reede, 8. juuli 2016

Minu oskused ja uni

Eelmise teema jätkuks siis minust ka. Tegelikult ma ei räägi siin mingitest erivõimetest ja -oskustest, sest ma ei tea, kas ühe käega igasuguste asjade tegemine kvalifitseerub erivõime alla - seda ma õpin küll praegu hoolega. Peale selle olen ka varvastega kaugemal olevate asjade (näiteks teki) haaramises juba üsna vilunud, nagu ahviaastal sündinule kohane (Kutt võib ka selle ägeda oskuse selgeks saada, kuna tänavu on jälle ahviaasta). See võib tunduda imelik, aga vahel on käed kinni või liikumisvõimalused kuidagi piiratud, nii et kui see toimib, siis see õigustab end :).
Aga selle üürikese aja jooksul olen juba ühtteist teada saanud küll ja kuna elu lapsega on igipõline õpe, siis seda nimekirja saaks muudkui jätkata, aga teen siis algust. 

Uni
Sain teada, kui väheste unetundidega on võimalik üsna edukalt funktsioneerida. Kohe täitsa nii, et ei haigutagi päev läbi. Magamine on minu jaoks oluline ja üks lemmiktegevustest üldse, aga hetkel on see ootele pandud. Jupitan öö peale (heal ööl) 5-6 tundi ära ja kuigi hommikuse nihverdamise ajal (algab tavaliselt 4-5 ajal, kui Kutt hommikuvõimlemisega algust teeb ja sellega mind üles ajab) on uni eriti magus, siis päevapeale läheb olemine mõnusamaks ja enamasti ei tee ma isegi lõunauinakut, kui ma armsa nohiseva Kuti kõrval just ära ei vaju. 

Süleloom
Veel rasedanagi oli veider ette kujutada, et edaspidi olen kellegagi vastastikku nii sõltuv. Mulle on minu privaatsus ja omaette olemise aeg väga olulised, seega tundus isegi natuke hirmutav, et varsti on mul praktiliselt kogu aeg väike kleepekas küljes. Aga tuli hoopis välja, et see pole üldse imelik ega tüütu. See on hoopis lahe, kui on üks pisikene kodanik, keda endaga kogu aeg kaasas kanda ja kellega jutustada (ta on väga hea kuulaja :)), kellega võimelda, mängida, kelle väikeseid saavutusi avastada ja kelle imearmsat naeratust vaadata. 

Beebid-beebid-beebid
Hakkasin raseduse ajal ja värske emana kogu beebidega seonduvat hoopis teise pilguga vaatama. Enne ei puutunud see teema otseselt minusse, seega minu huvi selle osas oli limiteeritud. Muidugi on peres ja sõpradel sündinud beebid väga toredad, aga mul ei olnud otsest huvi süveneda kõike, mis nendega seondub. Ja järsku tekkis meeletu huvi - igasugused raseduse ja beebidega seonduvad teemad, sünnituslood, beebiriided, muud tarbed - kõik sattus minu fookusesse. Sain ka ise kogeda rasedust ja sünnitust ning nende käigus tekkis uus austus kõikide emade vastu, kuna võib küll rääkida "õndsast ja helgest ajast," aga enamikule naistele on need siiski vaimseks ja füüsiliseks väljakutseks.  

Ma ei olnud lastega mingi ninnunännu-tegelane. Erinevalt mu õest, kes on alati tundnud suurimat rõõmu just lastega tegelemisest, olen mina leidnud oma rõõmu koerte juurest. Nad on imelised tegelased, kes kuulavad, hoolivad ja kelle õpetamine ja kellega koos tegutsemine on minu lemmiktegevusteks olnud. Aga nagu öeldakse, siis oma laps on ikka oma laps, seega kuigi koerad ei ole mulle vähem armsaks muutunud, siis nüüd tundub mulle selle tillukese inimese arengu nägemine kõige tähtsama ja toredama privileegina. Nii et oma poeg haaras ikka minugi sinna ninnunännu-emmede hulka. 

Aeg
Aeg on saanud minu jaoks hoopis teise tähenduse. Ju seda oligi vaja, et ma hakkaksin aega rohkem hindama, kuna seni kippusin vahel laisklema ja "aega on selle kiire asjaga" põhimõttest lähtuma. Nüüd on aga nii, et kui ma tahan midagi ära teha, siis ma pean seda tegema kohe, kui võimalus tekib. Kui ma ei kasuta ära seda üürikest uneaega, siis see, misiganes mul vaja teha on, jääbki tegemata. Usinusele ja ajaplaneerimisele on Kutt hästi mõjunud. 
Aeg on ka oma kulgu muutnud ning hakanud halastamatult mööda tuhisema. Praegu elame põhiliselt söögiajast tuduajani ja uue söögiajani ja sellises rütmis mööduvad päevad väga kiirelt.

Lisaks olen kogenud, et kuskile kasvõi lühikeseks ajaks minek nõuab hoolikat ajaplaneerimist ja terve hunniku asju, sest ajalugu on näidanud, et pooleks päevaks kodust lahkudes võib ühest riiete varukomplektist väheks jääda. Ja kindlasti olen veel nii mõndagi teada saanud ja räägiksin sellest meeleldi, kui mu mälu töötaks täisvõimsusel. Paraku ei tööta, nii et siinkohal tõmban hetkel otsad kokku.

Ma ei peagi enam mingeid selfiesid tegema, vaid hoopis sõbrapilte :)





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar