Helendaja: Kutt käis külas ehk mängime, et meil on hästi lõbus

Kuna ma eriti suvitama pole jõudnud, otsustasin vähemalt sõbrannale külla minna - ikkagi vaheldus ja samas väga mugav. Ladusin oma neljajalgse supinaha ja kahejalgse Kuti auto peale ja asusimegi teele. Seal ootasid meid sõbranna, tema pooleteisene poeg ja tore lammas-koer (mitte segi ajada lambakoeraga). Alustuseks, kui ma kaameli kombel üritasin uksest sisse mahtuda, pistis lammas-koer koos minu lontrusega uksest hoopis välja ja lidusid koos majaesisel alal, kuniks meie kutsed nende kõrvu jõudsid ja nad tagasi tulid. Siis madistasid nad veel toas nii energiliselt, et põrandat kattis peagi kaunis vaip (minu eluka karvadest, lammas-koer ei aja karva).

Pärast mõningat askeldamist hakkasime lapsi magama panema, et pärast seda väikesele väljasõidule minna. See kukkus välja nii, et kui sõbranna poiss lõpuks magama jäi, hakkas minu oma juba ärkama. Sõbranna oli juba üsna tüdinud, kuid ma tuletasin talle meelde, et need ongi ju meie elu õied :)

Kuna minu Kutt autosõitu ei armasta, siis ootasime, kuni ta jälle unine oli ja asusime seejärel koormahobustena auto poole teele. Kahe koera, kahe lapse, turvahälli, kergkäru, kahe koti ja kolmerattalise toimetamine autosse väsitas ära juba enne, kui meie seiklus alata jõudis. Tegin endale äsja juhendaja paberi, et saaksin juhendada autokoolis käivat meespoolt ja sedasama sõbrannat. Pistsin ta siis kohe rooli ka. Ta oli väga tubli ja ettevaatlik, aga uues kohas sõitmine ajas ta ikkagi nii elevile/ärevile, et tekitas vaprusevärinaid :)

Tee viis Maidla järve äärde, kus natuke jalutasime ja koerad ning suurem poiss said veidi sulistada. Üks käsi võinuks aga lisaks olla, kuna igal isendil oli vahepeal mingi mure ja kui need kattuma hakkasid, läks asi veidi keeruliseks. Küll hakkasid koerad tirima või tahtis suurem poiss plehku panna või vastupidiselt kuskile paigale jääda või tahtis Kutt süüa, nii et ma kiiremini kui tuul autoni lidusin jne. Ühe(kahe, kolme)sõnaga - palju sekeldamist nii väikese käiguga. "Mängime, et tegelikult on meil hästi lõbus," ütlesin ma ühel toredal hetkel. Vaprad Eesti naised aga saavad kõigega hakkama ja neil ongi päriselt sealjuures veel lõbus ka!

Sõbranna juurde tagasi jõudes hakkasime kooki küpsetama ja peagi ka lapsi magama panema. Saabus ka ajalooline hetk - Kutt ärkas voodisse asetades üles, aga kuna ta seal rahulikult askeldas, siis lasin tal olla. Ja ta jäi omaette uuesti magama! Minu beebi ja ise?! Tema on sedasorti beebi, kes vajab veel unnejäämiseks kõigutamist või vahel ka söötmist, seega ma ei suutnud oma silmi, kõrvu ega midagi muud ära uskuda. Meie jaoks on see igatahes suur saavutus.

Järgmisel päeval käisime veel jalutuskäigul, kus minu koer õpetas teisele lollusi - näiteks ronis ta mingisse eriti haisvasse täis kasvanud kraavi suplema ja teine koer kohe järgi. Minu sopalontrus hiljem sinna enam ei läinud, kuid teine käis keelust vaatamata seal korduvalt. Noh, pubekate värk. Ta on nii kihvt tegelane ka. Siis, kui minu koerake tahab koos inimesega kõndida ja paigal seismise ajal on tema ka paigal, siis teine koer otsis endale kogu aeg tegevust - tuuseldas kraavis, künka otsas, jooksis rõõmsalt ringi. Igatahes oli koertel vahva ja eks meil ikka ka. Sellega hakkas meie minipuhkus ühtlasi ka lõppema. Kojusõit möödus üsna edukalt, Kutt virgus paar korda ja kurtis veidi, kuid jäi uuesti tukkuma.

Kindlasti loen käigu väga edukaks - Kutt oli taas külaskäies vaat et musterbeebi. Pikad uinakud ja rõõmus meel. Eks ta ole väga hästi kasvatatud ja teab kuidas külas olles käituma peab :) Praegu kaalun aga kellegi juurde püsivalt elama imbumist, et saaks igapäevaselt sellise viksi ja viisaka beebiga koos olla. :) Aga tegelikult olgu mis on, koju jõudes on ikka alati nii hea meel.