Teise trimestri teine pool

Aasta viimasel päeval sai ka käidud pool teest ehk siis täitus täpselt 20 nädalat lapseootust. Siis läksime veel kolmeks nädalaks Soome ja seejärel naasin juba püsivalt Eestisse. Midagi märkimisväärset neil nädalatel ei muutunud peale selle, et pisikese liigutusi hakkasin tundma aina tihemini ja tugevamalt.

Eestisse tagasi jõudes käisin ämmaemanda juures ja mind suunati ka lõpuks silmaarsti konsultatsiooni. Läbi sünnieelse osakonna suunamise juurde käiv ootamine ja asjaajamine on ikka tükk peavalu, nii et igal juhul tasub panna või lasta ämmaemandal panna eriarsti juurde saamiseks kindel aeg. Kuna ma ei teadnud täpselt, millal Eestisse tulen, ei saanud ma mitu kuud tagasi aega kirja panna (sellised need järjekorrad paraku on) ning pidin seega kaua(tegelikult lausa kahel päeval, kuna osakondadevaheliselt jäi info kuskile toppama ja esimesel päeval ma löögile ei pääsenudki) haiglas istuma ning ootama, et saaksin naglalt vahele pressida. Ooteaeg oli nagunii kõvasti hilinenud ja siis võeti veel mingi „pallike“ (nagu arst mind nimetas) vahele. Üks naisterahvas, kelle aeg oli pool 10, ootas veel pool 12 kannatlikult ukse taga. Sellest oli küll kahju, aga nagu öeldud – graafik oli juba enne täitsa sassi läinud, nii et ma ei ole selle hilinemise eest üksi vastutav.

Pea 6 aastat tagasi tehti mu silmadele operatsioonid, kuna mõlemat silma oli tabanud haigus. Saadi küll kenasti jaole, aga selle operatsiooniga kaasub ka lühinägelikkus, mis mul ennegi küllalt suur oli. Lisaks jääb ikkagi risk, et sama asi raske pingutuse korral kordub (ehk siis ootaks ees uus operatsioon, lühinägelikkuse süvenemine ja võimalus ka muudeks tüsistusteks). Seega vajasin kontrolli, et kõik endiselt korras oleks ja konsultatsiooni, et milline sünnitusmeetod antud olukorras parim oleks. Kuna oli kiire, panime kirja ka kordusvisiidi aja, ent lühidalt öeldes on silmadega nii hästi kui antud olukorras olla saab (paratamatult jäävad sellest haigusest ja operatsioonist teatud kahjustused). Arst pidas positiivseks seda, et mul hiljem lühinägelikkus enam praktiliselt süvenenud ei ole ja ka seda, et ma pole tegelikult midagi silmade pärast tegemata jätnud, kuid see pole neile kuidagi halvasti mõjunud. Ta ütles, et alati jääb risk uueks rebendiks, aga tema ei näe keisrilõikeks vajadust.

Kordusvisiidil plaanin veel kõik täpselt üle küsida, kuna ma ei saa kuidagi lubada silmadega riskimist (lühinägelikkuse süvenemist või haigusseisundi taastumist), kuid kui ta hindab keisrilõike riski suuremaks, siis usaldan teda. Selles suhtes olen tema arvamuse üle rõõmus, et tahaksin väga vähemalt korra ise sünnitada, ent hirm oma silmade pärast on ikka suur.

Kuna jaksu ja energiat jagus, läksin Eestisse naastes oma endisesse töökohta, et kuuks ajaks tööd küsida (rohkemaks ei julgenud lubada, kuna ma polnud neli kuud tööl käinud ja ei osanud ennustada, kuidas see sobib). Hea ajastuse tõttu sain parima võimaliku pakkumise asendamaks oma endist paarilist. Seega saan ise valida koormust, puhkehetki (tegelikult isegi graafikut, kuna müügijuhataja pakkus välja, et kui ööd on mul rasked, siis võin oma tööpäeva alustada hiljem. Õnneks pole mul selleks vajadust tekkinud, sest auklikule ööunele vaatamata ei ole varajane ärkamine ega töölolemine õnneks raskem kui varem). Kuna tööl pole hetkel mingit kiiret perioodi ja tingimused nii head on, oli tööle naasmine suurepäraseks otsuseks. Vaid koju jõudes on natuke raske, kui koerake oma mänguasjadega piiksutama hakkab ja mulle igal viisil „sa oled nüüd kodus, lähme jooksma ja mängima“ öelda üritab. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et jalad on õhtuks ikka täitsa väsinud, aga mis sa ikka teed. Koer tahab ju jalutada ikkagi ja eks liikumine on endalegi hea, sest...

Kaalu võtan juurde isuga (just täpselt). Lootsin, et tööleminek soosib aeglasemat kaalutõusu, kuna päeva jooksul saab seal kõvasti ringi liikuda. Aga kuna energiakulu on suurem, siis vajan ka rohkem süüa ja lisaks saab töö juures iga päev mingi hea ja paremaga maiustada, nii et kokkuvõtteks võib sellel kõigel hoopis vastupidine efekt olla. Eks paistab, praegu veel ei muretse selle kaalu pärast, sest üldine kaalutõus peaks olema igati normis, aga nädala lõikes lisandub natuke palju küll.

Kuigi kõhuke ikka pea igapäevaselt tuikab ja jalad kiiremini väsivad, on praegu ikkagi väga mõnus periood. Rasket tunnet veel pole, toonused on harv külaline ja üldse on hea olla. Ja veel toredamaks teeb selle see, kui lapsuke endast tihedalt märku annab. Kui algul sain tunda lööke, siis praegu on enamik liigutusi mõnusalt sujuvad (keerab külge äkki), kuigi oma karate-lööke pole ta muidugi ka unustanud. Liigutab ta üldiselt endiselt alakõhus. Nüüdseks küll juba piisavalt viisakas tsoonis, et saaksin lasta ka teistel müdinat katsuda, aga peale minu ja V. pole see kellelgi õnnestunud (tegelikult ainult üks sõbranna on proovinud). Vahel siputab ta ka naba kõrgusel, aga üldiselt ikka hulga madalamal, nii et ei teagi mispidi ta olla võiks. Ma arvan, et tema pea on ülevalpool ja siputab jalgadega, aga võibolla tal on hoopis tugevad käed või siis keerutab seal veel ringi.

Pikk jutt, hea jutt. Aeg ikka lendab, sest peagi saan tervitada juba uut trimestrit. Enne pisikese tulekut ootab veel ees nii palju põnevaid asju, nii et see kolmas trimester saab kindlasti huvitav olema.

Nädalaid 25+3