Siin, seal, igal pool

Esimesed, esimesed, esimesed. Vahepeal käisime esimest (ja teist ja kolmandat) korda ujumas, esimest korda beebikoolis, esimest korda koos orienteerumas ja koeranäitusel. 

Kuigi ujumisvõimalus on 50km kaugusel, otsustasin seda siiski proovida. Ujuma läksime Reval Sporti, kuna haiglatesse ujumisaja saamine on peen kunst, mida mina ei valda. Selleks tuleb kindlal kuupäeval ja kellaajal kiireima võimaliku Interneti-ühendusega närviliselt kodulehte refreshida ja tõenäoliselt sellegipoolest aegadest ilma jääda. Ma pole seda isiklikult proovinudki ja õnneks pole varsti enam vaja ka, kuna oktoobris algavad ujumistunnid juba kodule lähemal. 

Revali garderoobis on eraldi beebide ala, kus on mitu mähkimislauda, kuhu riietumise ajaks hea beebi asetada on. Need on sellise kujuga ka, et beebil pole sealt võimalik põgeneda. Pesemine on natuke keerulisem osa, kuna mitte-istuvat beebit pole kuskile panna, nii et tuleb süles hoides hakkama saada. Vesi jookseb seal umbes 2 sekundit, nii et ühe käega tuleb beebit hoida, teisega dušinuppu toksida ja kolmandaga siis pesta. Pole probleemi!

Kutt oli esimesel tunnil üsna ükskõikne - lasi küll kõike teha, aga mingit vaimustust just välja ei näidanud. Paar korda õnnestus naeratus välja meelitada, aga muidu oli ta üsna tuim tükk. Ujumine võttis aga nii läbi, et magama jäi ta juba parklas enne sõitma hakkamist.  Teisel korral oli Kutt umbes sama neutraalses tujus, aga minu jaoks oli asi juba keerulisem, kuna võtted, mida õpetati, ei tulnud mul teps mitte loomulikult välja. Kindlasti harjutamise asi. Ning kolmandal tunnil oli Kutt unine, nii et kui teised said juba ka sukeldumist proovida, siis ma oma käsi nosivat ja unist tüüpi seekord sellega kiusama ei hakanud. Aga järgmine kord pole tal enam pääsu!

Kutt otsustas ühel hetkel, et problemaatiline magamine tuleb viia järgmisele tasemele, nii et öösel võiks ärgata umbes tuhat korda, millest pooltel kordadel tahaks palli peal hüpitamist. Teiseks muutus vankris magamine üleöö jälle nõmedaks, nii et isegi kui ta jääb seal magama, siis eriti üle ühe tsükli ei taha magada. Mis on jama, kuna see oli päeva ainuke pikem uinak. Kolmandaks ei jää ta enam hästi ööunne - pidevalt virgub. Aga varahommikused susserdamis-tunnid on see-eest lõppenud. Beebidel muutuvad harjumused pidevalt ja vahel üleöö, kuigi mitte tingimata kohe paremaks, eksole. 

Selle unejutuga tahtsin jõuda aga sinna, et käisime ühel maastikumängul, kus tuli kaardi järgi punkte läbida ja küsimustele vastata. Paljud vahvad üritused hakkavad "keset ööd" - see konkreetne algas kell 18.30, mis on enam-vähem Kuti ööune aeg. Läksime aga ikka lootuses, et ta jääb vankris ööunne, nagu varem vahel juhtunud oli. Seekord küll mitte, aga ühe uinaku tegi ta sellegipoolest, nii et saime raja läbitud, ilma et oleks pidanud 8kg herneterakest terve tee tassima. Eelviimases punktis ärkas ta üles, oli heas tujus ja nii me siis naeratasime heldinult teineteisele ja kärutasime finiši suunas. Uneaja ajas küll nihkesse, aga igatahes oli see tore ja kordaläinud üritus. 

Siis jõudis kätte esimene (beebi)koolipäev. Kutt paistis seal üks pisemaid (mitte muidugi mõõtmetelt), kuna enamik juba rullisid, osa roomas, mõni istus, üks seisis toega. Aga ülesanded olid õnneks kõigile sobivad. Tegime võimlemisharjutusi emadele ja beebidele, laulsime ja tegime jalajälgedega kaarti. Kuna see kool oli kõige magusamal lõunaune kellaajal, siis muutus Kutt vahepeal natuke virilaks, aga pärast söömist saime eduka lõpuni tegutseda. Järgmisel korral on kellaaeg juba muudetud, kuna enamikul beebidel oli sel ajal tavaliselt lõunauni. 

Veel käisime mitteametlikul koeranäitusel, kaasas sõbranna, tema põnn ja koer. See oli natuke keeruline, aga teostatav. Nimelt liikuma pidime jälle nagu koormahobused oma vankri-, koera- ja lapsekarjaga, aga kui me oma laagri püsti panime, siis läks juba lihtsamaks. Kutt algul protesteeris, aga siis jäi tuttu, nii et sõbranna sai enda poissi mööda mänguväljakut taga ajada, vanker kuuldeulatuses ja koer aia küljes, sel ajal kui mina enda koeraga ringis käisin. Minu vanamees oli väga tubli ja eeskujulik ning isegi ringist väljas olles pidas end üllatavalt hästi ülal, aga sel korral me valituks ei osutunud. Mul ei olnud ka sugugi kurb meel, kuna siis saime juba edasi õe sünnipäevale suunduda. Selgus siis, et sellisel üritusel käimine on üksi võimatu, sellise seltskonnaga teostatav ja kui oleks veel üks vaba käsi või suisa kätepaar, siis oleks see täitsa köki-möki. Järgmine üritus on juba kalendris kirjas ja selleks siis püüangi selle vaba käe (või paar) leida. Ei saa ju vanameest vahvatest üritustest ilma jätta ja ühtlasi saab Kutile juba maast-madalast näidata, mis emmele meeldib :)

Koolilaps koolilapse asju tegemas

Petupilt. Õige valguse ja hiljem kontrasti lisamisega saime sellised silmad :D Päriselt need nii intensiivsed meil ikka pole. Aga ootan huviga, mis Kuti sinistest silmadest hiljem tuleb.