laupäev, 6. august 2016

Ei, see ei ole normaalne

"Kas on normaalne, et kuu-vanune beebi magab terve öö järjest?"
"Ei, see ei ole normaalne. Kui ta süüa ei taha, siis ärgake ise vähemalt iga kolme tunni tagant. Niisama, noh. Et saada täisväärtuslik ema-kogemus või midagi."

Kuigi edusammudest on veel vara rääkida, siis tahan ikkagi kirja panna, kuidas meil selle tudumisega läheb. Alguses jäi Kutt ainult süües magama. Ööunne jäämine oli eriti sujuv - kõht täis ja suikus magusasse unne. Siis lisandus magamisrituaalidesse kussutamine. See valmistas mulle esmalt rõõmu, kuna kussutada saab igaüks igal pool, vastupidiselt süües uinumisele.  Siis aga jõudsime omadega selleni, et enamikul kordadel, ka ööunne jäämisel, oli vaja kussutamist, seega muutus uinumisprotsess üsna pikaks.

Teistest abivahenditest võtsime kasutusele luti ja kaisurätiku. Algul ta lutti üldse ei tahtnud, aga kuna käsi hakkas aegajalt suhu rändama, siis pakkusin seda ikkagi ning ühel hetkel ta selle ka vastu võttis. Lutiga uinub ta umbes pooltel kordadel. Annan selle ainult siis, kui on näha, et ta tahab lutsutada. Soovingi, et see jääks rahustavaks abivahendiks uinumisel, mitte kogu aeg suhu. Sageli jääb ta magama kaisurätt silmadel, aga saab ka ilma hakkama. Vahel ta juba veidi mudib seda käes. Eks paistab, kas see talle oluliseks saab ja jääb. Muidugi pole need üdini head lahendused - lutt ja kaisukas võivad saada nii tähtsaks, et kui ükskord peaks maha ununema või ära kaduma, siis on jama majas.

Veel on meile suureks abiks isetehtud beebipesa. Idee sain beebigrupist ja kuna Eestis sel hetkel veel vähe pakkujaid oli (aga mõne kuuga on valik tohutult laienenud), siis otsustasin selle ise teha. Nullilähedase õmblemisoskusega täitsa teostatav. Iluvigu küll esineb, kuid oma töös on see asendamatu! Kutt on nimelt selle juba väga omaks võtnud ja päeval uinub seal päris hea meelega (veel küll ohtra kõigutamisega, aga proovin liikuda kõigutamise vähendamise suunas). Kahjuks on ta pesa juba väga ära täitnud, nii et jalad tuleb juba serva peale panna. Seega varsti seda enam kandmisel/kõigutamisel kasutada ei saa, vaid tuleb alumine osa lahti sõlmida ja saab näiteks võrevoodis statsionaarse pesana kasutada, kui ta tunneb, et seal on hea ja mõnus pikutada.


Ristisin ta Vapraks Unesõdalaseks, kuna unega võitlemine on vahel tema püha ülesanne. Ometi on näha paranemise märke ja seetõttu saan ka võtta ette järgmised sammud. Ma mõtlesin, et olen väga tubli ja ei hakka endale võimlemispalli muretsema, kuna pärast harjub beebi veel ära ja siis jäängi teda palli otsas magama hüpitama. Siis aga jõudis mulle kohale, et ma pean ju nagunii teda igatepidi kussutama ja kui ma sõbranna juures nägin, kui lihtsalt ta palli peal uinub ja ühtlasi saabus sealolles ka ajalooline hetk - Kutt jäi voodis omaette magama, siis ostsin selle palli siiski ära. Praeguseks on see igatahes end igati õigustanud. Hakkasin selle abil Kutti ka oma voodisse magama panema - panen äsjasuikununa voodisse ja kui ta end ärkvele susserdab, siis hüpitan uuesti poolunne jne. Esimesel treeninghommikul oli neljas kord see, mis lõpuks ta murdis, aga olin väga järjekindel ja samuti optimistlik tuleviku suhtes. Tasa ja targu, sest mina ei taha, et ta peaks uinudes nutma, olgu see siis protesteerimine või midagi muud, aga mina soovin teisiti.

Kuna traditsioonilist unekooli me ei rakenda, siis on edusammud küll visad tulema. Imepisikesi paranemise märke on aga näha:
- 10-nädalasena on Kutt külas korra ja kodus kaks korda end ise tuttu susserdanud
- vankris uinumine on juba toredam ja vahepeal suudab ta ka teise unetsüklisse edasi minna (üks tsükkel kestab 40 minutit, ta ärkab enamasti pärast esimest üles, aga päevas vähemalt korra võiks ikka pikem uni ka olla)
- autos uinumine läheb juba libedamalt
- kui ma ta uinakuks voodisse panen, siis ta vähemalt üritab ise uinuda. Veel pole õnnestunud ja peagi olen ikka sülle võtnud, aga ta püüab :)
- temaga ei pea enamasti enam poolteist tundi diskuteerima ööunne jäämise vajalikkusest - õhtune vestlusring on umbes pool tundi ja parim aeg uinumiseks paistab olevat kell 19.00 (pärast selle kirja panemist möödus kaks õhtut küll vigurdades, aga tsellega tuleb arvestada, kui midagi uhkelt väita.)

Eks igal lapsel ole oma vigurid ja tema on Unesõdalane. Mõni beebi uinub kohe ise ja mõni laseb emmel öösel magada, mõni on aga unesõdalane, kes muudkui võitleb, ärkab öösiti palju, on igal hommikul kell 5 klõpsti üleval ja toimetab, susserdab vähemalt tunni ning suigatab siis veel korra, et kell 7 uut päeva tervitada. Ja kogu seda seiklust saadab ustav käsilane Mombie (Mom + Zombie), kes aitab sõdalast tema võitluses unemati vastu :) Siia sobiks nüüd see klassikaline "Kõik möödub!" mis on ühtlasi rõõmustav, kuid eelkõige nukker. Unisematel hetkedel mõtlen küll, et kõik need mälestused püsiksid kirkamad, kui töötaksin puhanuna täisrežiimil, aga mis ma ikka fantaseerin. :) Igatahes on kõik hetked nii hinnalised ja asendamatud!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar