pühapäev, 6. märts 2016

Teise trimestri esimene pool

Ootasin teist trimestrit väga - see pidavat olema kõige nauditavam ja ühtlasi ka juba riskivabam kui esimene. Minu jaoks algas see siiski raskelt. Kõhuvalu oli endiselt mu igapäevaseks kaaslaseks. Samuti kujunes suureks katsumuseks magamine, kuna muud hädad kippusid just öösiti kallale tulema.

Uinuda oli väga raske ja nina kippus kinni minema. Siis kui mingi mugavama asendi lõpuks leidsin, oli aeg tualetti külastada. Tagasi tulles oli jälle uni läinud ning vähkremine võis taas alata. Öö jooksul liitus kindlasti ka liigesevalu. Kokkuvõttes muutus uinumine väga pikaks protsessiks ja uni muutus veelgi õrnemaks kui varem. Ja üle pole see hiljemgi läinud, nii et kuidagi „ette ära puhata“ mul küll võimalik pole (mitte et see olekski päriselt võimalik).

Panin enda jaoks eraldi kirja päeva, mil rasedust oli 15 nädalat, kui olin äärmiselt optimistlik ja positiivselt meelestatud. Ja seda seetõttu, et see oli üle teadmata pika aja esimene kõhuvalu-vaba päev. Järgmisel päeval oli olukord samasugune, kuid ülejärgmisel päeval, kui käisime ühel imetoredal külaüritusel Jõulude algust tähistamas, tabas mind lõpuks nii tugev valu vasakul alakõhus, et liikusin kodu poole aeglasemaltki kui tigu. Koju jõudes ja pikali heites läks valu kohe üle, seega olin ilmselt liiga pikalt jalul ja tegin kuidagi liiga.

Sel perioodil olin ma toitumise osas väga tubli. Mingeid vastupandamatuid isusid pole mul kordagi olnud ja ahvatlustele suutsin üsna hästi vastu panna. Päevad olid üsna rutiinsed ja toitumist hea jälgida.

Kaks korda on mind ka tülitanud sabakondivalu, mis torkab vahepeal nii tugevalt, et jalg tahab alt ära minna. Justkui miski suruks närvi peale. Õnneks on need perioodid kiirelt möödunud ja püsivaks probleemiks see kujunenud ei ole.

17ndaks nädalaks olid kõhuvalud vähenenud ja tundsin, et julgen hakata veidi trenni tegema. Hakkasin igapäevaselt tegema Youtube videote järgi rasedusaegset aeroobikat, mis andis energiat ja positiivsust.


Kuigi kõhuli olles olin varemgi mingit veidrat tunnet tundnud, siis 16+5 sain esimese müksu. Ma ei teadnud, kas see ikka õige asi on, kuna ootan esimest last ning platsenta asetseb eesseinas, mis peaks tähendama, et liigutusi hakkab tundma hiljem. Järgnevatel õhtutel rahulikult lebades tundsin aga samasuguseid mükse uuesti ja siis juba aina tihemini ja tugevamalt, kuni olin kindel, et need ongi need. Elevus nende liigutuste üle ei rauge vast niipea (võib-olla siis, kui pisike on suurem ja ulatab juba roideid puksima, siis lisanduvad ka muud tunded, aga lõppude lõpuks on beebi liigutused ju alati heaks märgiks). Kui ma tulevasele papale liigutustest rääkisin, kostis ta, et tuleb tugev poiss, kuigi me sugu veel ei teadnud. Ja üks tugev vägilane peab ta olema, et juba nii pisikesena oma mütsudega läbi platsentagi kõhu kerkima suutis panna!  

Kahjuks ei olnud mul Soomes statiivi kaasas ja valgusolude (puudumise) tõttu ei saanud ka õhtuti lasta V-l end eriti pildistada, seega on progressipildid üldiselt üsna kesised. Aga tore vaadata ikka. Pildil 14+5 kõhuke. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar