Glükoosi taluvuse test ja kuklavoldi ultraheli

Kuklavoldi ultraheli ja muude uuringute jaoks lendasin ennastületavalt lennukiga, et veidi kiiremini Eestisse saada. Ka lennu ajal sundisin end pisikese nimel rahulik olema. Täielikult see ei õnnestunud, väike närvilisus puges ikkagi sisse, aga kokkuvõttes olin üsna tubli (tore ju end kiita).

Hilisõhtul jõudsin kohale ja järgmisel hommikul seadsin juba sammud haigla poole, et anda ära esimese trimestri vereproovid ning teha ühtlasi ära ka glükoositaluvuse test, et selgitada välja diabeedirisk. Mina pidin testi tegema, kuna mu suguvõsas on olnud 1. tüübi diabeetik (ehk siis tema pidi insuliini süstima, mitte ei tulenenud tema diabeet vanusest, elustiilist vm põhjustest).

Esmalt võeti vereproovid – esimene vereproov glükoositesti tarbeks ja lisaks vereproov, mille abil selgitatakse välja kromosoomhaiguste riskid. Seejärel pidin viie minutiga ära jooma kaasavõetud glükoosilahuse, milleks oli mul 200ml apelsinimaitseline vedelik. Neid on muidu ka maitsestama ja teiste maitsetega. Olin sellest kuulnud palju õudusjutte, nii et esimeste lonksude ajal olin positiivselt üllatanud. Tõsi, oleksin joonud nagu puhast siirupit, aga siiski ei tundunud sellise väikse koguse lääge joogi ära joomine midagi ületamatut. Eksisin. Viimase kolmandiku ajaks oli see magusus südame juba nii läikima ajanud, et pidasin endaga karmi sisemist heitlust, et viimsed lonksud ikkagi edukalt alla neelata. See tehtud, pidin tunni ootama, et järgmine vereproov anda. Esimesed kümme minutit oli mul tõsine dilemma – kas tuleb üles või läheb alla? Saingi siis esmakordselt selle raseduse jooksul tunda tugevat iiveldust. Läksin isegi juba igaks juhuks tualetti, aga kui olin keele ära loputanud (juua ju ei tohi) ja keele pealt imala maitse ära saanud, läks veidi paremaks ja peagi oligi jälle täitsa hea olla. Kokku kestab test kaks tundi, mille jooksul tuleb anda kolm vereproovi (tulles, tunni pärast ja kahe tunni pärast) ja ülejäänud aja hästi rahulikult istuda. Seetõttu tuleb kahtlemata endale põnev raamat või mingi muu meelelahutus kaasa võtta. Minul lendas see aeg üsna kiirelt ja igav ei hakanud.

Seejärel jäi veel paar päeva kuklavoldi ultrahelini. Kabineti ukse taga oodates oli sees väga suur ärevus. Õnneks olin vähemasti ultraheli aja pannud hommikuks, seega ei pidanud pärast ärkamist kuigi kaua ootusärevuses piinlema. Pisikest uuesti näha oli nii-nii tore. Ja veel toredam oli see, et ta lasi kõike vajalikku mõõta ning kõik näitajad olid täiesti korras. Sain esmakordselt tema südametööd kuulda, mis oli ka omaette elamus. Kõik oli hästi, riskid madalad ja minu südamelt langes hiiglaslik murekoorem. Noh, eks neid murekohti on hiljemgi tekkinud, aga siiski olen sellest hetkest peale olnud palju rahulikum. Sellega lõppes ka esimene trimester ja sai tervitada juba teise, kuulduste järgi kõige mõnusama, trimestri algust.