teisipäev, 5. juuli 2016

Kuti oskused ja uni

Väikese kodaniku une- ja ärkveloleku rütmis elades lippab aeg nagu gepard. Alles see oli, kui olin veel ootusärevuses, et millal ta ometi tuleb ja nüüd sai ta juba kuuenädalaseks. Polegi saanud mahti midagi kirja panna, aga nüüd püüan sellega algust teha, kuna unise emme mälu sarnaneb kuldkala omale, aga seda imearmsat ja üürikest (unist) perioodi tahan kindlasti meeles pidada, olgu siis kasvõi sõnade abil. 

Oma kuue elunädala jooksul on Kutt nii palju kasvanud, õppinud, arenenud. Kõrvaltvaatajale on selline väike pamp endiselt üsna igav, aga minu jaoks on iga väike muutus ja pisike oskus nii tore. Kuu ajaga on ta kasvanud vähemalt 3 cm (arvan, et arsti juures tuli väike mõõteviga) ja võtnud sünnikaalust juurde 1,3 kg (ja alamkaalust 1,6 kg). Ta oskab väga hästi jälgida nägusid, mänguasju ja nende liikumist. Ta naeratab väga palju. Ta tõstab minu kõhu peal kõhuli olles oma kõikuva pea ilusti kõrgele, vaatab otsa ja naeratab jälle :) Tasase pinna peal ta seda oskust eriti ei demonstreeri. Ta suudab küll, aga ei viitsi ja lösutab parem niisama. 

Praegu on mu põhifookuses uni. Kuti uni, ma ise ei unista sellisest luksusest veel. Nimelt otsime sobivat lahendust magamajäämiseks. Kutt on juba talle sobilikud meetodid tegelikult leidnud: söömine ja aktiivselt süles kiikumine. Häda korral kõlbavad ka vankriralli/autosõit, aga need algavad tavaliselt väikese pirinaga. Mina aga tahan talle tutvustada ka teisi võimalusi. Lugesin (sel ajal kui poiss sõi - ajakasutus!) läbi kaks raamatut, mis räägivad unest. Üks on Tizzie Hall "Päästke meie uni!", milles oli küll kasulikku informatsiooni, kuid mis kasutab meetodina nutma laskmist, seega mulle see ei sobi. Teine on Elizabeth Pantley "Nututa uni", mis kõlab juba märksa paremini. Jätsin sealt mõned nipid meelde ja asun siis vaatama, kuidas meil see asjake arenema hakkab. 

Igatahes on motivatsioon laes (kuigi mul praegugi mingi unine piiksu süles kiigub :)). Und takistab ka tema uus oskus pead püsti hoida, nii et selle asemel, et pea ilusti õlale puhkama panna, kipub see pea vägisi püsti hüppama ja ringi vaatama. Aga igatahes kui meie unetreeningut peaks saatma edu, siis räägin sellest protsessist ka lähemalt. Kui Kutist saab veel suurem süleleja (millel on ju ometi ka positiivsed küljed - ringi kõndimine on ju figuurile kasulik ning beebi on nii-nii nunnu, et teda süles hoida on tegelikult ka suur rõõm), siis lasen sellel postitusel vajuda unustuste hõlma ja teen näo, et minu eesmärgiks oligi endale selline nunnu kleepekas saada :)

Hiljem lisatud: tänane katse tutvustada unisele Kutile voodi toredust nurjus täielikult. Tema voodi oli nii põnev, et uinumise asemel vaatas ta seal silmad punnis ringi ja sellega lasin mööda üürikese uinumisakna ja tulemuseks oli üleväsinud poiss, kes ei suutnud ega suutnud magama jääda ning alles tunde hiljem unne jäi. Õnneks oli ta selle juures vähemalt üsna rahulik. Aga minu optimismi ja lootusrikkust see väike tagasilöök ei vähenda. Harjutamine teeb meistriks ja kõik jutud.

Kutt pikutab niisama, aga see pilt sobib ka illustreerima seda, mida ta arvab üksinda uinumisest - not happening

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar