Soovitus juua päevas vähemalt 2 liitrit vett on väga levinud ja tõestatult kasulik. Ometi ei joonud ma varem praktiliselt üldse vett, kuna mul selline harjumus lihtsalt puudus ja janu tundsin harva. Umbes 19-aastasena lasin mingil tervisemessil enda kehakoostist mõõta ja kui muud näidud (rasvaprotsendid jm) olid kenasti korras, siis vee osakaal oli normist väiksem ja seetõttu hindas aparaat mu keha ka kahe aasta võrra vanemaks. Tööl hakkasin millalgi igapäevaselt jooma poest ostetud maitsevett, mis on rikkalikult suhkruid ja muid toredaid aineid täis topitud. Küllap see vedeliku tarbimine ikka kasulik oli, aga lisandid ilmselt mitte nii väga.
Jõudes aga olekusse, kus ma ei vastuta enam ainult enda keha eest, vaid minust sõltub ka üks pisike tegelane, siis hakkasin teadlikult sundima end vett jooma. Mulle oli suureks abiks, kui võtsin kasutusele kindla suurusega joogianumad ning mõtlesin peas läbi, mitu tassi/kannutäit/pudelit vett ma päevas jooma pean. Algul see nii lihtne ei olnud, kuna pidin end tõesti väga sundima ning mõõtsin vaid tassidega ja see kogus (8 tassi päevas) tundus nii suur. Siis aga soetasin endale 1,3-liitrise veekannu ja võtsin sihiks, et päeva jooksul joon vähemalt poolteist kannu. Vahepeal lisasin ka sidrunit, et vesi ahvatlevam oleks. Töö juures kasutasin 0,75 l pudelit ja kodus on mul 0,5 l klaas, millest vett joon. Suurema anumaga ongi millegipärast lihtsam, kuigi kogused iseenesest ju ei muutu.
Pärast mitmekuist veejoomistreeningut olengi jõudnud punkti, kus mu keha on veega nii harjunud, et tunnen sageli janu. Ühelt poolt on see tüütu, kuna varem ei olnud mul mingit probleemi pool päeva vedelikke tarbimata ringi toimetada, aga nüüd annab keha kohe märku, kui ilma veepudelita kodust lahkutud on. Teiselt poolt on see muidugi hea märk, sest siis ei pea enam joomist pidevalt meelde tuletama.
Seega minu puhul aitas end teadlikult vett jooma sundimine ja koguste mõõtmine, kuni keha harjuski ise ära.
Selle küsimuse teise poolega on aga nii, et kui ma varem veel suutsin oma isudele vastu panna, siis hetkel ei suuda ma seda kuidagi. Isude all pean silmas asju, mis tegelikult kuigi tervislikud ei ole, näiteks magustoidud, koogid, kommid. Ainuke asi, mis minusuguste nõrga enesedistsipliiniga tegelaste puhul toimib on see, et ma lihtsalt ei too neid asju endale koju, sest kui need mul juba kodus on, siis need mingi aja jooksul ka oma lõpu leiavad. Alati ei ole ma nii nõrguke aga olnud, sest veel eelmise aasta lõpus võis kapp täis olla igasugust magusat kraami ja see ei häirinud mind kuigivõrd. Praegu aega käiksin ma ilmselt pidevalt seda kapiust paugutamas. Seega on see magusaisu ikkagi hiljuti tekkinud ja loodetavasti mööduv nähtus.
Mõtlesin ise ka varem, et milleks siis raseduse ajal nii palju magusat süüa, kui see tõstab kaalu ja enamasti midagi kasulikku ei anna, aga siis ma polnud veel ise tundnud, millest ma räägin :) Aga ahvatluste mitte koju toomise taktika praegu täitsa toimib ja loodetavasti jääb ka edaspidi toimima. Kodus piirdun puuviljade ja muu tervislikuma kraamiga ja seetõttu ei tunne end halvasti, kui külas käies või väljas söömas olles endale koogitükikese luban.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar