esmaspäev, 18. juuli 2016

Kutt käis pulmas...

...ja meie ka. Pulma ootasin ma suure elevusega. Kuna mina olin plus one ja Kutt plus two ehk siis me pruutpaariga nii lähedased ei ole, siis minu elevus tulenes peamiselt asjaolust, et on võimalik endalt ämblikuvõrgud maha kloppida ja tsiviliseeritud inimese kombel sellisest kaunist ja romantilisest sündmusest osa saada.

Lapsega pulma külastamine on väljakutsete jada - tuleb kuidagi eri etapid edukalt läbida või vähemalt üle elada. Kõigi jaoks täiesti nauditavaks muutub see ilmselt alles siis, kui laps on piisavalt vana, et suudab rahulikult oodata ning vaikselt mängida, mitte enam kirikus ringi turnida või peol ära põgeneda. Ja noh, beebiga on paratamatu, et otsused tehakse ikka tema järgi - kui tema tahab näiteks kirikus testida kõrgete võlvide kõlavust, siis ta seda ka teeb, nii et emme peab härda vandeandmise ajal hoopis õues väikest selli hüpitama (ette ruttavalt öeldes meil seda küll ei juhtunud, aga olin selleks ikkagi valmis.)

Tulles tagasi konkreetse päeva juurde, siis kuna väike pähklike ei armasta autosõitu, osutus see juba esimeseks hirmuga oodatud väljakutseks. Ei tea, kas tal oli eelmise päeva autosõidust meeles, et pääsu pole või oli lihtsalt hea tuju, aga esimene, veidi enam kui tunnine sõit, läks väga sujuvalt. Kutt magas ja me käisime veel poest läbi, et väike amps ja lillekimp haarata. Kell tiksus aga halastamatult nii pulma alguse kui ka Kuti söögiaja poole, aga ma ei hakanud teda äratama ja kohale jõudes läksime esialgu ikka kirikusse. Siis hakkas tseremoonia nimega Kõigutan-Kuti-turvahälli-ja-loodan-et-ta-kohe-ei-ärka. Ah jaa, poole silmaga sain vahepeal altari ees toimuvat ka vaadata. Ühel hetkel Kutt siiski ärkas, haarasime ta nobedate näppudega hällist välja ja siis tudus ta süles kõikudes edasi. Vahepeal oli mingi lauluke, siis näis see kõikumine-kussutamine vähe asjakohasem välja ka. Nagu väike tants või nii. 

Sellele järgnes laps-süles-surun-pruutpaari-kätt-kuna-kallistada-hästi-ei-saa ning edasi suunduti lossimägedesse pildistama. Meie jäime ilupiltidest aga ilma, kuna meie tee viis autosse sööma ja end värskendama. 

Pildid tehtud ja paak tangitud, saabus pulmarongi aeg. Õigemini Sant Sõit. Kutt oli pärast pikka ilusat uinakut täitsa ärkvel ja ei tahtnud midagi kuulda jälle autoga sõitmisest. Hullemaks tegi selle asjaolu, et sõit oli ka maanteel 50 km/tunnis. Õnneks jäi Kutt uuesti magama. Kuni tehti traditsiooniline kinnipidamine, kus pruutpaar pidi rõõmsalt ülesandeid lahendama, mina aga istusin pahuralt autos ja rahustasin last, kes peatuse tõttu jälle üles oli ärganud ja oma pahameelt selgelt välja näitas. Eelmisest pulmast mäletan küll, kui vahvad on piibutamine, vaikne lõbusõit ja vahepealsete ülesannete vaatamine. Autopõlgurist beebiga aga mitte nii väga. 

Igavikuna näiva aja pärast jõudsime peopaika - peigmehe vanemate imekaunisse talusse. Seal oli nii palju ilusaid elemente - tiik, väike paadisild, ronitaimedega kaetud varjualune, külluslikud marjapõõsad, peenramaa jne. Väga idülliline ja mõnus paigake. Alustuseks jäin ma aga juba ilma pruutpaariga klaasikõlistamisest, kuna Kutil oli taaskord aeg natuke nosida. Seejärel istus osa seltskonda pidulauda ja teine osa jalutas seitse korda ümber territooriumi, et unele suikuda. Me esindasime seda teist osa. Kui aga juba tuttu sai jäädud, üllatas Kutt mind taaskord. Ta magas ebatavaliselt pikalt ja rahulikult seisvas vankris, kuigi ümberringi oli palju melu. 

Siis saime meiegi kõhud täis, jagati pulmarollid (meie meespool määrati lippu valvama, mis tal juba esimese valvekorraga ebaõnnestus, nii et ta hiljem oma särgi pidi vardasse tõmbama), bänd tegi muusikat, inimesed tantsisid, süüdati pulmaküünal ja tehti kõiksugu asju, mis ühele pulmale kohased on.

Torti me ära ei oodanudki, kuna kodutee oli üsna pikk (pruudi pere tuli küll Sodankyläst, mis on Helsingist 1000km kaugusel, nii et meie tunnine sõit Viljandi lähistelt oma öömajja tegelikult ikka nii pikk vist ei ole), seega sättisime mõistlikul ajal minekule, et mitte päris öö peale jääda. Pärast väikest protesteerimist jäi Kutt autos taas magama ja kohale jõudes magas sügavalt edasi ning pärast väsitavat ja pikka päeva sain ise ka magusasse unne vajuda. 

Nagu näha, on siin võrdlemisi vähe juttu peost ja võrdlemisi palju beebist, sest peagi kahekuuse lapsega on põhifookus igatahes temal ja tema vajadustel. Sellegipoolest jäin väga rahule, sest sain kinnitust, et sellistel üritustel käimine on ikkagi võimalik, kuna poiss oli kokkuvõttes väga tubli ja eeskujulik! :)

Kutt ei arvanud poseerimisest väga midagi



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar