pühapäev, 6. märts 2016

Kolmas trimester on hoogsalt käima läinud

Vahel tundub, nagu aeg veniks ja vahel tuhiseb see nii kiirelt, et raske on sammu pidada. Käes ongi viimane trimester. Kõht on viimaste nädalatega väga kasvu visanud, nii et kui enne jäi see teatud riietusega isegi märkamata, siis nüüd ei peida seda enam kuidagi. Minu meelest on rasedakõhud armsad, seega eksponeerin seda muidugi uhkusega.

Lapse liigutused on läinud veel palju aktiivsemaks ja sagedasemaks. Mingi möll käib praktiliselt kogu aeg. Liigutusi on juba igal pool. Naba all, üleval, mõlemal küljel. Praegu oleks ta justkui külili, et nii laiahaardeliselt müksata saab, aga kindel ma selles pole. Samuti on hakanud ta protesteerima kõveras istumise vastu. Kui vahepeal korra kuidagi kägaras peab olema, siis ta annab kohe märku, et ma rühti kontrolliks. Liigutused on tugevad küll, aga otseselt valus (kuigi üsna ebameeldiv, kui järsk hoop külge tabab) ega und häiriv tema siputamine endiselt ei ole.

Tööl olen tagasi olnud juba viis nädalat ja jäänud on vaid üks!! Selles osas küll aeg lendab, aga mulle väga meeldib, et ma saan rakendust. Mõnele sobib kodus istumine/toimetamine, aga mina eelistan tegutsemist. Eks see koduseks jäämine on juba üsna lähedal, aga usun (või vähemasti loodan), et leian endale piisavalt tegevust. Ees on kolimine ja muude asjade ajamine, nii et ehk ma ei jõua igavust tundma hakata.

Käisin vahepeal ämmaemanda vastuvõtul ja silmaarsti juures korduskontrollis. Ämmaemanda külaskäigu toredaim hetk on alati pisikese südamelöökide kuulamine ja nii ka seekord. Enne järgmist korda ootab mind ees hulk analüüse, sh uus glükoositaluvuse test. Eelmisel korral olid näidud küll korras, aga kuna kuulun riskigruppi (pärilikkuse tõttu), siis tuleb teha kordusanalüüs. Loodetavasti läheb test seekord veidi libedamalt kui eelmisel korral. Silmaarst vaatas aga silmade olukorra uuesti üle (õnneks läänerindel muutusteta) ning pani kirja aja kolmandaks ja eeldatavasti viimaseks visiidiks. Keskhaiglast kojusõit oli omaette ooper (või tragöödia), aga kuna midagi ei juhtunud, siis sain õnneks vaid õppetunni.

Ühel päeval naases kolmandale külastuskäigule ka sabakondi närvivalu. Seekord uues ja tugevamas kuues. See tunne on võrreldav väikese noaga, mis nii ootamatult sabakondi lülide vahele susatakse, et võib jalutuks jääda. Õnneks püsisin küll püsti, aga see oli päris suur ja valus võitlus. Eeldasin, et see on ka sel korral mööduv nähtus ja peagi saan taas normaalse inimese kombel kõndida. Pöidlad pihku! Järgmisel päeval aga jäin peaaegu seetõttu töölt koju, kuna hommikul tundus, et ma ei saagi liikuma. Pidin hambad risti suruma ja paar sammu veel tegema, et istuma saada.
Otsustasin ikkagi tööle minna, kuna järgmisel kõndimise katsel oli olukord juba parem. Mõtlesin, et kui asi ikka jamaks läheb, saan ju alati koju tulla. Õnneks tööpäeva jooksul esines neid valutorkeid piisavalt vähe, et suutsin kenasti päeva õhtusse saata. Ja mõne päeva pärast jõudiski kätte aeg, kui seda valu enam ei olnud. Ei teagi, miks see tuleb ja kuidas seda vältida.

Kuigi kõhuümbermõõt on juba üsna uhke ja kaal kasvab hirmsate hüpetega (kuigi kindlasti on selles oma osa, et ahvatlustele ei öelda on juba üsna võimatu), siis ei ole veel õnneks raske midagi teha. Lugedes millised hädad paljusid kimbutavad, siis on mul praegu ikkagi kõik väga hästi. Rõõmuga edasi viimaseid kümmet nädalat läbima!

Kõht tegi järsku kasvuspurdi. Nädalaid 27+6. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar