Lehed

pühapäev, 4. juuni 2017

365 imelist päeva

Aasta möödub kui silmapilk. Aasta möödub kui igavik. Möödunud on kõige kiirem ja erilisem aastajagu päevi. Mis suudaks ületada lapsevanemaks saamist? Minu meelest mitte miski. Iga inimese elus on muidugi teisigi ääretult tähtsaid sündmusi, kuid omavahel neid võrrelda vist küll ei saa. Teisalt on aga väga keeruline ette kujutada, et põnn pole mu elus juba igavesti olnud. Seega on see aasta olnud üheaegselt nii kiire ja nii pikk.  

Vaadata beebi kasvamist väikeseks inimeseks, kes avastab maailmas kõike esmakordselt, on nii eriline ja värskendav. Paneb ka ennast väikeseid asju hindama ja imelisi hetki märkama. Ja lahedamat põnni on raske tahta - meil saab nii palju nalja ja naeru - ta on nii kaval ja leidlik, et suudab mind pidevalt millegi uue ja lõbusaga üllatada. Oma rõõmsat tuju jagab ta ka teistega - füsioterapeuti sõnul on ta üks naerusuiseim laps, kes tema juures võimlemas on käinud. Ka perearst on korduvalt kiitnud, kui vahva poiss ta on. Viimati küsis arst, kas vanavanemad elavad lähedal ja on neil võimalik põnniga sageli koos aega veeta, kuna sellist last on ju ometigi lust hoida. :) Õieti oli ainuke kord, kui arst põnnilt kohe tervituseks naeratust ei saanud siis, kui põnni kimbutas kolmepäevapalavik. Ja ka sel korral sai ta visiidi jooksul naeratuse välja meelitatud. See on lahe! Naer ja rõõm on nakkavad ja levivad teistelegi inimestele. Loodetavasti suudan alati põnnile pakkuda seda, mida tema mulle pakub - nalja, üllatusi, ilusaid hetki. Naerab ta mu üle küll, aga ikka heas mõttes. :) 

On olnud ka raskemaid hetki, kuid siis, kui oleme väsinud, tujust ära või kurvad, siis oleme ühtlasi ka teineteise kaljud, millele toetudes edasi liigume. Ei ole mõtet salata, et tuleb ette ka selliseid päevi, mil pisikese poisi lemmiktoiduks on emme närvid. Kuid siis, kui ta on jauramise lõpetanud ning magab kukupailt õndsat und, siis emme süda sulab ja muudkui ootab, et põnn ärkaks ja saaks juba uusi asju ette võtta. 

Olen seda varemgi mõelnud, et asjad, millest varem pigem kõrvale hoidsin, sest need mulle midagi ei pakkunud - nagu näiteks sõprade või pereliikmetega mänguväljakutel või lasteüritustel kaasas käimine, on äkitselt väga vahvaks muutunud. Nimelt see teeb hingele nii suure pai, kui saan näha, kuidas oma põnnil silmad suurest rõõmust särama löövad ja naeratus näole tekib. :) 

Vahepeal tungib hinge ka väike nukker heldimus, kui meenub taas mingi hetk sellest erilisest beebieast. Nii lühike ja lähedane aeg. Magamata ööd ja jahtunud kohvi - need ka, jah, kuid õnneks valib selektiivne mälu meelde jätmiseks just need erilisemad hetked ja tunded. Liigselt aga nukrutsema ei pea, kuna iga algav periood on uus ja äge. Näiteks praegu on kogu maailma meie ees valla - põnn uudistab, avastab, õpib maailma kohta iga päevaga midagi uut. Temaga on juba mugav ringi rännata, kuna ta on meeldiv ja rõõmus kaaslane. 

Aitäh põnn, et oled mulle nii palju õpetanud. Annan endast parima, et vastata samaga ja et ka teine eluaasta saaks olema õpetlik ja imeline. Loodetavasti püsib su rõõmus meel vankumatuna ja meid ootavad ees veel igasugused toredad ja põnevad seiklused! :) 

Photobomb at its finest

Maailm on imeline

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar