Vaatan ühele poole - mättad, teisele poole - mahalangenud puud. Kõige lihtsam tundub hakata oksi korjama, endale onn ehitada ja siia elama jääda.
Minu jaoks on Rapla üks võluvaimaid külgi alati olnud see, et astu kuhu poole tahad, ikka jõuad varsti loodusesse. Aastate jooksul avastasin kõikvõimalikke kohti ja radu ning nüüd käin neid taasavastamas. Paistab, et kõik ei jaga mu vaimustust mõnusa metsaraja üle, sest mitu head teed on raie käigus hävitatud.
Täna pistsin lapse vankrisse, koera rihma otsa ja võtsime ette ühe pikema jalutuskäigu kohas, kus ma aastaid käinud polnud, aga mis on koeraga jalutamiseks ideaalne...
Ja nii ma siis seisin vankriga keset metsa mätaste ja puude vahel ja mõtisklesin, kas metsa elama jäämine on siis nii halb mõte? Veel mõtlesin, et kui teinekord asi kahtlaseks kisub, siis võib ka tagasi pöörduda, mitte ei pea kindlasti edasi pressima, kuna ÄKKI see rada viib ka sinna ja ÄKKI see teine rada tuleb kohe vastu, sest ÄKKI ikka ei vii ega tule ja vankri koos 8+ kg täidisega üle mätaste tirimine ja vahepeal ka tassimine ei ole just kergeim ülesanne.
Kui ma lõpuks pärast viit aastat (umbes pool tundi) metsas rabelemist tsivilisatsiooni ehk pooleteise meetri laiusele rajale jõudsin, seitse kilo oksi ja viiskümmend ämblikku maha raputasin, siis oli ausalt öeldes ikka hea (ja kui võimas!) tunne küll.
Aga et jääda positiivseks, siis:
- Koer oli väga rõõmus pika metsas müttamise üle
- Koer oli väga rõõmus pika metsas müttamise üle
- Beebi magas väga rahulikult ka ekstreemsetes tingimustes
- Kui ei jõua ega jõua trenni tegema, tuleb trenn ise sinu juurde
 |
| Sellist kassi nägime. Ta arvas, et me ei näinud teda, aga nägime küll! |
 |
| Happy Puppy |
 |
| Kärusafari algus |
 |
| Kui idülliline mättaline metsake :) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar