esmaspäev, 4. juuli 2016

Tere tulemast!



Kuigi kindlat tunnet polnud, siis arvasin ikkagi, et poeg sünnib veidi enne või väga tähtaja lähedal (19. mai). Seega selgeltnägijate tuleproovi mul just asja pole. Kerge kõhuvalu oli mind juba mitu nädalat saatnud, aga esimese selgema märgi eesseisvast sünnitusest sain 24. mai hommikul kell 5, kui ärkasin sellise kõhuvalu peale, mis enam magada ei lasknud. Kuna valu käis hooti, siis rehkendasin peas, et kui see on sünnituse algus, siis klassikalise 12-tunnise esmasünnitajana saan ehk õhtul oma pojaga juba silmast silma kohtuda. Tõusin üles ja hakkasin olukorda jälgima, ent valud vaibusid ja läksid päeva peale nii harvaks, et leppisin sellega, et aeg veel käes ei ole. Tegin veel igasuguseid toimetusi – tegutsesin õues ja toas ning ostsin ka uue paki nõmm-liivateed, kuna eelmine pakk oli otsakorral. Üsna mõttetuks osutunud ost, aga nõmm-liivatee esmane kasutusala on ülemiste hingamisteede haiguste ravi, nii et ehk kulub ära ikka.

Kui lähenema hakkas vaikselt õhtu ja pikalt oodatud magamaminekuaeg, siis tulid hoopis valud tagasi. Valude vahesid hakkasin mõõtma umbes kell 10 õhtul. Need olid veel üsna pikkade vahedega ja ebaregulaarsed, aga nõudsid juba korralikku hingamist. Kuigi kujutasin neid valusid teisiti ette, siis hoiatasin V-d, et ilmselt tuleb peagi suund Tallinna poole võtta – kui mitte sünnitama, siis kontrolli ikka. Meie kaunis väikelinnas pandi nimelt sünnitusosakond kinni ja sellisel õhtusel ajal naljalt kontrolli minna ei saa, kuna selleks peaks laskma erakorraliselt valveämmaemanda välja kutsuda.

Lasin V-l natuke pikutada, et ta puhata saaks, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, kuna ärevus oli juba sees. Ise aga istusin teleka ees filmi sisusse keskendumata ning valude ajal jalutasin toas ringi, kuna püstisena ja liikudes oli parem olla. Kella üheks olid valude vahed juba enamjaolt 5-7 minutit, seega otsustasin, et on õige aeg 50-kilomeetrine tee Tallinnasse ette võtta. Kuigi pidi pikalt istuma, siis läks sõit väga edukalt ja talutavalt. Pelgasin vaid, et läksime haiglasse ikkagi liiga vara ja tahetakse meid tuldud teed tagasi saata. Tegime siis nalja, et võtame toa mingis uhkes hotellis. Oleks ju ometi üsna mõistlik kulutada suur summa selleks, et öö läbi luksuslikult valutada.

Kella kahe paiku Ida-Tallinna Keskhaiglasse jõudes selgus minu rõõmuks aga, et avatus on 3-4 cm, seega saime pärast KTG-d edasi sünnitustuppa minna. Valude vahe oli juba 2-3 minutit. Hakkasin erinevaid asendeid proovima ja sain teada, et kõige parem on olla järi ees põlvili või kõndimistoe najal püsti. Kõige hullem oli aga pikutades, seega mingit valudevahelist lebotamist ma endale lubada ei saanud, kuna sel juhul tabas järgmine valu eriti intensiivselt. Ajataju oli mul küll juba kadunud, aga maksimaalselt tund pärast tuppa tulemist tuli valvearst mõõtma avatust, mis oli juba 6 cm.

Seejärel läksin duši alla, mis oli ühtlasi kogu protsessi kõige mõnusam osa, kuna vesi aitas nii hästi valu leevendada, et vahepeal tikkus unigi silma. Umbes pooltunni pärast tulin duši alt välja ning peagi saabus ka ämmaemand KTG-d tegema. See jäi ka ainukeseks KTG-ks, kuna algul pidi seda päris pikalt jälgima, kuna toonid olid üsna monotoonsed (laps ilmselt magas) ning siis juba jäidki andurid kuni lõpuni peale. KTG tegemine oli üks ebameeldivamatest osadest, kuna vaikselt andurite all külitades olid valud palju-palju intensiivsemad. Kasutasin ka naerugaasi, aga ei oska selle mõju hinnata, kuna tugevamate valude ajal pidin maski ikkagi eest võtma, et piisavalt õhku saada.

Ühel hetkel tundsin äkki pressi. Kuna mulle tundus vara olevat, siis tekkis väike paanikamoment ja lasin ruttu ämmaemanda kutsuda. Ämmaemand vaatas, et avatust on 8 cm ja pressitunnet põhjustas lootekest. Ämmaemand ütles, et jääb nüüd minu juurde ja hakkas tegema ettevalmistusi lapse vastuvõtmiseks. Peagi, taas pressi ajal, avas ta veed ja jõudsin täisavatuseni. Seejärel kulus umbes seitse seeriat presse, mis tundusid üsna lõputud ja mille jooksul ma igasuguseid mõtteid jõudsin mõelda (stiilis, et ma tahan KOHE keisrilõiget, et ometi pääseda. Õnneks jätsin oma targad mõtted enda teada). Olin olnud juba tumelillat värvi, aga ei saanud ju pooleli ka jätta, sest ämmaemand käskis pressida ja tema sõna peab kuulama. Mulle sattus suurepärane ämmaemand, kes juhendas ja abistas mulle nii sobival moel ning ei olnud ka kiitusega kitsi – julgustavad sõnad olid õigel hetkel väga olulised. Lisaks oli ta nii hoolitsev: käis enne spetsiaalselt poisile sobilikes värvides riideid toomas ning vaatas ka pärast, et meil kõik ikka olemas oleks ning sujuks, kuigi tema vahetus oli praktiliselt lõppemas.

Igatahes helgem hetk saabus siis, kui ma juba beebi pead tundsin. See andis jõudu ja julgust, kuna eesmärk oli peaaegu saavutatud. Pea oli väga lähedal, kui ämmaemand lasi V-l kiirelt abi kutsuda. Järgmise pressiga sai aga pea välja ja selgus ka põhjus – nimelt oli poisil nabanöör tugevalt ümber kaela ja see hakkas juba näitajatele mõjuma. Siis sai aga kaela kiirelt nabanöörist vabastada ja kuigi poiss oli veidi sinakas (Apgar 8/9), siis oli ta tubli ja lasi ka kohe oma kõlava hääle valla. Ma teadsin kohe, teda veel korralikult nägemata, et ta on kõige ilusam ja ideaalsem väike poiss ja ma täitusin nii suure rõõmu, rahuolu ja energiaga. Meie idüllilise nahk-naha kontakti vältel, kui sain ka veidi õmblusi, jätkas poiss häälekat kurtmist selle üle, et ta on hirmsasse ja võõrasse kohta sattunud. Mina sain aga õmblemise ajal veel kiita, kuna ma ei teinud teist nägugi torkimise peale. Pärast meie esimese ühiseid hetki sai V vaadata, kuidas pojake üle mõõdetakse. Poja sünniandmed: nädalaid 40+6, kaal: 3660g, pikkus: 53cm. Poiss saabus kell 6:09 ehk siis valude mõõtma hakkamisest 8 tundi hiljem, millest 4 veetsin haiglas. Mul läks selles mõttes suurepäraselt, kuna pikale ärkvelolekule vaatamata ei jõudnud tekkida kurnatust. Mõõdetud, kaalutud ning magamatusele vaatamata uue energiaga täidetuna suundusime ühispalatisse perepalatit ootama ja mõne tunni pärast juba perepalatisse puhkama.



Nagu näha, siis sünnilugu on võimalik kirja panna, ent selle tunde päriselt edasi andmiseks mul sõnu ei ole. Iga inimese kogemus on ilmselt erinev ja isegi sama asja ei tunnetata ühtmoodi. Aga olgu see kogemus milline tahes, siis ühes on loodetavasti kõik emad ühel nõul – kui see väike ilmakodanik esmakordselt kõhu peale asetatakse, muutub kogu läbi elatud valu täiesti tühiseks. Ees ootavad uued, põnevad, väsitavad, vahel kurvad, kuid enamasti väga rõõmsad ja erakordsed hetked!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar