Vitamiine ma söön ja liiga õhukeselt riides ei käi (kuigi see õigesti riietumine on üsna keeruline, kui ühel päeval on päikese käes kampsuniga palav ja teisel päeval peaks justkui talveriided selga ajama), aga külmetus sai mu ikkagi kätte.
Tavaliselt on nii, et kui ilmub esimene õhkõrn haiguse tunnus - enamasti kerge kurguvalu - siis poole päeva pärast olen puruhaige. Nii et ühel õhtul enne magamaminekut kurguvalu tundes kartsin eelolevat ööd ja päevi, kuna haigena nii ööl kui päeval palju tähelepanu nõudva põnniga tegelemine tundus väga suure väljakutsena.
Öö möödus aga rahulikult ning hommikul alustasin haigusega aktiivset võitlust. Tavaliselt ma väga mingeid ravimeid ei kasuta ja ootan haiguse loomulikku möödumist, aga seekord võtsin appi mõned looduslikud abivahendid, et proovida säilitada enda hea enesetunne ning haigus võimalikult kiirelt seljatada (lootuses, et põnn ei nakatu).
Õnneks (või kurja karja kutsudes) sain isalt hiljuti kastitäie Vipise tooteid. Kasutasin ninatilkasid, taruvaiku saialillega, külmasiirupit ja astelpajumahla meega (palju häid vitamiine). Ega see mingi meelakkumine just olnud, õigemini natuke nagu oli ka, sest näiteks see külmasiirup on küll imalalt magus kui mesi, taruvaiguga saab end läkastama ajada ja nii edasi, aga tuleb ära kannatada.
Ma ei oska öelda, kas mul lihtsalt vedas ja pääsesin kergelt või oli neist asjadest tõesti kasu, aga seekord läks küll hästi - enesetunne püsis hea, nohu ei läinud hulluks, kurguvalu ei süvenenud. Kõige raskem osa jäi veel mainimata: nimelt pidin pidevalt kontrollima, et poissi liialt oma näoga ei ninnunännutaks ja muidugi pesin väga sageli käsi. Kõige toredam ongi see, et pojake pääseski seekord - vahepeal veidi nohises, aga nii vähe, et ei olnud tarvis talle auru teha ega küüslauke igale poole riputada. Beebidel on need abistamisvõimalused ju eriti piiratud. Tore-tore! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar