pühapäev, 6. märts 2016

Looteanatoomia ultraheli

Härra on olnud algusest peale sügavalt veendunud, et tuleb poiss. Mind kahjuks sisetundega ei õnnistatud, aga mõeldes kaldusin pigem tüdruku poole, kuna minu peres tütreid rohkem esineb ja kui ta ongi tüdruk, siis keegi peab ju ometi tema poolt ka cheerima, mitte et mõlemad vanemad teda kogu aeg poisiks nimetavad.

Põnevus oli seega laes, kui jõudis kätte aeg minna looteanatoomia ultrahelisse. See oli ühtlasi esimene kord, kui härral õnnestus kaasa tulla, nii et ta sai ka sibliku lõpuks ära näha. Selle ultraheli ajaks oli küll pisike juba nii suur, et korraga pildile väga ei mahtunud, aga natuke aimdust sai ikka. Uuring oli väga põhjalik ja arst selgitas meile, mida me parasjagu vaatame ja kas kõik hästi on. Korra pidin ka natuke ringi tatsuma, et viimased mõõtmised ära saaks teha. See õnnestus, nii et saime kätte kogu vajaliku informatsiooni. Pisike kaalus sel hetkel umbes 318 grammi ja oli igati õigetes mõõtmetes.

Arst küsis ka, kas meil on erisoove ja seega ütlesin, et kui pisike näitab, siis sooviksime sugu teada. Ühel momendil võttis arst ühe koha kaadrisse ja küsis, kas me tahame arvata. Ma juba aimasin, mida ma pildil näen, aga ei julgenud seda ise kõva häälega välja öelda. Aga väike tegelane ongi meie pojake! Arst ütles ka seepeale, et isa süda juba ei valeta. Pärast selle uudise saamist olin nii üllatunud ja elevil, et oli väga raske paigal püsida, et arst oma tööd saaks jätkata, kuid suutsin oma itsitussoovid siiski alla suruda.

Pärast ultraheli oli tunne, nagu oleksin uuesti rasedaks jäänud. Tegelikult ei muutunud ju midagi, olime pisikesega juba pikalt koos kasvanud, aga siis oli ta väike ja anonüümne. Nüüd muutus ta meie jaoks konkreetselt meie pojaks.  


20 nädalat

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar