudsime Frankfurdi lennujaama, kus meid tervitas suur äike ja paduvihm. Lennuk parkis end toru kõrvale ära ja siis... anti teada, et kogu lennujaam seisab äikesetormi tõttu ning puudub info, kui kaua see olukord kestab. Pooleteise tunnine passimine seisvas lennukis muutis küll lapsed natukene pahuraks, aga kui me lõpuks välja saime, siis oli vähemalt rõõm, et saime lennujaamast rahulikult välja jalutada, mitte ei pidanud muretsema edasi lendamise üle, nagu see tohutu rahvamass, kes lennujaamas ootas.

Mingisugune selle aasta reisineedus saatis meile jälle haruldaselt kehva ilma, st kui Eestis oli kuumalaine ja päike lõõmas, temperatuuri tavapärasest 10 kraadi rohkem, siis seal oli ilm mossis ja vihmane ning temperatuuri tavapärasest 10 kraadi vähem. Noh, sidrunid ja limonaad!

Meid ootas vahva Sasbachwalden - kaunis külake mäenõlval. Kõlas nagu unistus, sest möödasõitudel on need mägikülakesed alati nii idüllilised ja ilusad tundunud! Ja ongi! Ainult et 1,5km-ne tee küla kõige uhkema vaatega majast (meie ööbimispaik) külakeskuseni osutus nii alla kui (eriti) üles minnes ikkagi väga korralikuks trenniks. Pole siis ime, et kohalikud on nii saledad ja heas vormis. Ja nii sõbralikud! Hommikul Bäckerei'sse sisse astudes särab teenindaja kui päike ja läkitab naeratuse, mis ütleb, et just sind on ta oodanud! Lisaks ulatab hetkega käe üle leti, et anda lapsele pisike ideaalselt väikesesse pihku sobituv pirukas, et temalgi toredam oodata oleks, kuni suured inimesed isuäratavate pirukate ja hiigelsuurte kookide vahel valivad. Kohalike hea tervise saladuseks on kahtlemata ka sealne imeliselt värske õhk! Sachbachwaldeni lähistel on koguni mitu matkarada, mis kannavad "Hinga end terveks!" motot ja aitavat unetuse, hingamishäirete jms tervisemurede puhul. 

Meie kodu mäenõlval
"Vauuu!"
Nagu paljudes Lõuna-Saksamaa külades, on ka Sasbachwaldeni nõlvad kaetud viinamarjadega ja veini ning kangemagi napsu tegemine väga au sees. Siin-seal kohtab tee ääres väikeseid Schnapsbrunnen'eid ehk siis napsukaevusid, kus on välja pandud erinevaid kohalikke märjukesi, millega mööduvad rändurid end kostitada saavad ja seejärel tasu purgikesse jätavad. Lisaks tuleb sealkandis proovida seda ehtsat Schwarzwaldi torti, mida on ohtra kirsiviinaga immutatud. See hiigelsuur tükk, mis mulle lõigati, pani ikka oma kangusega nii korralikult nägu krimpsutama, et mina sellest jagu ei saanudki. :)

Vett sülgava konnaga napsukaev
Meie võõrustajate napsuvabrik
Jänku!
Saksa külades käies tasub palju aega varuda, kuna vaadata on nii palju. Igasugused kaunistused, lillekesed, kujud, detailid on neile väga olulised ja nii tahakski pead öökulli kombel keerutada, sest silm haarab nii paljusid põnevaid asju.

Kõige enam sain nautida loodusvaateid, nii nagu R'gi, kes mitmel korral majast välja tulles, jõudes vaateni, mis laius üle viinamägede ja külakeste, "vauuu!!" hõikas. Külastasime vana head Baden-Badenit, erakordset mäenõlval asuvat 18m sügavust Mummelsee järve(kuidas see vesi seal püsib, ilma et mingit kaudu alla voolaks??), käisime Offenburgi ujulas, kus oli väga vahva väikelaste ala, tegime väikese linnaretke Karlsruhes, ronisime Brigittenschlossi varemete juurde, mis oli nii lahe, sest oli natukene matka moodi, millest muidu lastega rännates puudust võib tunda. Ühtlasi sai end tunda imetillukesena, sest puud oli seal nii pikad, kivid nii lahmakad ja isegi nälkjad ebatavaliselt pirakad. Vankriga läbimiseks see tee siiski väga ei sobi, aga mõõduka vankrite ja laste tassimisega tulime toime ja kuna läbitud vahemaa oli pigem väike, siis selle käigus liiga ära ka ei väsinud. Muidugi oli seal ka palju päris pisikesi viitadega radu, mis justkui magnetiga end avastama tõmbasid, aga üks teine kord siis, eks! :) 

Karlsruhe vaatamisväärsus - vesi! Ok, tegelt see loss ikka ka.
Karlsruhes on nii palju rattureid, et tuleb olla tõeliselt ettevaatlik(eriti lastega, kes igale poole söösta tahavad), et ratta ette ei jääks. Siin stiilinäide ratturitest.
Brigittenschlossi varemetes
Viimasel päeval, kui päike ja soojus lõpuks näole andsid, jalutasin veelkord alla külla. Ümbritsetuna viinamarjamägedest ja värskest õhust, kus kohati on tunda mõne magusa õie aroomi, nautides vaadet, mis ulatub ilusa ilma korral nii kaugele, tahtsin seda kõike kuidagi talletada. Pildile tunnet ei püüa, aga loodetavasti mällu jääb, sest oli nii soe, hea ja rahulik olla!

Natuke kahju oli lahkuda Sasbachwaldenist, kus oli nii lummavalt ilus, kus meie elukoht oli väga avar ja hubane, kus inimesed olid nii armsad ja toredad! Lahkumise eel kutsus peremees meie väikese preilna ringile oma eelajaloolise traktoriga, mis põrisemise asemel põka-põka tegi ja mis toimis oma väga päevinäinud välimusest hoolimata täitsa kenasti, kuigi noh, aeglaselt, nagu vanurile kohane. Lisaks andis peremees meile kaasa omaenda valmistatud kirsiviina, mida ta lisaks veinidele oma väikeses pika ajalooga töökojas valmistas - muide, sealkandis täiesti seaduslik, aga põhjalikult reglementeeritud tegevus. 

Hirv ja viinamäed. Üks hirveke, ilmselt suur boss, hoidis alati möödujatel valvsa silma peal.
Meie kodu Sasbachwaldenis <3

Edasi viis tee Würzburgi poole, kus ootas meid mõnepäevane linnapuhkus. Teel hüppasime läbi Rastattist, kus on niiiii roosa loss ja seejärel Bad-Mergentheimi metsloomapargist, mis on küll üks vägevamaid loomaaedu, mida üldse näinud olen ja seda mitmel põhjusel. Esmalt on seal kindlasti kõige lahedam laste mänguala, mis on nii nutikate lahendustega ja detailiderohke, justkui väike ronimislinn, kus olid majakestena poed, kool, arst, apteek jne. Lisaks käigud, tunnelid, erinevad omapärased redelid, pikad liutorud. Suurematele lastele eriti lahe, aga minu rüblikul oli seal ka väga vahva ringi uudistada, lihtsalt redelite ja liumägede jaoks oli ta natuke väike. Loomi me väga palju vaadata ei jõudnud, kuna paraku lähenes sulgemisaeg, kuid nii palju kui nägime, oli küll väga tore - hirved, keda sai peost toita, puu otsas kaklevad pesukarud, vahvad metskassid ja polaarrebased, hämar nahkhiirtemaja, kuhu mina küll ei jõudnud, aga kus kuuldavasti nahkhiired peade kohal lendavad. Miks see mulle nii toreda paigana tundus, on see, et kõik oli nii looduslik ja loomad ei konutanud puuris, vaid olid üsna loomulikult, lihtsalt natuke madalamal ja kraavide/müüridega eraldatud.

Rastatti roosa loss, kus parajasti ka pulmi peeti.
Kõige lahedam mängulinnak! Bad-Mergentheimi loomapargis.
Sõber
Veel sõpru
Väike ilus rebane, kes ei peagi olema krae!
Mängimist jagus pikaks ajaks
Pärast rahulikku, vaikset ja värskendavat külapuhkust oli Würzburg üsna teistmoodi - nii palju inimesi, nii palju lärmi, nii palju liiklust ja pisikene korter. Ütleme nii, et kõige paremini just öösiti magada ei saanud, kuna nädalavahetusel on Würzburg pidutsejate päralt. Seevastu hommikul oleks kõndinud justkui väljasurnud linnas - üksikud turistid, paar vanemat inimest - noori eikusagil! "Kohustuslikus korras" tegime tiiru ümber lossi - on ikka suur ja uhke küll! Vaatasime, kuulasime kellamängu. Ühe maja küljes oli nimelt hulk kellasid ja iga mõne tunni takka sai seal kuulata kellamängu ja vaadata liikuvaid figuure. Suuri kirikukellasid kõmistatakse seal ka palju. Käisime jalakäijate sillal, mis pärastlõunasel ja õhtusel aal on pungil täis veiniklaasidega inimesi, kes lihtsalt elu naudivad. 


Jõeliiklus nii lõbu- kui ka transpordieesmärkidel on seal väga au sees. Pidevalt liugleb mööda pikki hääletuid hiiglasi, nii Saksa kui muude maade lippudega. Meil oli muidugi ka vaja sõitma minna. 40-minutiline sõit viis meid Veitshöchheimi, mille külastamine ka Würzburgi "kohustuslikus" nimekirjas on. Sealne rokokoo-aed on väga omapärane - korrapäraste kandiliste hekkidega on eraldatud erinevad platsid - õunapuuaed, maitsetaimedeaed, kartuliaed, viljaaed jne. Ülalt vaadatuna kindlasti eriti efektne. Lisaks on seal hulgaliselt purskkaevusid, lillekesi, paviljone ja paar tiiki, milles elutsevad pirakad karpkalad, ujuvad vahvad pardipered ja mille kaldal patseerivad suured dinosaurusenäolised linnud. Pardid on seal muide, nagu inimesedki, väga sõbralikud ja julged ja mis kõige enam imestama pani - nähtud pardipered koosnesid poegadest, emaspardist ja ka isaspardist? Ei tea, kas ühiskonna peegeldus või mis värk sellega on, et Eestis omaette hoidvad emaspardid üksi oma tibudega ringi askeldavad?! :)

Pardipere

Teretulemast imedemaale!
Rong viis meid kiirelt tagasi Würzburgi, kus istusime auto peale ja suundusime Sommerhauseni koduloomaparki, kus on ka väga suur lasteala. See oli väga tore ja väikelastega külastamiseks mõnusalt väike. Algul R magas, siis virgus veidi, silmas metssiga ja pilk ütles justkui "oota, mida ma just nägin?!" ja edasimagamine oli muidugi välistatud. Vaatasime siis notsusid(seal olid niiii pisikesed triibulised notsud, et ma ei suutnud end peatada kui juba heledahäälne kriise "oumaigaaaaaaad kui armsaaaaaad" üle huulte purskus), kitsesid, eesleid, alpakasid, veiseid, linnukesi, solberdasime mängualal veega ja sellega saimegi oma retke kokku tõmmata, kuna järgmisel päeval ootas meid taas lennujaam. 

Notsude lastehoid
Pildile hästi ei saanud, aga kõige väiksemad notsud olid imetillukesed.


Teel lennujaama istusime ka kiirteel ummikus, nagu meil sel korral kombeks oli, nii et läbisime 4km 40 minutiga. Lennujaamas jooksutati meid veel korralikult, kuna esmalt väljahõigatud lähedal asuv värav muudeti ära, nii et sain kõmpida ja kõmpida (ja last tassida) sinna kuskile kaugetesse sfääridesse, kus need umbrohud ja zombid ja väikeste sihtkohtade lennukid elutsevad. 

Nii mõnus on reisida kohta, kus keelt natukenegi valdad ja mis on nii armas, nagu Saksamaa seda on. Ja veel on tore reisida nii vahva põnniga nagu mul on! Järgmiste kordadeni! :)

Viks ja viisakas Würzburgis