Mul on oma ajaloo jooksul olnud mitmeid hobisid - olen laulnud erinevates koorides, olnud kodutütar, käinud laskmas, näidelnud, käinud mitmes kunstiringis. Mõni neist - näitlemine ja kunst - olid südamelähedasemad, kuid kooli lõppedes ja elukohta vahetades ma enam uut võimalust nendega tegelemiseks ei otsinud. Kunsti pidasin ma suisa enda kutsumuseks, aga siis tegi elu oma korrektuurid ja kokkuvõtteks läks hoopis mu õde sinna suunda, kuhu ma ennast arvasin minevat. Teised hobid muutusid aga pärast esimest hurraad üleüldse pigem kohustuseks ja ma hakkasin otsima võimalusi, kuidas neist kõrvale hiilida.
Minu esimene suur eufooria ja ahvivaimustus saabus aga siis, kui sain endale 13-aastaselt isikliku koera. Sukeldusin pea ees koerandusse, sain mitmeid uusi sõpru ja tuttavaid ning asusin tegelema erinevate aladega. Hakkasin temaga treenima kuulekust ja agility't, õpetasin talle trikke, käisin mitteametlikel näitustel ja erinevatel võistlustel. Ootasin iga trenni ja üritust nii suure elevusega. Vot see ongi lahe ja see mulle meeldib!
Koer on nüüdseks penskar ja trennis enam ei käi, üritustel aga küll ja vaimustus pole pärast kümmet aastat endiselt vaibunud. Head tulemused annavad ka indu juurde ja kuna ta mul selline tublike on ja meie koostöö järelikult sujub, siis on neid häid tulemusi aastate jooksul omajagu kogunenud.
Nüüd, kümme aastat hiljem ja ühe beebi võrra rikkamana, leidsin aga uued hobid, millega tegelemist saadab suurim elevus. Nimelt beebide ujumine ja beebikool ning tulevikus lisandub sinna kindlasti muidki tegevusi. Ujumas käisime üleeile esimest korda ja järgmine kord kolme päeva pärast tundub nii kaugel. See kogemus oli nii tore ja ootan huviga, mida seal veel õpetatakse. Beebikool algab järgmisel nädalal ja ka see tundub väga vahva - saame näha teisi beebisid ja õppida uusi asju.
Oma lemmikhobidele mõeldes tundub mulle, et soovin end millegipärast läbi teiste teostada. Mõni psühholoog oskaks kindlasti asja lahti seletada, aga suurim vaimustus on kaasnenud tegevustega, mis on seotud mu kallite pereliikmetega. Kui näitlemisest suutsin veel loobuda ja maalimistarbed kapinurgas tolmu koguvad, siis oma koeraga käin ma endiselt üritustel ja värisen ikka elevusest ja hirmust nagu esimesel korralgi ning tundub, et sama teed lähen ka oma pojakese ja tema trennide ja üritustega.
Huh, öeldakse, et emad ei tohi ennast ära kaotada. Olen isegi näinud emasid, kes on täielikult ema-režiimil ja muud elu enam ei paista eksisteerivat. Nüüd tunnen isegi seda kiusatust pühenduda end 100-protsendiliselt lapsele:
Ah, mul need vanad hilbud kõlbavad veel küll, ma vaatan parem lapsele uusi riideid.
Täidan siis nädalaplaani tema trennide ja värkidega.
Ma parem ei hakka sinna juuksurisse minema, äkki lapsuke vajab mind just sellel tunnil?
Mis oma tegevused? Kellel nendeks aega on??
Pisike beebi vajab otseloomulikult suurt pühendumist, aga targad pead räägivad, et tuleb end defineerida ikka kui "mina" ja mitte ainult "meie."
Teisalt on aga ka palju emasid, kes leiavad enda kutsumuse või iseenda just lapsega kodus olles. Lapse saamine avardab mõttemaailma meeletult ja tärkavad uued huvid. Olen isegi mõlgutanud mõtteid teemadel, mis varem mulle pähegi ei tulnud. Seega tundub selline huvide ja tulevikuplaanide lisandumine ja laienemine täiesti võimaliku tulemusena. Loodan, et kuulun siis ka sinna kategooriasse, kellel tekkivad oma sõbrakesega kodune olles uued ja huvitavad mõtted eneseteostuseks. Oma koera ja pojaga hobide jagamist ma muidugi ära ei lõpeta, need on selleks liiga vahvad, aga võib-olla leian millalgi midagi sama vaimustavat ka päris endale :)
 |
| Meie saavutused karikate näol (rosette on veel 2x rohkem) ehk siis mu "koeraaltar" :D |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar