Meie senised suveseiklused

Kuigi kaubanduses hakatakse juba suvekaupu alla hindama, vihjates justkui, et suvi hakkab selleks korraks lõppema, ning ka ööd hakkavad jälle pikemaks ja pimedamaks minema, siis mina vaatan kalendrisse ja ütlen, et on suve algus. Ja selline tegus teine. 

Eelmisel aastal oli põnn samal ajal alles ligi kuuvanune ja kogu suvi lihtsalt libises mööda. Ei käinud me kordagi rannas, muudele suveseiklustele ka väga ei jõudnud, isegi õues olime üsna vähe, kuna mul oli mugavam ja lihtsam rohkem toas olla. Lisaks oli beebi ööuneaeg juba kell 19 ja mingeid õhtuseid grillimisi ja muid tegevusi oli seetõttu raske planeerida. Aga ma ei kurtnud, sest see tuleneski kõik minu mugavusest - kui palju nii pisikese beebikesega ringi seigelda, toimetada, askeldada, sõltub nii beebist kui ka emast - õiget ja vale varianti ju ei ole. 

Seda vingem on aga käesolev suvi, kui minu põnn on juba uudishimulik ja asjalik äsja aastaseks saanud noorhärra, kellele meeldib väga õues olla ja maailma avastada. Nüüd on ringi seiklemine nii mulle kui talle põnevam kui toas olemine, kuigi pärast kiireid ja teguderohkeid päevi on rutiinne kodune päev vägagi tervitatav. Vahepeal peab ju puhkama ka. 

Viimase kuu sisse on jäänud esimene loomaaiakülastus, suviste maitsete, nagu mustikad ja tomatid (mitte küll kohalikud) proovimine, mängulisel perepäeval lõbutsemine(sealt saadud heeliumiõhupall on veel kolm nädalat hiljemgi vapralt laes), beebikooli lõpetamine, haiglaskäik (kõik on hästi :)), suur laadamelu, maibeebide kokkutulek, esimene jalgrattasõit (rattatoolis siiski - ja väga meeldis), liivakastirõõmude avastamine, esimene suure laevaga sõitmine ja väljamaakülastus Helsingi loomaaeda, esimene rannaskäik ja varvaste merre kastmine. Lisaks veel sõpradel külaskäimised ja rohkelt-rohkelt õues olemist. 

Õueskäimine on igapäevane ilmast olenemata, kuid ilusamatel ilmadel venib see õuesolek veel eriti pikaks, kuna põnn on õues nii rahul. Toas on ta ikka paras tulesäde, nagu titad ikka - käib ja kisub mida vähegi saab, ajab kõik mänguasjad laiali, ajab kõik muu laiali jne. Õues on ta aga väga rahulik sell. Ta võib tükk aega istuda ühe koha peal, rehaga natuke riisuda ja rohuliblesid uudistada. Kui sellest ära tüdineb, siis liigume edasi liivakasti juurde, kus jälle jupp aega sisustatud saab. Ka vankrisistumist kannatab ta üsna pikalt, enne kui ära tüdineb - peaasi, et midagi põnevat, nagu autod või pardid, vaateväljas oleks. 

Mööda sai saadetud ka Jaanipäev, mis oli väga rahulik ja armas. Saime süüa, akordioniviiside saatel tantsu lüüa, lõket teha ja ilusasti kell 22 juba kodus olla. Täitsa mõnus oli hoopis oma sooja pessa pugeda, sel ajal, kui enamik eestlasi alles lõkkeid süütas ja hiliste öötundide või varajaste hommikutundideni ringi möllas. Meie ärkasime aga järgmisel päeval varakult ja hea tujuga nagu ikka :) 

Kõik, mida me seni teinud oleme, on olnud väga lahe. Soomeskäik oli lahe, kuigi natuke raske ka, sest põnn ei suutnud suurest põnevusest magama jääda ja lõpuks oli üleväsinud. Mere ääres ja liivakastis liivaga möllamine on lahe jne. Suvi ongi ikka vaieldamatult mu lemmikaeg. Vaid sääskede hordid ja muud putukad üritavad vahel rõõmu rikkuda, aga see ei õnnestu teil ikkagi! Palju vahvaid tegevusi ootab ka veel ees - tahaks minna mõnele mängumaale, nagu Vembu-Tembumaa, siis tahaks uuesti loomaaeda minna ja lasteloomaaias, kus ma kunagi käinud pole, loomakesi katsuda, kindlasti võiks veel randa minna, hiljem juba ka marjule ja nii edasi. Kuna olen ilusa ilmaga alati mingi plaani kiirelt käiku lasknud ja oleme juba ühtteist teha jõudnud, siis ei tunne ma üldse, et head ilma või suve kuidagi raisku oleks lasknud. Vahepealsed vihmapäevad on aga hingetõmbeaeg, et ilusa ilmaga uue hooga jälle edasi seigelda! 

Jaaniussike ja üks lemmikasjadest - reha. Põnn otsis aina mullaseid kohti riisumiseks.

Jaanipäeval töö ei seisa. Kaevur on pealaest jalatallani mullane. Töömehe elu. 

Värskelt niidetud muru lausa kutsub püherdama. 

Lava on minu päralt!

Minu väike superkangelane!

Üks laps või mitu last?

Ma olen alati arvanud, et minu peres saab olema mitu last. Kaks tundus mulle meelepärase arvuna, kuid nüüd, kui üks juba käes on, arvan, et ideaalis sooviksin isegi kolme.

Käesolevas ajahetkes mulle küll väga meeldib, et saan täielikult pühenduda oma ühele põnnile. Oleme kahekesi (pluss neljajalgne) selline väike pereke, us against the world ja kõik jutud. Ka meie väikesed hetked on nii erilised - näiteks andsin poisile mustikaid proovida, mugisime neid tükk aega ja minul läks samal ajal mõte lendu, et kui meile jälle ilusat ilma jagatakse, kui vahva oleks siis teha väike piknik - kutsume veel kedagi kaasa või ka kahekesi - kuigi meil väga pikad dialoogid veel ei ole (kõige populaarsem vestlusteema on autod, täpsemalt siis "auto! auto! auto!"), siis on temaga ikkagi fun igal pool käia, kuna aru saab ta juba nii paljust. Ja kui muidu piknikus midagi nii põnevat ei ole, siis tema jaoks on see kõik ju täiesti uus ja huvitav, mis teeb selle ka minu jaoks põnevaks.

Juba praegu lähevad tal aga silmad särama teisi lapsi nähes - eelkõige just veidi vanemaid, omavanused nii väga veel ei huvita. Välja arvatud see kena kutt peeglis. Teda läheb ta igal võimalusel lähemalt vaatama ja veidi ka musitama. Ees terendabki ilmselt aeg, mil vana emps enam nii lahe mängukaaslane kui teised lapsed pole. See on täiesti mõistetav, kuna mina kahjuks ei oska enam mängude maailma lapseliku innuga minna. Mulle meeldis lapsena väga mängida - erinevad maailmad, tegelased, nukud, loomad jne. Ma mäletan seda tunnet, aga enam ma nii ehedalt lihtsalt ei oska... ega ka viitsi tundide viisi mingeid tegelasi mängida. Loomulikult annan endast siiski parima, et mu põnn saaks tähtsad mängud mängitud, kuid päris sama kui teise lapsega mängimine see ikka ju ei ole.

Kuna mul on õdesid-vendi "terve ports," siis ei oska isegi ette kujutada elu ainukese lapsena. Õed-vennad mängivad, tülitsevad, lepivad ja lõppude lõpuks on ja jäävad alati üksteise jaoks alles, olgu see siis õnn või karistus, aga enamasti ikkagi õnn, eksole :) Ja lisaks sellele, kui vahva on lastel koos kasvada, siis kuna ma nüüd tean, kui imeline on tunda oma lapse kasvamist kõhus ja edasi juba näha teda beebist aina suuremaks sirgumas, siis tahaksin igatahes seda võrratut kogemust veel kogeda. Pöidlad pihku, et tulevik seda kunagi ka toob.

Praegu on mul siis sellised lapsed, see karvasem on küll juba vanamees tegelikult :P

365 imelist päeva

Aasta möödub kui silmapilk. Aasta möödub kui igavik. Möödunud on kõige kiirem ja erilisem aastajagu päevi. Mis suudaks ületada lapsevanemaks saamist? Minu meelest mitte miski. Iga inimese elus on muidugi teisigi ääretult tähtsaid sündmusi, kuid omavahel neid võrrelda vist küll ei saa. Teisalt on aga väga keeruline ette kujutada, et põnn pole mu elus juba igavesti olnud. Seega on see aasta olnud üheaegselt nii kiire ja nii pikk.  

Vaadata beebi kasvamist väikeseks inimeseks, kes avastab maailmas kõike esmakordselt, on nii eriline ja värskendav. Paneb ka ennast väikeseid asju hindama ja imelisi hetki märkama. Ja lahedamat põnni on raske tahta - meil saab nii palju nalja ja naeru - ta on nii kaval ja leidlik, et suudab mind pidevalt millegi uue ja lõbusaga üllatada. Oma rõõmsat tuju jagab ta ka teistega - füsioterapeuti sõnul on ta üks naerusuiseim laps, kes tema juures võimlemas on käinud. Ka perearst on korduvalt kiitnud, kui vahva poiss ta on. Viimati küsis arst, kas vanavanemad elavad lähedal ja on neil võimalik põnniga sageli koos aega veeta, kuna sellist last on ju ometigi lust hoida. :) Õieti oli ainuke kord, kui arst põnnilt kohe tervituseks naeratust ei saanud siis, kui põnni kimbutas kolmepäevapalavik. Ja ka sel korral sai ta visiidi jooksul naeratuse välja meelitatud. See on lahe! Naer ja rõõm on nakkavad ja levivad teistelegi inimestele. Loodetavasti suudan alati põnnile pakkuda seda, mida tema mulle pakub - nalja, üllatusi, ilusaid hetki. Naerab ta mu üle küll, aga ikka heas mõttes. :) 

On olnud ka raskemaid hetki, kuid siis, kui oleme väsinud, tujust ära või kurvad, siis oleme ühtlasi ka teineteise kaljud, millele toetudes edasi liigume. Ei ole mõtet salata, et tuleb ette ka selliseid päevi, mil pisikese poisi lemmiktoiduks on emme närvid. Kuid siis, kui ta on jauramise lõpetanud ning magab kukupailt õndsat und, siis emme süda sulab ja muudkui ootab, et põnn ärkaks ja saaks juba uusi asju ette võtta. 

Olen seda varemgi mõelnud, et asjad, millest varem pigem kõrvale hoidsin, sest need mulle midagi ei pakkunud - nagu näiteks sõprade või pereliikmetega mänguväljakutel või lasteüritustel kaasas käimine, on äkitselt väga vahvaks muutunud. Nimelt see teeb hingele nii suure pai, kui saan näha, kuidas oma põnnil silmad suurest rõõmust särama löövad ja naeratus näole tekib. :) 

Vahepeal tungib hinge ka väike nukker heldimus, kui meenub taas mingi hetk sellest erilisest beebieast. Nii lühike ja lähedane aeg. Magamata ööd ja jahtunud kohvi - need ka, jah, kuid õnneks valib selektiivne mälu meelde jätmiseks just need erilisemad hetked ja tunded. Liigselt aga nukrutsema ei pea, kuna iga algav periood on uus ja äge. Näiteks praegu on kogu maailma meie ees valla - põnn uudistab, avastab, õpib maailma kohta iga päevaga midagi uut. Temaga on juba mugav ringi rännata, kuna ta on meeldiv ja rõõmus kaaslane. 

Aitäh põnn, et oled mulle nii palju õpetanud. Annan endast parima, et vastata samaga ja et ka teine eluaasta saaks olema õpetlik ja imeline. Loodetavasti püsib su rõõmus meel vankumatuna ja meid ootavad ees veel igasugused toredad ja põnevad seiklused! :) 

Photobomb at its finest

Maailm on imeline

Sünnipäevapidu: tehtud!

Põnni esimese sünnipäeva otsustasin pidada perekondliku aiapeona. Andsin aegsasti ilusa ilma tellimuse sisse ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Et õhtuti oma näppudele tööd anda, siis valmistasin ka mõned kaunistused - läbivateks värvideks said münt ja tumesinine ja seda silmas pidades õmblesin lipuketid, kaunistasin joogitopsid ja mälestusteraamatu ja otsisin ka muud asjad sobivates toonides. Väga vahva on nikerdada ja asju valida, kuid mitte liiga tihti, seega mu enda sünnipäeval, mis on järgmisel kuul, võtan ilmselt veel rahulikumalt. 

Mida lähemale pidupäev jõudis, seda kehvemaks ilmateade muutus. Lõpuks läks asi juba nii jaburaks, et hommikuks lubas vihmavaba ilma ja sadu alates kella kahest, mis oli ühtlasi loomulikult peo algusaeg. Kuna kutsusime kõik lähedased (osa oli tegelikult puudugi) korraga ja neid sai päris paras hulk, siis tuppa poleks lihtsalt mahtunud. Seega olin endiselt lootuses, et ilmateade puusse paneb ja meie pidu ei saboteeri. 

Kuna mulle meeldib asju ise teha, siis snäkid ja tordi valmistasin ise. Salati ja kringli osas sain abi teistelt. Peole eelnev aeg mööduski hakkides, küpsetades, kaunistades. 

Ilmataat õnneks käru ei keeranud ja saatiski meile teele sajuta ja lubatust soojema ilma. Palav just ei olnud, aga täiesti kena ja sobiv ilm õues olemiseks. Lastel oli väga äge, nende snäkilaualt oli millegipärast kadunud vaid viineripirukad ja mõned puuviljad ja dipiga köögiviljad ning leivakorvikesed olid üsna puutumata, aga kogemustega laste pidude korraldajad oskasid öelda, et kui valikus on viineripirukad, siis muu söömiseks aega ei jäägi. Ilm oli ilus, kõik sujus hästi, süüa oli suure varuga. Mina aga sahkerdasin ikka kogu aeg ringi ja kellegagi väga suhelda ei jõudnudki. Peakorraldaja saatus paraku selline vist ongi. Kõigil paistis aga tore olevat, põnn sai oma kallitelt nii toredaid kingitusi ja oli õhtuks nii väsinud, et magama jäi väga kiiresti. 

Mõned pildid ka jutule juurde: 

Päevakangelasega, kes huviga lustivaid lapsi uuris

Peotelk, mis nii väga kasutust ei leidnudki, kuna ilm oli piisavalt ilus väljas olemiseks

Mälestusteraamat, kuhu külalised põnnile häid soove ja ettepanekuid kirjutasid

Tellisin Zoombookist esimese aasta ülevaatliku fotoraamatu. Väga lahe oli seda kokku panna - kõik detailid saab ise valida - kaaned, lehtede taustad, piltide paigutus, tekstid, raamid jne jne. Kõik kiitsid, kui tore see tuli :)

Küünla puhumine: põnn ise ei oska, seega tuul puhus ise leegi ära

Palju inimesi ja tähelepanu tegid lapse natuke häbelikuks, aga mängides läks tuju heaks

Põnn oma aardekuhjas

Ok, jätame selle kevade siis vahele

Ma olen muidu suur kevadefänn. Teiste aastaaegade fänn ka, kui nad ilusasti õigel ajal tulevad ja lähevad. Kevadine sirelilõhn, suvine päikeselaks, sügisene värvidemöll ja talvine lumine kargus - kõik on mõnus! 

Aga kevad on alati kuidagi helge, optimistlik ja teotahet toov. Selleks ajaks, kui kevad saabuma hakkab, on juba külmast ja pimedast ajast tüdimus peal ja kevad on otseses mõttes sõõm värsket õhku. Esimesed soojad kiired, tärkavad õied, arglikud pungad - need teevad lihtsalt tuju kuidagi eriliselt heaks, minu meelest lausa rohkem kui ühegi teise aastaaja tulek. 

Sel aastal on lood muidugi veidi teised. Ei lasta neist õitest rõõmu tunda, kui tuul vihiseb nii kõvasti, et kohustuslikud väljaskäigud tuleb teha pilku maas hoides. Pungadki jäävad tiheda rahesaju sees märkamata. Jõudu, rõõmu ja d-vitamiini andvast päikesest võib vaid und näha. Loodan, et tegemist on siiski vaid ühe sellise perioodiga ja et kliima pole veel nii lõplikult ära rikutud, et oma pojale saaksin rääkida ulmelisena tunduvaid lugusid soojadest suvedest ja valgetest jõuludest.

Iiiigatahes on nüüd aga aeg juba sealmaal, et kevadet ma enam ei oota ja läheme siis kohe suvele üle, eksole.

Kevadet haaramas: väike jalutuskäik metsas ja sopas

11

Vahepeal hakkas jooksma viimane kuu enne Aasta Pidu, mis toimub juba selle kuu lõpus. Tegelikult saab see siiski tagasihoidlik olema, kuid väga tähtis sellegipoolest. Kõige esimene sünnipäev siiski! Peo kondikava on mul enamvähem paigas, dekoratsioone ülemäära ei kasuta, aga natuke ikka, sest nii vahva on neid ju valmistada ning hankida(lipuketid on õmmeldud ja sildid lõigatud-kleebitud). Söök saab olema piisavalt kergesti tehtav, et ma endale liigset stressi ei tekitaks. Kõige rohkem soovin aga ilusat ilma, et saaksime peo õues suure telgi all pidada. Seda ei oska ma aga veel ette ennustada, nii et tuleb ka plaan B välja mõelda. See on aga tulevikumuusika, nii et tagasi käesolevasse hetke.

Ma ei ole näpuga järge ajanud, mida millal tegema "peaks," aga igatahes tuleb uusi oskusi igapäevaselt ja seda on nii lahe vaadata, sest põnn on ise oma uutest avastusest nii vaimustuses ja mina samamoodi. Tema siis muudkui teeb, endal nägu kõrvuni ja mina muudkui kiidan, kui osav ta on. :) Üks viimastest avastustest on lehvitamine ja demonstreerib seda siis igal sobilikul momendil. Veel õpib ta parasjagu erineva kujuga klotse aukudest läbi pistma ja minuga (õhu)palli viset mängima - oi see on tore! Minule viskamine käib nii, et ta hakkab õhupalliga hullunult vehkima, kuni see kuskile lendab - vahel minu poole, vahel selja taha. Püüdmiseks ajab ta aga käed ilusasti püsti, venitab suu jälle kõrvuni ja väikse hoo pealt saab enamasti kätte ka. :)

Nii lahe on see, et temaga on aina lihtsam kuskil käia, sest ta tunneb igasuguste asjade vastu huvi ja on siis rahul neid avastades. Näiteks saame juba rohkem õues olla, kuna isegi kui ta ei maga, meeldib talle ringi vaadata või siis maha panduna muru, käbisid jne uurida. Hetkel ei julge küll maas ringi liikuda, vaid jääb täpselt sinna istuma, kuhu ma ta panen, kuid kui õhemad riided selga saab, küll siis ka seiklema läheb. 

Veel on äge see, kui palju talle loomad meeldivad. Kiisud kutsuvad temas esile sellise hästi peenikese piiksuva hääle. Ka käputama hakkas ta kassil järel käies. Koerad on ka toredad, meil on endalgi ju üks, aga kassid paistavad eriti lemmikud olevat. Käisime sugulastel külas ja mängisin seal ühe väga energilise noore kiisuga, kes hüppas suurte hüpetega mänguasjale järgi. Minu põnn ja õepoeg lihtsalt lõkerdasid tükk aega naerda - enne tüdinesime meie kassiga mängimisest ära kui nemad sellest vaatepildist. Papplehtedega raamatutest on hetkel põnni lemmikuks üks, kus on palju erinevate loomade fotosid. Vahel ta tükk aega sirvib seda, naeratab, teeb vahepeal peenikest häält ja näitab näpuga erinevaid loomi. Loomaaeda minek on kindlasti lähiajal plaanis, kindlasti ka lasteloomaaeda, et kedagi katsuda saaks - usun, et põnnile nüüd juba meeldiks. :)

Kui igasugused väikesed asjad, mida isegi kirja ei oska panna, ometi meelde jääksid. Piilumismängud, kaissu rullimine, pea minu peale asetamine, minu eest "vehkat" tegemine, ise samal ajal, nagu ikka, naerdes - pisikesed hetked, suured emotsioonid. Rasked ajad, kerged ajad - aegajalt tulebki niimoodi järgi mõelda, mis kõik selle nii eriliseks teeb, mis on päriselt kõige tähtsam ja kui tänulik ja õnnelik tegelikult olla võib! :) 

Pildistamise käigus tuleb enamik pilte täis vallatusi ja lollitusi, kuid olgem ausad - need ongi tegelikult ju lahedamad! :)

Autod on ägedad!

Vanaisa metsas on vahva seigelda

Vanaisa metsas on üsna OK ka istuda

Parima sõbraga on alati vahva koos olla :)

Ema värgid

Emad teevad teadupärast igasuguseid veidraid asju ning sageli täitsa automaatselt ja ise üldse mitte asja imelikuks pidades.

Näiteks üksi poodi minnes (oo, luksus!) kõigutan ma ostukäru edasi-tagasi ning isegi ei mõtle sellele, et laps ju kärus ei istu. Veel enam, olen ka erinevaid asju süles kussutanud, näiteks puusületäit. Kussu, kussu, armsad puud :) 

Vahel ärkan keset ööd ja hakkan unesegasena põnni voodist otsima ning leian ta siis... enda teiselt küljelt õndsat und magamas. Ei teagi, mis värk sellega täpselt on, aga olen seda korduvalt teinud.

Riided, mida ma kannan, on enamasti mingi toidu või lägaga kaetud ja selle vastu pole väga mõtet võidelda. Põnn on just sellises eas, et uurib toitu nii käte kui terve näoga ja teeb selle lägase käega kibekiirelt ka mulle patsu-patsu või pistab oma näo mulle naksti kaissu. Kuskil udupeentes kohtades me nagunii ei käi, nii et mis seal ikka.

Kui kuskil on beebi (või kassipoeg või kutsikas, aga see oli juba enne emaks saamist vist nii) vallandub automaatne aww-reaktsioon. Näiteks kui keegi mööda kärutab, siis rändab ikka pilk korra selja taha, et nunnut titat ka näha. Ja kui on ikka äge käru, siis vaatan selle marki ka. Ei saa midagi parata, see juhtub täitsa automaatselt.

Kõige väiksemadki saavutused on nii uhked! Varem ei oleks ehk selle peale tulnud, et kedagi ülevoolavalt kiita plaksutamise, basseinis jalgade siputamise, lambi vaatamise või muu sellise eest, aga nüüd on need küll ühed väga osavad saavutused. :)

Unistused on kõvasti muutunud ja justkui palju igapäevasemaks ja kättesaavamaks (kuid kas ikka on?). Öö läbi magamine, hommikukohvi joomine, ilma et keegi su otsas turniks, üksi poes käimine, juuste lahtiselt kandmine, vannis lõõgastumine, raamatute lugemine - no oleks see alles elu! Vahelduse tekitamine on nii palju lihtsam kui varem, sest ka pisiasjad on mõnusad ja erakordsed.

Hääl kipub ninnunännuks minema ka siis, kui see ehk alati ei peaks. Lihtsalt läheb. Seda kontrollida oleks liiga raske. :D

Mul on aga nii hea meel kõige selle üle, mida ema elu mulle pakub. Pisiasjade väärtustamine, teistsugune maailmavaade, uued huvid, naljakad juhtumid ja muidugi kõige tipp - kõige lahedama väikese inimese kasvamise jälgimine ja sellest osa saamine - mis võiks olla parem?! :)

Põnn asetas esmakordselt oma jalad vanaisa metsamaale :)