kolmapäev, 27. juuli 2016

Sõit-sõit Haapsallu

Nagu varasemaltki mainitud, siis Kutt pole just suurim autosõidu fänn. Sellegipoolest teen uljalt väljasõiduplaane lootuses, et läheb õnneks ning hakkab harjuma. Kaunil pühapäeval võtsin täiesti suvaliselt, lihtsalt, kuna mulle see linn meeldib, sihiks Haapsalu. Halvemad kogemused on väga olulised, kuna need sillutavad teed headele. Niisiis sain juba sinnasõidul väga rahul olla, kuna Kutt jäi kenasti magama. Poolteist tundi hiljem jõudsime pärale. Haapsalus oli väga palju rahvast, kuna sattusime sinna Joogafestivali ajal ning ilm oli ilus ka niisama suvitamiseks, nagu meie seda tegime. 

Laadisin Kutil kõhu täis, et saaksime rahulikult jalutada, ilma et söögiaeg tagant ei kiirustaks. Kutt küll rohkem uneles, aga paistis rahule jäävat. Läksime siis mereäärsele promenaadile jalutama. No küll see Haapsalu on ikka ilus! Need romantilised rajatised, lilled, pingikesed, paadisillad, meres olevad kunstiteosed - nii armas! Kutt tahtis ka sellest ilust osa saada ja ei olnud nõus niisama vankrilage vahtima, seega oli ta teki sisse mässitult süles nagu väike burrito. Peagi suigatas ta unele ja me läksime mööda puumajadega ääristatud väikseid tänavaid linnuse poole. Seal käis joogafestival täies hoos. Kutile paistis see omapärane trummimuusika sobivat, kuna tema und see igatahes ei seganud. Käisime läbi laadaala, kus oli väga palju omapärast kraami - kristallid, joogariided, ehted, viirukid, maitseained, kehahooldusvahendid jne. Ise ostsin ühe õnneloosi ja võitsin käevõru, mille ma kohe käe peale panin, et ka seltskonda sulanduda. Tegin oma väljasirutatud võruga käest pilti ka ja üldse polnud imelik. Igatahes paistis see olevat väga lahe üritus ja ei välista, et kunagi ka ise osalema jõuan. 

Märkamatult oli kätte jõudnud lõuna, seega valisime arvukate söögikohtade seast endale sobiliku. Tellisime grillliha - mina kana, meespool veist. Kutt ärkas ka üles ja oli igati tore sell. Kuni lõpuks söök lauda jõudis ja tema, nagu ikka, otsustas, et pole mul siin mingit naudingurohket väljas söömist, vaid hoopis tema tahab nüüd süüa! Tegin kiire toiduklõpsu (näis paslik) sellest ülehinnatud aga maitsvast roast ning kugistasin selle alla. Peagi sai ka Kutt süüa, nii et rahu oli taas maa peal. Nojah, ma võiksin ju aru saada, et kui läksime sööma, siis peab ikka terve pere osa saama :)

Pärast söömist tuiasime veel veidi ringi, ostsime koogi jaoks marju ja asusime siis koduteele. Tegime peatuse Koluvere lossi juures. Paraku oli kõht juba jäätist täis, muidu oleks saanud lossikohviku ka ära proovida. Sõitsime ka mu lapsepõlvekodu juurest läbi - olin nimelt esimesed viis eluaastat "ehtne maakas" ehk siis elasin põldude vahel armsas talumajas. Kuigi neid mälestusi pole ülemäära palju, siis on ikkagi magus sealset elu meenutada. Kindlasti võis maaelu olla raske, aga kuna ma olin nii väike, siis mul on säilinud ainult head mälestused.

Kutt oli ka tagasisõidul väga eeskujulik ja seega kinnitas taaskord, et temaga saab hängimas ja mängimas käia küll! :)
Meri täis kunsti

Tagasihoidlik paadisild


Väga hipster

Supermanid

Kohustuslik toiduklõps

Koluvere loss

Lilled ja liblikad

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar