laupäev, 13. august 2016

One ticket to Crazytown

Vastu koidikut on hämaras toas vaevu aimata üks nõdrameelselt edasi-tagasi kõikuv tegelane. Aga õnneks ei ole ma (veel) kaotanud oma viimast arunatukest, vaid tegelikult hüppan võimlemispallil ühe väikese selliga, kes leiab, et varajased hommikutunnid on kõigeks muuks kui magamiseks. Nii nagu (vist) Finishi nõudepesumasina tablettide reklaamis saadab päevi ja öid mustade nõude koloonia, nii keerlevad meie elud hetkel une ümber - magamine, magamine, magamine. Asi on selles, et minu leebete meetoditega on tulemused väga visad tulema ja hetkel on olukord isegi hullem. Nagu tuba, kuhu põhjalikuks koristamiseks kõigepealt asjad laiali laotatakse, tekitades ühe suure kaose. Peaasi, et järjekindlus kaose keskel otsa ei saaks. Näiteks püüdes Kutti oma voodis magama saada, võib juhtuda, et panen teda 1,5h magama ning 40 minuti pärast on ta taas ärkvel. Pole ime, et ma midagi tehtud ei saa ning mu mõtted ainult ühel asjal (unel) on. Aga sain nüüd selleks korraks oma kirjutamisteraapia kätte, nii et järgmine kord jälle.

Veidi kahju on, et see suvi nii jultunult mööda vihiseb. Ja mis suvi see ka on - jätsin ööseks akna lahti ja hommikuks oli toas nii külm, et mässisin meid vammustesse ja kaalusin korra ahju kütmist. Õnneks läks temperatuur pärast akna sulgemist väheke inimlikumaks. Siiski olid mul selle suve suhtes ebarealistlikud ootused. Nimelt on see esimene suvi üle ma-ei-tea-mis aja, kui ma ei käi tööl ega midagi. Mõtlesin küll, et oi kuidas ma siis suvitan, aga reaalsuses olen teinud ikkagi vähem suviseid tegevusi kui varasematel aastatel. Ma pole käinud rannas, ujumas, marjul. Kuumade ilmadega kükitasime jahedas toanurgas, sest Kutt pole mingi kuumalemb. Sõbranna juures käisin suvitamas, aga see polnud just puhkus, vaid rohkem nagu mingi spordiüritus. Sada kompsu igal pool rippumas, koerarihm ja käru käe otsas. Niimoodi nägi välja meie tore järve ääres käik :) Ometi oleme palju käinud maal, grillinud, mõne väljasõidu teinud, nii et tore on meil igatahes olnud. Järgmisel aastal, kui Kutt on aastane, saame juba rohkem asju ette võtta. 

Ma ei tea, mis mu peas varem oli, sest beebide ja laste teema mind siis eriti ei köitnud, nüüd aga on mu pea valdavalt beebindust täis. Seetõttu on mul ka nii hea meel, et järsku on minu tutvusringkonnas mingi beebibuum lahti läinud. Ja asi ei olegi selles, et olen jõudnud "sellisesse ikka," kuna mul on väga erinevas vanuses lapseootel tuttavaid. Oma sõbranna-nelikus on meil välja kujunenud, et iga kord (nii kuu-kahe tagant) kõik kokku saades küsime nii muuseas, kas keegi jälle rase on. Vahel on ka. Viimane lastetu, kelle jaoks meie seltskond juba imelikuks hakkas kiskuma, kuna ikka ja alati teema mähkmete ja muu põneva juurde läks ning tema siis vaikselt tühjusesse põrnitses ja needis hetke, kui ta meiega kohtuda otsustas, on ka lõpuks sedapsi, nii et nüüd liitub ka tema meie lastejuttudega! Eks see oli ta enda süü ka, et tal igav oli, kuna eelmisel aastal rääkis ta mulle, kui vahva oleks ühel ajal rase olla. Mina olingi veidi aega hiljem siis rase (noh, mitte päris selle pärast küll, kuid siiski), aga tema jättis oma osa tegemata. Nüüd on see aeg aga käes temal ja nii mõnelgi teisel, seega minu Kutt saab endale varsti hulgaliselt tulevasi mängukaaslasi.

Suur poiss, suured käed

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar